Mulle ei meeldi kõik see, mis oli eile isegi mitte, et mis oli eile, vaid see, mis oli isegi pool tundi tagasi. Ainult töös, ülejäänud aja lõbutsen, itsitan, teesklen seesmiselt, aga aina ootan, ootan, ootan, millal algab taas töö. Jama, elan tõeliselt. Minu kallid vaatajad, ma elan ja töötan teile. Kui ma olen kaadris, ma kujutan ette, kuidas te naeratate või nutate vaadates ekraanile. Kui ma lähen lavale ja kuulen teie aplausi, siis minu jaoks on see nagu taevasse tõusmine nagu tiivalöök, nagu Baltikum, nagu adrenaliin. Nii on öelnud legendaarne vene filminäitlejanna Ljudmilla kurtšenko, kes on mänginud kokku 96. filmis antud hinnatud estraadilauljana välja kuus Elpeedia 10-st CDd ning avaldanud kolm mälestuste raamatust, vot mis kannavad pealkirju minu täiskasvanud lapsepõlv, aplaus ja. Stopp, ma jõudsin alati kuidagi ajast ette nii moes kui ka ekraanil. See on elu suurim saladus ajaga kaasas käia. Stuudios on taas Triin Ella. Jaak Jõekallas. Ning kõlab lauluke viiest minutist filmist karnevaliöö. Nii et meil on kurtšenko, sündis 12. novembril 1935. aastal Harkovis Ukrainas. Ta on tunnistanud, et selliseks, nagu ta oli, kujundasid teda vanemad just neilt ning eelkõige isalt said oma sädeleva elurõõmuoskuse olla alati tähelepanu keskpunktis. Ning otse loomulikult tohutu armastuse muusika. Ka vastu ma vaatan isa ema ja enda fotosid ja tahtmatult naeratan ning tunnen teravat pitsitavad nostalgiat selle kordumatu aja järele. Mul pole iialgi olnud ja ebahuvitav olla kodus koos oma vanematega. Alati oli midagi uut ja ilmtingimata rõõmustavat. Meie majas oli hämmastavalt terve õhkkond. Midagi halba, head ega kohutavat ei salatud. Keegi ei häbenenud olla nõrk. Kui kellelgi oli halb, lõppesid naljad ja kogu jõud, hellus ja armastus kandus sellele, kel raske. Ma kasvasin kummalises korrapäratu, see võib olla meeletuski, kuid puhtas heas avalas ja absoluutselt irratsionaalses peres minu tohutut kirge saada näitlejaks soojendas isal hakkama. Ta uskus minusse. Ma läksin unistuse poole, otse kõhkluseta ja mõtlemata ammutades endasse kõike vajalikku. Õnneliku lapsepõlve katkestas teine maailmasõda. Väike-Liusse oli viie ja poole aastane vähemalt 1941. aasta juunis talle suvelaagris ootamatult järele tulid ja tagasi koju Harkovis viisid linna juba pommitati. Ümberringi oli järsku üks suur segadus, ema nuttis ning viieaastane väike tüdruk ei saanud kohe arugi, et endisele elule on tulnud lõpp. Ma sündisin musikaalse perekonnas, täpsemalt musikaalse ajastul. Minu jaoks on elu enne sõda muusika. Ma ei mäleta sõjaeelsest ajast kurbi inimesi ega kurbi nägusid. Ma ei mäleta ühtegi vananenud nägu, nagu oleksid enne sõda kõik olnud noored. Kurtšenko isa teadis, mida tähendab sõda. Ta oli üle elanud esimese maailmasõja ja kodusõja ning teadis, et pole mõtet peita lapse eest tegelikkust. Ja viieaastane Liussa läks koos isaga vaatama sõja esimesi laastavaid tulemusi oma kodulinnas. Pioneeride palee puruks pommitatud varemeid, tabatud inimesi, verd, pisaraid ja valu. See oli ka esimene kord, kui ta nägi surnud inimest. See oli tuttav kerjus nimega Andrei. Ta vaatas teda ega suutnud kuidagi aru saada, et kuidas siis nii oli ja enam ei ole. Eesseisvad okupatsiooniaastad täidetuna pidavatest, automaadi valangutest tänavatel ning igal pool vedelevatest laipadest, kuid ta oli selleks juba valmis. Kurtšenko on meenutanud, et pärast kodulinna Harkovi vabastamist aastal 1943 tõttas ta