Tervist, mina olen Urmas Vadi, tavaliselt on nii, et minu kui ahjualune käin inimestel külas, aga mõnikord on ka nii, et ma kutsun ka ise kellelegi külla, nagu sel korral kutsusin külla kirjanik PÖFF-i Dylimonovi, kellel on kodanikunimeks Roman Fokin. Head kuulamist. Tere, Roman Fokin. Tere, Urmas. Great oota, ma olen selles saates ahjualune, kes ma ei tea, kas sa tead seda muinasjuttu või seda lugu sellest ahjualusest, kes tuleb ahju alt, küsib natukene süüa ja sööb kõik ära. Jään, kelle? Noh, et ma olen seesama tüüpia. Proovisin sinu nagu supipaja äärde saada, aga aga sa ütlesid, et sul on kodus remont. Mida sa remondid? Remondin oma isikut, noh tegelikult remondin kogu kodu, terve kodu, nagu juba umbes aasta kehtiv see protsess ja just praegu mingi mees on seal meisterdama midagi. Nii et praegu on seal seda lärmi ja, ja krõbinat klõbinat. Küll, nii et no ja siis ma mõtlesingi niimoodi, et kuna sa ütlesid, et seal on jah tõesti see müra ja tolmu ja siis ma mõtlesin, et ma kutsun ise nagu nii-öelda välja sellisesse kohta, nagu meil on siin raadioteatris üks stuudio, mida me kutsume vatitoaks. Ja kirjeldada, siis ta ongi, selline seinad on kõik Sixockilisi plaate täis, ühesõnaga põhimõte on selline, et laest ega seintest ei kosta ükski heli tagasi, et selline ruum, kus kõrvad saaksid tõesti puhata remondimürast. Absoluutselt, see on päris huvitav. Selline heliefekt siin tekib ja et nagu nagu oleks kuskil vaakumis või, või jah, tõesti vativati ma tea, vatihunniku sees või noh, ei tunnegi oma häält ära eriti hästi. No see ongi, kui veel tuled ja lasta, siis ma kujutan ette, et võib vaikselt nagu hulluks minna ja mulle tundus, et millegi pärast seda võib-olla nagu sobib sellega mida sa kirjutad ka natukene nagu selline ulmeline ruum või tekitab mingisuguseid veidikene nagu tajuhäireid ja jah, võib olla küll, et jah, tõesti ma üritan kirjutades otsida tavaelust. Neid ulmenähtusi ja siis muinasjutunähtusi ja maagilisi asju ja see ongi selline koht, kus tõesti võiks, kus tõeks võiks mingi mingi lugu näiteks toimuda, aset leida mingi kummaline selline lugu. Keegi võiksin elada või vaikselt või mingi mingi viirastus, võiksin käia. Näiteks kas ainult ei tea, kas, kas viijastaksin. Tähendab, mina ei ole näinud, aga nagu mu sõber, helirežissöör Külli tülis kunagi töötas, siin, tal tekkisid küll mingisugused kummalised nagu mõtted või olekut sinneta mis töötas ka niimoodi, et selg oli vastu ust või noh, ühesõnaga jaja ta nagu ei näinud, et kes uksest tuleb ja siis stanna kaks tundma, et keegi on siin selline täiesti usutav lugu. Täiesti. No üks asi, mille peaks kohe nagu nagu selgeks tegema, et kuidas nagu sinu poole pöörduda. Mõtlesin sulle tere, Roman Fokin, et see on su kodanikunimi. Aga sinu autori kirjaniku nimi on? T i Filimonov. See ei tähenda eriti midagi, see on päris ammune selline lugu, kui ma alles hakkasin kirjutama, mis mu esimene tekst ilmus mingis vanaaegses venekeelses ajakirjas siin Eestis kui Eestis oli selline ajakiri ja mingi ajalehes, vabandust ajalehes mingisuguses Estonias või oli see veel, sa vets kestva, mingis mingis sihuke lugu oli. Ja oli aasta 93 ja siis ma poollegaalselt istusin sealt tehes absoluutselt teist tööd, istusin seal toimetuses ühe suve ja siis istusin ühes toas ajakirjanikuga ja see ajakirjanik minut ei võtnud palju aega, mu töövõtt võttis umbes mingit kaks tundi päevas ja ajakirjanik ütles mulle, et mis sa istud siin niisama mine kirjuta midagi, ma kirjutasin, aga siis millegipärast tuli mul selline mõte, et ma ei taha oma nime all avaldada seda päris selline tüüpiline ajalehe artikkel mingist auto alarmist, et see häiris kedagi naabrimeest või midagi sellist. Ja siis ma ütlesin, et ma ei taha sellise sellise jama alla nagu oma nime panna. Ja siis ta ütles, et no mõtle välja mingi autori nime. Ja siis siis tegin ma niimoodi, et ta oli seal selline koht või laut või mingi korvike kuhu panid kõik külalised oma visiitkaardid, kes ei jõudnud nagu vestelda nende ajakirjanikega ja siis võtsin sealt pimedalt ühe visiit stardi ja esimese kaardi peal oligi see Filimonovi nimi ja saigi, saigi. See ei tähenda nüüd juba ei tähenda absoluutselt mitte midagi, ma ei mäleta. Ei tea, kes see tegelane oli. Aga kas need nime tahad või nime ees tahad I-punkt või tähendab punkti? Et mis need tähendavad või need olid ka seal visiitkaardi peale? Need olid ka visiitkaart, visiitkaart oligi selline, et oli seal neid nimetähed ja see perekonnanimi jääb mingi ametki. Kindlasti oli ka, aga seda ma juba ei mäleta, nii et seda võib dešifreerida kuidas iganes, kuidas keegi tahab? Muidugi, loomulikult alguses ma arvasin