Keelekõrv 469-st saadi, tere, armsad kuulajad, siin vari säranud oma järjekordse keele jutuga, aga väga ebalev, et kas tahate jaksate praeguses suvesoojuses üldse millelegi vähegi tõsisemale kaasa mõtelda. Suur suvi, ilm on hele ja tõepoolest, kõige parema meelega loeksin teile luuletusi. Meie maailma kõige ilusamaks keeles muidugi mitte raamatutest, sest kes neid otsiks suvel riiulist, vaid loeksin neid, mis on aju kurdadesse kriibitud aastate jooksul, mis sobival ajal siis meelde tulevad. Näiteks nagu all ühetava puude kub Bly lööb kärbes pilli vinguks, sääsk ja pähklid varjulisest grupist on välja pistnud valget pääd. See on Juhan Sütiste, kes isegi neid põrgulisi suve putukaid on luulendanud. Aga muide, kuum südasuvi on luuletajaid vähem inspireerinud kui üleminekuajad. Kevad, sügis, jaga karm Põhjala talv, see on muidugi minu mulje, lihtsalt mitte ei ole seda keegi tõestanud. Kuid siiski on mõned näiteks Viivi Luige suve luuletused niisuguseid, mis ilmselt jäävad Eesti klassikasse ja näiteks üks neist iseloomustab ka praeguse aja inimest seal kenasti mõnda tüüpi inimest. Ma ei tea, kas mul täpselt peas on, aga umbes nii, et suvel lähme maale, sööme põõsast, marju salatil ja sibul seal ei maksa raha. Rohelised aasad täis on piimakarju, päike veereb õhtul Paksu võsa taha. Mööduv nädal, teine tahaks ühte asja. Tahaks bussijaamast tulla bussist maha. Siit natuke meelest ära teha, poodi asja kosta, nipet-näpet, kulutada raha puhtal valgel linal ennast sirutada, näha valgust seinal võbelevaid ruut, et ja kui kas vaikselt rõõmustada, oled jälle linnas, siin ei ole puuke. No mõned reaaliad on iganenud surutki inimesi sõidab autodega ja. Nojah, piimakarjadest ma ei hakka rääkima ja puugisüstid on võib-olla paljudele inimestele tehtud, kuid aitab neid lobisemisest. Andestage mulle see ja läheme täiesti tõsiste asjade juurde, ma olin enne puhkust, vaat just enne seda suve ja rohelisi aasu pannud kõrvale tere liimile, salvestasin Tartus Veskipäeval, kus Eesti keelestrateegia oli kõne all. Nähtavasti see suur plaan ja arengukava on üsna kaugele valminud ja tõotab saada seaduseks ja meie keelt kaitsta ja hoida. Aga sellel Veski päeval, millest keelega raske rääkida, kesin ja muist materjale on teil kuulatud, kes keelega pidevalt jälgib. Aga seal rääkis veel professor Martin Ehala ikka sellel teemal, kuidas noorust panna oma keelt armastama ja hoidma. No ma ütlesin seda nüüd natukene lihtsustatult. Tegelikult rääkis ta pea kahekümneminutilise loengu, mille ma veidi lühendatult teile nüüd siin ette mängin ja püüdke kaasa mõelda. Niisiis räägib Martin Ehala. Eesti keelestrateegia jagab kirjakeelekasutust ja arengut suunavad ning toetavad tegevused nelja põhirühmad, need on siis keele arendamine ja seal all on keelekorraldus keelehooleterminoloogiat. Teiseks keeleõpe, mis peaks olema iseenesest arusaadav, mis see on. Kolmandaks keelealane suhtekorraldus ja seal on seletatud, et see on keelehoiakute kujundamine ja neljandaks keele kaitse ja kontroll. Ühesõnaga siis seaduslik seadustega keele staatuse tagamine ja selle kontrollimine riiklikult. Ja ma olen need ise kokku võtnud sellise üldmõistega keelehoid. Ja ma pakun sellist mõistet