Meie tänases tõlkijate saates on külaliseks jälle kirjanik ja kirjaniku puhul tõlkija nime kasutamine muidugi on natuke suvaline, sest eks kirjanikule tõlkimine ikka nagu kõrvalharrastus. Kuidas teie oma tõlkijatööd hindate, on see olnud küllalt oluline osa teie loomingust või või mitte? Noh, ma arvan, et nii seestpoolt vaadates tegelikult on ma olen kunagi endale formuleerinud selle niisuguse tõekspidamise veel et kui inimene tegeleb kirjandusega, siis ta peaks kuidas tõsiselt ette võtnud, ütleme, kuidagi oma elu selle tegevusega tõsisemalt sidunud siis ta peaks tegelema sellega igal tasapinnal ja igast aspektist ja neid minu arust on, on neli, üks on ise kirjutamine, üksn, tõlkimine üks on vähemalt mingisuguselgi määral ja mahusena nagu teooria ja kriitika ja ja võib-olla ka õpetamine. Ja, ja üks võiks olla siis selline kirjanduselu organisatoorne külg ja kui keegi on nüüd ühel nendest neljast tegevusharust, noh väga geniaalne, väga põhjalikult Te väga suurelt sellega tegeleb siis nagu aitab, kuid ainult sellega tegeleb, aga muidu on hea nagu, nagu kõigi nendega tegeleda rööbiti nad nagu aitavad 11 ja moodustavad kokku ühe pildi. Selles mõttes tõlkimine kuulub minu meelest loomulikult asja juurde. Jaa, aga mis ajendab kirjanikku tõlkima? Kas filoloogiline huvi või, või huvi teatud kirjaniku vastu, te olete kuskil kirjutanud vist järelsõnas ühele hiljuti poeemil, et et on väga palju ka veel olulist tõlkimata eesti keelde. Tunnetki seda vajadust, et. See ka kindlasti ja see on nüüd see asi, et eesti keeles on tõlkekirjandust võrdlemisi palju mida on eesti keelde tõlgitud, aga aga ta on ikkagi see pilt on lünklik ja neid on ka väga palju keskpärast. Ja just jah ja, ja ka sellist, et noh, sekundaarset on palju, aga sellised suured tihtipeale suured autorid, suured nimed, suured teosed, mis mis on suured nimelt selles mõttes selle poolest, et nad on omal ajal või võib-olla mitte ainult oma keeleruumis, vaid üldisemalt kogu seda kirjandusliku mõtlemise tüüti paradigmat kuidagimoodi nagu muutnud, ümber kujundanud. Need kõik ei ole päris eesti keeles kättesaadavad, kaugeltki veel mitte, nii et see on kindlasti enne missioonitundest ajendatud motiiv, võib olla aga sinna juurde ka see tere lõpuks haritum või, või selline kultuuri tahtilisem inimene tingimata ei vaja, et talle raamat ära trükitud, eks ta mõned suured maailma kultuurkeeled ongi nii palju, seegaksite loeb originaalis. Aga, aga vot selline teine missioonimoment on veel juures, on eesti keele kõigi võimaluste rakendamise väljatoomise ja võib-olla ka arendamise. Nii et see on omast kohast võib-olla natuke nagu ka mingi sport proovida, kas, vaat seda autorit, kes on kirjutanud väga isikupärases keeles ja, ja sealjuures veel hoopis baasilt mingisuguses hoopis teise keelkonna keeles teise kultuuritaustaga ja kõik ta seal on teised, et kuidas seda on ja missugusel määral ja milliste kadudega ja milliste jälle teiselt poolt juurde võib-olla uute avastuste, kas on võimalik seda eesti keeles vahendada edasi anda, see on omaettetegijana on see väga huvitav, tegi jälle. Ja võib-olla nii eesti keele elus hoidmise käibes hoidmise seisukohast avardamist seisukohast võib-olla üldisemalt tähtis. Nii et siin on tõesti, nagu te ütlesite, väike psühholoogiline huvi kindlasti ka juures, aga ka mingi selline mõttelooline kirjandus ikkagi väljendab mingis mõttes mingeid hoiakuid peale kõige muu, mis väärtuse kiri on seal on. Ja mõned hoiakud. Ma olen seal autoritel, kui sa neid