kõige loomulikum asi oleks mingi Pjotr Ivanovitš näiteks, aga noh, ma ei tea. Võib-olla ta ei olnudki, Pjotr Ivanovitš, võib-olla oli keegi veel, ma ei tea. Siis võib-olla nagu justkui, et mingil päeval ilmub tõesti see inimene nagu välja ja ütleb, et tema on hoopis sinu tekstid, ilukirjanduslikud tekstid kirjutanud. Täiesti võimalik, täiesti võimalik, siis hakkame vaidlema temaga, et teeme mingisugust iseseisvat või sõltumatut ekspertiisi või mida, mida iganes grafoloogilist näiteks, või noh jah, tänapäeval ei kirjutata juba käsitsi. Aga noh, võib kuidagi tuvastada ja täiesti võimalik, et osutub, et tema ongi. Ongi jah. Aga siiski sa tahad hoida lahus enda seda kodanikupersooni, kes Roman Fokin ja siis enda sellist autorimina. Selline oli ammu algne kavatsus, nüüdseks on juba nad niivõrd noh, ma ei ütleks, et nad on nagu segunud. Aga noh, kõik teavad juba mina, Roman Fokin, olengi Filimonov, et ma ei varja seda ja kunagi eriti seda varjanud pole. Võib-olla ma ei räägi sellest nii, nii kohe kui ma tulen ja, ja kui ma esinen oma kodanikunime all, siis ma ei räägi, et Filimonov olen ka mina, aga kui juba keegi inimene teab mind või tunne pintsilimonovina, siis suure tõenäosusega võib eeldada, et ta tunneb kodanikunime ja noh, pole ka midagi sellest. Vanad, eesti lugeja, kes kaasaegset eesti kirjandust, et loeb peab ikkagi sinu nime, Filimoonov eeskätt kahe romaani ja ühe jutukogu järgimis eesti keeles on on ilmunud. Sellel aastal ilmus sul Meri, meri, jah, absoluutselt see nimi tuleneb siis vanakreeka mitte püüdist, vaid päris loost, nagu räägitakse sellest ksenofondi tulekust Xena fondi salga tulekust mere poole. Et kui nad olid Nad, läksid sinna sinna mere juurde väga kaua ja ei oodanud ja pool või rohkem üle poole neist suri ära teel ja siis nad, kui nad nägid seda märtsis, nad hakkasid hõiskama meri, meri, et lõpuks ometi. On ilmunud sel aastal on on jutukogu, et, et seal on hästi palju erineva pikkusega ja samamoodi, noh noh, selliseid, mis, no tõepoolest võiksid siin sellessamas vatitoas nagu aset leida või noh, sellised natukene nagu reaalsusest nagu väljas või natukene nagu nihkes selle tavaloogika suhtes mingi tavaarusaamade suhtes, et seal on mingid inimesed, kes lendavad seal. Ja samas on, mis on, huvitav on see, et sa oled mingiks linnaruumiks valinud Tallinna, vaid seal on väga konkreetsed kohad, eks ju. Et mingi Lasnamäe ja kesklinna poolema nagu tüürin või enda nagu selle, selle mõttega on nagu sõideta. Et kelleks sa üldse nagu pead ennast minu jaoks on see nagu huvitav küsimus. Ja ma arvan, et see puhtalt ongi nagu vastus selline, et mida sa ise selle peale ütled, et nii, ma arvan, et ongi. Et kui minna näiteks raamatupoodi, siis Su raamatud on eesti kirjanduse all samas tõlgitud, samas elad sa siin Eestis ja samas sa kirjutad vene keeles, nii et nad on justkui ikkagi tõlgitud raamatud. Et, et ühesõnaga räägin, mis seis sellega on. Või kuidas sa tunned ennast. Ma tunnen ennast päris hästi, ma ei ausalt, ma ei mõtlegi selle peale, et asjad nii nagu on, ma kirjutan, ma võiksin küll üritada eesti keeles paar paar-kolm asja kirjutada. Ma olengi kirjutanud eesti keeles esseistika mitesse, publitsistikat, Ekspressi jaoks mingit arvamusartikleid ja seda, seda sedalaadi asju. Ja Ma ilukirjanduses ma kirjutan vene keeles ja suure tõenäosusega nii jätkamgi. Sest noh, sest see on mu emakeel ja mul on lihtsalt mugavam nõnda kirjutada. Kes ma nüüd olen, kas ma olen eesti vene kirjanik, vene eesti kirjanik, eesti kirjanik, vene kirjanik, mulle eriti tähtis ei ole. Et keda kriitikud peavad siis pidagu kelleks iganes. Nii et no ma ei mõtle, ma ei saa öelda, et ma ei huvitu sellest, aga noh minu jaoks erilist vahet ei ole siin, et noh, olen kirjanik, lihtsalt kirjanik, milline kirjanik ma siis olen, kas eesti või vene, kas hea või halb see okei, kas hea või halb, see on küll oluline minu jaoks. No muidugi on, aga see rahvuslik rahvuslik asi ei ole niivõrd oluline. Et. Tõsi küll, kõik oleneb siis noh, nagu nagu öeldakse, iluvaatleja silmis. Samasse määratlemine on lugeja lugeja siis silmis ja kätes. No siin tuleb kohe nagu mängu, nagu see asi, et noh, miks ma hakkasin kirjeldama seda novellide, selle novelliraamatu, mingit sellist ruumi, et on hästi äratuntav, võiks Tallinn Tallinna-kesksus, et et selles suhtes sealt me saame aru, et justkui tegevus toimub siin selles linnaruumis. Kas kultuuriruumis ka noh, see on, ma arvan, ma ei tea, ma küsin. Aga see kõik oleneb igast konkreetsest novellist, igast konkreetsest siis jutust Ta vahest vahest kirjutan ma millestki sellest, mis otseselt kultuuriliselt Eestiga seotud ei ole, vahest