Tervist, mina olen Urmas Vadi. On soe suvi Lõuna-Eestis ühte mees, literaat Patty ümbritsevat kaks kaunist naist. Aga see literaat ei näi sugugi õnnelik ei tea, mis tal on. Oma kohustuslikust raamatust räägib Tiit palu head kuulamist. Ma loen kohe alustuseks ühe katkendi sellest raamatust, mille sa oled valinud. Võib-olla juba nimed natukene nagu reedavad, et millega tegu on, aga noh, ühesõnaga ma ei hakkagi pikemalt rääkima, loen selle katkendi, kus on ideaalne naine, naeratas Heleene. Te õpetate naisi ainult iseennast vihkama vahele jätmata, jutustate neile enesepõlgust, meri sureb vihast enese vastu, mis teie teosed on talle sisendanud? Teda peaks vihkama, selleks pole mingit põhjust, sest preili meri on ideaal. Vaikisin pisut. Te, olete ideaal? Kordasin ma siis. Kuid ometi nii enam mõista ei võinud, kumma õe kohta see käis? Kõik teis on ideaalne, teid peaks palsaneerima sellisena, nagu te olete ja kõigile näitama, kui teised on mingi viga, siis ainult see, et olete liiga ideaalne. Sest ideaal sellisena on midagi Apnormset ja sellepärast Oli vastast nii uskuge mind, ütlesin ma Heleenele ja kummardusin samal ajal Marioni poole, Te olete kahtlematult ideaal? Nii noh, ma arvan, et kellel eesti kirjanduse kursus on läbitud, tundsid kohe ära juba nende nimede poolest, kellega tegemist, aga Tiit palu ütles ise. Tegemist on loomulikult kolme tegelasega, Felix Hormussonist, Friedebert Tuglase samanimelisest romaanist. Aga ütle, no enne kui me selle romaani kallale läheme, et et mis ajast see sul selline oluline raamat või kohustuslik eesti kirjandus on olnud? Mul on näiteks 20 aastat küll, et noh, väga siis lemmikraamatut ei ole sellised, et et mida sa nagu kogu aeg loed, aga pigem sellised, et mis sul mingites mõtetes nagu toeks. Ja sa pead kogu aeg, et nad on olemas ja võib-olla sa isegi kujutled sinna sisse mingisuguseid asju, mida seal ei olegi. Aga see kõik kuidagi klapib sinu nagu olemisega iseenesest noh Tuglas minu jaoks tõusis esile siis, kui Tuglase 100. sünniaastapäev soli aastalt 986. Ma olin siis parajasti keskkoolis gümnaasiumi esimeses klassis, siis üheksandas klassis ja siis ja nagu tähistasime seda ja, ja ma õppisin Tallinna reaalkoolis ja meil oli väga hea kirjandusõpetaja kes kuidagi klast rääkis väga vabalt mitte akadeemiliselt, vaid vaid kuidagi kuidagi selliselt, mis on hiljem nagu leidnud katet alles seal autoriga päris hästi tuttav ja tema loominguga. No ma arvan, et enamjaolt kõik nagu põlgavadki seda Tuglastest, nimelt et selle Väikse Illimari pärast, et noh, sest see on nii igav ja tüütu ja noh, tegelikult seega ma mäletan, et kui mina lugesin seda raamatut, oli noh, ma arvan, et mingisugused 10 või 15 aastat tagasi just nimelt ülikoolis mingi kirjanduskursuse jaoks. Ta oli nagu väga väljapeetud ja, ja stiilipuhas ja ja ka väga vaimukas, aga, aga just tunnet, kuidas nagu on hästi palju aega just nimelt nagu kirjutada lugejalt ootab täpselt samasuguste aega, et et ega seal justkui nagu midagi ei noh, väga palju ei toimu tahetakse lihtsalt juttu ja nii justkui nagu on, aga ja noh, ma arvan, et Tuglase retseptsioon ongi just nagu noh, väga ühetina noh, ongi mingi selline kulunud pintsakus mees ja ja nii lihtsalt on, aga need pöörased noorpõlve novellid on hoopis midagi muud. Ja mul on see tunne tuttav iseendast ja ja teises ka näiteks Mart Kivastik väljendab sellist tugevat vastumeelsust kui kirjanik kirjaniku suhtes Tuglase suhtes, siis tema. Ma arvan, et asja võib-olla loetakse natuke vales järjekorras. Tuglas peetakse selliseks sõna- ohtraks pateetiliseks sentimentaalseks ilutsevaks toretsevaks. Jaga selliseks aeglaseks kirjeldavaks, aga feris homosonis me näeme hoopis teistsugust teistsugust kirjanikku. Urmas Sonyl võiks lugeda ikkagi enne enne Illimari Illimar ei ole lasteraamat Ilmar mälestusteraamat, kus lapsepõlv on kirjeldatud läbi kolmeaastase lapse silmade, aga see on siiski täiskasvanu positsioonilt kirjutatud teistele täiskasvanutele, kes selles tunnevad ära sellise Fellini Amar koordiliku melanhoolia või, või tavatagasi igatsuse. Aga Fels homson on, on midagi muud. See võiks rehabiliteerida Tuglast selliste lugejate silmis, kes peavad teda kuhugile