Täna 50 aastat tagasi oli päikesepaisteline neljapäev viies september 1906. Tõsi küll, enamus päevi olid selles maailma nurgas päikesepaistelised. Paarisaarel India ookeanis, Tansaania ranniku lähedal, kus Parocupul Saara sündis, läheb päike ilmselt kuni maailma lõpuni harva pilve taha. Hilisemat ümbrust lapsepõlve jaoks oleks raske soovida. Soe sinine meri, miilide pikkused, kuldsed rannad ning päike. Lõputult palju päikest. Elu saarel oli rauge ning rahulik ja kuna riigiametnik mister. Pulsara tööpäev lõppes juba kell pool kaks päeval, oli kindel, et alati leidus keegi, kes poisile muinasjuttu loeks, muuseumisse viiks, kui temaga niisama meres plaadistaks. Viie aasta vanuselt minnes kooli Pompei lähedasse Anžigaani sotsiaalasusid ümbruskonna parimad koolid, maastik Faruki ümber muutus. Bombay oli tol ajal maailma suuruselt seitsmes linn oma kitsaste tänavate, kirevate turgude, tuhandete lõhnade, helide, fakiiri, teema, taltsutajate sadama ning kõikjalt maailma otstest kokku tulnud inimestega. Poisi vanemad olid mõlemad pärslased ning prohvet saratustra õpetuse veendunud järgijad. Madaism on üks maailma vanimaid religioone mille 120000 järgijad usuvad, et elu ja arengut maa peal on võitlus kahe vaimu. Spenta main ju niinimetatud helde vaimu ja angerja mainu ehk lõhkuva vaimu vahel. Salotustavad tipites põlevad igavesed pühad tuled. Mõned neist on järgemööda põlenud juba enam kui 2000 aastat. Ühe sellise ees pühitseti peale puhastavat kümblust ka kaheksaaastane Farok. Preester heitis talle küll rehi süütuste lihtsust sümboliseerima valgest muslimi särgi ning sidus kolmeskiirus ümber piha parimast valgest lambavillast nööri Kuusti seebidi poisile meenutama läbi tema elu. Tema Kalad kui loojat, kaitsjat ja taasloojat. Kool, kus Froc käis, oli küll tuhandeid miile heitonist eemal. Oli siiski tüüpiline ingliseharidust andev inglise kool, hakati poissi hüüdma Frediks. Kui mitmedki kuulsused koolipäevi meenutanud õudusunenäona, siis Fredi vastupidi. Ta armastas kooli ja klaveritunde ja lauatennist ja joonistamist, koorilaulu ja ühte vanema klassi tüdrukut, kelle nimi oli kiida paroodža. Suvevaheajad veetis ta endiselt muretult oma kodusaarel, uskudes tol ajal tõsiselt, et kõikides peredes maailmas on teenijad. Ka näitleja romansi tema koolivenna arvates oli San Pietro spoodings kuul parim võimalik kool. Seal õppisid kõrvuti nii muhameedlased, hindud kui kristlased. Õhkkond oli sõbralik ja salliv tervik, kes mängis koos Frediga ka nende esimeses ansamblis hektiks. Ei uskunud, et väljapaistvalt joonistavast ja alati naeratavast rahast võiks tulla kunagi tõeline fantman. Tradi hoidis ansamblis tagaplaanile, oli muidu ka tagasihoidlik ja kinnine poiss. Kuigi kui keegi tema seebi pihta pani või kui õpetaja juhtus temaga ülekohtuselt käituma, siis nähti ka hoopis teistsugust Freid. 14 aastaselt muutus maastik radi ümber taas ja seekord põhjalikult. Pere kolis Inglismaale. Muretud päevad täis päikesepaistet olid läbi. Igal hommikul tuli trügida täis kirutud bussi, mis viis teda Felthamist. Asjal voolti kooli, kus klassikaaslased leidsid ikka võimaluse pügada nii tema tõmmud nahka kui kummalist aktsenti. Ka olid hallid univormid, tõmmatav konservatiivsus, hoopis erinevad elurõõmsast õhkkonnast, mida ta mäletas Indiast. Kunagine klassi parim poiss lõpetas selle kooli heade hinnetega vaid kunstiõpetuses. Kui Fredi oli oma murde ja lõpuaastates tabas Inglismaad see, millest tänapäeval räägitakse kui Swinging