Selle loo motoks on valu. Niisugune valu, mida tunneb ema kui tema mõtted on halvanud pidev hirm ja mure oma lapse pärast. Niisugune valu, mida tunneb laps, kui temasse on põlvepikkuse poisi mäletamisest peale sadestunud alandatava piinlik kibedat kogemust. See on ühe perekonna valu ema ja laste valu, kes on omaenda silma ja kodukatuse all õigele elule kaotanud ühe pereliikme poja ja venna. 15 aastase poisi. Selle poisi toimiku võttis Pärnu rajooni täitevkomitee alaealiste asjade komisjoni sekretär Heli Arunurm kokku niimoodi. Antisusik võeti Pärnu linna rahvasaadikute nõukogu siseasjade osakonna alaealiste asjade inspektsiooni arvele üle 80. aasta alguses. Varguste pärast ja Pärnu linna siseasjade osakond keeldus kriminaalasja algatamisest, kuna ta ei olnud jõudnud vastavasse vanusesse, kui algab kriminaalvastutus. Tema varastas Pärnu-Jaagupi polikliinikust rahakoti, kus oli 210 rubla sees. Peale seda ta käis varastamas EPT-st, kus ta varastas karvamütsi, leeklambi ja nii edasi 108,78 rubla väärtuses. Komisjon suunas anti Susikud tingimisi erikutsekooli number 35 üheaastase katseajaga. 16. aprillil 82. aastal kinnitas komisjon antisusikule ühiskondliku kasvataja Ellen randme, kes oli Anti klassijuhataja. Nii et siis määrati ajaks, mis oli tingimisi antud tankile juhendaja või tähendab kasvataja, kes oleks pidanud aitama siis emal temaga tegeleda. Kas ta suutis midagi muutusi? Peale komisjoni istungit oli meil kogu aeg telefoni teel side ja kõik alguses läks kenasti, anti nagu oli ennast parandanud, mingil määral proovis õppida ja lõpetas siis klassi järel eksamiga. Kaheksanda klassi ja kontaktklassijuhatajaga on õpilastel kindlasti olemas peale kaheksanda klassi lõpetamist. Ta läks edasi Aitsami nimelisse kutsekeskkooli ja kohe algasid koolist põhjuseta puudumised anti hulkus ja siis võttis ette pikema reisi Simferoopol isse Vastuvõtujaotuspunktist. Siis sai ema anti kätt. Niisugune on protokolliline lühiläbilõige viieteistaastase Pärnu-Jaagupi poisi anti Susiku viimaste aastate käekäigust. Vargused, koolist, pausitamise, diaringi hulkumised, tingimisi karistusajale käegalöömine ja oma pead käik krimmi Simferoopol-isse. Ja Pärnu rajooni täitevkomitee alaealiste asjade komisjon langetas möödunud aasta novembris neile tegudele vastava otsuse. Selle poisi koolitee viib edasi Sindi erikutsekooli. Selle looga ei saa enam midagi muuta. Mõeldes faktidele, mis näitavad mitmesaja rubla eest vargusi on poisile määratud karistus ilmselt vajalik ja tema tegudele õigustusi leida ei saa kuidagi. Kuid püüdkem vaadata niisuguse loo tagamaadele Pärnu-Jaagupi keskkoolist antisusikule antud iseloomustus, sest lugesin, et poiss ei ole oma põhiolemuselt halb, pigem heatahtlik, vaikne ja aravõitu, teiste seas üsna silma torkamata. Koolis ta enamasti korda ei rikkunud, väljakutsuvalt ei käitunud tülitses kaaslastega harva. Normaalselt arenenuna ja isegi võimekana võis ta vahel vastata vägagi hästi, kuid poisil puudus püsivus, järjekindlus, võime end kokku võtta ja kergesti mõjutatav, oli ta järeleandlik. Ning ta ei avanud end kunagi. Oli kinnine ja ebasiiras. Kohtusin anti ka Tallinnas alaealiste vastuvõtujaotuspunktis vahetult enne silti sõitu. Anti nüüd on otsustatud see, et sinu õppimise tee viib edasi Sindi erikooli. Mis sa