minevikku või tolmusesse omasse aega kuuluvaks. Ta on värske, terav, irooniline, sardooniline iseenda üle, nalja heitev. Minu arvates on ta seal ka kiire, ta valdab sealsele oma ajastu kõige moodsamaid kirjandus ja filosoofiateooriaid. Ja see kõik kuidagi nagu klapib igasse aeda ka tänases aeg minu meelest. Mulle tundub, et tegelikult on see väga irooniline või kui natuke anda mingit ülevaadet, et siis ongi üks noore literaat läheb siis puhkama Lõuna-Eestisse. Ja siis ta on seal talus, elus ongi kaks perenaist, nimi on, Maarja on ühe nimi on Heleene, sellele mõnel on ka mees. Johannes Neil Leenel ja Johannesel on poeg. Kas Juhan oli ta Juhan ja siis, mis on minu meelest ka veel hästi, huvitav on see, et nagu sellised paralleel liinina toimub? No samasugused mingid Tarmo püüdlused. Tarmo mängud ka nagu talurahva muuseas, et, et seal on ka samamoodi on Konrad ja tema kaks naist. Et tõepoolest, et kogu see asi on selles mõttes ka irooniline, et see romaan Felix Ormisson algab juba sellega, et Tuglas Friedebert Tuglas kirjutab kirja Felix ormussonile. Et ja seal ta juba nagu, nagu räägibki sellest suvitusromaanist, et see on nagu justkui kerge asi, et võtame seda kergelt, ei pea kõik olema nagu väga-väga sügav ja tõsine. Et mulle tundub juba see sellise sandi nagu poolest juba irooniline. Ja stuudios humaanne just ja tegelikult on ka noh näiteks Hugo Raudsepp oma viimses eurooplasest just parodeerinud suvitusromaani kui sellist ja, ja sealhulgas ka just sedasama Tuglase Felix Ormisson. Aga kui rääkida sellest nendest tegelastest ja sellest keskkonnast, kuhu siis see romaan paigutub, siis? Isegi see, et, et kus, nagu ta mainib seda Konrad Mäe maali, mis on pühajärvest, et, et see on üsna täpne nagu. Jah, just nii see on, aga Tuglas üheksateistaastasena suvitas kas sugulaste juures või ei tea kus, võib-olla polegi tänapäeval enam enam nii tähtis? Igastahes umbes 100 aastat tagasi noore poisina ta suvitas sealsamas pühajärve ääres ja hakkas kirjutama siis novell või jutustus, püher, armastus, eks ole, mis ilmus tegelikult alles kolmekümnendatel. Aga need fragmendid on sellest ajast, kui ta oli noor, alles avastas maailma. Ta oli gümnaasiumi lõpetanud ja seal on need kondadit ja maid, miilid kõik olemas, keda me hiljem kohtume siis ka selles selliks Hormussonis. Ja minu meelest on huvitav just see, et see küllalt lihtsat päritolu mees naljaka nimega Friedebert, täiesti kordumatu nimega nägi noore poisina seda asja ikkagi pastoraalselt, see oli tema jaoks Pastraalne maastik, aga kui ta siis 10 aastat hiljem oli läbi käinud kogu Euroop Ma justkui ta tundis Nietzsche üliinimest, eks ole, seal Henri Bergsoni filosoofiat oli elanud Pariisis, kus ta hakkas ka seda seda kirjutama ja kasutas keriks homseni, kirjutades neidsamu oma märkmeid. Siis see on juba hoopis teine inimene, see on, see on juba see eesti kultuurimetsale hirv, kes on lihtsalt päritolu, aga ennast näljutanud juba intelligentsiks ja näeb asju hoopis teistmoodi ja tema enam seda maastikku ei näe kunagi enam pastaraalsena tuna puhtana või tema jaoks on see igavesti muutunud, see kõik meenutab Konrad Mäe maali, mis on ehtsam kui maastik ise, ehk siis, et me oleme jõudnud sinna simulaagrumite maailma, mis on noh, meie praeguses postmodernses teoorias üks üks keskseid mõisteid, et kas see, mida me kujutame kunstis, on selle peegeldus, mis on päris või, või on need asjad olla hoopis keerukamad ja vastupidi. Jätkame juttu Tiit paluga Friedebert Tuglase romaanist Felix Hormusson. No muidugi, see nimemäng on Tuglasel või noh, selline müstifikatsiooni mäng on Tuglase lasti läbiv romaani algab sellega. Ta tahab justkui peategelasele kirja tekitada, sest kui selle, et ta on nagu noh, et midagi võib seal nagu päris olla või. Aga noh, ma arvan, et ikkagi noh, ta on ise ka sellele viidanud ja sellest on hästi palju räägitud. Et see ormusson ongi Tuglas ise. Kindlasti muidugi mida sina nende nimemängude juures näed, et tal on, ongi see vormusson ja, ja siis on siis on muidugi ortol Valdes ja ja siis on lihtsalt Felix, et mis see on, kirjanik on lihtsalt lihtsam kuidagi. Noh, võta mingit teist trulli või et miks sa ei kirjutanud, et, et Friedebert