aga täiesti vastupidi kirjeldan asju, mis näiteks potentsiaalsele Venemaa lugejale oleksid võõrad ja tundmatud, mida tuleks siis seletada eraldi mingis märkmetes või või noh, kuskil kommentaarides raamatut tagaosas. Tänapäevane elu on selline meil, et, et on olemas internet, eks ole, on olemas see suur kultuuriline ruum, mis ei, ei tea piire. Ja noh, kui sa valdad keeli, siis sa võid vaadata nii inglisekeelsetest lehe, küljetest, midagi venekeelsetes lehe kelletest, midagi, nii et see kultuuriline ruum on selline selline umbmäärane, aga, aga vahest vahest ma tõesti kirjutan sellest, mida ma siis kohtun igapäevaelus ja kohtuma loomulikult siinseid inimesi, vahet pole, kas nad on eestlased või venelased, jällegi. Ta lihtsalt kirjutan nendest inimeste inimestest, kes on minu jaoks huvitavat. Aga too mõni näide, et, et kus peaks nagu seda konteksti tõlkima näiteks vene lugejale väljaspool Eestit ja kus ei peaks näiteks. No kus peaks tõlkima näiteks oma uues romaanis, mis on veel käsikirjas, mis on loodetavasti ilmumas, ma ei tea, paari aasta pärast, Ta ma kirjeldan siis ta 90.-te aastate Tallinna ja üheks tegelaseks on seal mul. Ma ei mäletagi, punkar Uku, kes on siis pungaruku ja kes on Aga huvitav on see, segan vahele sind, et see on tihti tegelikult väga tihti eesti nimesid. Su tekstides ei ole. Seda küll, vot selles uues romaanis neid on oma, ma hakkasin parandama siin neid asju ja ja kusjuures punga ruku esinenud seal kunstnikuna ta müüb oma seda oma oma pilti Hirvepargivaadet ja mida, mida veel midagi seal. Nii et see ongi üks selline koht, kus peaks näiteks Venemaa vene lugejale, kes Eestis ei viibi või ei ela, peaks seletama, kes on, mille poolest seda kuulususe punkar kuulus on ja kes on prototüübiks võib-olla mõned mõned, kes on siis punkmuusika, sellised asjatundjad nad võib-olla teavad Villu Tamme ja J-ga, et aga enamus kindlasti mitte. Ja kui me räägime vastupidisest nähtusest, siis no siis, kui ma kasutan mingisugust tsitaadi või, või peidetud tsitaadi kuskilt vene kassikast või vene kaasaegsest jällegi laulust või, või Interneti neid nõndanimetatud meeme, siis, siis ei pea seletama venekeelsele lugejale Eestist väljas, kes või mis või kellest või millest jutt on. Jätkame jutuajamist Roman ookeaniga, kelle kirjanikunimeks on põhiLimonov. Mis puudutab, nagu nagu seda tõlkimist mingisse keelde tõlkimiseks peab nagu justkui selle romaani või või ükskõik novelli luuletuse konteksti justkui nagu luuletuse puhul, ma arvan, et kõige vähem mingisuguse konteksti Kui selgeks tegema või mulle tundub see nagu tõesti jabur, et, et tekst on tekst, et sa võid ju, et ega need tsitaadid, võimeemid, et nad ei koju, ei kao ära, nad võivad jääda natukene nagu arusaamatuks, aga mul on pigem nagu see tunne, et kui ma Loen tõlkekirjandust, siis ma tahaksingi lugeda midagi justkui eksootilist, ma ei mõtle ainult et kuskil on mingisugune mustanahaline mees kuskil Aafrikas ajab mingit kitse taga Paidet vaidlema uut mõtet või noh, mingit sellist mõtet, mida ma ise ei mõtle ja võib-olla ei haagiga sellega. Et mulle tundub, et, et võib-olla see, see tõlkimine või kogu selle konteksti otsimine, et vot ma pean olema arusaadav, et see on ka mingisugune imelik Poine. Võib-olla ma pigem nõustun sinuga, et see on juba tõlkija asi, kuidas ta suhtub sellesse, et tõlkijaid on mul olnud siiamaani praktiliselt kolm, ma ütlen ja neist kaks on võtnud sellise sellise mõttekäiku ja sellise mõttelaadi, et peaks nüüd küll lugejale siis selgeks tegema, et millega ja kellega täpsemini tegemist on ja isegi võib-olla mõnes kohas Eesti hindama seda algset algset Ta tsitaadi või, või seda 100. sedastada memm või, või mida iganes. Kolmas küll nii nõnda ei teinud ja no ei oleks võimalik öelda, et sellele kolmandale on halvemini õnnestunud, et mõlemad mõlemad seisukohad on võimalikud, mõlemalt lähenemised on täiesti võimalikud. Viimast romaani talazzada Lasva, mis on nüüd eesti keeles eelmisel aastal ilmunud? Selle kolmanda all jah. Okei, ja aga noh, selles suhtes mulle tundub, et et see on küll selline romaan või selline noh, tegevus ja need inimesed, et et jah, ma pigem tajun, et et nad on vene rahvusest või noh, need nimed ka viitavad sellele pigem. Aga kuna kogu see ümbrus või see keskkond jah, seal on mingisuguseid konkreetseid kohti ja riike, mida mainitakse, kuhu reisitakse, aga, aga pigem on tõesti nagu nimede suhtes nagu anonüümne või ma ei saa näiteks aru, et, et kas see toimub mõnes Tallinna linnas. Ja samas mulle tundub, et et kas seal näiteks tänava, ma võin nüüd eksida, ma ei vaadanud nagu selle pilguga üle aga et et kasutati sõnaprospekt, mis