Tere, mina olen Sven Vabar. Kirjastus Eesti Raamat avaldas läinud nädalal maailmakuulsa kirjaniku ja teadlase Umberto Eco kolmanda romaani eilse päeva saar. Seda on siis nüüd ka eesti lugejal võimalik kiht kihi haaval lahata kuid ka lihtsalt lugeda kui head jutukad. Neid kahte lugemisviisi tutvustavad meie tänases saates ühelt poolt semiootika professor Mihhail Lotman, teisalt ulmegi kirjanik Indrek Hargla. Riho Lauri Saar Aga võistlev teatrikriitik Rait Avestikuga, kelle vastilmunud raamat paljastab Eesti lasteteatrite viletsat olukorda. Tallinnas Rotermanni soolalaos üleval rippuvast Baltas kandja noorte kunstnike ühisnäitusest, kõneleb Hanno Soans. Jääge kuuldele. Maailma kuulsalt kirjanikult, keskajateadlaselt ning semiootikut Umberto Eegolt ilmus eesti keeles teine romaan, eilse päeva saar, mille tõlkisin Merike Pau. Peale selle lubas kirjastuse Varrak juht Krista kaer, et septembrikuus ilmub Ülar Bloomi tõlkes maakeelsena veel üks Eco romaan Maudoliino mis on Echo seni viimane ilukirjanduslik teos. See aga pole võib-olla veel kõik. Krista Kaera sõnutsi proovitakse Umberto Eco septembris ka Eestisse tuua kuid selle ürituse õnnestumine pole veel kindel. Nii et ärme sellest praegu rohkem. Räägime hoopis tema romaanidest, mis ongi teinud Umberto Eco nime kuulsaks ka väljaspool teadlaste ja humanitaaria ringkondi. Seni oli Eco romaanidest eesti keeles ilmunud Roosi nimi mis on žanrilises mõttes keskaegses itaalia mungakloostris aset leidev mõrvamüsteerium Proosi nimele järgnenud teist romaani Fucoop pendlit ei ole eestikeelsena välja antud ja pole ka kuulda olnud, et mõnel kirjastusel lähemas tulevikus selline kava oleks ajalooliste faktide poolest erakordselt rikka Fuko pendli tegevus toimub 20. sajandil kuid käsitleb kõikvõimalikke müstilisi vandenõuteooriaid ja üldse mitmesuguseid ideoloogiaid, mille taga all Euroopa erinevatel ajaloo perioodidel vaevelnud on. Heiko kolmas romaan eilse päeva saar viib lugeja seitsmeteistkümnenda sajandi Euroopasse mil teadus ja tehnika kiirelt arenema hakkasid. Seni viimase romaani Baudoliino tegevus toimub taas keskajal, kuid mitte kõrgseltskonnas nagu Roosi nimi vaid lihtrahva seas, kus liiguvad ringi vargad, kerjused, kelmid ja valevorstid. Kõik need raamatud räägivad Euroopast. Kuid sellest on natuke vähe. Kas Eco kirjanduslike ambitsioonide taga võib aimata veel mingisugust ühist nimetajat? Semiootika professor Mihhail Lotmani sõnul ei ole nende nelja romaani tagant mingi terviku leidmine sugugi kerge sest esiteks on eco veel elus ja kirjutab. Teiseks aga on tegemist ühe väga kavala mehega. Me ei tea, kas see on mingi tsükkel või kukuna. Amberdajaga veel kirjutab ja me ei tea, millega see peaks täna. Tähendab, mis asi, aga on kindel, et iga järgmine romaan arvestab kuidagi seda, mis oli enne kirjutatud igas romaanis ega võiks öelda, eksperimenteerib, ta lahendab erinevaid kulturoloogilisi ja kirjanduslike ja kas semiootilise probleeme, nagu ta püüab maksimaalselt haarata mitte üksnes eri ajastuid, vaid erikirjanduse võimaluse eri žanre, vaatame nüüd neljaromaanis kõik erinevates žanrites. Kulturoloogilistelejassemiootilistele probleemidele on püütud leida lahendusi valdavalt siiski teaduslike vahendite abil kuid miksi Seco nende vahenditega ei rahuldanud ja romaane kirjutama hakkas. Mihhail Lotmani sõnul on selles mõttes tegemist teaduse jätkamisega teiste vahendite abil. Tähendab ega taust on mitmetahuline, üks väga oluline komponent selles, et ta on ajaloolane medivist ennekõike ajaloos on selline põhimõte, et ajalugu ei saa kirjutada tinglikus kõneviisis. Aeg on lineaarne, see, mis juhtus, see juhtus ja seda me uurime, aga see, mis ei juhtunud, see ei ole ajaloo faktiajaloolased ei tohi sellega tegeleda, see on need on spekulatsioonid, mida haavad nii kerge meelsemalt autorite jaoks, kelle jaoks näiteks ilukirjandus on tavaliselt tegelenud sellise alternatiivse ajaloo, isegi kõige dokumentaalsemalt ajalooliselt plaanid on siiski mingisugune alternatiivne mael, mis parimal