fikstis teismelised üle terve impeeriumi ehitasid korraga üle parda oma vanemate elustiiliväärtused ja moraali. See oli niinimetatud moodi aeg. Aeg, mil kultuseks said riided, soengud, must pluus ja soul. See oli ka biitlus ja Rolling Stonesi aeg. Popmuusika hakkas uisutama üle kitsaste kallaste. Kõigile sai selgeks, et nüüd on see midagi enamat kui armunäljas. Teismeliste süütu meelelahutus. Kui Piitetounzeri ja hooMaydeneration võttis kokku selle, mis tähendas olla noor neil päevil Inglismaal siis peale Bob Dylani albumit prindigitool päkk polnud miski enam endine. Noorterahutused ning hallutsinogeenide olid neil päevil osa igapäevasest elust. Nybitodonsed kui enamus Rolling Stones-ist kui mitmed teisedki mõjukate arvamusliidrid olid tõusnud kunstikoolidest Kunstikoolide esindasid tol ajal vabadust, loovust ja revolutsioonilisestki. Ning võib-olla just seetõttu otsustas Fredi oma õpinguid jätkata just ühes neist iilingu kunstikolledžis. Aga võib-olla lootis ta sealt ka taas leida kaotatud värve, maagiat ja aistinguid, mis olid jäänud Indiasse. Igatahes Ajal kui kaasõpilased olid sügavalt mõtetest disainides uut seebikarpi visandas sametpükstes ja Vikerkaare värvilises särgis Pulsara sadades erinevates variatsioonides metsiku parukaga metsikut elu elavat Seattle kitarristi, kellest oli saanud briti ande ground, kultuuri säravaim täht. Vähe sellest, ta kasvatas ka ise endale soengu, mis nägi välja kui peale tosinat elektrishokki. Harvad ei olnud needki juhud, kui klassikaaslased muidu nii tagasihoidlikku Fredid pidid alla tirima laua otsast, kus viimane joonlaud mikrofoni asemel matkis häälekalt Jimi Hendrix viimast hitti. Heis. Ja vait, vara ütlesid nad, sa oled põhk ja lauljat ei saa sinust kunagi. Kõik järgnev on juba rohkem kui 20 aastat popmuusika ajalugu. Praan meeansambli Queen kitarrist meenutab, et juba siis, kui nad esimest korda kohtusid käitus Fredi nagu täht. Hoolimata sellest, et tal olid vaid ühed püksid valgesse ametist loomulikult ja nende taskust tihtipeale mitte ühtegi penni mõista enne välja minekut tundide viisi peeglis oma soengut sättida. Osaliselt seepeale kärsituks muutusid, vaatas Fredi neile oma suurte pruunide silmadega imestunult otsa ja ütles. Aga kallid, ma olen ju täht. Fredi teadis juba ansambli alguspäevadel täpselt, millised nad peavad välja nägema, mida tegema ja kuidas olema. Siidist mustvalged, lehvivad kostüümid, sõrmused, käevõrud ja värvitud küüned ei olnud dollastel teksa ja t-särk rokilavadel just tavaline. Andi Scott ansamblist sviit on öelnud, et kui nemad ehk paotasid ukse klemm rokitulekuks, siis Queen Urmas läbi selle ukse kui marutuul. Popmuusika reegleid on see, et kui sa ei suuda endale tähelepanu tõmmata, võid olla kui hea tahes, ilma et kunagi tõeliselt suureks saaksid. Fredi ja ta sõbrad teadsid seda. Nad mängisid valjemini kui ükski teine ansambel. Nende valgussõu neelas enamiku nende sissetulekust. Nad kandsid seninägematuid kostüüme ja tõid rokkmuusikasse teatri reaalsuse, mida paljud ei suuda senimaani taluda. Fredy vahetas oma perekonnanime, kuna pul Saara ei sobinud tema arvates sellele, kes oli saamas tõeliselt kuulsaks. Ka viitas tema pärit oludele, mis mõnede arvates võis tollasel Inglismaal olla segav teel tippu. Uueks nimeks sai rooma jumalate sõnumitooja Merkuuri järgi. Mercury Fredi Mercury oli sündinud. Need inimesed, kellel oli õnne kuuluda Fredi, lähemate sõprade ning tuttavate ringi kinnitavad üksmeelselt, et tähelepanelikumad