minu jaoks tekitab nagu sellist meeletut suure tänava tunnetada. Et meil Tallinnas polegi selliseid tänavaid. Kas pole ja ma ei mäleta nüüd täpselt, see oli nii ammu, kui ma kirjutasin juba, et kas ma tõesti kasutasin seda, noh, võib olla. Olla võib-olla ma eksin, aga igatahes mulle nagu see tunne jäi, et mingid näiteks konkreetselt selle selle tänavaga, et oli mingi selline nimetus, mis noh, ütleme, et oli prospekt. Okei, aga selle raamatu toimumiskoht see oligi selline jah, anonüümne see oli Tallinna-Tartu, too vahest ka Peterburi segu, selline, selline, selline, selline kuidagi koondlinn, kus nad kõik elavad, no ma meelega ei vist ei, ei pannud neid täpsemalt kuskile kuskile ruumilisse kohta, et, et see oleks miks. Sest see, see on selline romaan, mis, mis noh, minu arust vähemalt räägib sellest, et elu elust üldse. Et mitte konkreetselt elust Eestis või elust mujal või elust Tallinnas või Tartus, vaid NATO, ta on selline, kus ma üritasin rääkida asjadest, mis on universaalsed, sellised ja universaalsetest, inimestest, universaalsetest, nende probleemidest ja üleüldse noh, usust. Ja noh, selline ja selleks see asi ongi, et, et võib-olla näidata seda, et see totalitaarne mõttestiil, mis on üks, üks peateemasid selles raamatus, et, et see ei vaata ta seda kohta, kus sa elad, kas sa elad mingis demokraatlikus riigis või maailmas või maailmas, mis peab end ennast demokraatlikuks või elad sa kuskil totalitarismi maal või maal, mis mida teised peavad siis totalidaarseks, et see ei, absoluutselt ei olene sellest. Et see totalitarism on pigem ajus. Kui natukene seda, seda sinu romaani sellise loopõhiselt, et ümber jutustada Pealkiri talazzadalazza ehk siis meri, meri, millest see meri koosneb peamiselt veest, on ju. Et see vesi on ikka väga-väga keskne aine, mille ümber ja võib-olla ka mille pärast kõik see tegevuse seal aset leidma hakkab. Salongi algus on selline, kus üks tütarlaps ühel noormehel kaob ära täiesti jäljetult, hakkab teda taga otsima. Õigemini tema sõber hakkab teda taga otsima ja seal on päris mitmeid liine. Siis on seal veel üks, üks noormees, kes saab palju raha ja tahab teha ideaalset pornofilmi. Ja siis on veel seal üks staar, muusik, laulja, kes on täiesti resigneerunud elust väsinud ja kõigi nende ellu hakkab sisse tulema mingisugune kummaline moment, mis on seotud veekandjate orduga siis et kõige selle taga on justkui mingisugune kummaline vandenõu. Mingisugune ulmeline teooria. Et, et see vesi on justkui see, mis, mis neid inimesi kuhugi juhatab ja viib mingisuguse. Noh, ma ei tea, milleni siis lõpuks. Nojah kas kas vandenõu on päriselt ka olemas, on ka omaette küsimus, sest see on ei, mina ei arva, loomulikult mina ei arva, et on, sest noh, selle ordu või selle sekti v kandjate, sekti põhiideoloogi pühakirjast. No vähemalt minu algne kavatsus oli selline, et peaks peaks läbi paistma, etaan, absoluutselt hull. Jaa, ideeks oligi selline, et põhimõtteliselt iga absoluutselt iga sekt, iga ordu, iga selline totalitaarne ordu on hullumeelsete tegelaste poolt nagu rajatud ja loodud ja see, mis on selle kogu liikumise võik kogu selle usu keskpunktiks või usu tuumikuks või tuumaks ei olegi absoluutselt oluline, see võib olla mida iganes. Absoluutselt. Nii et antud juhul oli see vesi, et see selle v ma valisin lihtsalt selle, sellepärast et Ta näidata seda absurdsus ja näidata ka seda, et vesi on tõesti kõikjal. Kui me hakkame mõtlema, siis seda vett võib leida absoluutselt igast kohast. Ta on inimeses olemas, ta on looduses olemas, ta on meie majades kodudes olemas. Ta on kõikjal. Et see on selline kõikehaarav asi, millele võiks, võiks ju rajaneda seda sekti ja saigi rajatud. Aga kus see, kus see hullumeelne mõte üldse tuleb, ma mõtlen mitte nagu kus tekkis sinu pähese romaan kirjutada vaid vaid üleüldse nagu kust tulevad sellised noh, vandenõuteooriad, kus tekivad nagu sellised hullutavad ideed, mis selleks vaja on. Selle ma mõelnud ei ole, ma ei tea. Ki tulevad nad siis, kui inimene hakkab otsima siis põhjust enda ebaõnnestumist talle näiteks ja no mitte keegi meist ei hakka iseennast süüdistama, et ma kukkusin läbi sellepärast et mina olen või olin antud hetkel rumal, olin siis ebapiisav, olin ebatõhus vaid no loomulikult vaenlased on süüdi, et vaenlased on teinud nii, et ma kukkusin läbi, vaenlased panid mulle selle halva hinde, vaenlased võtsid mult naise ja auto ja kodu ära, noh ja, ja kui, kui juba ta siis enda jaoks tuvastab, et vaenlased on tõesti olemas siis ta hakkabki ehitama vaikselt nende vaenlaste kujusid ja nende nende kogukonna, et on tõesti on tõesti selline vandenõu, mis, mille eesmärgiks on