juhul ta on väga sarnane sellega, mis oli nii, aga nüüd õmberdajaga loob sellist maailma, mis mõnes mõttes on sarnane, aga mõnes mõttes täiesti teistmoodi. Kuidas tekkis itaalia keel? Jämedalt öeldes seda lõi üks inimene, Dante, kes kuulus Itaalia kõrgkultuuri. Teoreetiliselt seda põhjendas ladinakeelse straktaadis vulgaar, sest seda prahvalikust, ilukõnest ja praktiliselt. Ka nüüd selles vardale hega teeb selliste eksperimentidega, kui oleks nagu teistmoodi Idale keel kujunenud näiteks mingitest teistest Yalektidest ja sugugi mitte sellise kõrgkultuuri fenomenile. Eco kogu aeg rõhutab, et ma pole juhuslik, oli see, mis juhtus. Aga kui ta kirjeldab seda, mis ei ole juhtunud. Tema jaoks on olulisem see sündmuste loogika, mis võib-olla hüpoteetilistes situatsioonidest tuleb veel selgemini välja kui jutumärkides reaalsetes. Need on küll välja mõeldud situatsioonidega natum lubavad meile paremini mõista seda, mis siis tegelikult juhtus. Selline ulmehõnguline ajalooga mängimine ei ole ego jaoks mitte ainult teadusemehe viis lõbusalt aega veeta teatud küsimuste ja probleemide lahendamisel niinimetatud faktidest sorimine lihtsalt ei aita ning tuleb hakata fantaseerima. Ainult mäng fantaseerimine, olgu siis kirjanduslik või mitte, annab vastuse olulistele küsimustele, mis huvitavad Umberto egot, kuid loomulikult mitte ainult teda, rääkis Mihhail Lotman. Alati meil on, kui me tahame millestki aru saada, me peame seda millegagi võrdlema. Meil on väga raske aru saada seda, mis toimub praegu, sellepärast et meil ei ole seda millegagi võrrelda, kui see, mis juhtus enne seda, me võime võrrelda sellega, mis oli veel rohkem enne või sellega, mis tuli hiljem, aga see, mis on praegu, on või see, mis juhtub minuga, on pretsedent, sest ma ei saa ennast kellegagi võrrelda. Aga ma palju paremini võrrelda teisi inimesi ja saan neid süstematiseerida. Nii ka EKA puhul ta nagu loob sellist teatud lünka distantsi paremini näha, ütleme õiges perspektiivis näha seda, mis juhtus end protsessi, mis olid näiteks keskaja lõpul renessansi ajal Ikka on vastuoluline kuju. Ühelt poolt kirjutab ta mõnuga loetavaid romaania, mida naudivad miljonid. Teisalt on tema semiootikaalased mõttekäigud kõike muud kui lihtsad. Ning ka tema romaanid on tegelikult hoopis keerulisemad, kui esmapilgul tundub. Mis juhtub lugejaga, kes üritab tungida Eco romaanide põneva sädeleva pealispinna alla tema ideede päris põhja tuumani? Samas ta, ta kasutab väga palju teooriaid seal, millele vihje kvalifitseeritud lugeja peab ise neid tajuma. Näiteks bahtinni teooriad selles roos inimes. No vot. Ja see siin on selline ego, kus huvitav paradoks. Ühelt poolt teoreetikuna, ta vaidleb vastu nendele suunadele kirjandusteaduses, eriti sellises postmodernistlikus, mis tegelevad asjade tihti meelevaldse üle interpreteerimisel. Tal on ka selline raam üle interpreteerimine, et asjad ise ka kirjanduslikud asjad on lihtsamad, kui need huvitavad jutumärkides teooriad, mida esitavad kriitikud, teoreetikud samas, aga tema enda tekstid nõuavad väga peente interpreteerimist, ta mängib lugejaga, ta eksitab teda sihilikult, nagu tähendama romaani tegelased nagu William Baskerdades, kes kogu aeg nagu näeb ja tekitab Valeid jälgi. Siiski vot see EKA jaoks on oluline, et, et jälgi on palju, aga ainult üks on õige. Ta kirjutab ise oma raamatutele, kommentaar, et oleks nagu lihtsam kommentaarides Roosi nimele ta kirjutab, et seal muidugi postmodernistlik romaan, aga, aga ma ütleks, muidugi ei ole, sest et ta põhimõtteliselt siiski on üks tõde tema jaoks. Umberto Eco romaanide on, nii et pealtnäha on need lihtsad, tegelikult aga keerulised tema teoreetilisemate töödega ma ka vist vastupidi, pealtnäha keerulised, tegelikult, aga lihtsad. Mihhail Lotmani puhul ei maksa isegi nii kosmopoliitse kuulsa ja teadlikult enesest müüti loova kuju nagu Umberto Eco puhul ära unustada, kust ta pärit on. Ega puhul üldse inimeste puhul, kes väga palju räägivad, siis tekib isegi mu küsimus, mitte see, et mida nad siis on