vasteks inglise keeles kasutatavale terminile, längits maintenance, mis siis tagab keele püsimise, keelehoid on aktiivne tegevus, mis tagab keele püsimise ja keele püsimine. See selle kohta inglise keeles kasutatakse ka mõistet ländis maintenance. Niisiis jaa, keele püsimine vastandina keele hääbumisele isenesest koguse, nagu, nagu ma seda interpreteerin seda keelestrateegia, seda, seda nelja tegevusvaldkonda ma interpreteerin, seda keelestrateegiat tegeleb keelehoiuga siis. Ja, ja see, see, minu interpreteerimine, et keelehoid kui längitsmentenants on selles mõttes veidikene teistsugune kui seda mõistet on siiamaani kasutatud inglise keelses kirjanduses, kus räägitakse sellest keelehoiust nimelt on siiamaani seostatud keelehoidu vähemuskeelte ja ohustatud keeltega. Ohustatud keel ja vähemuskeel on sageli nagu röövlid. Ühesõnaga et ohustatud on, vähenes keeled, aga minu nii-öelda terminikasutus on säärane keelehoid. Kui te vaatate kõiki neid tegevusi, siis see on ju täiesti tavaline, normaalne tegevus igas keeles, iga iga kultuurkeel tegeleb mingil määral mingisugusel kujul keele arendamisega keeleõppega. Tänasin suhtekorralduse ja keelekaitse, kontrollige, kas siis rohkem või vähem nii-öelda selgelt ja sihikindlalt, aga igal juhul tegeleb ja see viib meid järgmise küsimuseni, et et kuidas siis nüüd on, et kui seal nüüd kõik kokku keelehoid, kas see siis tähendab, et ka kõik need suured kultuurkeeled, et kas need siis ka kõik tegelevad sellega, et hoida oma keelt, et, et see ei läheks kaduma, et kuna siis keelehoid või keele püsimine on nii-öelda teine äärmuskeele kadumisele, et kas keeled sa säästavad ennast kadumise eest? Tõesti on niimoodi, iseäranis praeguses avatud maailmas 21. sajandi maailmas, et et teoreetiliselt jah, keelehoid on tõesti keele säilimise tagamine praktiliselt muidugi teatud kooslustel on, on vähem põhjust tunda muret keele püsimisele pärast kui teistel, aga see ei ole kindlasti mitte sellisel viisil seotud vähemuskeele ohustatud keele mõistega, nagu seda siiamaani praegu kogu aeg kasutatakse selle sellealases teaduslikus nii-öelda diskussioonis. Kus siis see puudutab vähemuskeeli keeli, kus on väga vähe kõnelejad ja mis on kuskil perifeerias mingis riigis ja nii edasi. Nii, nüüd siis seda ma väidan, et teoreetiliselt ei ole äärmuse keest kaitstud ükski keel ja ja siin vaataks edasi, mis keele hääbumine on keele hääbumine, see, mida inglise keeles kutsutakse lahinguks loss. Et see võib-olla siis füüsiline hääbumine, mis tähendab siis, et rahvuskeha väheneb kas kas siis madala sündivuse, kõrge suremuse väljarände tõttu katastroofide tõttu, haiguste tõttu millise tahes. Sellisel põhjusel, mis viib inimeste arvukuse kahanemise nii ja sellega kaasneb sageli, kui selline protsess on käima läinud keelevahetus Inglise keeles on seal Andid sihtkasutatud, see keelevahetus toimub põlvkondade vahel, see on, see on siis niimoodi, et üks põlvkond peab emakeeleks ühte keelt, siis on mingisugune kakskeelsuse periood, ütleme 34. põlvkond peab emakeeleks esimeseks keeleks mõnda teist keelt ja nüüd need kaks käivad sageli koos, aga need kaks ei pruugi koos käia, see tähendab, et keelevahetus põhimõtteliselt on võimalik