Tuglas, eks hakkas huvitama. Nojah, seda ei tea, Felixi tähendab ladina keeles õnnelik. Ja Heleene, kes on juut nende Trooja sõdadesse üks üks tähtis naine, keda siis need mehed ihaldavad, kelle, kelle pärast võitlusi peetakse? Siin on Trooja hobune, on ka ju sees selles Felix Johannes jah, ja selline nagu antiiksed pilte ta ka, nagu kujutab seal. Arvatavasti mööda Tiit, kuidas sina arvad, et aga mulle tundub, et siin tekstis ongi peamine ja mis on irooniline, jällegi on see see kunsti ja elu olulisuse vastandas just nimelt seesama küsimus, mida on ka Tuglas selle noh, läbi aegade endale ette heidetud ka. Et mis asi see on, et justkui nagu mingisugune meeletu elust ärapöördumine. Kas on nii, et minu jaoks Felix Ormisson paneb nagu Tuglase muud asjad ka paika? Noh, Tuglas on väga palju erinevaid loomingut, on nad sellised baasmaastiku, need jutustused, esimesed asjad siis on, hiljem on sellised nagu need Tartu Artur novelli Popi juhu ja põeti diood ja maailma lõpus ja teised seal Marie Underi ka. Noh, see kõik on ka Eesti kultuurilugu. Siis on reisikirjad, siis on see Felix Ormisson, mis minu arvates on täiesti erilisel kohal ja need muud asjad, eks ole, noh, Illimar ja lühivormid, eks need marginaaliat, sellised eluvaatlused luuletajana tuli, oli ikka väga nõrk. Seda tegid ainult noorest peast ja siis tema kriitiku tegevus ja siis tema toimetada tegevtoimetaja tegevust, loomingu juhtimine, siis ta monograafiad, eks ole, Juhan Liivist on ju, siiamaani on raske midagi selle kõrvale panna. Aga tänapäeval tundub nagu nagu kummaline öelda, et et täitsa nagu austad kedagi vä. Aga aga, aga sellised nagu eesti kultuuris toimetades ise olles ka selle kultuuri osa ja ka selle tegija on mul tunne. Et just sellised mehed nagu nagu Tuglas ja mitmed teised ka on selle kultuuri nagu Meie jaoks loonud, mida me nagu edasi kanname just läbi selle Felix Homussoni, ma näen selle ka eesti kirjanduse pausiks nimetatud, toodud võimeka ja paljusid asju teinud inimese puhul, et taoline nagu elus ja normaalne nagu kujutan ette, milline ta võis olla. Ma näen siin ka seda Šbiilimist, mis mõnikümmend aastat hiljem oli oluline osa Eesti kultuurist, et seesama, mida Felix teeb, algatab mänge, sellepärast ka teadis käsitletud seal on teil on, Mati Unt, on teinud Erki Aule, ka mina olen seda teinud, on tehtud neid kuuldemänge, et tõmmatakse mängud käima, tuntakse selles selles suurt naudingut ilma mingi eesmärgita. Et ka see on nagu selline eluterve kultuuri osa, et kõik ei ole nagu väga praktiline. Ja, ja et noh, see on hoopis mingisugune noh, tõesti teine nagu vaatepunkt, et, et kui võtta väga-väga pragmaatiliselt, siis, siis noh, võttagi kui seda, et ta on mingisugust armastus. Nii et mis seal siis toimub, et, et kõigepealt siis Felix ormusson siis talle meeldib see Heleene ja mingil hetkel hakkab meeldima, Maarja on, ta ei suuda kumbagi nagu valida. Ja, ja noh, lõpuks ta ise kuidagi ära tõugatud ja enda mõtetest kuidagi täiesti umbe aetud nagu mees. Et noh, ega põhimõtteliselt võibki öelda, et ega Vahing mängis ka ennast lõpuks nagu kuidagi nurka või et, et see on ka nagu selline teooria küsimusega, et on ka, et, et ega see ei ole nüüd ka kõige nagu olulisem, et, et kas Felix Ormisson saab siis selle Heleene või mitte, et, et see ei ole kindlasti see romaan Jah, jah, kindlasti mitte ja minu meelest ka eesti kirjanduses nagu selle teosega, mis kui ma ei eksi, siis ilmus 1915 oli vist jah, ja, ja mis oli kirjutatud siis seal Pariisi kuskil kunstniku korteris. Et just selles teoses saab alguse nagu tõsiseltvõetav selline noh, Eesti Eesti kirjandus ka enne seda olid noh nagu sellised lood või veerg, realistlikud lood, siis siin tuleb sisse selline euroopalik mängulisus vabadus. Kunst, kunsti pärast. Ja, ja samas selle nagu ümberpööramine ja ta ju parodeerida iseennast ja iroonitsema ise iseenda kallal. Noh, tänapäeval meile tundub, et iroonia on niuke alati in või iroonia on nagu, nagu vajalik, ilmtingimata vajalik, aga ma arvan, et selline eluterve enda nägemine on ja tagasivaates 100 aasta taha kus, Eesti noh, ikka kirjandus ja kultuur sai nagu seda hoogu sisse, siis mulle tundub, et, et leida sealt midagi