õelnud, aga see, mida nad ütlemata jätavad, kui nad on nii palju kõiki asju öelnud, siis, siis on huvitav vaadata, mida nad ei ole. Esiteks, mis siiski tan aeguste täie, ei ole lihtsalt eurooplane. Itaallane, põhja-itaallane, Itaalias on väga oluline see erinevus põhja ja lõuna vahel. Seal põranda alla suuridale kirjanik son tüüpilise seeme lõuna Idale äganud loomulikult põhja ei taha. Kuid mida teavad kõik itaallased, isegi need, kes sellest ei räägi, natuke roomlased, see on huvitav egol, mitte kusagile ei ole midagi öeldud Roomast. Ja selles mõttes on Itaalial rohkem ühist Ameerikaga kui ütleme näiteks Prantsusmaal või ütleme Saksamaaga, sest igas itaallasele teatud määrasse impeerium kaasas. Niisiis ei tasu ennast lasta heidutada sellest, et ego on kole keeruline ja peidab oma raamatutesse lugeja petmiseks. Ei tea, mis teooriaid ja kihte, mis lihtsale inimesele närvidele käivad, kui ta nende olemasolust Eco loomingus kuulnud on ja neid märgata ei suuda. Kuigi professor Lotman hindab eco romaanides ennekõike just tee trajavaid teoreetilisi ja ajaloolisi mänge, unustame nüüd ära kõik need kihid, millest eiku romaanide puhul muudkui räägitakse ning vaatleme teda kui kirjanikku. Seda teeme eesti ulmekirjaniku Indrek Hargla abiga, keda kultuuriga ja ei intervjueerinud mitte juhuslikult. Hargla sulejooks kulgeb populaarses stiilis ja ladusalt nagu Ecolgi. Samas on ka Hargla raamatut tihti täis ootamatult üksikasjalikke käsitlusi Euroopa ajaloost. Peale selle on Hargla suur Umberto Eco fänn. Umberto egot iseloomustavad kaks kvaliteeti, et ühelt poolt on ta tohutult mõjukas ja kuulus teadlane aga teiselt poolt on ta, kui ta vähegi tahab, siis väga lahe ja väga populaarne jutuvestja või kirjanik. Sina ei ole küll ajaloolane, aga samas on huvi nende teemade vastu küllalt oluline ka sinu loomingus. Ja sa oled ka öelnud, et kui sa poleks hakanud kirjanikuks, siis oleks sa kirjutanud kah selliseid ajaloolisi esseid. Et selles mõttes väga sarnane persoon on Umberto Ecol, mida see kirjutamine või populaarne kirjutamine juurde annab, võrreldes sellise tõsi, seaduslikkusega. No näiteks Roosi nimes on ju aluseks on võetud täiesti klassikaline kahe tegelasega kriminaalromaan, mis on iseenesest väga sisse tõmmatud vorm kindlate zhanri nõuetega, nende zhanri nõuete vastu eco ei eksi. See on puhtalt selline võttestik, mis lubab tal oma temaatikat palju kaasakiskuva malt esitada ja ei maksa nüüd arvata, et Peko kirjutab oma romaane mingi valemi järgi ilmselt temas lihtsalt on kirjanik kes tahab jutustada lugusid ja mitte ainult siis inimestest, vaid ka sellest maailmast, mis on, mis on nende inimeste ümber ja siin tekibki sümbioos, ta kirjutab näiteks kasvanud selles romaanis, mis eesti eesti keeles ilmus täna ja see on ju põhimõtteliselt sedasama lugu. Sama sama jutt, mida ta rääkinud kõigis romaanides. Kuidas me avastame tunnetama, näeme oma maailma mingisuguste märkide läbino seal. On see läks, nendeks märkideks on peamiselt geograafia loodusteadused, maailma avastamine läbi mingisuguse taustsüsteemi, mis osaliselt on inimese väljamõeldud, osaliselt on looduse enda tehtud ja kuidas seal tekib see tasakaal ja arusaamine. Eilse päeva saart võib pidada ka mõnes mõttes ilukirjanduslikku vormi rüütatud loenguteks teaduses, ajaloost ja inimese eksirännakutest. Maailma avastamisel. Millistesse suundadesse pahatihti väga pentsikutesse, on see maailm, maailma avastamine, nii geograafiline kui, kui, kui, siis ka ütleme, et bioloogiline ja geodeetiline isegi kohati. Et millistesse suundadesse siis on läinud, kuidas inimene on üritanud läbi ja läbi aegade maailma seletada endale läbi mingite märgisüsteemide, tõsi küll, lõpupoole kipub seal see ehk liialse egoteadlane ja, ja selline loengu tutvustamine liialt võimuvad. Aga see tema teadlaslikus siiski läbi kõiki tema teoseid või selles mõttes, kas ta sellist lendlevad vabadust, mis peaks ühte loomeinimest iseloomustama selle täiuslikul kujul, kas ta siiski miskit puudu sellest? Mingil määral küll, kui