ja lahkemad inimest on raske ette kujutada. Ta mäletas nimesid, sünnipäevi ja kõiki kohtumisi. Fredi ei vajanud põhjust teha kingitusi. Doktor Gordon Atkinson meenutab nädalaleb, mille ta veetis koos oma sõbraga. Montroos oli Fredi poolt läbi mõeldud ja ette valmistatud alates sellest, millist marsruuti pidi hommikul jalutada, kuni selleni, millist lipsu õhtul restoranis kanda. Niinameskov kuiniga mitmeid reisi kaasa teinud ajakirjanik väidab, et Fredi laskis ennast kujutada ainult kas musta või valgena. Kõik vahepealsed toonid hoidis ta sügavalt endale. Kogu karjääri jooksul andis Mercury vaid mõne üksiku intervjuu. Mercury laval oli absoluutselt erinev Mercuryst lava taga. Produtsent Reinhold Mac meenutab, kuidas kord enne esinemist Fredi käis oma uhkes kostüümis mööda tuba närviliselt edasi-tagasi, korrates endale. Ma saan sellega hakkama, ma saan sellega hakkama. Demonerveerimises polnuks ehk midagi imelikku, kui teda ei oleks teises toas esinema oodanud vaid 10 jõmpsikat. Tegu oli Reinhold mäki poja kaheksanda sünnipäevaga. Fredi oli perfektsionist nii nagu kogu ansambel. Nende moto oli. Kui miski on väärt tegemist, on ta väärt hästi tegemist. Freddie Mercury eraelus oli tohutult palju mehi ja väga vähe naisi. Õigupoolest võib nimetada vaid kahte naist, kes tema jaoks midagi tõsisemat tähendasid. Esimene neist oli Merioostin trendika moebutiigi viiba mänedžer, keda ta kohtas kunstikolledžipäevil kellega koos ta elas seitse aastat kuni arusaamiseni, et mehed talle ikkagi rohkem meeldivad. Hoolimata sellest, kellega ta jäi ikkagi sõbraks elu lõpuni. Fredy oli Mary lapse ristiisa ja Mary päris lõviosa Fredi umbes 50 miljoni dollarilist varandusest. Teine naine tema elus oli rinnakas näitleja Barbara Valentin. Sakslaste omaaegne vastus printsiip pardoole blond kaunitar, kes kuulsaks sai eelkõige tänu Rainer Werner Faspinderi filmidele. Teda kohtas Fredi Münchenis niinimetatud Bermuda kolmnurgas, mis oli küll homode paradiis, kuid mille vabas sallivas atmosfääris liikus ka palju naisi ning heteroseksuaale. Üks mees Fredi seltskonnast põletas kogemata oma sigaretiga Barbara kleidi sisse augu ning pakkus lepituseks võimalust lüüa Frediga klaase kokku. See oli nii, nagu oleks kohtunud Aas kaks vana ammust sõpra, kes pole pikka aega näinud. Kuna lärm baaris oli liiga valju, suundusid nad oma esimesel kohtumisel vestlema naiste tualetti, kus Barbara istus potil ja Fredisele põrandal. Seltsiks pudel Stalits, näed. Rääkisid ja rääkisid ja rääkisid, rääkisid oma elust oma armastustest. Ja kui nad ükskord lõpetasid, et taas paari siirduda, selgus, et rahvas oli juba läinud ja uksed olid lukus ning neil tuli oodata niikaua, kui koristajad üks kord keskhommikul saabusid ning uksed avasid. Erinevalt vaiksest ja tagasihoidlikust meerist oli Barbara nagu Fredigi hoopis teise temperamendiga ja uskus, et elu tuleb elada täie rinnaga naudinguid ahmides. Nii nad seda ka tegid. Neljandal mail 1987. aastal avaldas Inglise kõmu. Läks on loo mille pool projetner Mercury isiklik assistent üheksa aasta jooksul oli ajalehele müünud 32000 naela eest. Lugu oli detailne ja mahlane ülevaade seksist, narkootikumidest ja lõtmatutest, pidudest kogu sellest hedonistlikustekadentsist, selle säravast leegist, milles täht oma elu põletas. Rokimaailm on isenesest lõpmatute pidude maailm. Kuid neist, mida korraldas Queen, räägitakse senimaani. Sealt ei puudunud miski. Raha kulutamise jaoks, leidis Mercury. Ja kulutamine oli