sellist mängulist ja värsket ka tänasesse päeva. Et see on lahe. Tunned, et mis, mis ta nagu tänases päevas, et selletaolist pastoraalset ühiskonda või olukord on meil enam nagu ei ole olemaski, aga on muutunud ja, ja mismoodi ta nagu edasi kõneleb praegusest päevas, mis ta ütleb? Praegu ma ei tea, kas kirjandus peabki midagi ütlema, et ta võib pakkuda nagu lõbu ja naudingut. Noh, tänapäeval kirjutatakse ka ju väga palju raamatuid ilmub, aga kirjanduse positsioon on hoopis teine. Räägime ikkagi teosest, mis on läbi uuritud, mille kihid on nagu avanenud või neid on avatud läbi aastakümnete, mida on tõlgendatud. Kui ta oleks värske teos, siis siis me ka ei oskaks sellest naguniimoodi rääkida. Kuigi see on ebaõiglane, see oleks ebaõiglane selle autori suhtes, kes oleks selle värske teose loonud. Kui mina võtan selle tänapäeval kätte, et siis peegeldab mind ennast, ega noh, kui panna sellised žanrid kõrvuti, siis mul on tunne, et noh, paroodia iseenesest on suhteliselt madal žanr. Et selline tõeline kunst. See ongi, nii et tõeline kunst on ikkagi ikkagi nagu tõsine asi. Aga, aga mul on tunne, et säiliks Amazon ka väga tõsine asi. Et need mängud siin mida mängivad need tegelased ja nende mängude ühe tegelase, siis alter ego on Tuglas ise. Need mängud on katsed välja murda mingitest raamidest. Algatame mingi mängu, hakkame kuskilt ohutust piirkonnas peale või siis viskame kindla kohe kuhugile keskele. Pärast loeme, laibad kokku, mängus on, on võimalik uuesti alustada. Laibad tõusevad uuesti ellu ja alustavad uuesti, aga iga kord see mängutab nagu mingi suurema suurema joone, et minu meelest on see ka nagu selline elutants või selline elujaatav oma piiride otsimine, tundmatutesse kohtadesse minek. Ja kui seda teha vile suhul suitsukoni suunurgas heatujuliselt siis on see midagi uhket ja tõesti selliste kahtlemata dekadentliku, aga. Mul on tunne, et siis on selle väljapääsu, mida kõik kunstnikud otsivad. Tegelikult noh, kui tõeline kunst on millegi uue loomine siis ja, või kuhugile tundmatusse astumine siis kui kunsti olemuseks on puudutada mingisuguseid piire ja neid laiendada, uurida siis elu aspekte siis sugune noh, selline mängulisus on tervitatav. Et vot vot see on nagu tõsine asi. Jah, selles mõttes on see, mille pärast tagasi tulla ja siin on võib-olla ka see asi, et miks on tähtis, et just Tuglase selle kirjutanud see mees, kes oli entsüklopedist, see mees andis endale kindlasti aru, millega on tegemist, ehk siis ta tegi seda meelega, mitte ei kukkunud seda seedol välja, seegi võib teha ülekohut kellelegi. Aga noh, selline tõeline klaaspärlimäng. Kui me räägime Klaaspärlimängust umbes samast ajast, võib-olla, eks ole, ongi vist siis teine klaaspärlimäng on lubatud ainult alles meistritele. Et siin me räägime nagu meistriteosest ja sellepärast me võime talle omistada selliseid asju, mida see teos nagu iseenesest küljes ei kanna. Aga me teame, et meil on seal olemas läbi selle looja. Jah, räägime sellest ajast, kui oli maailmasõda, kui me räägime üllatusest vaesusest, sellest, et Tuglas oli ju tegelikult olnud juba 10 aastat välismaal mõned üksikud korrad siin käinud pärast 1905. aasta revolutsiooni oleks ära ja tuli tagasi alles alles 12 aastat hiljem seal ta saiu, kirjanikuks, seal ta nägi neid näguripäevi ja kui ta nüüd ennast tabase mõtles nendele kunagi teismelisepõlves nähtud ärme maastikele, noh siis pidi see ju temast ka midagi puudutama, sellise nagu nagu nagu tahtis olema, ma tahaks niimoodi mõelda. See on tähtis, kes on see, kes on selle teinud, kui me vaatame ikkagi kassat, et või noh, mingisuguseid joonistusi, eks ole, siis meistrimärk on neil küljes ka siis, kui need ongi ainult ainult mingisugused eskiisid Nis Onlist, Felix, Hormusson ürgsurmas. Mina soovitaks seda lugeda need just nendele inimestele, kes seal lõpetavad gümnaasiumi, siis hakkavad ka müüd lugema ja Saartril lugema ja otsima elu mõtet ja tegelevad eksistents realismiga. Kiiresti-kiiresti võiks neile kätte anda Eriks Ormuse, seal on see kõik olemas. Samas, ta tühistab ka kõike seda, et justkui, et ta on eluterve ta nagu viskame needsamad teooriad kõik õhku ja samas nagu noh see nagu lahendus on mingisugune