vallutada ja hävitada mind vaesekest. Roman Fokin, see romaan talazzadal Assad on väga nagu kergendada lugeda ühtepidi hästi nagu hea keelega ja, ja sündmused arenevad kuidagi küll äraspidise, aga hästi loogiliselt ja ta on haarav. Aga seal on nagu vahel mingeid selliseid kummalisi asju. Ja ma küsin täitsa otse, et ma ütlen ausalt, et minule jäid need need mingisugused noh, peatükkide vahel mitte küll iga peatüki vahel, aga mõnede peatükkide vahel just nimelt kuskilt suvalistest kohtadest, võib-olla sa nüüd ütled, et ei, need ei ole suvalised kohad, aga mingid suvalised tabelid, suvalised nimed, võib-olla ka mingid pildid, et mis, mida ei oskagi nagu kokku panna, et kas sul on sellega mingisugune mõte või see on lihtsalt nagu minu kui lugeja nagu tähelepanu hajutamiseks. See oli ka üks vandenõuteooria kohane mõte, et see, kes oskav sealt midagi leida, seal leiab, aga ma juba jah, juba ütlesin juba, vastasin sellele küsimusele, nüüd ma ausalt ei mäleta, milleks ma neid sinna panin. Et oli küll mingisugune väga sügav ja ja kaugele-kaugele jõudev mõte, aga nüüd ma juba ei oska seletada, nüüd endalegi imelikud, aga las nad olla. Ajame edasi jutu põhiFilimonoviga. Aga ütle, mis asi sinu jaoks kirjutamine üldse on, et mingis mõttes võiks ju öelda, et et see on seal mingi oma siseilma nagu lahtikirjutamine. Võiks öelda, et. Noh, ma ei tea, kas ta võiks olla sinu ümbritseva reaalsuse mingisugune peegeldus või on ta just nimelt selle reaalsuse nagu nihestus või sest et sa, Meie jutuajamise alguses ka nagu mainisid seda seda maagilist realismi või et mulle tundub, et, et noh, sa ise oled ka selles suhtes selline maagiline või et need asjad ei ole päris üksüheselt või et need asjad muutuvad ja need tegevused ei ole kuidagi realistlikud, ainult. Ma arvan, et minu jaoks see kirjutamine on minu suhtlemisviis inimestega, kui ma kirjutasin oma seda esimest romaani veel ennem siis kui sa kirjutasid seda artiklit. Jah, ma sain kuidagi ära, et ma ei oska, ei oska eriti inimestega suhelda või noh, tähendab üks suhtlemine on see, mis toimub minu ajus, mis ma arvan, et ma räägin ja teine asi on see, mis tuleb minu suust. Kolmas asi on see, mis, mis satub siis nende ajju ja nende siis kuulajutuses kuuletajju ja vahest oli selline selline olukord, et ma tahtsin öelda ühte asja ja see kuulaja tajus absoluutselt teisiti interpreteerida tõlgendas mu sõnu või, või, või tekkis mingisugune selline selline takistus. Siis ma hakkasin, ma hakkasin vaatlema ja jõudsin sellise kummalise järelduseni, et asjad ei ole niivõrd ainult minuga sellised, vaid üleüldse inimesed eriti suhelda ei oska. Ja kuidagi alla teadvuslikult tulin ma sellele ta läbi selle kirjutamisema vähemalt tahan suhelda inimestega nii nagu nagu peaks, nagu minu arust peaks suhtlema nagu, nagu oleks õige suhtlemine. Ma tõesti räägiks kõike seda, mida ma tõesti öelda tahan ja kuidas seda peab ütlema, et see on selline suhtlemine inimestega, maailmaga, iseendaga aja ruumilis, selle kontiinumiga. Ühesõnaga, ma juba sain aru, et, et see ei ole nagu selline suhtlemispuudulikkus nagu ei tekkinud sul mitte nagu nagu keele pinnalt, et eesti vene keel või midagi sellist, vaid keeleülene siis. See on jah, see on keeleülene keeleväline asi, see on oma mõtete edasiandmine teistele, seda inimestele, mis ei ole, ei ole alati nii lihtne, et jah, tõesti on, on vahest minu jaoks märksa kergem panna oma mõtted siis siis kirja ja siis saata kellelegi Imailina siis lugemiseks, kui öelda otsa. Aga noh, ega sa otse ju enda nendes ilukirjanduslikes tekstides ka ju ei räägi ja see on ka ikkagi mingi selline nagu noh, justkui luul või. See on ka üks selline nipp, et jah, mulle tundub isiklikult, et see otse rääkimine on, on väga banaalne asi. Et kui ma tahan öelda, et see et see taevas on sinine, päike on kollane, täna siis maid peagi mitte mingil juhul ütlema. Taevas on sinine, päike on kollane, ma pean rääkima, ei tea metsast ja lindudest, mis laulavad seal metsas ja siis mingist rollist, mis sõidab mööda Tallinna tänavat ja kuidagi läbi selle kaudse mõtteviisi ja kõneviisi jõuda siis või, või panna selle kuulaja või lugeja jõudma järelduseni, et jah, taevas on ikka sinine. Üks teema, mis mind ka on hästi huvitanud ja mida ma tegelikult väga palju ei tea, on see Meil on Eestis noh, ikkagi on päris mitmeid väga arvestatavaid nii-öelda eestivene, kirjanikke või vene-eesti kirjanikke, kuidas, kes kirjutavad vene keeles, ühesõnaga. Andrei Ivanov, sina, eks ju. Igor kott, juh jaa, jaa. Noh, neid on ikkagi siin-seal veel neid inimesi mingitest teistest põlvkondadest ka. Ja siis ma mõtlen, et just kuulsime, et Ivanov