muusika ning seksi kõrval tema kolmas suur kirg. Mitmedki suured kaubamajad maailmas on peale sulgemist uuesti avatud spetsiaalselt ühele kliendile Fredi Mercury-le. Et viimane saaks rahus rahuldada oma kohati lausa ekstaatilist ostupalaviku. Shop, till, you drop, oli tema hüüdlause ja raha kulutas ta nii, nagu oleks järgmisel päeval tulemas rahareform. Kunagine ansambli produtsendi abi kärv Läänkhanud meenutab, et kui poisid peale panid esimest korda korralikult rahasaid suundus Fredi hommikul Haroldi kaubamajja kust väljus vastu õhtut öeldes. Ma olen tõeliselt väsinud, ma ei jaksa enam rohkem kulutada. Põhiliselt oli tema ostukirg suunatud kunstile. Kõik pidi olema originaalne või vähemalt haruldane. Kord sattus ta Hispaanias nägema ühte El Greco maali, mis maksis meie rahas umbes 20 miljonit krooni kuid mis meeldis Fredile niivõrd, et ta otsustas selle ära osta. Paraku oli tegu rahvusliku rikkusega, mida ei lubatud Hispaaniast välja viia. Fredi käis pilti mitu korda pitsas uuesti uuesti vaatamas ning kaalus tõsiselt võimalust Hispaaniasse maja osta. Et tal oleks koht, kuhu see pilt riputada. Ükskord ta naljatas, et kui ta kunagi sureb, meeldiks talle, et teda maetaks, kui Egiptuse vaaraod koos kogu oma varandusega. See soov ei läinud täide. Nii suurt haudagi oleks raske ette kujutada. Veel üks Fredi kirgedest olid kassid. Tema esimene sooloalbum meister päädgai oli pühendatud Oscareleja difanile kahele, neist 87. aasta jõulude ajal said tema pereliikmeks veel pruul koljat ja kilpkonnakarvaline tila Layla. Viimane on tõenäoliselt ainus, kas maailmas, kellest on kirjutatud laul, mida on müüdud miljonites eksemplaride Varvara Valentin meenutab, et kord Münchenis olles, kui üks tema kassidest kodus suri, jättis Fredy kõik sinnapaika ja sõitis Londonisse oma kassi matustele. Sim Hattan aga räägib, et kui koljat ühel õhtul koju ei tulnud, saatis Fredi kõik oma lähikondlased linna läbi kammima ning postidele kleepima. Kassifotoga otsimiskuulutusi leiutasuks oli 20000 krooni. Lõpuks oli majas seitse kassi, kes kõik said tunda suurimat võimalikku hoolitsust. 1988. aastal telliti inglise ühe parima akvarell listi Ootmani käest kõigist kastidest portreed ja need peaksid senimaani rippuma Kaadun lootšis. Freddie Mercury viimane ja ainus kestev armastus meeste hulgas oli juuksur Chim Haatan kelle mälestusteraamat mina ja märkureeni ilmus kaks aastat tagasi ning on ja jääb ilmselt kõige siiramaks valusamaks ja huvitavamaks jutustuseks rokitähe sellest viimasest eluaastast. Hatton räägib kõigest, tundub, et midagi ilustamata ja midagi varjamata võites oma aususega lugeja poolehoiu ning paraku ka kaastunde. Oli ju Mercury surm tema tragöödia rohkem kui kellegi teise oma. Chim kirjeldab nende esimest kohtumist 1983. aastal Londoni cocabana klubis kus ta tema jaoks tundmatu Mercury pikalt saatis arvukaid valestarte ning taasalustamise tülisid, õnnepäevi ning suhteid, mis valitsesid muuseas peale seda, kui kuin andis üheksandal augustil 86 oma kõigi aegade viimase kontserdi oli just Simm see, kellega Fredy siirdus Jaapanisse veetma kolmenädalast kõigi aegade Holideid, mis kõigi ostudega kokku läks talle maksma enam kui 20 miljonit Eesti krooni. Simm oli ka esimene, kes sai teada Fredi Aitsist kuigi juba Jaapanist naastes ootas neid ees saani artikkel, milles räägiti Fredi kahe endise poiss-sõbra oleme sellest said tema hirmud kinnitus alles pool aastat hiljem. Keegi peale Chimmi, arstide Merioostini ning isiklike assistentide Joe Fanelli ja Pietro friistoni ei teadnud tookord asjast lähemalt. Õige varsti hakkasid aga kõige suuremad optimistid ja pimesikud aimama, et miski on kohutavalt valesti. 