ise nüüd mõtled praegu selle asja juures? Sindis ülev ka hullemaks asi veel nagu seal on teisi hullemaidki, sealt hõbi veel teisigi tegusid juurde. Aga kui sa seda tead, võib-olla saaks sellest hoiduda või? Sa ei oska võsada, saasthoidjad ei saa, ei usu õlles sellistes. Mis sa arvad, millest sai alguse sinu niisugune tee, või mis põhjus, et siin on Ei saa nagu HQ kodus. Ja muud põhjust nagu ei oleks ka. See on juba ammu isa kodusooga oma Väike-Õismäe märatses koduse. On sind kodus püütud ka teisiti õpetada, paremini paremale teele suunata. On sinuga tegeldud piisavalt, mis arvad? Ema kogu aeg püüab selle poole, et ega paremat teed ei läheks. Enam. Ei saa olla nagu sellele erilist tähelepanu pööranud. Nii et sa tead, et ema muretseb ja sa näed, et ema püüaks ja tahaks, et see asi oleks teisiti, aga miks sa siis ise siiski oled järele andnud, nii sihukesele halvale mõttele? Oskusele. Seda ma ei oska seletada. Nõnda vastas anti õla kehitusega veel mitmetelegi, minu pärimisele. Tema 15 aastases elunägemises ei olnud täit vastust sellele, miks kõik nõnda on läinud. Kuid üht paistis, anti teadvat küll, ma ei taha senti minna, ma läheksin tööle. Ei usu, et seal Sindis saab halvast hoiduda. Ning ühtäkki tajusin ma temas ohtliku ebakindlust, tema enda teadmatust ja kartust oma järgmiste sammude pärast. Oskamatust otsustada enda eest ja kurjuse vastu. Niisuguseid kindlusetuse sünnimaad, selgitas Pärnu rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja alaealiste asjade komisjoni esimees Viive õigus. Nõnda. No muidugi suureks põhjuseks on ikka kodu, kuna kodus ei olnud sõbralikkust vanemate vahel. Ma pean siin suureks süüdlaseks muidugi lapse isa. Ta on aastaid olnud krooniline alkohoolik rajooni täitevkomitee otsusega saatistega alkoholismivastasele ja tuberkuloosivastasele sundravile, kuid ilmselt see sundravi tulemusi ei andnud ja isa siiani tööta kasvatustööst osa ei võta ja perekonda materiaalselt ei toeta. Ja võib-olla seal siin kiviga nüüd alastaste komisjoni kapsaaeda, et me ei ole pöördunud kohtuorganite poole vanemlike õiguste äravõtmiseks, kuid kuid ma arvan, et on nii haige inimene ja ja ta muidugi ei ole midagi selleks teinud, ravinud, et ta oleks võimeline oma lapsi kasvatama. Ja olgugi, et ema tüüdis kutt kasvatustöös on ta ilmselt liialt leebe või, või saamatu, mõtleksid ja jätta ei ole järjekindel ja ei tule toime, ta lihtsalt ei tule toime. Ja kuna teistel oli rohkem anda teistel peredel oma lastele, ma mõtlen siin materiaalseid väärtusi, siis siis antud noormees, et saada seda, mida teistel oli ta siis plaks vargil. Niisuguste eelteadmistega anti Susiku kodust, sõitsin Pärnu-Jaagupisse. Anti ema armildelooring töötab Pärnu-Jaagupi laste päeva kodus, pesu pesijana. Veidi erinevalt arvamusest, mis kujunes anti emast alaealiste asjade komisjonis juttu ajades iseloomustasid seda naist, tema töökaaslased. Armilda, looring on kärme ja tubli naine. Tõepoolest selle pereema töökus paistis silma juba uksele vält. Ei ole tükil ajal näinud kodu, kus on nõnda palju oma kätega hubasust loodud vaibad, põrandakatted, kardinad, Paia lapidki kõiges oli tunda hoolt ja oskust. Kas saab siis sellises kodus olla halbu lapsi? Mõtlesin vaadates, kuidas Armilda looringud tütre laps vanaema ümber keerles. Ja ometi