sai suure Venemaa preemia ja ta on mitu korda kapuukeri nominatsioonis olnud ja teda on tõlgitud vene lugejale kui ka kui ka Ameerikasse, onju. Et mingis mõttes tundub just, et ahaa, et näed, et sa kirjutad vene keeles, kui suur publik seal on, eks ju noh, mingisugune meeletu, meeletu meeletu lugejate arm, kellele sa justkui oled avatud, et räägi sellest, on see nii või kus sina enda asju avaldad või või kuidas see käib või? Ma ei tea, minul jäi Ivanovi käib see täiesti erineval moel ta, temal on tõesti seal publiku olemas, ma arvan. Ja ta tõesti on kuidagi, noh, kas, kas ta ise tahtis seda või nii lihtsalt läks. Et ta tõesti suunab oma loomingut rohkem siis Eestist välja, väljapoole suurele Venemaale ja, või, või mujale maailma. Aga mis on minu meelest, segan sulle vahele, Roman Fokin, aga mis on huvitav, selle puhul on see, et näiteks tema see viimane romaan, mis, mis saigi selle suure Preemia räägib tegelikult Eesti ajaloost ja see Eesti on ikkagi väga-väga läbiv seal, et ta tema nagu väga selgelt kirjutab, justkui noh, eesti kontekstis. Jah, absoluutselt, aga noh, ju siis tegemist on lihtsalt hea raamatuga, et, et see temaatika ja see asukohta ei ole niivõrd oluline hea raamatu puhul. Aga minuga asjad on veidi teisiti, et Venemaal mind eriti ei tunta. Kui tuntakse, siis vast pigem luuletajana. Ja kuidagi jällegi läks niimoodi, et mind rohkem teatakse siin Eestis ja rohkem tead, teatakse siis tõlkes kui originaalkeeles. Ma ei tea, et mind see eriti ei häiri, et linn on nii, nii, on nagu on, igaühel on oma tee külma kunagi jõuan ka sinna ja tänna ja kõikjale. No aga võtan lihtsalt tehniliselt kuidas käib, et, et iseenesest ju võib-olla see on nagu hästi naiivne ja lihtsustav mõte nagu, nagu see mul on, et näed, et kui tekst on juba vene keeles olemas, miks ta siis või Venemaal ilmuda, miks ta ei või siis raamatupoest seal olemas olla, et aga noh, ma saan aru, et see ei ole nii lihtne. See tõesti ei ole nii lihtne, seal Venemaal on seda raamatu avaldamis, bürokraatiat on niivõrd palju, et need järjekorrad, isegi kui su käsikiri on siis heaks kiidetud ja on järjekord pannud, siis nagu oligi ja näiteks Ivanoviga et mitte see viimane vait, eelmine vist romaan või üleeelmine nädal neid nii palju, et ei mäleta juba Mil, millist romaanist on juttu, aga tal oli leping sõlmitud suure kirjastusega tal oli kõik, ta oli pandud pandud järjekorda ja siis ootas ta paar aastat siis kirjastus läks pankrotti. Raamat, raamat ei ilmunudki näiteks ja noh, seal on isegi vene kirjanikud ise on, on kahte laadi, noh, Venemaa, vene kirjanike ühed on need, kes elavad Moskvas, kellel on võimalusi ja teised on need, kes Moskvas ei ela, kellal neid võimalusi eriti palju pole, nii et et olla räägitakse, ma ei saa väita, et see on absoluutne tõsi, mina ka seal ei ela ja ei, ei tea neid asju läbi ja lõhki, aga räägitakse. Et olla Venemaal edukas, kommertslikult edukas kirjanik peabki elama Moskvas. Peab käima pidudel, pidutsemas erinevate, siis kriitikute, teiste kirjanikega ja, ja arvustajatega ja kellega iganes. Ja peab ennast kuidagi promoma aktiivselt. Vot noh. Ma ei tahagi sellega tegeleda, ausalt. Et ma ei tunne ennast näiteks Moskvas hästi, Peterburis, Peterburist on küll hästi minuga, vot nii, ja noh, nagu ma ütlesin, igaüks valib oma tee, et mina ma üritan oma tekstidega ainult midagi teha, ma ei hakka kunagi enlastist nii, reklaamivaipa võib promoma, nii et et lähen jooma kirjastajaga, kes ei ole, mulle meeldis ainult sel eesmärgil, et ta kirjastaks mu romaani näiteks. Võib-olla ma ei, ta juba tunneb ennast imelikult, et ma sind nagu torgin nagu mingisugust huvitavat putukat, eks ju, et kuidas sinul on, kuidas sa, kuidas elada, aga, aga aga et noh, ma kujutan nagu näiteks ennast, eks ju, et mida ma olen lugenud mõtlen, et noh, maailma kirjandusmaailmakirjanduseks, aga, aga noh, ikkagi kõik see Eesti noh nagu taust, mis minul on, eks. Luts, Tammsaare no nii edasi, nii edasi, mis on juba lapsepõlvest nagu kuidagi sisse süstitud, isegi kui sa nii väga otseselt võib-olla pole neid lugenud neid tekste ikkagi mingisugust jutt Dude mingite filmide, noh, mingi sellise taustaga, sa sööd need asjad endale nagu sisse ja ma arvan, et noh, see on ka mingi selline hästi oluline koostisosa, millest inimene siis nagu kokku pandud on. Ja siis ma mõtlengi, et, et mis sinul on nagu see see koostisosa ved, räägi üldse enda taustast. Noh taastaks on üks täiesti tavaline eesti vene pere, kus vanavanemad olid siia tulnud siis 40.