pea iga päev kinno, et vaadata filmi suur valss miilitsa kurjusega. Kuna tema ema töötas kohalikus kinoteatris väikese orkestrijuhina, mis mängis enne kinoseansse sisevalmistanud Ljudmilla erilisi raskusi enne seanssi koos suure hulga klassikaaslastega juba hämarduvasse saali pugeda et lasta end taaskord filmi võluda, maakial kaasa haarata. Õhtuti ei suutnud ta pärast järjekordset nähtud seanssi uinuda, peas keerlemas kaunid Straussi meloodiad. Just Survalis viis kurtšenko arusaamiseni, et ka temast peab tulevikus saama laulev ja tantsiv näitleja. Ta on meenutanud. Alles pärast seda filmima mõistsin, et temal oli olnud õigus, kui ta ütles isale, et Liusja ei ole ilus tüdruk. Karla Donner miilitsakorjuse kehastuses tundus mulle nii imeline. Ma tunnetasin oma mõttelendude ja tegeliku peegelpildi kokkusobimatust. Mõnda aega ma isegi hoidusin peeglist. Mulle piisas sellestki, et kogu mu sisemus laulis, magandusin valsi, orkestri ja viiulite atmosfääri ning olin armunud ilusasse tumedasse kotkasse Straussi tantsides, temaga valge kübar peas ning lauldes Karla tonneri kõrge häälega. Tunni ajal hakkas. Terve klass naerma, pärast jäid kõik aga sõbralikult vait ning vaatasid mind. Ma ärkasin, mis juhtus, miks kõik mind vaatavad. Minuni kandus õpetaja hääl kurtšenko klassist välja ja kohe koridorist, siis võite omaette laulda, mis olgu. Ma laulsin. Aga ise ei saanud arugi. Ja kusagil hinges püsis lootus, et minuga midagi veel sünnib. Muutun muutum, kaunimaks, maimud nii ilusaks. Karla Donner. See on nüüd küll selge, aga suhtun ilusaks kindlasti omal moel. Pärast keskkooli lõpetamist 1953. aastal läks Ljudmila kurtšenko Moskvasse ning asus õppima ülevenemaalises riiklikus kinematograafiainstituudis mille lõpetas 1958. aastal kursus hindajateks legendaarset Sergei Gerassimovi ja Tamara Makarova kurtšenko kursuseõde, samuti hilisem populaarne filminäitlejanna Zinaida kirjemko on meenutanud. Tal oli erakordselt kõrge enesehinnang, on selliseid inimesi. Üldjuhul löövad nad elus läbi, sest allutavad endale teisi inimesi. Lius jääb, põhisoov oli teistest eristuda ja tõmmata endale tähelepanu teha nii, et kõik vaataksid ainult teda. Näiteks kui me seisime koridoris ja meie juurde tulid poisid pidi Liusse ilmtingimata minu kohta midagi teravat Nende kuuldes ütlema. Aga mina ei suutnud talle samaga vastata. Olen teistsugune inimene. Kurtšenko oli uhke oma ülisaleda piha kauni selja ja miniatuurse üle. Kõik olid tema talje pärast kadedad ja soovisid sellist endale. Et keskkoht näikse veelgi saledam, kandis jussi kleidi all jäika laia vööd on sinoida kirjenko hiljem oma kunagise sõbranna kohta avaldanud. Õpingute ajal tegi kurtšenkoga oma kinodebüüdi mängides Jan Friidi filmis tõe tee, milles kehastas purukest tulise hingega komsomoliaktivisti ja tema esimesteks sõnadeks kinolinal olid. Ma ei tulnud siia selleks, et. 1956. aastal tuli kinoekraanidele Eldar jaganovita tänase päevani ülipopulaarne ja kultusfilmi staatusesse jõudnud muusikaline kinokomöödia. Karnevaliööfilm räägib sellest, kuidas kultuuripalees valmistutakse energiliselt uue aasta vastuvõtuks. Kõik laabub hetkeni, mil kultuuripalee direktorit hakkab asendama ebakompetentne bürokraat seltsimees kogurtsov. Kogu film ongi ogurd, sobilikust, tsensuurist läbimurdmiseks ette võetud spioonide ahel. Ja et tegemist on filmi ja mitteelu enesega, lõpeb kõik õnnelikult. Variseb vana ja kerkib uus, mille eesotsas on võluv