ka sellises keeles, kus ei toimu mingisugust rahvuskeha vähenemist, ei sõjaväega mingisugusel muul põhjusel, sellise kogukond isegi ei pea olema väike, on, on teadagi, tegelikult toimub keelevahetus, kuigi kõnelejad on 13 miljonit või noh, igatahes miljoneid. Et ühesõnaga keele suurus iseenesest ei ole siin määrav selleks et kasta ohustatud, kas seal võib toimuda keele hääbumine või mitte. Ja nüüd see nagu kriitiline koht siin on, et keelevahetus toimub üksikisiku tasandil, et see ei ole mingisugune kollektiivne nähtus, kollektiivse nähtuse mõõtmed omandab siis, kui, kui paljud inimesed vahetavad keelt. Aga kui üks inimene vahetab keelt, ehk siis valib oma lapsele haridus, keeleritlemini, valib haridus-keele- ja valib teistsuguse hariduskeele, kui see, milles teda haritud siis on see täiesti tema eraasi. Ja erainimesena on tal täielik õigus valida hariduskeelt ja mitte midagi ette heita, nii et keelevahetus üksikisiku tasandil on, on täiesti isikuvabadustega seotud, keegi ei saa inimesele seda ette heita. Ja siin ongi selle asjana nii-öelda noh, nagu raskesti haaratavus ja tabatavus, et inimene võib keelt vahetada ja keegi ei saa talle seda ette heita ega keelata seda järelikult see, miks inimene keelt vahetab, see on keelehoiakute küsimus ja just nimelt seetõttu, et keelevahetus on üksikisiku eraasi tema otsust just nimelt seetõttu on põhimõtteliselt iga keel hävimisohus, kus just nimelt seetõttu, et kui selle keele kõnelejad mingil hetkel millegipärast otsustavad vahetada keelt igaüks üksikult, siis siis tekib see oht. Põhimõtteliselt ei ole kaitstud ükski keel ja just nimelt iseäranis 21. sajandil seetõttu, et maailm 21. sajandi maailma oluliselt avatum, kui ta oli siiamaani ja just nimelt seetõttu, et ta on nii palju avatud, siis me võiksime öelda, et ma, ma tahaks väita seda, et tõenäoliselt 99,9 protsenti keeli on teatud mõttes vähemuskeeled just nimelt selle avatuse tõttu ja miks ma siis seda niimodi väidan, annaks meile umbes nii, oli näppudel üles loetavad enamus keeled enamus keelte hulga, et, et miks ma seda niimoodi väidan, on siis see, et oleneb, kuidas vähemuskeelt defineerida. Ja, ja minu definitsioon on siin ohustatud. G on siis säärane veel mille kõnelejate jaoks asub majandusliku ja kultuurilise prestiiži keskkond väljaspool keelekogukonna piire. Iga keel on mingisuguses väliskeskkonnas, eks ole, sellist keelt praegu ei ole, et mis on täiesti isoleeritud, millel ei ole kultuurilist väliskeskkonna keeleskulptuuridest teisi keeli kõrval nii vähemuskeel või parem oleks öeldud, ohustatud keel on säärane keel mille kõnelejate jaoks nii-öelda see majanduslik ja kultuuriline prestiiži keskkond asub väljaspool kogukonnad ja siis ohustamata keel või enamuskeel on säärane, kus prestiižikeskus asub selle keelekogukonna sees selles ühiskonnas. Ja kui me nüüd niimoodi seda nii-öelda ohustatust defineerimine, siis see tähendabki seda, et et enamuskeel või ohustamata keel on ka selline, mis on täielikus isolatsioonis, kus ei olegi muud pressiisi keskust kui, kui tema selles endas ühiskonnas või siis säärane keel, mis on küll avatud maa ennast, noh, ütleva tänava ükspuha euroopa keel avatud maailmas ja puutub teiste