loed, tulevad kuidagi nagu tuttavad ja lähedased ette. Ja, ja see häälestab võib-olla nendega lähemalt tegelema nende autoritega, mille tulemuseks on siis mõnikord võib olla küll. See tõlkeraamatud ongi nende väidete väga heaks illustratsiooniks, te olete valinud niisuguseid autoreid nagu Eliot ja soosib helleri ja ja, ja siin on veel see raamat Ronald David ringi omadega puntras ja mis on ikka tõsised pähklid tõlkijale. Aga enne kui me nende teoste juurde jõuame, mind lihtsalt huvitab, missuguseid võõrkeeli te oskate ja mida te olete süstemaatiliselt kohe õppinud. Päris hästi, ausalt öelda, ma ei oskagi ühtegi keelt ju. Aga noh, nõukogude ajal koolis käinud muidugi vene keelt sai ju õpitud alates, kui ma ei eksi, teisest klassist ja hiljem võrdlemisi suure nädalatundide arvuga. Ja vene keel mul on nüüd küll võrdlemisi hästi käes ja ma olen kirjanduslik-l jah, ka tõesti ilma selliste väga suurte vajaduseta hakata vägagi selliseid spetsiaalsõnastike otsimat võrdlemisi mitme stiilitasandi keelt vene keeles olen suuteline lugema, ehkki kui ma nüüd midagi tõlkima hakkan, siis muidugi võtan sõnastiku tapjad, et võimalikult täpne olla, mitte eksida. Siis inglise keelt tegelikult kes koolis ja noh, see, mille kohta praegu üldse põhikoolis ei saanud tollel kuigi palju õppida üldse, aga neil oli väga hea õpetaja Renate lükaus keda kõik koolivennad, kooliõed nende kokku saame või kui ta veel õpetajaga, kelle juures vahel külas käime, kokku saame, meenutame tema tunde väga hea sõnaga, nõnda et see, kui ma praegu praegu tõlgin selliseid tõesti võrdlemisi keerukaid ka keelega inglise autoreid, ingliskeelseid autoreid, nagu siin oli jutt või või teil on toas või kes tahes, sellised siis tegelikult ma laias laastus teen seda tolleaegse koolis õpitu seal paar nädalatundi mõne klassi õppeaasta vältel õpitud keele baasil, mida ma olen hiljem nii lugemisega ja hootilise täiendanud, aga mitte väga süstemaatiliselt. Siis ülikoolis, kuna ma õppisin eesti filoloogiat võrdlemisi loomulikult kuulus ja sinna juurde soome keele õppimine ja soomekeelset suhtlemist on olnud soome, kellega tuleb ka enam-vähem toime ja ma olen mingil määral õppinud saksa keelt, saksa keelt ma ta korralikult vabalt vabalt ei loe. See novot siis ikka juba sõnavara on väike ja kõigil grammatika nüanssegani päris käigu pealt ei taba. Tahaks kindlasti mõne keele veel endale baasiliselt selgeks teha. No näiteks prantsuse keele, prantsuse keele ja, ja olen ka mõelnud, et tõenäoliselt peaks uuesti ellu äratama, ülikoolis on mingil määral õpitud ladina keele ja võib-olla õpime natukese kreeka keelte sele pinnalt on need usa keeled siis omakorda lihtsamad lihtsamad tulema, juba see ladina keel, kui palju talle ülikoolis viitsisin, õppida? Palju ei viitsinud kahjuks paraku aga, aga siiski nii palju, kuidas meeles on, nii palju on aidanud, kui ma võtan kätega mõne mõne itaalia prantsuskeelse teksti, siis siis kas või nende ladina tüvede põhjal sat satavastega hädapärast ju ju aru ka, ehkki mõnikord üle kivide-kändude. No kui vaatame neid teoseid, mis te olete tõlkinud, missugune autor teile kõigepealt meelde tuleb, kas, kas viimane, mis ilmus Loomingu jaanuarinumbris, Eliot? Ta on mind tõesti jah, kaua aega niimoodi nagu eemalt ahvatlenud ma kaua aega suhtunud Elijoti sellise nagu therg aukartusega võtab seda tüüpi aukartusega, mis, mis ei ole lubanud päris talle kaheni kallale minna. Ja ja mingil ajal matki sain nagu sellest sellest krundist üle need mõned mõned aastad tagasi