-te lõpus Venemaalt erinevatest kohtadest kõik neli, siis kaks vanaema, kaks vanaisa on siin kohtunud, abiellusid juba, vanemad on siin sündinud ja selline noh, tehnilise intelligentsi perest tulen, emon insener, isa on mul, see oli kunagi majandustegelane, tegeles majandusega, siis juba päris päris ammu pensionil email töötab, õdesid-vendi mul pole. Ja kui rääkida sellest taustast, millest sina alustasid selle küsimuse, siis lapsepõlves ma loomulikult lugesin ainult vene keeles ja lugesin seda maailmaklassikat, mis oli tol ajal Nõukogude aja lõpus umbes igast siis noh, Ma jällegi ei, ei oska öelda selles suure suure Venemaa kohta, aga igas eesti vene perekonnas mingit kolm musketäri ja noh, kõik need asjad siis kui rääkida Eesti asjadest, siis juba päris teadliku seas. Kui ma sain aru, et ta noh, et ma elan siin selles ruumis ja selles maailmas ja selles kontekstis ja kuidagi olin päris suur juba mingi 18 aastane vist kui ma otsustasin, et ma hakkan nüüd lugema lugema ka Eesti klassikat ja hakkan vaatama Eesti klassikalisi filme ja nii edasi ja tollest ajast ma küll alg alguses oli selline, et noh. Ma lugesin, ma lugesin sedapidi seda lugema, mõisa lugesin, ma lugesin Tammsaaret ja lugesin loomulikult ka Vildet ja Lutsu ja Kitzbergid, Gailiti kõike, kõike, kõike, kõike, mida peab ja siis juba mõnes mõnel hetkel hakkasin kasin ta mõnu tundma sellest, nii et ma ei saa. Ta jällegi, et ma olen nii sajaprotsendiliselt juurutanud eesti kultuuri siis, aga üht-teist ma tean sellest. Aga nojah, kui me siis süvenema päris sinna tausta põhja, siis loomulikult see on ikka ikka vene taust, vene taust ja isegi võib-olla nõukuga taust. Ma ütleksin, et sest sest näiteks kui me räägime näiteks neist filmidest, kust tulenevad need On ju sellised näiteks filmiklassika tsitaadid, kus sa ärkad, ärkad üles keskööl ja seal öeldakse mingisugune sõna siis klõpsti tuleb su see selle tsitaadi järk siis minul on sellised, need tsitaadid tulenevalt rohkem nõukogudefilmidest Nõukogude filmiklassikast ja siis jah, noh, tänapäeval või, või, või siis sellest teadlikku seas ma juba nüüd ma üritan olla maailmakodanik, et ma vaatan filmeni inglise keeles ja loen ka inglise keeles, eesti keeles, vene keeles kõikides kolmes keeltes, mida valdan. Nii et, aga noh, taust on ikka vene. Vot see, mida sa mainisid, et, et see nõukogude taust tegelikult ma arvan, et selle pinna pealt, et oleme me näiteks sinuga, Roman Fokin, hästi sarnased. Ma arvan, et ma ei suuda küll vene keeles seda lauset lõpetada une pealt, aga ma arvan küll, et mingisugune suurikkuse Eiklased või Stirlitz või mingid sellised asjad, et need on need asjad, mille peale nagu saab ka samamoodi nagu millesse meie mäluga samamoodi nagu koosneb, et aga noh, see on ka muidugi nagu selline. Et seda aega kuidagi taga nutta, aga see on ka nagu selline kaduv maailm või et seda neid filme ei vaata justkui enam keegi on jah, seda küll jah. Aga noh, ma ei oskagi öelda, kas on mul sellest kahju, ei ole mul sellest kahju, et nad on, noh, kui me võtame sealt noh, Stirlitz vist vist vist seda ei ole võimalik teha, aga suurikust on küll võimalik võtta ära kõik see ideoloogia siis kui me võtame selle selle ideoloogilise asja sealt ära, nad on päris korralikud, sellised kunstiteosed olnud ja noh On küll, jah, mõnest hiljuti vaadanud isegi näiteks Moskva pisaraid ei usu, et see on võib-olla praegu sa vaatad seda kui mingisugust meeletut retro taga, aga see mõte on seal ikkagi väga hea. Absoluutselt jah, absoluutselt jah, noh seega on kuidagi kujundanud meie minu elu ja minu tuttavate elu. Roman, ma mõtlesin, et ma teen sulle nalja, et naine käis kuskil aasta tagasi komandeeringus ja seal üks vene noormees kaasas. Väga noh, Eestis elanud terve eluaeg väga head eesti keelt. Ja siis, kui nad tutvusid Ütles oma nime, teineteise nime, siis see vene noormees ütles, et tere, minu vanaisa okupeeris Tallinna. Et ma mõtlesin, et ma võib-olla see on nagu natuke poliitiliselt ebakorrektne nali, aga kuna see noormees ise tegi ja sai sellest naljast kuidagi väga hästi aru, kuigi tema vanaisa okupeeris Tallinna siis, siis ma mõtlesin, et ma räägin selle selle nalja ja, ja siis ma mõtlesin, et vaatan, mis nagu nägusa teed, et et kas see ärritab sind. Selline olid selle nalja peale, mul tuli meelde veel üks nali, mis mulle jutustas kunagi mu isiklik ema, ta töötas selles ettevõttes, tol ajal oli see riigiettevõte, kus oli eestlase ja venelase umbes pooleks jagatud ja oli 90.-te alguses või 80.