keeltega kokku, aga sellest hoolimata leiab, et jah, ühesõnaga kõnelejad peavad omakeelset keskkonda nii-öelda oma majandusliku kultuurilise prestiiži keskuseks. Et küsimuseks ongi nüüd selles, et kus asub see prestiižikeskuse, see mõjutab iksidki isikute keelevalikut. Ja see sõltub, kus kohas nähakse prestiiži kestvus, sõltub keelehoiakutest, et millised on tema nagu arvamus oma emakeele omad keelekogukonna keeleruumi kohta või siis avaramalt teiste keelekogukondade kohta, mis ümbritsevad tema oma keelekeskkonda. Niisiis, et enamus keeled on siis need, kus prestiižikeskus on oma keele sees ja kui nüüd teha vahekokkuvõte, siis ongi niimoodi, et et keelevahetus ohustab vähemuskee, neid, kus on prestiižikeskust, nähakse kuskil väljaspool ja see vähemuskeele staatus sõltub keelehoiakutest otseselt keelehoiakutest ja seetõttu ongi just nimelt nende keelehoiakute kujundamine keelehoiu kui tegevusvaldkonna. Selline ma ütlen, ma ei taha öelda, et kõige tähtsam on teatud mõttes selline võtme või indikaator, küsimus on täiesti selge. Keelehoiakud sõltuvad sellest, kui hästi on keel arendatud, kuidas keeleõpe toimib keele staatus, mis on siis keelekaitsega tagatud, ühesõnaga kõik need asjad, mida eesti keelestrateegia siis püüab kirjeldada, milles ta püüab seada eesmärke lähemaks 10-ks aastaks, loomulikult kõik need kujundavad ka keelehoiakuid. Samas on niimoodi, et, et kui isegi sellisel juhul, kui igal pool nendes ülejäänud kolmest tegevusvaldkonnas kõik areneb suurepäraselt aga keelehoiakud on ikkagi millegi tõttu negatiivsed, on, on kõigest sellest muust tööst vähe kasu. Ja seetõttu, kui vaadata nüüd edasi, et mismoodi need keelehoiakuid kujundada, siis on ka üks, mis selge, et, et seda ei saa teha lihtsalt niuksed populariseerimiskampaania. Et ütleme nüüd olge tublid ja väärtustagem oma keelt, et see ei toimi niimoodi. Et üks põhjus selleks, miks ta niimoodi ei toimi kuigi teatud noh, nii-öelda kampaania, et kõik on nagu õiges doseeringu, tõenäoliselt täiesti õigustatud on see, et keelehoiakuid iseenesest ma ei pea, aga neid nii-öelda noh, ma ei ole küll psühholoog, nüüd täpselt tõele ma peaks seda uurima, et see ei ole nagu primaarne psüühiline nähtus, et keelehoiakud peegeldavad midagi. Ja ma arvan, peegeldavad on inimese identiteet, kelleks ta ennast peab ja mismoodi ta suhtub endasse, kui tugev ta identiteet on või milliste identiteetide soovib endale ja keelehoiak on siis ainult selline peegeldus sellest tema identiteedi sisemisest kujunemisest. Nii, ja nii siis see identiteet ja just nimelt kollektiivne identiteet on see, mis, mis nüüd keelehoiakuid kujundab. Seetõttu saame siit ongi edasi, et selleks, et keelehoiakud kujundada, on vaja identiteeti arendada sõnaga, arendada identiteeti niimoodi, et oleksid, oleks sellele keele kogukonnale sobivat keelehoiakuid. Ja seetõttu sellest põhimõttest lähtudes just on ka niimoodi, et seal eesti keelestrateegias eesti keele õpe peatükis on ühe olulisema tema eesmärgina on seal nimetatud, et identiteediarenduse metoodika väljatöötamine, juurutamine üldhariduskoolis ning õpetajate täienduskoolitus identiteediarenduse alal on üks oluline prioriteet. Ja kuigi identiteediarenduse