Tänasesse väljasõitu puutub, siis ma tõesti meenutasin siia sõites, et mis romantikat on küll nüüd ühest niisugusest sõidus istutakse, bussis sõidetakse sinna esimene kord, kui meie lahkusime raadiomajas 46. aasta kevadel. Minu töö on ju ikka niisugune üsna paikne nelja seina vahel ja inimestega kokku puutuid. Üsna vähe. Kuulajaid on palju, aga need on ju teatavasti üksikud, igaüks omas kodus. Ja ei olegi nagu seisnud silmitsi niimoodi oma kuulajatega. Jäi nagu tahagi, nii enam-vähem käsu korras ja, ja kui hea seltsimees just palub ja siis me tegime selle sõidu ka. Meil ei olnud siis sellist bussi, kus terve aparatuur sees, meie aparatuur koosnes mõnest toorest laudadest kokku löödud pappkastist, kus sees oli noh ütleme, utiili nägu, rauakraam. Auto oli selline, mis kuni viimase hetkeni oli mõelda, et kas ikka peab Narva vastu sõit läks Narva. Pealt oli ta kaetud siis niukse puldaniga tekid ja asjad võtsime kaasa, et meil väga külm ei oleks ja sõitsime. Ükski meist ei olnud Narvat näinud, pärast sõda. Hakkasime sõitma öösel, et jõuda hommikuks sinna ja kuna ööbimise võimalust ei olnud ette näha, vähemalt mitte Narvas, kus sel ajal veel mitte midagi ei olnud siis me tahtsime juba jälle ka õhtuks koju jõuda, see meil ei õnnestunud, sest masin sõitis küll sinna ega poole tee peal tagasi, ta enam ei tahtnud sõita. Niiviisi, aga ära meie käisime, läksime Narva, jäin natuke tukastama ja keegi ütles mulle, et noh, tahtsid Narvaga näha, vaata nüüd pistan pea paladke alt välja. Mitte midagi, mehekõrgused Maltsad Umbrohi, mõned peenrad, niisugused üles kaevatud. No ega see ongi nüüd Narva, meie kaasas oli üks Narvast pärit tütarlaps, kes tahtis leida oma kodukohta, oma maja, kus nad elasid. Nad olid evakueerunud siis, kui linn veel seisis. Ja nüüd oli tükk tegemist, et leida seda kohta. Aga meil oli ette teada, meil oli üks väike stiimul. Ta ütles nii, enne kui me evakueerusime. Meie maja nurgast nii ja nii mitu sammu seda teadis. Käsvas kask. Sellega see juurte vahele. Kaevas isamaa sisse pudeli viina, pidage meeles, et see oli kaardisüsteemi aeg ja alkoholi ei müüdud. Nii ja ütles, kui ükskord on võit ja me tuleme tagasi koju, siis kes meist veel elus on, võtab selle pudeli. Meie olime selle pudeli auks kaasa võtnud, labidad. Ja nii siis nende naiste, kes peenarde ääres seal töötasid, sureksi vestluseks tuli üks masin ja käri õlle varemetes kaevama. Ta leidis tõesti lõpuks oma maja vundamendi. Luges sealt nii palju samme. Puud muidugi ei olnud, ütles. Noh, hakkasid meie mehed siis tööle ja tõepoolest maa sees olid juured ja seal oli känd, mida mitte ei olnud see libudes. Palehigis ees oma tund aega töötabki, aga, aga me ei leidnud seda pudelit. Me käisime tookord siis Narvas, Narva-Jõesuus, vaatasime seda kurba pilti. Käisime Kohtla-Järvel ja siis ütles meie masin üles. Siis me kuidagimoodi ühisel jõul. Liiklus oli väike ju, sel ajal Sakutasime tema kuidagi sinna tee äärde võtsime oma tekid ja mantlid, lähedal oli üks küngas, läksime selle künka peale, panime ühe puldani alla, võtsime tekid, mantlid peale, lamasime hästi