21. mail 1989 peale seda, kui värskelt oli ilmunud Miracle album istus ansambel Šveitsis stuudiolähedases Bavaria nimelises restoranis. Õhk oli kevadiselt jahe, kellelgi oli gripp, kellelgi oli nohu. Fredi tõstis lauale oma parema jala, keeras püksisääre ülesse. Te arvate, teil on probleemid? Vaadake seda. Lahtised veritsevad haavad ei andnud võimalust kaksipidi mõelda. Mehed leppisid kokku, et ülejäänud ja mis Fredil on veel jäänud unnad tema käsutuses salvestamaks nii palju kui vähegi võimalik. Niikaua kui Fredi vähegi suudab. Viimase laulu marallaav saadestas redi kolm nädalat enne oma surma. See on ka ainus ebakuninglikult sünge lugu. Lootusetult kurb. Ja nii. Tekibki mäel. Ilmselt just sel ajal, olles viimast korda oma Šveitsi kodus Montroos otsustas iga loobuda ravimite edasivõtmisest. Järele jäid vaid valuvaigistid. Viimased kolm nädalat oma elust veetis ta kodus Londonis, lamades suurema osa ajast T-särgis ja boksorites oma Kingsays voodis magades, televiisorit vaadates või muusikat kuulates. Mitte kunagi enam ei mänginud ta enda laule. Kõige sagedamini kuulas ikka jälle Natali Goli plaati vanade armastuslugudega. 10 päeva enne viimast päikesetõusu seadsid end ümber kaadron Lootsi laagrisse ajakirjanikud. Teisel pool tänavat korraldasid nad tõelise varitsuse. Igal aknal olid suunatud kümnetele objektiivid, valmis jäädvustama kardinate vähematki liikumist. Kõikumine head ja tulejad pidid end läbi murdma tõelisest küsitlejateristulast. Vaatamata sellele, et lehed kirjutasid Freddie magamistoast, mis oleks nagu muudetud minihospidali üks oli seal kõik endine maid paremal pool voodit seisis statiiv juhuks, kui ta peaks vajama vereülekannet. Temaga kustus Fredi silmnähtavalt. Enam ei suutnud ta tulla Allama igahommikusele teele. Enam ei suutnud ta süüa midagi peale puuviljaviilude ja mahla. Reedel, 22. novembri hommikul panustati Jimmyl viia enda alla halli et näha veel kord oma maale. Kaua istus ta tugitoolis, silitades pilguga oma lemmikuid, mida siin talle ühekaupa välja valgustas. Nad on ilusad, ütles Fredy lõpuks simkondistagajatel trepist ülesse tagasi magamistuppa. See oli viimane kord, kui Fredi oli veel õnnelik, kui ta oli veel siin. Oma viimasel päeval Fredy põhiliselt magas. Hommikul käis tiiru läbi Merioostin, hiljem tuli Elton John doktore. Atkinson lahkus kell kuus. 30. Vana sõber atiiv Klaak istus voodi äärel ning masseeris Fredi kätt. See olekski ehk piisavalt ilus stseen kurvaks viimaseks vaatuseks. Enamasti sellisena taga esitletakse. Tõde on aga proosalisem ja Chimm. Hattan kirjutab, et Fredi läks minema just sel hetkel, kui tema ja Piiter vahetasid pesu, mille Fredi oli märjaks teinud. Keegi ei tea, mis on saanud Fredi tuhast. Sime Hattani sõnul tahtis ta, et see puistatakse tema aeda Kirsipuu alla. Hillar Teder on sagedamini kui lihtsurelikele võimalus realiseerida oma fantaasiaid. Teinekord saad sa saatuslikuks. John Lennoni tappis fänn, kes ei suutnud taluda Lennoni fantaasiat elada nagu tavaline inimene. Mercury surmas ohjeldamatu liiderlikkus. Nende surmad ei olnud tragöödiad tavalises mõttes sest nad polnud paratamatud. Illusioon absoluutsest vabadusest isiklikus Babülonis, mida kaitsevad kuulsuse, rikkuse ja geniaalsuse kõrged müürid purunes kildudeks. Või oli see lihtsalt saatus?