ukselävel kaugemal sai meie jutuaineks üksainus suur mure. Istusime köögilaua ümber ema ja tütar Aira, kel nüüd juba endal pere. Antiema, mis ajast siis need poisiga pahandused tegelikult hakkasid, kas tal oli päris lapsest peale? Olnud talul, ta oli ju täitsa hea poiss ja eesti käis koolis, see oli täitsa viimase aasta jooksul, nagu hakkas kaheksandast seitsmenda lõpus, kaheksandas hakkasid üldse need pahandused. Aga mis te arvate, millest siis korraga niisugune tõrge? See on jah, raske asi, miks kodus test, kõik nagu on paremal järjel kooli vendadel on kõiksugu suured võimalused, eks ole. Nad on rahaliselt, nendel on taskurahaasjad, aga mina ei ole tõesti saanud selle palgaga pidada ülese pere, nad tahavad süüa sellest palgast, siiani oli 80 rubla, nüüd viimane aasta on, kus on see palk, nüüd meil 100 rubla, eks ole, aga näeb, tuleb kõik sellega ülal pidada. Ega ma õe koha tööga ei ole ju saanud neid ju kasvatada nelja last üksinda üles, ma olen alati öelnud, et ära sa hakka kunagi töökohas töökohta jooksma, et ükskõik, mis tööd sa teed, ole sa kojamees või mis tähti peas ei ole aus. Poiss ütles, et aga näed, seep ei aidanud sulle midagi, et sa oled aus olnud. Et sa oled ikka alahinnatud. Sest kuidas käivad tänapäeva noored riides ja kõik, mis nendel on, aga mina seda ei võimalda, see saab iga inimene aru. Ja temal oli lihtsalt piinlik teiste ees, tema tundis trotsida, tundis piinlikkust, tema ei saanud seda, mis teistel oli, ta ei ole kunagi sedasama. Ta oleks tahtnud kamale makid saada, ei ole, tahab importjopet saada eema Ma tahan import säärikuid saada, aga mille eest mõned oleks siis muretsenud, ma ei saanud seda. Sest kõike muud on ju ka veel tarvis. Laste isaga olete te lahutatud? Jah, nautatud. Kui enam üldse elada ei saanud, ta nii hirmsasti peksis ju neid lapsi ja siis lootsime, et siis mingisugune lahendus. No peale seda vähem ta neid peksnud on, kui me lahutatud on, see oli, siis hakkas pihta, kui anti, oli aastane siis tuli meil hakata öösiti ära jooksma toast ja ja koju tulime sisse kusagilt mingisuguse nurga tagant ta siis virutas ükskõik millega, põhiliselt oli see peksmine selleks, et ei antud talle ju viinaraha, sellest hakkas ta siis peksma, lapsed, ma siis annaks talle selle rublakese, Arvi oli kuuekuune, istus ajas enda voodisse, virutas ta jälle seal pikali. Ja seda, see on nad kõik peksa saanud tüdrukud neid Vidastavad ühest toast teise meda kõrvu, need olid juba suuremad. Teil on siis kaks tütart, kaks poissi. Ja tema, tema ei ole tüdrukute isa ju. Vanem tütar oli 12 aastane, normal üheksane, kui ma abiellusin temaga ja siis hakkas ta neid terroriseerima peale seda esimese aasta oli rahulik. Kas ta ise kusagil ei tööta? Ei, ta ei tööta kuskil. Odaga pensionisest kohtus mõisteti ju mul välja, et lastetoetus, aga natukese aja pärast see kohtutäitur helistas, et me teda tööle panna ei saa, tühistab selle. Mis siin siis põhjuseks on tal tervisega, noh, esimese grupi invaliid on tuberkuloos ühe korra. Ta võeti kätte ja saadeti ta korraks isegi jämejalale, aga noh, seal ta oli üsna vähe aega. Tiina ravi ja kopsuhaiget Irina ravi. Siin ma käisin täitevkomitees, palusin et kusagile mujale siis elavagi ja kui see alaealiste asjade, kui see peksmine üldse hakkas, tüdrukud olid alles väiksed, ma