sa nüüd seda ütled, siis tõepoolest võib öelda, et Eco romaanid on kõik väga läbimõeldud, noh, me tunneme seda konstrueeritud seda tugevat struktuuri kõigi peatükkide ja selle loo arengu taga, et võib-olla jah, ta ei hakka seal niimoodi lendlema ja tal need inimsaatuste sassiajamised ei tule nagu kirjanikud tavaliselt ju ei suuda ikkagi kõike ette planeerida ja mõelda, et see peab olema mingise, vaba vaba mõttelend, mis, mis tuleb niimoodi isenesest. Aga egol jah, võib-olla see selline põhimõttekindel, teadlane, kes lasta asjadel minna oma voolu et kohatise konstrueeritud ja võib niimoodi silma torgata, aga samas see on jälle siis kompenseeritud nende väga põnevate ajaloolis fantastiliste taustada seostega, milleks, milleks tihtipeale mõni, mõni teine kirjanik võimeline ei ole, tema nagu näeb justama oma loos rohkem seda kirjanduslikku momenti, nii et noh, võib öelda, et siin on kõik tasakaalus ja egot ei saa võtta puhtalt teadlasena, kes on hakanud oma mõtete levitamiseks romaane kirjutama, vaid vot mina võtaks seda pigem siis ja kirjanikuna kellel on väga tugev õpetlase tausta, kes, kes jääb õpetlaseks ka oma ilukirjanduses, kuigi teeb ikkagi ilukirjandust. Kõige populaarsem tegevus eco puhul on võib-olla või vähemalt sama populaarne, kui tema romaanide kirjutamine on tema esseistika. Ta kirjutab kohutavalt palju igasugustesse lehtedesse ja ütleme, need tema hoiakud võib-olla avalduvad seal kõige lihtsamalt selgemalt ja jõulisemalt viimase paari aasta konfliktid siin Euroopa ja Ameerika vahel. Kui on ilmnenud, siis Umberto Eco on ennast väga kindlalt defineerinud eurooplasena. Jah, ma olen nagu ise lugenud ja mõelnud Echostesti, kui, kuidas siis saad öelda igieurooplasest. Et kui me siin Eestis tihtipeale kipume niimoodi rusikaga vastu rindu taguma ja rääkima, et küll me oleme suured eurooplased siis ega on pärit ju sellest Põhja-Itaalia regioonist mida me võime tinglikult nimetada Euroopa südameks või, või ka Euroopa papa ajuks või, või, või kuidas iganes, tähendab ta on Euroopa keskmes rikkad põhja, Itaalia provintsid Lombardia liguuria, Piemonte, ükski Euroopat läbinud kultuuriline filosoofiline mõttevool või, või siis mingi aktsioonide vool ei ole läbinud neid provints mitte puutumata ja, ja väga palju mõtteid suundumusi on pärit just sealt. See on olnud mitme erineva Euroopa piirkonna kokkupuutepunkt. See on olnud esimene Itaalia piirkond, mida nägid põhjast tulevad barbarid, nägid seda rikkust, ilu, looduse viljakust seal olnud see regioon, kus tan läbi rullunud loendamatud sõjad Itaalia värav sealt natukene allpool. Või enam-vähem sealsamas asub ju see regioon, mida peetakse üldiselt renessansi sünnikohaks, see on see, kus kunagi lokkas siis antiikkunst see regioon, kus antiikkunst taasavastati. Nii et see on tõesti noh, Euroopas võib-olla üks kõige olulisemaid piirkondi Vahemereäärne, erinevate kultuuride mõjude segunemist paik. Ja, ja seda on tunda kõigi Seco romaanidest tema mõtetes, nagu oleks ladestunud see mitme 1000 aastane pilke tarkus, nii et ma pean tõesti üdi eurooplaseks üdi eurooplase eurooplaseks olemise mõtestamises. Et ta on niivõrd kaugel minu mõnestamisest heegele ja kanti filosoofiast oma oma filosoofilistes aruteludes ja seal on tema mõttevooludes on tunda just seda Vahemere kosmopoliit, sust ja Vahemere väärsete rahvaste senist mõtte lennukust ja julgust ja pilkusügavust. Kirjanik on see, kes ta on, tähendab, ta on sealt pärit, aga ei saa olla keegi teine, ta kirjutab selles, nagu tema maailma näeb. Maailma nägemise pilk on just nimelt selle põhja Itaalia Lõuna-Prantsusmaa, eks ole, selle püha Saksa, Rooma impeeriumi endise sellisest keskmest tulenev pilk, eks ole, kust nagu kõik Euroopa regioonid olid, olid võrdlemisi lähedal, eks ole, seal Põhja-Itaaliast natukene Saksamaa natukene Prantsusmaale natukene alla üle Vahemere, kus tulevad islamimaad. Nii et noh, ta igas mõttes selline mitme mõttevoolu, mitte mitmeteadvusvoolu, istumispaika. Kaks Euroopa algab millegipärast Vahemerest ja