ja võtsin ette ka selliste monograafiate nii eluloo kui loominguliste lugemisel erinevate kohta ja ja kuidagi see veidi veidi laiem inimlik Pitmistuma isikus kujunes ka nagu nagu vabastas sellisest, no tema nime ümber olevas sellisest veidi teatud mõttes stagneerunud aurast või kuidagi nii ja see elav hing selle näiliselt nagu kuiva ja ja, ja hirmus väljapeetud ja pedantlikum teksti tagant. Äkki see elav hing, tundsin selle nagu tagant ära ja siis lähenemine muutus oluliselt kergemaks ja ma üritan edasi tegeleda nii palju, kui aega on. Ma vaatasin, et Jossif Elleri näidendis Me pommitasime New Heevenit on ka üks katkend sellest hiljuti poeemist Henryt glühvruki armulaul ja see onuna lähedal, kes te ise veel tookord ei tõlkinud. Ma isegi ei mäletanud ja ma tean, et Trophy armulaulu algusotsa on kunagi unelast tõlkinud ja see on. Ja jaja õigus jah, ja see on ilmunud, ilmunud Loomingus ühe suuna läheb luuletuskogus, kus tal tõlkeid oli. Aga jah, selle Eveni näidendiga oli ka omajagu nalja, see nüüd ei ole päris oma valitud, see on nagu selline tellimustöö kunagi oli. Hiljuti olin seotud draamateatriga võib-olla äkki, kas Draamateatris, Vanemuises või kuskil ehk siis äkki võiks ta lavastada, ta läks nagu selle aastate sellise teater reformivad teatriuuendusega näidendi tekst mõnes mõttes külas kokku ja see sai tehtud siis selle tagamõttega see tõlge, aga noh, teda kunagi Eestis ei lavastatud, aga traat kuulus tookord välja andma. Ongi nali, näiteks siin on palju selliseid sõnamänge, mida ma näiteks dollari teadnud kaasa arvatud pealkirjas, sellepärast mulle. Ma ei mäleta, kes selgitasid, et tõepoolest tegemist pommits, lenduritega, pommitsemini, vahe või need on, on asjakohane pealkiri. Aga samasse Uibomdil pidavat tähendama teatud teatud slängis New Havenis kukkusime läbi. Ja, ja et et seal on kahemõtteline Pealkiri, mida ma näiteks trükkimise ajal polnud aimugi sellest. Jah, autor on lendur, aga huvitav on see, et näidend ise on niimoodi kirjutatud, et, et tegevuskohaks ei ole lennuväebaas kuigi, nagu oleks tegevuskohaks lennuväebaas aga teater, kus siis mängitakse seda linnuga toimuvat tegevust? See on nagu jah, see teatud teatud uuendusliku teatrivõtte ei lase mitmekordne teatrile teatriteatris. Jah, aga Heljotiga kui tema juurde tagasi minna, te kavatsete veel edasi tegeleda? Nagu need kaks, kaks suuremat ja suhteliselt varasemas eas kirjutatud jooti poeemi on tõlgitud. Aga tahaks selle seeria selles mõttes lõpule viia, et tema nii-öelda päris küpses eas kirjutatud neli kvartetti kaera tõlkida ja siis nagu tavakohane, liiati puhul on siiski, et on teatud arv tema, neid väiksemaid. Tõsi, mis ka tavaliselt alati tellitakse ja kui valid, koguda midagi, tehakse, et need on siis nende põimida nelja kvarteti ülemelku tekstidena nende vahel ka tingimata sees ja muudavad selle loomingu pildi sujuvamaks. Ja sealhulgas tuleks ka mingi valik teha ja olulisem kindlasti ära tõlkida. Mõned nendest on olemas eesti keeles, on olemas 20.