Leenak Reloova Ljudmila kurtšenko unustamatuks kehastuses. Vurtšenko on kirjutanud oma mälestusteraamatu. Leenotškackroloova rolli prooviti mitut näitlejatari. Mina laulsin Lolita Torrese laulu filmist armastuse, iga kõik rääkisid, et oleme sarnased ja mulle see meeldis. Kuid filmiproovidest ma kaugemale ei jõudnud. Minust ei olnud kunstinõukogus juttugi. Leenotškate hakkas mängima hoopis teine näitleja. Läksin mööda Mosfilmikoridore hüpeldasema tohutult kohevile aetud seelikus. Minu peenest naljast ei osanuks. Lolita Torres, võtke näha minu tukaga, kräsupea ümbermõõt oli peaaegu kaks korda suurem kui Daniel. Moes olid kohevad alusseelikud. Kui teised tütarlapsed kandsid üht, siis mina korraga kaht, mis olid veel selliselt ärgendatud, et ära parem istu. Minu näole oli kirjutatud, tahan kõike, suudan kõike, armastan kõiki. Mulle meeldib kõik. Vastu tuli Ivan Aleksandrovitš põrjev, legendaarne režissöör ja Mosfilmi tollane direktor. Ma hakkasin veelgi rohkem puusi keerutama ja tõstsin oma nina veelgi kõrgemale. Põrjev tõstis, pea, nägi mind, krimpsutas nina, aga siis ilmus tema näole huvitatus, nagu näinud seda kummalist looma. Oodake, ta pööras mind valguse poole. Ma olen teid kusagil näinud. Ma olin karnevaliöö proovivõtetel. Ta tuli meelde, laulsid armastuse east ja ise lisasin kohe, kartes, et äkki ta mõtleb, et ma laulsin võõra fonogrammiga. Hästi laulsid. Aga miks sa nii grimassitud? Me seisime edasi ja silmitsesid teineteist. Sammusin närviliselt jalalt jalale. Põrjev vaatas mind väga tõsiselt ja tähelepanelikult. Lähme. Kiirete sammudega sööstis täiti, mina hüpeldes tema kannul. Me jõudsime kolmandasse paviljoni. Siin oli väikese raadiosõlme dekoratsioon. Stseenid, kus kriisakalt sov avaldab leina kreoloovale armastust. Võtteid ei olnud rutuga, otsiti uut näitlejatari Leena rolli. Ma ei teagi, miks loobuti valitud näitlejatarist. Paviljonis olid mõned inimesed. Põrjev läks peaoperaatori juurde. Siin on näitleja, sa filmitada võimalikult hästi tööta portreega ja meil ongi inimene. Käes niimoodi ootamatult ja enne kuulmatult sattusin ma filmi mine proovivõtetel läbi, põrusin. Karnevaliöö kujutas endast mõneski mõttes riskantset üritust kogu filmigrupile. Sellesse baarium ei olnud aastaid kedagi huvitanud ja oli vedelenud kaua aega sahtlis. Eldar jaganov tegi oma esimest mängufilmi. Seni oli ta töötanud dokumentaalfilmi vallas. Bürokraat jogurt soovi kehastanud Igor inski esines filmis pärast pikka vahet aega Leena kroloova rollis säranud Ljudmilla kurtšenkole ja tema armastust. Grišakov soovi kehastanud Jüri bioloogile oli see aga esimene kord mängida peaosa. Muusikalisi filme tollal peaaegu ei olnudki menukaid, seda enam. Filmi karnevaliöö keegi ei oodanud, seda ei reklaamitud. See lihtsalt tuli ekraanile. 1956. aasta lõpul 28. detsembril. Sellisena ma tulingi ekraanile siirena headusse uskuvana elurõõmsana täis jõudu sooviga ilmtingimata silma paista. Millist õnne ma tundsin, kui laulsin mustas kleidis käes valge muh laulukest heast tujust. Just sellest olin ma unistanud lapsepõlves noil näljastele kohutavatel õhtutel, kui me tädivaliaga joovastanult Boade lehvikute keskel vimisesime meloodiat. Suurest vall siis on meenutanud Silm karnevaliöö pälvis 1957. aastal 11 10. rahvusvahelisel filmifestivalil Edinburghis diplomi ning 1958. aastal seal toimunud esimesel üleliidulisel filmifestivalil Moskvas teise preemia mängufilmide osas leina, Grelova rullisel