Põhja-Euroopa Briti saared, Skandinaavia põhja, Saksamaa. See on nagu sinna lisandunud hulka hiljem kuidagi ja, ja tänapäeval me vaatame seda kõike ühe ühtlase tervikuna ka Euroopa mõttelugu. Eurooplase sügavam olemus tähendab temas ja lõbusus ja, ja teadus algab, algab ikkagi ju Vahemere äärest, midagi ei ole teha. Siis kui siis kui Vahemere ehitati uhkeid paleesid ja tehti teadvus, siis põhjas käidi loomanahkade seal, eks ole, ja, ja nii edasi, tähendab noh see on ilmselt mitte ainult nüüd, rooma kultuur ja rooma impeerium, ehkki teist sellist riiki nagu Rooma pole kunagi olnud, aga aga Rooma impeeriumi käsitlemine ja selle sellest lähtuvate jõu, kultuuriliste mõjutuste käsitlemine on eco loomingus ka muidugi alati sees olnud, eks ole. Et see piir, mille nagu omal ajal Rooma tegi seal mingil määral eksisteerib Euroopas siiamaani. Et on lihtsalt see need paikkonnad, kus elavad inimesed, kus oli kunagi Rooma impeerium, kus nad näevad nagu neid kas või need arhitektuurilisi mälestusmärke näevad neid fantastiline Rooma teesid nad. Ilmselt see kuidagi mõjutab eneseteadvust. Teatrikriitik Rait Abestik on saanud maha põhjaliku ja mahuka uurimusega eesti lasteteatrid. Kavastik ise räägib, et lasteteatrite olukorda pole meil seni eriti põhjalikumalt viitsitud uurida. Kuid see on veel väike viga. Avestiku uurimusest tuleb välja, et meie lasteteatriga on väga viletsad lood. Aga teater on vist üks neid asju, mida ei saa naljalt asendada millegi muuga. Teater on midagi universaalset. Ja kui teatrit ei ole, on selle asemel tühjus. Algul lapses, siis täiskasvanud, kes ei oska selle tühjusega lõpuks muud pihta hakata. Ta kui seda enese eest varjata näiteks teleka abil. Raid Davestikuga vestles Riho Lauri Saar. Eesti lasteteatri olukord on üsna keskpärane. Nii võtab asja kokku teatrikriitik Rait Avestik, kellelt eelmisel nädalal ilmus ulatuslik uurimus Eestile lasteteatrite olukorrast. Esialgu ehk asjasse pühendamatule inimesele võib see ju tunduda liialdusena, tuletades meelde, et kasvõi paarkümmend aastat tagasi olid justkui lasteteatri ühed enam nähtavamad trupid üldse. Ometi saabki lasteteatrite madalseis alguse just endisest nõukaajast. Raid Davestiku arvates algab madalseis sellest, et lasteaiad treid ei suuda jätkuvalt lapsi normaalsete teatrikülastajatena võtta. Just meie lasteteatri viga on suures ja see, et, et see last ehk siis publikut ehk siis partnerid ei võta, täisväärtuslikult ei võeta nagu normaalse inimesena ja mulle tundub, et tugevalt alahinnatakse näiteks väidetavalt kui 52. aastal nukuteater loodi meil Eestisse, siis suures jaos oli see ka mõeldud nagu ikkagi sellise propagandaasutusena. Ja, ja noh, ma arvan, seal sealt on pihta selline lapse alahindamine ja et, et lase teater jaga üldse lapsepõlv, peaks olema mingisugune müstiline, väga selline väga helge ja õnnelik, et noh Eestis on ju eesti lahtlejatersoni välditud kogu aeg selliseid igavikku ja paratamatult teemasi nagu sünd ja surm ja nii edasi, et kõik on liiga kuidagi kuidagi triviaalne ja infantiilne isegi. Väidet väidetakse, et kui laps näeb lapsepõlves näeb head teatrit, et on siis täiskasvanuna suurem ja suurem teatrikülastaja parim teatrikülastaja üldse parem inimene. Maleva sellega üsna nõus, kuigi seda teaduslikult on vist üsna keeruline tõestada. Jah, ma olen seda meelt raudselt, et et kui näha head sellist kuidagi, mis, mis teatamis hästi mõjub lapsele kuidagi jätab mingi hea jälje. Et siis ta on suurena, kes varem teatrikülastajaid, kes käib tihe tihedamini teatris, aga mingis mõttes, kas ta on mingi hea asi, talla jääb sisse küll, ma arvan küll. Maastikuraamat Eesti Lasteteatrid keskendub suuresti ka lasteteatrite repertuaarile seal ilmnevadki suurimad puudujäägid. Kuna uusi algupäraseid lastenäidendeid sünnib järjest vähem, siis lasevad lasteteatrid latti järjest madalamaks ja repertuaar kipub aastast aastasse korduma, mille käigus vanad ja sügavamagi sisuga muinasjutud kipuvad muutuma Üliverbaalseks ja banaalseks Läljutamiseks. Tegelikult ausalt öeldes