tihedasti ja veetsime siis öö mida me hiljem nimetasime kuulsa poeemi järgi. Lagedal mees. Niimoodi tegime meie oma esimesi reportaaž. Nii et see oli nagu minu esimene kokkupuudega otseselt inimestega. Teine vastu oli samal aastal. Ja siis muidugi praegu on siin niimoodi, et nagu nägite me tahame seda laulu kuulda, ta tuleb ja ta tõesti tuleb. Sel ajal muidugi niisuguseid võimalusi ei olnud. Kui me tahtsime saada mingit heli. Nonii Meil on tausta, taustade fonoteeki. Tahad karu märgamist, palun väga. Võta ja vali. Tahad kukelaulu, võta käia, vali ära ainult vastupidi. Ära just vastupidi, maha mängid. Aga sel ajal meil oli vaja, ma mäletan ükskord ainult automürinat, meil oli üks enne pühadeaegne saade, mis pidi minema enne paraadi varahommikul. Ja me tahtsime selle siis ennem valmis teha, akustilist automürinat pidime saama. Me ootasime, sel ajal tehti parajasti esitate seda vana raadiomaja. Siis me läksime, ootasime, kuni pimedaks läks, et ümberkaudsete majade inimesed meid ei näeks. Ja siis me läksime sinna ehitusprahihunnik otsa õue peale ja kuna oli pime, siis üks otsida novembripühade ajal üks hoidis teine luges ja kus need kohad olid, kus tausta oli, või inimeste noh, sammude astumist või mürinat pidime nii kaua ootama, kuni Kreutzwaldi tänaval, eks masin mööda sõitis. Nii et me tegime oma tsirka oomika koiduni ja ootasime neid üksikuid helisid või siis kuskilt pidime kätte saama, sest magnetofoni meil ei olnud. Rohkem kui kaks tükki oli sel ajal, aga need olid saateski, nende käänes, muid vigureid siis teha ei saanud. Vot need on siis need ajad, need väljasõidud, mis olid siin nüüd nagu öelda täna ei olnud ka ju oli ju ka Väljasõit viperuste käega, need on nagu rohkem pahandused üldse viimase 10 15 aasta jooksul. Niisugust nagu head nalja juhtub vähem. Tehnika on nagu rohkem arenenud ja, ja mis juhtub, need on rohkem nagu pahanduste laad. Veel rohkem kontrollitud, nii et niisuguseid avalist ikka siiski juhtub, näiteks meil oli kõik kindlasti mäletavad seda saadet nüüd andmeil teise pealkirja all, meil on sadetööl kodus puhkehetkel. Seal oli minu häälega öeldud see sisse väike muusikaline taustolija. Oota nüüd tekst käes, et hakata seda lugema, läheb see kujundus tööl kodus. Tehnik hüppab toolilt üles, läks katki ja ma rabasin selle mikrofoni lahti ja ütlesin, kes hetkel sel ajal oli tema saanud lindi otsast kinni, tõmbas selle pildi tal taha läbi helipüha vääralt mõtlesime teha, kuidas välja kukkus. Aga eks see, mis neid punkte läbi küsima, kes tavaliselt kuulavad, mis oli keegi seal midagi märga. Vaat sedasorti asju olid tänapäeval veel tänapäeval, Velvast juhtub aga. Aga selliseid maavärisemise lagede sisse langemisel, mida esimestel aastatel oli meeldiva nüüd juba nagu enam ei ole. Nagu juubeliaastal, siis maksab meenutada neid vanu asju ja ikkagi tundub, et sel ajal oli töötada huvitavam. Sel ajal oli elu huvitavam. Küllap ta oligi, sellepärast et iga päevaga oli nagu märgata, et läks midagi edasi, praegu ei ole. Ei ole see nii märgatav, praegu tundub nagu seisaks paigal. Muidugi ei tohi unustada stereoraadiot.