kinopubliku südametesse laulnud ja tantsinud Ljudmilla kurtšenko saiaga komsomolikomiteest loomiva kirja. Andsite selles filmis ja teil põlved paistavad, kuidas nii küll võib. Hea nõukogude inimene pidi kõikjal, sealhulgas ka filmis sünnis välja nägema ning töötava rahva valvas silm ei kaotanud hetkekski oma kontrolli. Filmi lavastaja Ell Darja saanovi kohta on kurtšenkaga hiljem kirjutanud oma 1987. aastal ilmunud raamatus aplaus. Nõnda. Me ei meeldinud teineteisele, talle ei meeldinud minu Vembud ja mulle ei meeldinud tema lihtsustatud nägemus asjadest. Ma lõtvus insensuaalseid džässi harmooniat kuulates. Talle meeldisid laulukesed kitarri saatel. Sellele vaatamata töötasime normaalselt, kui mitte arvestada paari ärritust, purset, mis ma temas esile kutsusin. Omaneerlikkusega töötasime valava armastuseta. See on täiesti tavaline režissööri ja näitlejavahelistes suhetes. Võib-olla sellepärast me kurvastanudki, et enam ei mänginud aga filmides ja arvan, et see oli vastastikune. Tegime töö ära ja läksime lahku, aga hiljem olime üllatunud. Edgar karnevali ööl oli selline jahmatamapanev menu. 1959. aastal mängisin väikest rolli Resanovi filmis sealpool vikerkaart, mis hiljem kandis pealkirja inimene eikuskilt. 1962. aastal tegin koos Vjatšeslav Tihhonovi ka proovi võtta filmile Hussari ballaad. Tiihhanov siis alles alustas oma imeilusat tõusuteed. Arvan, et see proov polnud kaugeltki parim minu elus. Tuhandeid 974. aastal proovisin veel kord ja sedapuhku koos Andreimiroonumiga filmi saatuse iroonia ehk head leili. Kuid ma ei tunnetanud kohe kuidagi, et režissöör otsib uut lüürilist intonatsiooni. Ja ma mängisin proovidel vajutades pedaali põhja. Kahju, et see osa jäimegi. Ja meile laulsid Ljudmilla kurtšenko ja Andrei. 1957. aastal toimus Moskvas Kuues ülemaailmne üliõpilaste ja noortefestival ning sellega seoses tihti paljudele artistidele, sealhulgas ka noorukesele Ljudmila kurtšenkole ettepanek koostööks mageveega. Kurtšenko keeldus ning varjas hiljem kaua aega seda, et talle selline pakkumine üldse testi peage pärast anti talle edasi tollase kultuuriministri Nikolai Mihhailov sõnad selle kurtšenko jahvatame. Me pulbriks sellist nimegi ei jää. Alles. Üsna pea ilmus kurtšenka kohta ajakirjanduses paar kriitilist kirjutist, nagu ajaks ta oma esinemistega kokku väidetavalt suuri rahasummasid ning lausa suplex rahas. Sellist käitumist ei suudetud muidugi andestada. Nõukogude inimene ei tohtinud teiste arvelt rikastuda. Paaril korral visati teda tänaval isegi kiviga ning koheselt muutus ka austajate kirjade sisu. Nii näiteks kirjutati talle tema kodulinnast Harkorist. Meil on teie pärast häbi. Te olete meie linna häbiplekk, teie filme me enam vaatama ei lähe. Ekraani, kellel oli tulemus, aga tütarlaps kitarriga uus muusikaline kinokomöödia kurtšenkoga peaosas ning needsamad inimesed, kes olid tõotanud, et ei vaata enam ühtki tema uut filmi, lausa tormasid kinno. Oodati uut karnevali ööd. Ent film osutus keskpäraseks läbi kukkunud komöödiaks. Ja kõlab popurrii meloodiates filmist tütarlaps kitarriga, esitajaks vokaalgrupp. Doktor Watson. 1961. aastal, kui kinodesse jõudis film Lõbu naine vaadati Ljudmilla kurtšenko peale pikka aega viltu samastades näitlejannad rolliga. Lastepolikliinikus, kuhu ta läks oma tütre Mashaga. Puhkes skandaal, kui tõelisele vene temperamendile omaselt hakkasid üheda valju häälega näitlejannat arvustama, teised aga teda kaitsma ning talle kaasa tundma. Ja Ljudmilla kurtšenko esituses kõlas skooplee lauluke filmis impeeriumi kroon ehk tabamatute uued seiklused. 