käisin ju siin mitu korda nendel rääkimas, siis oli õpetaja maist veel salajaste asjade peale. Et midagi ette võtaks selle koduse korraga keegi. Ta on nagu kõik võimetut, kutsun miilitsat välja, maksan ise trahvi, pärast. Ta veel võtab kodunt, kui mul juhtub mõni raha kopik jääma, siis on see läinud, eks ole, ja nii laste tagasi kopikate viisi korjasid poisid oma raha said juba natuke üle rubla ja anti isegi korjas kopikaid, üks kord üheksa rubla, ma ei tea, kas ta oli viiendas klassis või tahtis omale Marati osta ja siis ühekorraga olid need jälle kõik läinud ja poest läksin, küsisin, jah, oli kõik sinna toonud, ära ostnud oma viinale rajooni volinikud mitte midagi teha ei saa, ta on invaliid ja me ei saa mitte midagi teha, välja ajada ei saa, invaliidi välja tõsta ei saa. Ja sellega on jutul kõigil lõppenud. Kuskil ei olnud niisugust seadust, millega nad oleks saanud mind aidata. Asi oli selles, et midagi ette võtta selle koduse eluga, tema jõuab edasi ja tal ei ole mitte mingit muret. Ta ei tunne jonnast kunagisi lasena mitte kunagi. Mul on nagu mingi alaväärsus, kompleks on tekkinud ja neid on kindlasti postil veel tugevam, siis nemad on sündimisest saadik nagu selle alaväärsuse all kannatanud juba see, et noh, et isa on nagu selline kodu oli tõesti, on mingi magamise õieti vaatamiskoht, sest seal oli mingi nagu närviline õhkkond, nõue ei tahtnud olla, tal on mingi nagu sadistlik Johansen üldse, nii palju kui ma olen aru saanud ja kained nagu muidugi on tal vähe, sest hommikul ta lähebki, ostab kohe omale odekolonni ja nii et tal on kogu aeg see sakk sees, nii et ei olegi sellist aega, mil ta on kaine. Siis ta joob absoluutselt kõike, mis pähacagagnoolid, kolonnid, lõhnaveed, kõik. Isa Antsusikuga mul vestelda ei õnnestunudki. Sisse joodud vedelik oli jõudnud ka seekord juba oma mõju avaldada. Pärnu-Jaagupi piirkonna miilitsa inspektor Heino õige on selles piirkonnas töötanud ligi 13 aastat. Tunneb Armilda looringu peret kuid ei ole ometi suutnud abi, paluvad tema kuidagi aidata. Isantsusiku suhtes on püütud teha kõik, mis annab kuid mis aitavad trahvid mittetöötavale isale, kui need maksab kinni ema omast taskust. Mis aitab paadunud mehele suusõnaline korralekutsumine, kui teda arestiga karistada ei saa, sest ta on haige inimene mida näidanud ravile suunamised, kui mees ravile ei allu. Sellest jutuajamisest miilitsainspektoriga jäi mõtteisse piinama vastuolu. Me oleme humaanset joodikute suhtes, kelle vastu ei ole seadust. Kuid kus on humaansus nende perekondade ema ja laste suhtes, kelle elu on purjutava isa tõttu rikutud. Kuid kes väga tahaksid elada teisiti. Kuidagi peaks meie ühiskond ju suutma kaitsta oma järelkasvu tooruse ja vägivalla eest. Kui isa mõistust ja enesevalitsemist viinapudelist enam tagasi ei too. Kas ei lähe lapsepõlve jõhkruse ja alandatuse hind Neile lastele liiga kalliks maksma? Veel vaid ühes nägi ema enda ja laste elu mõtet ja väljapääsu töös, mida lapsed on ema kõrval pidanud tegema maast madalast peale. Oleks ta nüüd tööle saanud küll rajooni täitevkomitee sekretär ütles, et noh, et paluge seda seltsimees õigust veel. Et võib-olla ta kannab, et temaga ei soovitaks nagu sugugi, et sinna läheks, et sealt midagi head ei saa. Noh, ma proovisin selle õigusega rääkida, aga tema