ei ole ainult üldhariduskooli või üldse haridussüsteemi ülesanne ja seal on avaram, aga. Ma arvan, et vaieldamatult, et haridussüsteem on kõige võimsam ideoloogia institutsioon igas igas keele ja kultuuriruumis, nii et haridussüsteem on see vundament, see, mis nii-öelda taastoodab seda kultuuri ja kui me arvestame veel seda meie tänava vaat et maailma kus enamus ja vähemuskeelepiirid on hägusad just nimelt seetõttu, et et noh, nii-öelda rahvusriik kui selline nagu piiritletud isoleeritud tervikuna on kadumas suure ülemaailmse avatuse ees. Et võib öelda niimoodi, et igasugune haridus on sellest sellises maailmas on ma ütlen ka niimoodi jõhkralt kultuuriimperialism. Ja ma mõtlen seda kultuuriimperialismi väga avaralt näide ütleme siis nii et võrokeelse haridussüsteemi üles anneks ollakse levitada ja kinnistada võro identiteeti ja seega see on nii-öelda võru kultuuriimperialism. Kuigi noh, eks ole, see valdkond on kitsalt territoriaalselt ütleme, et sealse imperialismi räägib ühest-kahest-kolmest külast vallast, mis ja niimoodi sellesse haarata, aga sisuliselt on samal ajal eestikeelne haridussüsteem toodab eesti kultuuriimperialismi mitte ainult eestlaste hulgas vaid ka siis võrokeste hulgas ja kohalike Eesti venelaste hulgas. Ja mistahes teisekeelne haridussüsteem toodab selle keele kultuurisisest kultuuriimperialismi. Ja see, see sõna ei tähenda siin nagu halvas mõttes, et see on midagi paha, lihtsalt see kogu aeg toimib, nii tohib igal tasandil kogu aeg nii. Ja just nimelt seetõttu kuigi see mõttearendus on mul nagu üsna kategooriline, tiks imperialism välja, teist ja nii edasi, et see siiski päris nii kate kategooriline ei ole, just nimelt seetõttu, et kollektiivne identiteet ei ole inimesel üks, et tal ei ole ühte ainukest kollektiivset identiteeti, inimesed kuuluvad mitmesugustesse koodi kollektiivseid identiteete rohkem. Ja seetõttu ei välista eesti identiteeti välistav võro identiteeti või eestivene identiteeti, nii nagu Euroopa identiteet ei tohiks nagu välistada Eesti identiteeti ja kui te soovitavaitasin vaadata võro-eesti ja Euroopat niimoodi ja meil oleks siis selline ideaalne mitmikidentiteet sellisel juhul, kui igas koosluses oleks oma prestiižikeskus, mis hoiab seda kooslust koos ja samas need kuidagi prestiiži keskuses, kaugusega. See mudel ei ole mul nii kaugele arendada, et öelda, kui tugev peab olema säilinud ideed, et, et ta suudaks nii-öelda seda tsentrifugaaljõudu nii-öelda ohjata, mis tõmbab inimesi suurema prestiižikeskuse suunas. Nii et see peaks olema siis nagu ideaalolukorras niimoodi kõik tasakaalustatud, et iga tasandi identiteet on just täpselt nii tugev, et hoiab inimest kinni. Samas laseb tal ennast tunda ka tugevamal tasandil. Kuidas seda teha? Muidugi, viis ongi haridussüsteem peab seda tegema ja see haridussüsteemis töötab ka ja seal ei ole mingi kahtlus, aga ta töötab praegu tõesti nii, iga õpeta nii nagu ta tunneb ja on tunnetanud ja kuidas seda on tehtud, et mis, mis see Eesti identiteet on, et niimoodi ta teeb, aga tänapäeva maailmas on vaja teha seda kuidagi kaasaegsemale tasemele, sest eriti, kui me vaatame, kuidas need nii-öelda kaugemat suuremate koosluste prestiižikeskused oma