1963. aastal tegeled, millal kurtšenko kaasa Tallinnfilmi muusikalises kinokomöödias Jalgrattataltsutajad mis räägib teetlevast, jalgrattakonstruktori steritast ja kolmest noormehest, kellest saavad tulised võistlejad nii neiu süda, meest kui ka rattaspordis. Ja Ljudmilla kurtšenko esituses kõlab meile lauluke sellest filmist. Läbimurdeks tõsisematele draamarollidele kinolinale sai Ljudmilla kurtšenkole Victor Tregobovitši film vanad seinad mis tuli kinoekraanidele 1974. aastal ning milles ta kehastas vabriku direktorit. Hilisematel aastatel järgnesid sellele osatäitmised Aleksei German filmis 20 päeva ilma sõjata Andrei Michalkovkondschalovski Siberi plaadis Nikita Michalkovi linateoses viis õhtut ning Peeter Todorovski filmis mehaanika Gabrilovi armastatud naine. 1977. aastal osales Ljudmilla kurtšenko Vene Rumeenia-Prantsuse ühistöös muusikafilmis mis põhineb vendade Grimmide populaarsel muinasjutul hunt ja seitse kitsetalle filmivõtetel jääl uisutamisest. Stseeni ajal kukkus kloun Oleg Popov kurtšenkol ootamatult jala peale, murdes tema parema jalaluu 19-ks tükiks. Pärast sellist tõsist traumat valmistasid arstid näitlejannad ette invaliidsus. Eks. Omase visadusega elas kurtšenko üle neli viietunnist operatsiooni tõusis valu alla surudes taas jalgadele ning lõpetas filmivõtted kipsis jalaga saabudes stuudiosse karkudega. Kuna senini Operatsioon oli tollases Nõukogude liidus üks esimesi ja tulemust ei osatud ette näha, muutus vigastatud jalg pärast kokkulappimist poolteist sentimeetrit teisest lühemaks ning seetõttu pidi kurtšenka kuni elu lõpuni kandma erineva kõrgusega jalanõusid. Mitte kellelegi ei soovi sellist saatust, kui näitlejanna ühe minuti jooksul kaotab, kõik kaotab võimaluse olla professionaalne omal erialal. On kurtšenko hiljem kibestunult tõdenud. 16. üleliidulisel filmifestivalil pälvis Ljudmilla kurtšenko osatäitmise eest Ell, Darja saanovi filmis jaam kahele parima naisnäitleja preemia ning ajakirja Sovetski ekraan. Küsitlus tõi talle aasta parima näitlejatari tunnustuse. Film meeldis väga Nõukogude Liidu tollasele peasekretärile Roopovile, kes kirjutas kohe pärast selle vaatamist Alloukaasile, millega kurtšenkole omistati Nõukogude Liidu rahvakunstnikunimega. Filmis kõlanud Andrei Petrovi laulu hel tariasanovi sõnadele näitlejanna isikupärases esituses võib võtta, kui tema elu kreedot mõist. Ljudmilla kurtšenko abiellus esimest korda kaheksateistkümneaastaselt režissöör Vassili Ordõnskiga. Tema kursuseõde filminäitlejanna Zinaida kirjenko on meenutanud. Kui Liusse sai inimeselt kõik, mis ta saada oli, läks ta ära. Nii juhtus kaardunskiga. Ma ei mäleta täpselt, kui kaua nad koos elasid, võib-olla veidi üle aasta. Ilmselt said aru, et Ordõnskilt pole enam midagi võtta. Kurtšenko teiseks abikaasaks sai stsenaristi ajaloolane Boriss Andronica šviili. Kui ma teda esimest korda nägin, ma lihtsalt kangestusin. Boriss oli kirjeldamatu iludus, kahvatu jumega maneeridega kaasasündinud aristokraatlik kusega. On kurtšenko hiljem meenutanud. See juhtus 1957. aastal ülikooli sööklas. Kurtšenko läks noore mehe pilgust nii ähmi täis, et lasi kandikul koos lõunasöögiga põrandale kukkuma. Ma armusin temasse esimesest pilgust. See 159. aastal sündis neile tütar Maria ent kolme aasta pärast abielu purunes. Selgus sel