tupik või et sa lõpuks leiadki ennast kuskilt võõrastemajast ja oled kahe teki vahel ja oled nagu mana puuhobuse seljas, eks. Jah, ja siin on Johannes, kes on ju jalgadega maa küljes kinni, siis on täiesti normaalne inimene arst, kes on arst ja tegelikult on ju noh, need. Aknad, kõik huvitavad seal, aga ta on arst, kellel meeldib minna hommikul niidule vikatiga liitva, eks ole, ja kellele meeldib olla higine ja pärast juua kapast õlut või kalja. Temal on järelikult väga selgelt nagu pastaraalne või see ongi talupojaasi veel olemas. Ja on selge, et Felix kadestab ja kadestab teda ja peatada naiste naist mõttes üleliia. Raamatu tegelased ei ole ju päris olendid, kellest me peaksime niimoodi rääkima. Räägime ikkagi mingitest väljamõeldud, väljamõeldud kujudest, kes kannavad mingeid väärtuse või mingeid mõtteid, mis on meile omasid selles mõttes nagu kõik seal kõik seal sees ja. Ma vaatlesin õdesid, kes kergelt ja sirgelt mu kõrval kõndisid. Nende mõlema näol värises ebamäärane naeratus. Niisama kerge ja pehmi kui nende riided ja kõnnak. Kui suvi, õhk ning suvine maastik. Ma maitsesin nende välimust niisama nagu ilusat maastikku, meie. Nad olid tarvilikud sel kaunil näitelaval. Nende paljas olemasolu mõjus minusse kergendavalt. Ja tõesti milline oli veel ilm? Õrn lõunatuul puhus vaevalt vili meie kõrval paindus hääletult. Haavalehed värisesid nagu hõberahad. Ülepuuder rändasid lumivalged, suvi, pilved. Ise teie tahtsite töö juures istuda, nüüd, kus kogu maailm näib tantsivad käinud nyyd Kiilisel Kalmust, järveliigad, Pill karist ühiselt osa võtma. Kas ei saa sellest, kui seda avaruste, balleti oma pealtvaatamisega? Võtame pealt vaadata mis tähendab pealt vaadata, selle asemel, et ise keerelda. Vot ma hakkasin erinevaid tõlgendusi otsima Hormussoni romaani kohta, üks hästi huvitav oli minu meelest Jaan Undusk, kes ütles, et et Feriks armusson on panteistliku loodustunde ja siis kultuurisuhte üks paremaid väljendusi Tuglase loomingus. Tõepoolest, et see, see loodus on ikkagi hästi võimsal kohal ja kõik need looduspildid, mis ta nagu monoma loen, siit edasi. Kindlasti kirjandusest hetkel jah, et selle tuumaks on Eesti, kelleks on siis vormusson kokkupuude luterliku maailmategelastega, inimlik armastust, armusuhte ümber askeldamine, vaid kontrastiks suurele kõike võitvale fantestlikule, armastusele arusaamale, et jumal on lahustunud kogu looduses, ormusson ei erista personaalseid objekte. Ta ihaldab naist kui panteistliku substantsi ühte kehastust ja seetõttu ei tekkidel õiget personaalset suhet ei Mariani ega Helenaga. Et selles suhtes päris huvitav teooria, et kuna ta näeb looduses mingit jumalust, siis siis nagu mingid inimesed või noh, justkui kui sinnani või et seal tekib mingisugune konflikt. Jah, või anda selle selle endale välja kuulutanud, jah, ta selle, selle suve veedame selle selles vaimus. Undus, kan, junduskonna jah, Tuglas kõige rohkem uurida ja ma enne ütlesin, et meie kultuurimetsade isahirv siis seegi väljend on kuskilt pärit. Ma lisaksin mõtlema veel seda, et et mis, mismoodi, et noh, kui, kui mõelda, et mismoodi saaks seda tõlgendada, et tegelikult võib ka noh, muidugi see hästi lihtsustatud. Aga et, et mingisuguseid viiteid sellele on, et, et tegelikult see ormusson on lihtsalt hull, et on nagu ravil, siis ta põgeneb, et noh, ongi, et, et seal on see Johannes on arst siis teda justkui kogu aeg nagu kuulatakse, räägitakse temaga ja siis seda ta ise tunnistab, et et tema, esimene nagu hobuse kogemus või ratsutamise kogemus oli närvihaiglas, kus ta sõitis puuhobusega. Et, et noh, et võib lollide hoopis lihtsalt nagu mingi hull või mingi skisofreenik, kes kujutas elaski mingeid asju niimoodi läbi või noh, läheb täpselt selle mänguga kokku tegelikult selle mänguteooriaga. Äkki sa tahad mõne lõigu ette lugeda? Palun lugu, et mul on siin tegelikult üks, on selline loene ühelegi. Vaatlen akna ees avanevat maastikku kummub helesinine taevavõlv, mõne kerge suvi pilveelustatud, kui Koonlaid kannab neid õrn tuuleke üle maa. Päikesekiired langevad lüngis sinendavale järvele nagu emailitud liud lamab haljaste küngaste vahel. Ta keskel liigub aeglaselt ümara pilvepilt ja muudab