Tallinnas Draakoni galeriis on avatud Aleks Küti graafika näitus. Algselt oli see planeeritud tähistamaks kunstniku seitsmekümnendat sünnipäeva kuid paraku sai sellest mälestusnäitus, kõneleb Aleks Küti sõber ja kolleeg, graafik Olev Soans. See näitus näitab meile ühte huvitavat tahku eesti kultuurist kus realism, sürrealism ja üldine tulevikulootus on seotud traditsioonilise joonistuse kooliga. Ta tahtis neid lehti teha 40. Näitusele jõudis 20 või 19. Üldiselt oli ta muidugi niisugune mees kedest me ei saa rääkida lihtsalt kunstnikust, sest ta tahtis ennast avaldada mitte ainult kunstis, vaid ta oli kunstiinstituudis orkestris trummar vabal ajal Arder oli öelnud talle, et tulge lauluklassi, õppige laulmist, kõik need tema küljed on meile meelde jäänud kui üldinimlikku ja wild, intelligentse ja üldandekuse näitlejad. Ja kõik need tööd on ka seotud sellel tasandil tänu tema abikaasale, kes selle asja nüüd kokku pani tänu õiekütile, seal on olemas täiesti stiilne ühe mehe näitus. Professoriks ja väga loominguliselt vabalt, aga sihikindlalt pani ta üliõpilased tööle realistliku koolkonna omandamiseks, mis on siiski vaatamata kõikidele praegustele vabadele kunstivoolude läheb siiski põhi, mille peale võib toetada ja seda väga olulist silmajoone ja käevõime ühist tööd oskas tema väga nõudlikult üliõpilaste käest nagu välja pinnida, kui nii võiks ütelda, ma ise olen ka õppejõud olnud, ma tean, mis tähendab välja pinnimine. See ei ole mitte üliõpilase kurnamine, vaid see on lihtsalt tema pingelisse töösse suunamine. Nüüd me sellel näitusel näemegi sügava ja selge taotlusega meistri kätt. Ei lagune ära, kui sa vaatad neid, nad on nagu pildil ja selles mõttes on nad nagu väikesed erandid praeguses meie kunstimaailmas, kus on ju väga palju töid juba niimoodi ükshopjektid, teine sealt kolmast sealt ja kuidagi kõik on kokku pandud, aga temal on nad kõik nagu terviklikud. Noh, võib-olla see on ju maailmakunstis üks kord läbi elatud, aga eesti kunstis on igal juhul antud juhul tegemist meistriga Aleks Küti näol, kes oskas seda meie kunstiga tuua ja see niisugune lähenemine annab kuidagi kindlusetunde, et kunstis ei pruugi ära laguneda selles mõttes, et sa ei tea, mis sa teed, hakkad lappama ja hakkad korjama detaile vaid kunstis võib rahulikult minna nägemuse teed.