ajal, kui kurtšenko jooksis võtete ja kontsertide vahet üritades perele raha teenida. Linki siluda Sandroniga šviili endale teise. Ja selleks oli filminäitlejanna lon amordi Okova, kes võlus mehe väidetavalt ära oma suppidega. Selle kõige tulemusena ütles Andronica šviili lahti oma aastasest tütrest, öeldes Masha peab üles kasvama ilma minuta. Tegelikult see polegi nagu enam minu tütar. Võiks arvata, et pärast sellist sündmust oleksid pidanud kaks filmidiivad teineteist lausa vihkama kuid ei. Kurtšenkoyamordjokova ei tülitsenud Borissi pärast mitte kordagi. Murdub ova rääkis kuni elu lõpuni, et jumaldab kurtšenkat, öeldes. Just see on nagu mina kangeid ja me hoidsime kokku, et koos olla veelgi tugevamad. Kaks aastat kestnud abielust oma kolmanda abikaasa, näitleja Aleksandr Fadjeevi iga kurtšenko rääkida ei armastanud. Mees oli alkohoolik ning pidi pärast nende lahutust endalt peaaegu elu võtma. Neljas abielu tuntud laulja Jossif kobersoniga kestis kolm aastat, mahtudes ajavahemikku aastatel 1967 kuni 1970. Kurtšenko Jakobson tutvusid 1964. aastal Üleliidulise Tre ühingu koridoris. King käisid pärast seda praegu kolm aastat abiellusid aga nad seeder, et ühe Castroli ajal Kuiboshevis keelduti neid kategooriliselt paigutamast ühte numbrit kuna nad polnud ametlikult abielus. Meil Jussaga olime vapustavad armukesed on kobson hiljem avalikustanud. Me seksisime kõikjale, kus me koos olime põllu peal, stepis, koridoris või kus iganes. Kuid hiljem läks midagi viltu on ju peale kiindumuse ja armastusega veel igapäevane elus, aga seal polnud meil kõik kaugeltki mitte nii pilvitu. Liusse sõitis võtetele mina kastrollile. Head inimesed kandsid ette mingitest seiklustest arvamustest, romaanidest. See tekitas ärrituse meis mõlemas. Peale selle keeldus igasugusest suhtlemisest minu vanematega. Meie abielu oli minu elu kõige suurem viga, on resoluutselt teatanud aga kurtšenko. Jakobsoni eest oleks pidanud põgenema kiiremini kui emahirv kuid mulle tundus, et ma suudan teda muuta ja kõik saab korda. Kuidas ma küll eksisin, tauskas mulle nii haiget teha. Kodus on aga tunnistanud. Ma tõstsin tema vastu käe. Te kindlasti ütlete, et mis mees, see külon, kes suudab lüüa sellist habrast naisolevust nagu kurtšenko. Kuid ta keeras sageli kokku sellised vahel ma ei pidanud vastu ja lõin kõrvakiile sai ta minult sageli. Ja üldse on ta ainuke naine, kelle vastu ma olen tõstnud. Kord paisus tüli paari vahel nii tugevaks, et kurtšenko äiga Skobsonnile triikrauaga mööda pead. Sellest ajast peale kobson publiku ette ilma parukat enam ei ilmunud. See varjab lisaks tema kiilas päisusele veel ka suurt armi triikraual saadud löögist. Pärast lahutust ei rääkinud nad teineteisega enam kordagi. Abielu temaga ma püüdsin unustada kui hirmsat unenägu teatas kurtšenkovilja. Ljudmilla kurtšenko viies abikaasa oli temast 14 aastat noorem muusik Konstantin kupper veis, kellega ta elas koos 18 aastat. Seal olid pidevad meeleolu, muutused, kord naerab, siis märatseb. Kui me tülitsesime, siis võis ta kõigi nähes võtta sõrmest abielusõrmuse ning selle nurka visata on meenutanud kupper neis. Aga kunagi ütles ta mulle, et ma oma vaesusega heidan varju tema reputatsioonile. 