tähele panemata kuju seal nagu muistne klaasmaal heledate ja puhaste värvidega kauniste ning karskete joontega. See on kui sügav ja käsitamatu sümbol, mille taga elu suured tõed peituvad. Sellega algab siis Felix Holmuseni päevike, ta vaatleb siis seda järve, mis võiks olla siis pühajärv. Ja Ta ei vaata mitte taevasse, kus see pilv on, vaatab selle selle pilve siis vastupeegeldust ja see on tema jaoks siis elutõde. Tegelikult umbes samasuguseid maal pühajärvest on teinud ka Konrad Mägi. Millest, millest Tuglas, vilisurmzaniska räägime. See võtab väga tabavalt kokku ka noh, justkui tema enda, seda, seda Urmas Sinimaailmapilti või seda vaadetata noh justkui tegelebki mingisuguste ulmade või, või mingite mõttemängudega, aga noh, see mingisugune reaalsus, millega nagu tegeleb, et see ei ole nagu selline olustik või, või see, millega tema tegeleb. Jah, reaalsus ja siis need teised maailmad, eks ole, on see päris maailma teised maailmas on nagunii on, on selline noh, suurem küsimus, et et et millega me kõik peame toime tulema oma igapäevases elus, et kas see ongi ainult meie ainus elu ja kas see on ka ainus maailm ja ja õhtul magama hommikul teen putru ja ja, ja siis lähen pensionile, siis suren ära ja või on teised veel noh, Tuglas tuua siin nagu sellega tegelebki, et et kuigi surm on siin kuidagi olemas, on ka see nagu mingi poeetiliselt kujul tal õnnestub aeg seisata ja sa võtad surm, kus sa mõtled, päris, lõppesid lõpu jah, tegelikult Hormusson lahkub sealt, et suvi saab läbi ja ta lahkub sealt. Nii nagu ei saaks enam midagi tulla. Et, et see mängude noh, need ringid. Need ise algatatud mängude ringid, mis muutuvad üha kiiremaks ja võib-olla ka üha tühjemaks üha sellest paanilisemaks. Ja annavad vähe, resultaati peaaegu, et ei annagi. Ühel hetkel see kõik kasvab nagu üle pea ja siis siis ta peab minema ja ta läheb selle tundega, et mul on vähemalt tunne, et pärast seda ei saa enam miski olla nagu ehtne või tõeline. Aga ma ütlesin ka alguses, et, et võib-olla see kõike polegi raamatuid, et võib-olla ma ise nagu mõtlen välja, võib-olla mul on tunne, et see on seal raamatus kuidagi sees. Et selline nagu nagunii nagu suvi, on võib-olla aastaaegade tipphetk, eks ole, see on selline. Sügisel tuleb küpsemise aeg, aga aga suve keskpaik on elu tippaeg kujundlikust mõttes. Võib-olla võib-olla sellest siis ongi siin räägitud. Mulda mul asju tähistatud oma esimesed märkmed tegin siia, siis käisin vaatamas. Kui ma käisin vaatamas seda Mati Undi lavastust norsõdades sõjasserinud. Kas 91 92 sattusin isegi esietendusel selles väikses saalis? See oli veel nõuse tatavusesse? Mina nägin seda taastatud varianti kulise hundifestival Tartus? Jah, aga hunt oli tegelikult ikkagi ka lisanud sinna veel mingisuguseid tekste, minu meelest. Jah, tema, ta lisas sinna, viska mingit mälestust asju ja käsitleda seda vabalt, aga noh, nats hundist rääkida siis sellest Šbiilimisest, siis see oli nagu hundil midagi täiesti täiesti mõistetavat ja sa olid nagu tema jaoks nagu hapnik, eks ole. Et ma arvan, et et see Felix Hormusson seniks homseni lavastus, mis oli ka selline irooniline ja et ta oli, ta oli ka ikkagi nagu hundist endast. Ta rääkis väga-väga täpselt, noh, jällegi tagasivaates võib seda öelda, et see, et see oli nii, et see oli nagu, nagu kohane või sobiv temale. No seal ma mäletan, nii palju, kui ma seda taastatud lavastust mäletan, siis seal oli see, et, et lõpus tõesti oli mingisugune mingid kahuripaugud olid kuskil ja veel sellel mingisugune tõesti talle endale revolver veel põues ja et, et mida siin Felix urussenis tegelikult ei ole? Jah siin on Felix homoson, nagu talle antakse. Ta küsib naiste käest nõu, et mida siis teha? Ta räägib siin sellest noor vertari vaimus, eks ole. Et mida siis teha siis naised tänavatele, nõued, lase ennast maha. Ja siis ta laiutab käsi, mul mul pole püstolit. Ja isegi lennukit ei ole, sest et moodsatel aegadel noh, ikkagi õiged mehed tapavad ennast lennukiga kuhugile kõrgele, kukuvad alla. No sellel ajal see oli jah, mu, kas oleks saanud väga moodne lahendus? Et püstolit jah, nagu, nagu kätte ei võeta, võib-olla see Johannesel kuskil. Aga noh, muidugi üks liin on muidugi ka