see repertuaar nendel teatritel ütle mitte kõigile, aga enamustel on üsna ühepalgeline ja samu tükkisime, mis vanemad teatrid on mänginud paarkümmend aastat tagasi mängitakse rõõmsalt ka nüüd ja, ja kusjuures isegi lavastuse vorm ei ole eriti midagi muutunud. No muidugi on teatrid. Ja, ja riiklik nukuteater ja siin mõned veel, kes, kes, kes juba teevad ka muid tükke, mida, mida ei ole veel kunagi isegi Eestis tehtud ja aga sellised harrastuslikumad just eriti nukuteatris, neil on kuidagi hästi hästi vaene repertuaar, it's ei ole muutust küll nagu midagi väga erilist silma torganud. Oma panuse lasteteatrite maine allakäigule on andnud ka niinimetatud libateatrid mis kasutavad tihtipeale suisa tuntud teatrite nimesid kuid on tegelikult lihtlabase suvetuuri põhimõtteliselt kokku klopsitud hitt läbi sõita suuremat koolid ja lasteaiad, et sealt siis oma rahasummat kokku kasseerida. Etenduste sisule ja publikule aga eelistatakse pigem lihtsalt sülitada. Kui aga kogu lasteteatrite olukord on nii nadi. Savestiku raamat on siis vaid tige pilguheitlagunevasse maailma või ootab autor läbi raamatu üllitamise ka mingit edasiminekut? No olengi iseenda jaoks ja, ja või võin ka teiste jaoks seda nagu raamatut nagu iseloomustada, nii et eelisjärjekorras lasteteatri üldse teatritegijale mõeldud ta on, tan teoreetilis-teatriloolis ja ka kaasa inimesele informatiivne raamat, et siit saab, siit peaks saama teatritegija teoreetilise baasi põhja, kuidas võiks või, või õigele, kuidas ei võiks lasteteater teha. Teatrilooliselt on, siin on see nukuteatri ja, ja, ja lasteteatri üldist ja Eesti ajalugu puudutatud ja kõigi teatrite aja lood, nii et ja samas on ka. Samas on ka lasteteatri vaatajale, eks publikule, või siis eksitakse laste emadele-isadele. Kasvataja tädidele võiks olla sellise selline infoallikas, kus ta saab teada, mis teatrina tegu ja mida näiteks kutsuda, mida mitte kutsuda ja, ja nii edasi. Kõige lahedam, mida me ootaksime, mida mitte, mida mitte, mida ainult mina ei ootaks. Ma arvan, et igaüks oodata, et, et mille jaoks see raamat nagu saigi ka tehtud tegelikult kõige suurem nagu põhjuseta. See raamat võiks nagu aidata arengule kaasa Eesti lasteteater, et võib-olla tõesti, kui kui lasteaeda tegi ajal, loeb selle teoreetilise osa läbi ja vaatab seal oma repertuaari üle, mis ta teinud on ja mis teised teinud on ja mõtleb sügavalt väga hull, et võib-olla jutust tundub, et asi on. Et asi on, põhi on, põhi on käes, aga ma lähen põhja näinud täielik põhja asju, aga ka ei asjal hull asi, ma olen nüüd lasteteatreid vaadanud, nüüd viis aastat vist ja siis ongi ütleme, üldistatud selline, et osa, mis on nagu mõistuse pähe võtnud, liiguvad edasi ja teevad normaalseid asju osa, kellel, kes juba noh, kes ei tahagi või suudagi enam edasi areneda. Need jäävadki sinna, kus nad praegu on, see sõltub puhtalt teadmistest suhtumistest jah. Et siin midagi keerulist ei ole, et kes tahab, kes tahab teha ja teatud, kas ta vareda, kellel on ainult tähtis, et saaks võimalikult kiiresti mingi asja kuskil lasteaeda maha lükata, kiiresti mingit raha saada või või kes ei tee ainult ütleme noh, lõbust. Harrastuslikus on ka see, et võib teha ja väga taraga. Aga ikkagi noh, öeldakse, et lasteteatrit on ju mis on minu arust kõige lasteteatrit on ju keerulisem teha kui suurt selles, et see publik on ju märksa märksa vihasem kui täiskasvanu täiskasvanu vaata väga viisakalt ja noh, mis on, aga lapsed koha peal saadavad su Mis siis edasi saab, kas jätkub lõputu mandumine ja lõpuks polegi enam kedagi, kes tulevikus teatrisse minna tahaks sest lapsepõlve traumade nisu igaveseks ära võtnud või peitub kuskil mingisugunegi lahendus? Praegu on pooled eesti lasteteatritest harrastusteatrid. Tekib õigustatud küsimus, et miks need teatrid siis üldse lastele mängivad, miks mitte täiskasvanutele. Võib-olla on üheks põhjuseks asjaolu, et lastele tehakse teatrit niikuinii vähem ja seega mõistetakse selles kerget rahateenimisvõimalust. Samas on hea näide Taanist võtta, kus 60.