1991. aastal viiskurtšenko mehe oma hüsteeriliste väljaastumistega nii kaugele, et too tahtis end rõdult alla visata. Ma tahtsin tõesti alla hüpata, kuid kui ma kujutasin ette, kuidas ta vaatab hiljem minu keha peale ja ütleb talle omase põlglikkusega, küll oli ikka loll, siis mõtlesin ümber. Just siis pakkiski Kupper veis oma asjad kokku ja lahkus kurtšenko juurest alatiseks. Nõudliku filmidiiva viimane ehk kuues ametlik abikaasa oli näitlejannast tervelt 20 aastat noorem produtsent Sergei seenin, kellega kurtšenko jagas kõike kuni oma surmani. Vaat kus tuli nüüd pruut välja sisestasid kurjad keeled Mosfilmi stuudios kolm aastat pensionini, aga tema keerutab noortega uut romaani. Vurtšenkovaliseeniniga, abielludes 50.. Minuga võib palju eksperimenteerida, alt vedada, beta, keerutada, päänenda. Ma kannatan kõik ära, kannatan, ootan, loodan, aga siis Bach ja ongi kõik. Sees on järsku täielik tühjus ära põlenud. Aga eriti valuline oli kõik armastuses. Just siin jäin ma peaaegu alati istuma varemete tuhale ja alati piinlesin ma tugevasti. Ma tean, et on raske välja kannatada mind ja minu Maximalismi, mis seal rääkida. Kuid ma olen alati tahtnud armastada vaid ühte. Ljudmila kurtšenka soovis säilitada oma nooruslikkust ja ilu saavutamiseks läks ta isegi veel 70 aastasena ilukirurgi noa alla. Võidujooksus ajaga ei arvestanud tai oma vanusega ega ka sellega, et iga operatsioon osutus tema niigi haprale tervisele väga suureks koormaks. Ljudmilla markam läheb, te ei tohiks endale enam teha. Plastilise operatsiooni püüdsid kirurgid näitlejannat edutult keelitada. Te näete ilma selletagi hea välja. Ma ei usu teie libedaid kommentaare, kõlas kurtšenkokkalik vastus, mis te arvate, et ma ei näe ennast peeglist või hommikul on mul vastik sinna vaadata, kuni ma pole end lausa osadeks võtnud? Ma ütlen, tehke, ma pean olema kaunis. Teatavasti laskis kurtšenko endale teha ühtekokku 17 plastilist operatsiooni. 1900 seitsmekümnendatel aastatel suutis ta tänu kirurgide abile vabaneda kottidest silmade all ning jäänud tulemusega igati rahule. Otsustas jätkata eksperimentidega oma välimuse kallal. Armutu ja korduva ümbertegemise alla läksid silmad, huuled, põsed ja rinnad. Kümneaastasena laskis ta muuta oma nina kuju 70 kolmeaastaselt, pingutada näonahka magades narkoosis kuni kuus tundi järjest. Ma teen plastilise operatsioone kuni surmani. Teatas kurtšenko põhjendades seda väitega Ma pean oma publiku jaoks kaunis välja nägema. Elukutse nõuab tuuma. Keerulised olid kurtšenko ja tema tütre Maria vahelised suhted. Varem oli meil Mashakesega väga hea läbisaamine kuid see kõik lõppes, kui tema ellu ilmus mees Aleksander korraleod tema meid tütrega tülli ajaski. Ta on nagu sein meie vahel, on öelnud kurtšenko. Näitlejanna. Tead oma väimehega halvenesid pärast seda, kui mees tema tütre maha jättis. Selleks ajaks oli neil juba kaks last, tütar Leena ja poeg Mark. Maasakesele oli see muidugi suur löök, kuid ma olin talle igati toeks, lubades aidata jalgadele nii tema kui ka lapsed. Ta nagu rahunes maha ja lahutas mehest ära. Kuid aasta hiljem nad leppisid ning ootamatult osutusin. Kõrval seisaks mina tema ema. Ka süüdistas väimeest kergemeelsuses, too aga hakkas marjatama filmitiivast ema vastu üles keerama, mille tulemusena tütar nõudis, et kurtšenko kirjutaks tema nimele oma ema korterit. Kurtšenko keeldus ning tütar andis asja kohtusse, keelates emal kättemaksuks ühtlasi edaspidi kohtuda oma jumaldatud lapselapse Markiga. Poiss saadeti õppima Inglismaale eemalema kuulsast vanaemast välismaal, sattus markaga sõltuvusse narkootikumidest ning suri nende ületarbimise tagajärjel kõigest kuueteistkümneaastasena. Oma jumaldatud