see, et, et on täna hommikul vaatasin üle seda Felix Hormussoni teksti, et et ta tuleb sinna Lõuna-Eesti tallu ja ta kirjutab ja et ta justkui proovib kirjutada mingisugust teksti. Ja siis ühel hetkel saab aru, et jah, see ongi see tekst, et mida meie loeme, seda temaga kirjutad samal ajal ja, ja siis on see noh, nii-öelda päevikuromaan mis tollal oli Euroopaski hästi levinud, millele tegelikult Tuglas tõi eesti kirjanduses nimelt see päevikuromaani või seal selle juures veel huvitav on see, et, et ühel hetkel ta üsna raamatu lõpupoole ütleb, et et noh, tegelikult ta ise ka kirjutab ennast, et nüüd ma olengi nagu romaaniks või et noh, selles mõttes ka see tekstimäng, et et tekst, kui, mida sa kirjutad. Ma kirjutangi just nimelt seda teksti ja, ja ma ise olengi romaan. Jah. Sinu oskad selle kohta vaata võib-olla võib-olla rohkem mäele, et, et kas, kas kirjanik muutubki raamatuks või oma romaaniks. Ma ei tea, mulle tundub just nimelt see Tuglasel oli seal ikkagi niivõrd suur selline noh, mingisugune distantseeriv asi, vahel, et ma arvan, et just nimelt need nimed ka, et võib-olla on just nimelt nagu see, et Felix ormusson, see nimi, et just nimelt sellega kuidagi ta automaatselt distantseeris ise ennast nagu, nagu sellest peategelasest, et muidu absoluutselt võiks ju selle peategelased, et noor kirjanik On ikka eks ju. Kuskilt Pariisist tulnud sõbrad on kuskil Hispaanias, et kõik nagu sellised välised asjad võiksid nagu, justkui nagu peida kasti. Noh, seda ei ütle Tuglas, seda ütled Felix homoson, eks, et see on ka nagu seotud sellise nagu ise algatatud Tegalentsiga, et ah küll ma olen alles hõlma alles käin olla ja. Ja nüüd ma muutusin romaaniks. Aga noh, see ongi tegelikult puhas dekadentsi, mida see Felix Urmusson on? Ta harrastab jah ja muidugi loomulikult ja siin on kõik, siin on armukolmnurk, Nurk täiesti konventsionaalne, eks ole, isegi isegi veel kirukamal kujul ja siin on ju noh, kaks naist ja siis on see, see Johannese see kõik on kuidagi nii reljeefne, minu meelest isegi isegi monumentaalne mingil moel on, minu arust on see arret tüüpiline see hommikul niidule. Ta Johannes, eks ole, oma vikatiga ja mõdu kapaga. Et saksa higistada, siis on kuskil need naised, kes on ootamatult arukad, nad on Sembotaalid ju väga intelligentsed naised üldiselt ongi seda, eks, aga, aga see noor, see maarjaeks ta ühel hetkel keerab ta nii hästi ümber sõrme selle Felixi. Ja samuti Heleene, aga kui me vaatame seda metatasandit, noh, et, et see on nagu päevikromaan, siis Felix kirjutab päevikut oma päevasündmustest. Kahtlemata, tema näeb asju teistmoodi või omamoodi. Nato kirjutab asjadest puhtalt nii, nagu tema näeb, või nagu ta tahaks näha. Ja talle kindlasti meeldib ka kannatada, sest see noore Perteri vaim pole talle võõras. Et ta teeb seda suure suure naudinguga. Minu meelest võiks sellest võtta nagu, nagu õppust, rohkem Šbiilimist, rohkem mängu, rohkem enesevaatlust, rohkem selliseid pooside võtmisi minu meelest ainult teeb eluga rikkalikumaks ja, ja tervemaks minu nagu sellises nagu pildis. Mida ma tahaksin rohkem enda eesnaha, on just see aeg eelmise sajandi algusaeg. Kõige ilusam. Ka Tuglase kirjeldab aega tegelikult enne maailmasõda see, see aeg, kui Euroopa oli nagu valmis, kui elulist stabiilne. Kui noh, see on see aeg, nendest tehase, saigi räägib eilne maailm, see on see aeg, mis on esse aeg, see on see torukübarad, esimeste autode härrade džentelmenid, noh aeg, mis maailmasõjaga nagu purunes tegelikult tänapäeva lugeja jaoks, see räägib ka sellest ajast ja noh, tegelased on eestlased ja see on eesti keeles. Me pole veel rääkinud sellest, et Tuglas, onu, loonud keelt, ta kasutab siin selliseid sõnu, mis meile tänapäeval tunduvad ilutsemisena. Ometi me tunneme need sõnad ära, sest need on meie keeles olemas, on küll stiililiselt noh, mitte igapäevaselt vaid kuskil kõrval. Aga Need olid just siis keelde keelde tulnud. Või siis oli sel ajal see keel veel nii normi vaba, et igaüks Viisneid tüvedest ise tuletada ja kasutada soome keelt eeskujuna, tulla sellega soomes palviiv. Et ka see aspekt on siin tegelikult olemas. Tuglase peale mõelda, siis tema keel on hästi äratuntav ja tõesti ta