väärtussüsteeme nagu esitavad, siis see võiks toimuda ka sama hästi eesti keele ja kultuuriruumis. Nüüd eesti keelestrateegia ülesanne öeldakse. Me peame sellega tegelema eesti keelestrateegia ülesanne. Ei ole öelda, et mis moodi see välja näeb, et mis asi see on, et see on ülesanne, mis seisab Meie ees lähema 10 aasta jooksul, et töötada välja efektiivsed meetodid ja, ja millised nende efektiivsed meetodid on. Minul ei ole siin lõplikku vastust, see ongi ülesanne. Aga mul on võib-olla mõningaid ideid, mismoodi see välja võiks näha, üks materjal. Ma olen üliõpilastega arendanud, on koolis oma tuba, oma tuba, oma luba ja see oma tuba on siis nii nagu õpetajatena õpetajate tuva Aleks õpilastele õpilaste tuba ja see tuba oleks vaba ühesõnaga igasuguseid propagandast kui säärasest, kuid selles toas võiks olla näiteks eestikeelse rock ja popmuusika ja eestikeelsete filmide silmad teed ja seda oleks võimalik selles toas kuulata vabal ajal. Ja, ja peaks olema minu meelest nii, et riik võiks iga esimese iga uue plaadi, mis tollel eestikeelse poprokkmuusikaga iga uue eestikeelse filmi video võiks saata koolidesse laiali sinna tubadesse, sest see asi töötab emotsionaalsel tasandil, identiteet, töötades emotsionaalsel tasandil, kui õpilastel on selline koht, kus nad nii-öelda puutuvad kokku selle noh, nii-öelda oma see noortekultuuriga, siis kinnistab neid sellesse kultuuri, kui nad elavad teises keeles nii-öelda noortekultuuris, siis kinnistab meid selle teise prestiižikeskuse külge ja see ongi oluline ja see tähendab ka, et haridus ei ole ainuke, eks ole, see on nagu laiem ja siin emakeele selts näiteks. Et emakeele seltsi tuleks ka mainida, sest lõppude lõpuks keelehoiakute kujundamisel peaks sellel organisatsioonil olema ka oma roll ja, ja no mis ma ütlen, et aste andis mulle mõni kuu tagasi avalduse ja ma pean tunnistama, et mu käsi nagu tõrkunud seda avaldust esitama, et olen tundnud, et ma ei ole veel piisavaltower ja need astuda emakeele seltsi. Mis tähendab seda, et mõned näiteks emakeele seltsi juurde tuleks luua noortekoda, kuhu võiks kuuluda villased ja gümnaasiumi õpilased, kus ei oleks vajalik, et on haridus- ja see võiks olla nagu tõesti massilise organisatsiooni, sinna tuleks meelitada ka eestikeelseid eesti noori luuletajaid, kirjanikke, roki popmuusikuid, et siis kui tuleb emakeelepäev, sest nii nagu Kristian Jaak Peterson ütles, et et selle maa keel laulutuules ei, tema ei võiks, kas tema ei tohiks üles taevani tõustes, mis veel tõuseb paremini üles taevasse, nii kui üks kõva eestikeelne rokk-kontsert, eks ole, miks ei võiks niimoodi töötada ja ma arvan, et see on, see on koht, kus ma tahan lõpetada ja laste teile ajal nagu edasi mõelda. See, mida kuulsite, on lindistatud tartus. Kuu aega tagasi emakeele seltsi Veski päeval rääkis Pedagoogikaülikooli professor Martin Ehala ja kutsus meid kaasa mõtlema, kuidas teha nii, et meie prestiižikeskus see, mida me kõige rohkem harrastaja hindame, oleks meie oma Eesti, et kuigi me imetleme, avastame teisi maid, õpime ja kasutame võõrkeeli, et meie südames oleks ikka kõige tähtsam meie oma maa ja oma keel. See oli keelekõrv meile toimetus Mari Tarand ja kohtume nädala pärast.