-te lõpul tekkis omamoodi teatrirevolutsioon, kus parema tuleviku nimel hakati lasteteatrit arendama. Mõtlesin selles tehes lastele head teatrit, kujundab ühiskond ka paremat inimest ja raha eest lastele teatrit üldse ei tehtudki. Taanis kehtib tänini suhtumine, et lasteteatritegemine on midagi kõrgemat, kuid tavateater. Seega kui keegi tahab teatris katsetada ja eksperimenteerida, siis tuleb seda kõigepealt täiskasvanute pealt teha. Croithestikuna vaatamata eelnevas jutus ilmnenud skepsis ele siiski väikesed tulevikunägemused olemas. Ja ootused on neetud, otseselt tulevad tänu tänu sellele, et ütleme, kui sa sinna On käidud välismaal teatrit vaatamas välismaalt välismaalased käivad ju palju siin teatrit näitamas, et igast festivale siin toimub ju. Et siis kui näed sellist mingit väga head ja tüki ja siis et miks, miks meile ühte sellist ja muideks on ka juba tehtud, et kuulus-kuulus, hoteutri lend, lend üle ookeani, mis sõidab üle maailma ja on, on, on väga hea lasteaiad näide Eestis, et et seda ma nägingi algselt ja neid nägidki jaamad algselt seda rootslaste esitluses. Sealt tuligi teatri juhil toikal kange tahtmine, nii et sama lavastajale vastaks ka nendega. Tükkija tuli enam-vähem samamoodi välja. Alates läinud teisipäevast võitjad Tallinnas Rotermanni soolale vaos vaadata Põhjamaade ja Eesti, Läti, Leedu päris noorte kunstnike ühisnäitust. Kohtumispaik. Näituse eestipoolse kuraatori Hanno Evansi sõnul on selle põlvkonna Baltikumi kunstnikud peaaegu täiesti vabad oma idaeurooplased taagast ning see peegeldub ka nende töödes. Järgnevas intervjuus rääkis Hanno Soans, kuidas siis need alla 20 viiesed kunstnikud oma identiteeti kahtlevad ning millised probleemid nende jaoks olulised. Põhjamaade ja Baltikumi noorte ühisnäitus kohtumispaik sai kuidagi nii. Iseenesestmõistetavalt kordatud just siis Põhjamaade ja Baltikumi vahel, kas sellest võib siis järeldada, et Eesti, Läti, Leedu kuidagi orgaaniliselt suhtlevad just ennekõike Põhjamaade kunstnikega noorte kunstnikega, et sellest piirkonnast on saanud siis tõesti selline ühtne areaal? See geopoliitiline küsimus on selles mõttes väga huvitav, et see näitusega isegi sõnastatud Põhjamaade kaasaegne kunst selle näituse seisukohast on üritatud seda. Ta oli tõepoolest nagu ühtsena defineerida ja Andres troseka nutikalt tähelepanelikult mainis Päevalehe artiklis sellest näitusest, et see on väikene fookuse muutus, kui nüüd vaadatakse selles ühises Põhjamaade kultuuriruumis, aga see näitus pigem ei rõhuta ajaloolisi erinevusi vaid võtab neid maha illustreerida seda enam-vähem ühtset mentaliteedi ruumi, mis siiski selles selles Realis on. Tundub just nagu sageli just Eestis ja Lätis erakordselt raske kultuuritegelastel just nagu määratleda enda kuuluvust, sellest tehakse nagu mingisugune suur ja olemuslik probleem, et igasugused sellised kuuluvuse määratlemisel, et noh, räägitakse sellest, mis Baltikumist me saame rääkida ka, eks ole, Eesti on protest taintliku taustaga ja soome-ugri keeleruumis läti protestantliku taustaga ja hoopis eks ole teises keeleruumis Leedu katoliiklik, et ta ei saa mingist Balti ühtsusest ka rääkida, et me sageli nagu tahame ennast ka nendest väikestest platvormidest, millele me veel on võimalik toetada nagu ära ja lahti lõigata, tagudes rusikaga vastu rinda, et me oleme ikka erinevate, noh loomulikult me oleme erinevad ja seda võiks nagu ka suhteliselt rahulikult võtta selles mõttes, et puht ütleme näituse tehniliselt ja logistiliselt on hõlpsalt vedada näitust läbi läbi kuue maa ümber balti mere, kui teha näiteks niimoodi hüpete vahepeal Kreekasse ja sealt võib-olla hoopiski meile kuhugi teisele mandrile ka, kui vaadata selle põlvkonna noorte kunstnike töid, siis on nad äkki ikkagi kuidagi sarnased ja nad on selles mõttes sarnased ja sarnasus on nagu ei ole pingutatud, vaid tuleb täiesti loomulikult välja, et noh, need noored kunstnikud selles mõttes on ju enam-vähem ühe ühe dieedi peal olnud, et sarnane muusika, mis on meile tähtis olnud või sarnane. No