on, ta ei ole nagu väga kerge lugeda, aga samas. Nad on nagu sellist tunnet nagu ta minul on see 57. aasta trükk, aga. Aga noh, ma arvan, et siin väga palju ei ole muudetud midagi keeleliselt, et et ta on ikkagi hästi jälgitav või et ta, sa ei pea nagu enda hambaid ära murdma. Aga ikkagi see seesama noh, mis oli puhtalt juba tema stiil selline. No tõesti ka juba dekadentlik või selline väljapeetud ja, ja mingite sõnadega natuke võib-olla uhkustamine või noh, etet kõik hästi viimseni nagu paika lihvitud see, kuidas ta nagu riskis, et et noh, et see on mingisugune märk sellest, et noh, tema enda sest olemusest või sellest mida ta, kuidas ta kirjandusse ka nagu suhtuse. Aga noh, võib-olla see on ka märk mingisugusest ajastatud. Ta on praegu ongi kõik kuidagi hoopis kiiremaks läinud ja ja noh, meil ei olegi aega enam selliseid lauseid lugeda vä. Kuigi tegelikult ega vist ei ole väga pikad laused või ma ei tea, pigem see stiili küsimus. See on jah, vist stilisime saatama, tema lühike lause annab väga palju informatsiooni. Ta ei ta eest, ei, ei räägi sellest mida tehakse või mõeldakse, vaid ta lisab sinna, aga sellise mingeid tunde varjundi või, või tähendusnüansi. See need ajad vist on läinud taarat, kus kõik peab olema kiire. Sellel ajal, kui kirjutas Tuglas, kui kirjutas ka Tammsaare nendel kümnenditel või siis tegelikult noh, sellel ajal, mis, mis eelnes teatud mingisugusele ajale pärast, pärast mida on kõik muutunud. Sellel ajal ju valitses arusaam. Et piisavalt aega võttes piisavalt põhjalikult asjasse suhtudes võimalik. Kõik lõpuni ära seletada või kõik lõpuni ära kirjeldada. Kui ma võtan piisavalt aega ja et palju paberit siis ma võin kirjutada kõik ära, mida ma mõtlen, no sealt tulevad nad epa pead. Tammsaare tõde ja õigus, eks tänapäeval, kes nagu kirjutab nagunii pikalt, noh, ta ei ole nii tõsiseltvõetav, sest et huvitav, miks, sest ei ole võimalik kõike lõpuni ära kirjeldada, midagi jääb ikka. Väikeselt lõpetuseks veel mõne lõigu. Meil olid teatrikooli ajal me selle meri Merila, meri, meri ja näri, mis me pidime selle pähe õppima poe, mida tähendab, kui teistes seal vanglas siis ta nägi ainult merd sealt umbe vanglas siis ta nägi ainult mõrda, siis ta lõi nagu selle selle poeemi lavaka 10.-le päheõppimisele laua lavakõnetunnis. Pidime tegema kätekõverdusi ja Merluge, jooksma koha peale, samal ajal merd lugema, jah, selline nagu sihuke. Martin Veinmanni käskis meil kõigil pähe õppida. Toaline Toompeal vanglas 1906 kirjutatud seal praegu meeles. Lapsena igatsesin merd, ääretut, mina tahtsin näha, ta ei sellest möödas palju aega. Noh, aga ma loen ühe luuletuse Tucklelt. Kui tohib, muidugi põõsa all vähe puhati ja söödi kuni mõisa õue peal jällegi lokku löödi uniselt ja väsinult uuesti põllule mindi, et aga ajada edasi pooleli jäänud kündi kärkis kubjas kisendas Kärnemalt üle ajas etaga kaikus gaasikus metsaga vastukajas lohises moona. Mees nurises, vandus õelaid härraseid koerana kurjalt urises. See minu, minu meelest võiks see anda kõigile meie luule Lembidele lootust. Jah, see kõlas nagu Veiko märka ausalt öeldes nagu kes meelega sellise luuletuse kirjutanud, aga aga jah, et mulle tundub ka, et see Tuglase luule tõmbab justkui nagu kõigele sellele nagu, mis sa rääkisid täna selles saates nagu justkui vee peale. Aga ma arvan, et sa, Johnson just aitab nagu seda nagu mõista seda, et see on, see on nagu puuduv missing, link või sihuke puuduv, puuduv lüli või puuduv detail pusles selleks, et mõista, kui sa seda ei ole, sooja minu, seda luuletust ja see on nagu see roosikivi, mis hoiab kirikupõlve koos ülevalt pannakse see kivi, see roosikivi, mis noh, Roosi ristlased, eks ole, noh, see ongi arhitektuuris hoidis kogu seda maja koos. Et see on siis sellise Tuglase loomingu, Roosi kivi ja, ja palju rohkem, et ka ka eesti kirjanduse üks, üks Roosikivisid. Ega sa ei mõtle seda luuletust? Ei, ma mõtlen, selliks homsoni. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkis Tiit palu Friedebert Tuglase romaanist Felix ormusson. Kuulsite katkendit samanimelisest kuuldemängust, mis on pärit aastast 1966. Saate panid kokku Maris Tomba ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.