-te lõpp. Ühesõnaga rahvarinde ülestõusmine ja see Hirvepargi, need kogunemised ja nii edasi. Ja siis, no siis oli kaseinterliikumine, eks ole. Ja ühesõnaga eestlased kutsusid venelasi soku pantideks, venelased kutsusid Eesti fašistideks. Ja emal töö juures oli üks kolleeg, kena eesti kolleeg, kes mina isiklikult kuulsin seda ka. Ta lõunapausi ajal tuli ta ema juurde ja kas on midagi sellist, et noh, okupant, lähme koos fašistidega kohvi jooma? Umbes nii. No ma kujutan ette, et praegu on, ongi see kuidagi see olukord ikkagi, kuigi ma ei, ega ma ju ei tea, eks ju missugused pinged nagu selles vallas võivad nagu mingites kohtades mingites peredes mingite inimeste vahel nagu selles rahvusküsimuses nagu olla, aga mulle tundub, et nõukogude ajal olid need kindlasti palju, palju suuremad, et, et noh, siis küll ei tohtinud justkui nagu meelt avaldada või oma meelsust välja näidata, aga, aga see mingi võõraviha või just nimelt venelaste vastu viha oli meeletult suurem, et no ma ei tea, kas sa oled osalenud mingitel peale tunde mingites salga kaklustes, mis venelaste eestlaste vahel on toimunud. Eima. Ta ei ole, aga paar korda olin siis sunnitud põgenema. Paar korda oli jah, päris lapsepõlves mingi kaheksa või üheksa, üheksa aastasena. Aga nii otseselt see kuidagi mind ei puudutanud, ma ütlen. Ta mul koolis oli selline küll klassivend, kes, kes oli eestlane, kes vene koolis oli päris selline, et tal ei ole, ei olnudki ühtegi vanemat, sest ei olnud ta tal venelane, aga millegipärast ta käis vene koolis räägis puhtalt puhtalt vene keelt, loomulikult kodussegis eesti keelt. Ja vot see jutustas mulle, et kuidas hästi tema elu on, et kui täna pealt küsitakse küsitakse vene keeles, et kas on suitsu näiteks, siis ta vastab vene keeles ja kõnnib edasi siis edukalt, kui küsitakse eesti keeles, ta vastab eesti keeles ja samuti, nii et mind see kuidagi ei puudutanud, ma ei tea, kas õnneks või õnnetuseks maa, ma ei saanud seda oma omal nahal tunda. Nii et kuidagi noh, võib-olla võib-olla sellepärast ma olen selle suhtes noh, kuidagi. Ma ei tunne seda nii teravalt, et minu jaoks ei moodusta probleemi. Võib-olla minu suhtlusringis seda probleemi ei ole, sest kõik minu vennad vene tuttavad räägivad eesti keelt nii või teisiti ühel või teisel määral, ühel või teisel tasemel. Ja absoluutselt ei, ei teki sellist probleemi ja kõik minu tuttavad eestlastest sõbrad on ka hästi normaalselt meelest on selles suhtes Et ma olen ka küsinud enda saatekülaliste käest, kelle juurde ma ahjualusena sisse murdunud, et tavaliselt noh ei ole ilusaks ju jumala ja, ja raha kohta küsida, et see on justkui nagu ebaviisakas, aga ma küsin, et kus sa nagu raha saad. Ma saan raha täiesti mitmest allikast, et ma töötan palgatöötajana koolis õpetajana, inglise keele õpetajana Eesti koolis, kus Nathan küll segakoole, aga no mina õpetan Eesti rühmasid. Ja ja kolkast ikka nagu Kuitme. Noh, sa tõlgid tegelikult ka eesti kirjandust vene keelde ja sa oled hiljuti tõlkinud Mehis Heinsaare jutukogu. Et räägi, mis, mis kes heinsaar sinu jaoks on. Vot Insaraga ta tuli niimoodi välja, et selle pani mind tõlkima otseses mõttes kott, juh ütles, et on, tellimus, on vaja, maksan sulle raha. Ma ei, ei valetanud, tegelikult valetan, kui olid head read, mingi 2011, kui ma ei eksi, siis Heinsal luges oma jutu kõhkle pärnardist Tallinnas musta laega saalis. Ja siis ma kuulasin pealt ja mulle meeldis see tohutult. Ma avastasin seal sedasama maagilist realismi, aga no Eesti sellised Eesti pinnal, kuidas ma ütlen nagu Eestis juurutatuna. Just just mulle endale, miks ma hakkasin ka küsima, et, et ongi see, et mulle tundub, et, et sinu lood on midagi sarnast just nimelt see võib-olla seesama maagiline realism, mida on nii sinu kui heinsaare puhul mainitud. Võib-olla võib-olla, ja siis siis juba jah, kui tulikut juh ütles, et on selline, on selline idee, mitte tellimus on selline idee tõlkida heinsaart siis vene keelde siis loomulikult ma hea meelega võtsin selle selle ülesande siis enda peale ja mida rohkem ma tõlkisin, seda rohkem mulle meeldis. Ma ei saa öelda, et ma kirjutan võib-olla samas vaimus, võib-olla, aga meie tehnikate, meie meetodid on kindlasti erinevad. Jaa. Jaa. Ei, seda muidugi ma mõtlesin üldse mingisugust mingit umbmäärast maailma nägemust. Seda küll ja mulle seni siiamaani kohutavalt meeldib heinsaare looming ja ma loodan, et ma tõlgin veel mõndagi. Roman Fokin, viimase asjana küsin, et täna on Eesti vabariigi sünnipäev. Et mida või kuidas sina seda tähistad või mis sa teed sellel päeval? Ma magan poole päevani, seda kindlasti seda kindlasti ja siis noh, eelistama midagi ei tee, vist. Võib-olla lähen linna, võib-olla ei lähe, ei tea, aga aga noh, kindlasti magan ennast hästi välja. Tänases ahjuolluse saates käis külas PÖFF-i Filimoonud kodanikunimega Roman Fokin. Saate panid kokku tiivika Ludvig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.