ma ütlen, see, see põlvkond juba hakkab, hakkab liikuma sinnapoole. Juba indiviidid, rahvusliku meediaruumi erinevused on ka muutunud vähem vähem tähtsaks, et see rahvuslikus laua samuti Andreas Drozek päev oleks kirjutas, on siis kadunud. Ei, see, mul on tunne, et ütleme kõige noorema põlvkonna kunstnikud praegu noh, viimati sai seda ehk näha Maarit Morca ja Tõnis Saadoja näitusel eesti poissi, eesti tüdruk. Et nad võtavad seda asja kuidagi niimoodi, noh nagu palli meeskonna fännid näiteks võtavad, et noh loomulikult ma olen nagu, ma olen juba Eestist. Ma ma panin seda, me oleme siit ja me tahame rääkida sellest, mis toimub siin. Aga et noh, samas ollakse selles rahvuslikkuses minu arust just see, nagu see noorem põlvkond on palju enese enesekindlam kui võib-olla tänased kolmekümnesed neljakümnesid, sellepärast et nad ei pea vajalikuks seda pidevalt kramplikult ümber defineerida ja nad ei pea vajalikuks sageli rahvuslikkuse puhul räägitakse, eks ole, rahvuslikkuse siis tuleb mängu niisugune naljakas fenomen, et ma kutsun seda Pallase fenomeniks. Et kuidas, ütleme seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel mõisteti Pallase koolkonda kui rahvusliku, sellepärast et otsiti nagu kohta vaadates tagasi, kust jätkata niimoodi orgaaniliselt, ilma selle vahepealse stalinistliku katkestusteta rahvusliku tähenduse sai, ütleme kogu see vormikeel, mida siis esimese Eesti vabariigi ajal süüdistati kogu aeg Pariisi moevooludes lipitsemises. Pariisi maalikool oli see, mis sai nii-öelda hea eesti maali konsultatsiooni, et tihtipeale kuigi ei pruugiks üldse nii olla, kasutatakse seda sõna rahvuslik teatavate konservatiivsevõitu, selliste vanade heade vanade heade asjade üle nostalgitsemist, eks ju, nende noh, nagu väärtustamiseks, noh, mis on võib-olla ka tore, aga see, mis on rahvusnii-öelda selles rahvus tundes rahvusteadvuses oluline, see tuleb tõenäoliselt palju paremini ja veenvamad välja siis kui selle üle nagu kramplikult ei mõelda midagi, mis meiega käib nagu paratamatult kaasas mingi läbiv niit, mida võib-olla ei saagi manifesteerisid, aga millest pikemas perspektiivis küll nagu vaimu saadad. Kuidasmoodi, te valisite eesti kunstnike töid sinna näitusele, kas olid mingid muud kriteeriumid ka peale nende, millest siin juba eelnevate teemade raames me just rääkisime? Minu jaoks on erakordselt huvitav see, kuidas osalevad eesti kunstnikud ilma ka tõepoolest, et oleks antud mingit ühist ühist nagu teemat Nende töödes korduv või, või need on nagu mingisuguse kinnisideena seotud väga meediaspetsiifilise teemaga. Mitmed nendest töödest küsivad, et noh, et mis asi see on mis, mis tähendab olla, olla kuulus või mis tähendab olla edukas ja mis see tähendab võib-olla kunstnikule? Omal sellel mänguväljal on arvestada oma sunnitud täiesti teiste edukuse kriteeriumitega, mis tihtipeale on pöördvõrdelised, sele ühiskonnad, omant, dominant, edukuse kriteeriumiga, see näitab, et ikkagi noh raske on võib-olla mingitest abstraktsetest teemadest mõelda kui, kui sellise teema kui, kui seal nagu kogu aeg fookuses kõikjal sinu ümber see natuke kurb ei ole või talt ikkagi võitlevad ja jamavad selle kuulsuse teemaga, aga nad ei saa sellest nõiaringist nagu välja noh, on aga ma mõtlesin ise tegelikult pikalt, et noh, et mis nüüd siis, et kas ma peaksin kurvastama või, või ei, peaks aga nõelisi kurvastamine niukene suhteliselt mõttetu tegevus, sellepärast et noh, need on teemad, mis on kaasaja maailmas olulised ja ja need on teemad, mis on kunstnik olemise seisukohast olulised. Et ütleme, kaasaegne kunst on kultuuritööstuse üks selline veidi eksklusiivsemad sorti nishiprodukt, kus, kus, kus needsamad mõisted lõik omal viisil toimivad ja, ja veelgi kurvem oleks, kui, kui noored kunstnikud sellega üldse ei suhestuks ja, ja see kõik Noh, mõjutaks neid ainult alateadlikult või mitte teadlikult. Tänase saate panid kokku Külliki Valdma ja Sven Vabart. Kultuuriga Ma ei puhka ning me kohtume teiega juba järgmisel laupäeval. Seniks kõike paremat.