lapselapse surmast sai kurtšenko teada juhuslikult. Pärast seda katkesid ema ja tütre suhted täielikult. Isegi kui ma olen surmasuus, siis tütrele ma ei helista, teatas ning pidas oma sõna. Tütar sai teada oma ema surmast teleuudistest. Rahas pole ma kunagi suppenud, meie maal jäid kõik rahvakunstnikud vaesteks andes kõik riigile. Karnevaliöö tõi ainult esimese näitamiskorraga sisse 375 miljonit. Maksma läks aga ainult 500000. Mina sain selle eest 8000 rubla, ostsin endale kella ja halli kostüümi ja kõik. Maal võib näitlejanna, kes on mänginud ereda rolli, lubada endale väljateenitud puhkust. Mina aga pean siiamaani esinemas käima, et endale lihtsalt leivaraha teenida. Nii tunnistas Ludmilla kurtšenko ühes oma viimastest intervjuudest. Näitlejanna viimaseks filmiks jäi 2009. aastal esilinastunud kirev hämarus, milles stsenaristi yks näitlejaks ja lavastajaks ta ise. Pustasta paanit Võsul. Tere nõuts, tolku nuts tuunika rituaalis vaba käenotooriga. Pust. 11. aasta 14. veebruaril jalutades oma lemmikkoerakesega kukkused Milla kurtšenko libedaga oma maja juures ning murdis reieluu. Talle tehti operatsioon ning saadeti seitsmendal märtsil kodusele ravile. 30. märtsil tema enesetunne kodus olles aga järsku halvenes ning ta suri mõne minuti jooksul oma mehe Sergei senini käte vahel. Moskva ummikute tõttu saabus kiirabi alles 40 oti pärast, kui oli juba hilja. Neil jäi üle vaid konstanteerida suure näitlejanna surma. Hüvastijätt Ljudmilla kurtšenkoga toimus Moskva Kirjanike keskmajas. Tuhanded inimesed tulid hüvasti jätma oma iidoli, ka. Teiste seas oli ka tumedate prillidega naisterahvas, kes hoidis süles suurt buketti kurtšenko lemmiklillede Krisonteemidega. Mõni näitlejanna tütar Maria Karaljuva, kes polnud emaga suhelnud tervelt 11 aastat, asetades lilled Sarga juurde, sosistas ta tasaema. Andesta mulle. Nüüd mina, kurtšenko maeti Moskva prestiisikale Novodiivitšid kalmistule. Näitlejanna surmapäeval teatas tema endine abikaasa, laulja Jossif kapson ajakirjanikele. Meil ju isaga ei leppinudki ära. Aga ma ei kahetse seda. Loomulikult ma tunnen kaasa neile, kes teda armastasid. Kuid rohkemat pole mul midagi öelda. Kurtšenko tütar Maria Karaljuva, kes sai vastavalt Testamendile poole oma ema varandusest, ei jäänud sellega rahule ning andis asja kohtusse. Jäänud pool läks kurtšenko lesele Sergei stseeninile. Näitlejanna päranduse hulka kuulub Tseenini filmistuudio, mille omanikuks ta oli. Lisaks jäi kurtšenkost maha Moskva kesklinnas asuv kolmetoaline korter ja eliitrajoonis asuv suvila. Kõik kokku maksab hinnanguliselt 30 miljonit rubla ehk 715000 eurot. Sihi rasv. Meie tänase saate ettevalmistamisel on meile olnud suureks abiks Helle Tamme 2007. aastal ilmunud raamat Eldar Jasanovisk. Saates kõlanud helilõigud filmist karnevaliöö on restaureerinud Jüri Kruus. Ajakirjanik Vadim Vernik, kellele Ljudmilla kurtšenko andis oma elu viimaseks jäänud intervjuu on öelnud. Elu jätkub juba ilma Ljudmilla kurtšenkota, kuid ta jääb meiega nüüd ja igavesti. Ja kui vana-aasta õhtul näidatakse televiisorist selle filmi karnevaliöö, siis on meil taaskord võimalus kaunite meloodiate ja lõbusate naljade saatel kaasa elada selle nüüdseks juba kinoklassika kullafondi kuuluvale töövrile. Ning just siis on õige aeg meenutada Ljudmilla kurtšenko kõige suuremat soovi oma teatele. Palun ärge unustage mind. Ja stuudios olid Triin Ella, Jaak Jõekallas ja helioperaator Evelin Voodla.