nagu mind jutule nagu ei võtnudki, ta ütles, et mina ei anna mingit nõusolekut tööle panemiseks, et kuna see on täiesti amoraalne perekond. Hiljem siin veel meie oma rajoonivolinik seltsimees õige ütlesite. Ta pole nüüd nagu enam midagi pahandust teinud, et ka tema poolest võiks kõik ainult ütlesid, et ainult töö oleks, aga ma saan täiesti aru, et kool peab olema. Ta ise oli nõus täiesti õhtukoolis hakkama käima. Sest tavaliselt koolis õhtukoolist tuleb ikka käia ja seda ta oli nõus. Siin sai natukene Halingas tööl käia. Need õhtut ei tahtnudki Julamine midagit. Ta oli alati nii vaimustatud sellest tööst, rääkis, mis nad tegid. Et mida me lähme järgmine hommiku tegema. See töö oli, tal tundis sellest nagu täitsa rahuldust. Kuid töömehe teed anti proovida ei saanudki. Rajooni täitevkomitee istungil anti armildel uuringule 10 päeva aega poja töölepanekuks kuid ei tahtnud kahtlase mainega alaealist tööle võtta. Halinga kolhoos. Kuigi ajutiseks töölepanekuks oli olemas täitevkomitee suunamiskiri ei suutnud ema 10 päeva jooksul ka kusagil mujal ilma täitevkomitee edasise toetusega Ta suhtumise ja bürokraatia barjääre murda. Lõpuks leidus siiski töökoht Pärnu-Jaagupi sidesõlmes postiljonina. Ema ise oleks kohakaaslasega ära teinud poole tööd, et poisil oleks jäänud ka õppimise aega. Kuid juba langes silti saatmise otsus. Ja siitmaalt on kadunud ema viimanegi südamerahu on tulnud hirm ja uskumatus poja edasisse ellu. Kuid seaduslikkus näeb ette oma korra seaduslikkuse ees. Ei ole põhjendust sellelgi, ehk oleks võinud teha poisile tööle minekuks järeleandmise kasvõi seepärast, et temal oleks hädasti tarvis toetajat, et kasvatada üles noorem poeg ja pidada üleval joodikust isa. Pärnu rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja, alaealiste asjade komisjoni esimees Viive õigus. Kuna ta on 15 aastane, 15 aastased lapsed meie riigis peavad õppima koolis ja kuna tavalise koolimeetodid olid temale liiga vähesed tema suhtes oli vaja kasutada siis sunnivahendit ja see ainus moodus niisuguse lapse jaoks ongi erikutsekool ja sellepärast salajasse komisjonil jäi ju üksainus võimalus üldse otsustada teda tööle panna ju 15 aastasena ilma kutseta. Ta ilma vajaliku hariduseta ettevalmistused on minu meelest üldse võimatu, nii et üldse ainus, mida ta iseendale valis ja, ja seal ta praegu on. Kuid ma ei taha sellega öelda, et nüüd seal Antiga nii halvasti läheb, sest meie rajooni poisid on erikutsekoolist päris tublidena välja tulnud, anti, lõpetab Sellenberg klassi, omandab eriala, siis suunan ta töökollektiivi. Ei lõpuks ega erikutsekooli ei saagi suhtuda niimoodi, et et ta on kinnipidamisasutused, on ikka kool ja, ja niimoodi peamegi sellesse suhtuma ja, ja me oleme kõikide lastena, ütleme niimoodi selgitanud, et kui see toime ei tule, siis me tuleme appi. Ja ega see nii katastroofiline ei olegi ja meie rajoonis külmaid ja öelda, et me oleks mõne kergekäeliselt kuskile suunakut. Ja ometi oli see seaduste järgi õige tegu, Sinti saatmine selle poisi jaoks siiski katastroof. Kui mõni aeg tagasi helistasin Pärnu-Jaagupi miilitsa inspektor Heino õigele, kuulsin, et anti on sündist põgenenud. Kui kauaks veel, jääb see poiss heitlema? Õige ja vale vahele. Kui kallilt tuleb temal kinni maksta oma lapsepõlve alandatuse hind.