-te aastate lõpu Ansulase tõlked. Ja, ja võib-olla veel midagi, aga ma arvan, et ma muidugi need uuesti, et keel on ka muutunud, keela muutunud. No ta on ikka niivõrd oluline autor 20. sajandil väga kahju on, kui meie lugejad, lihtsalt ma mõtlen, te ütlesite nii, et et on inimesi, kes loevad originaalis, aga aga ka need inimesed, kes loevad originaalis, need loevad ka hea meelega tõlkeid. Jah, selle kohta ma ei oska öelda, ma ise loen küll hea meelega tõlked ja loen hea meelega tõlkeid ja originaale rööbiti. Jah, aga siis on teil üks väga huvitav autor, on see Dylan tuumas? Tõlkisite tema kuuldemängu piimmetsa vilus ja siis 20. sajandi luulesarjas on ilmunud raamat, surmad ja sisenemis, et kas te natukene seletaksite seda pealkirja. See on ühe Dylan Toomase enda koostatud luuletuskogu pealkiri ja ma praegu ei mäleta, kas nii-öelda Dylan Thomase uute luuletuste kogu üks teiste hulgas või on seal mingi valik kogumiste omal ajal ise koostasime seda praegu. Nii et see on nagu otse autorilt, et üle võetud. Ja noh, ta metafoorina või kuidagi temaatiliselt sobib päris hästi kogu tema luule selliseks nimekirjaks, mis tegeleb surmade ja siis helistama võib-olla siis pääsudega või sisenemisega teistesse eludesse või või midagi selles vaimus. Seal nagu sellised metafüüsilised motiivid väga värvikas sõnastuse päristuses. Ta luulet iseloomustavat ja, ja pealkiri on, teil on toomas enda poolt tegelikult. No väga huvitav on see kuuldemäng ja täitsa raadiole, eks ole kirjutanud jutustusi neid ise, lugenud need on nagu, nagu ettekandmiseks on kirjutanud palju. Ja õpetas BBC juures või oli mingi pikaajaline leping BBC ka? Muidugi lühiproosa on kirjutatud keegi siis lugemiseks. Ja nagu ma saan aru teie üsna põhjalikust järelsõnast sellele raamatule surmad ja sisenemised olid aga väga huvitav isiksus. Et niisugune nagu oli boheemlaslik poeet ja nagu ei olnud ka, et ameeriklaste kirjutatud, et Ameerikas ta sai populaarseks just sellepärast, et ta et ta oli niisugune boheemlane, aga tegelikult mängis puhimlaste, läks koju ja hakkas jälle oma oma Kaiu rünkal seal osmikus kõvasti tööd. Nojah, oleneb mida nüüd, mis, mis sisu panna sõnale boheemlane, ega ma seda päris täpselt ette kujutada, aga ta oli jah, väga-väga kõva töömees ja mingis kõrgemas mõtlesin luule, käsitööline, kes, kes, kes väga nikerdas oma luuletusi ja väga-väga põhjalikult seal iga sõnaga joonistas skeem ette, täitis neid siis ja siis tulemuseks pidi jääma selline mulje, et on mingi väga spontaanne sponoloog, aga tegelikult on väga konstrueeritud luuletused, mismoodi ta tegi selles mõttes. Teil on väga ilus lause seal, et et seal Hosmikus, mis asus tuulisel kaljuseinal, nõidus ta sõnadest kokkuma. Hilisemad luuletused. Jah, et midagi taolist tõesti tal ilmselt nagu vahel öeldakse see kohta või Tallinnast väga selliste sügavate ja ränkade isiklike kompleksidega inimene ja siis jõi tõepoolest palju ja siis tasakaalustus ennast ilmselt võt poolte alkoholiga, teiselt poolt siis sellise väga, peaaegu sellise maniakaalses töögama omal alal luuletuste tegemise alal. Ja huvitav, et ta viis edasi neid valsi traditsioon, aga tegelikult ta ise ei osanudki kõmri keelt. Nojah, võib ka nii süveneda ikkagi oma kodupaika. Jah, ilmselt ja ja eks inglise keelses luules on teatud populaarsused või tüübid nagu päris hästi märgatavad, üks, mis on siis selline veidikene kuivem ja, ja teine, mis on siis selliste müstiliste füüsiliste varjunditega ja, ja väljend sealt hästi värvikas ja võib-olla mingis mõttes natukene ähmane ja, ja need on siis näiteks need. Viimased on siis nagu nagu ja kuidagimoodi kellele kelti keldi taustaga iri, Irisotti Wellsi taustaga autorid. No mis teil on, temasse puutub, siis ta aeg-ajalt üht-teist sellist spetsiifilist Keldilikumatiividov sisse ja ja üksikud sõnade fraasid tal siin-seal esinevad kõmri keeles või teistes keldi keeltes, aga niimoodi päriselt muidugi need, kel ei osanud Väikeseks vahepalaks ma loen kuuldemängust piimmetsa vilus ühe väikse katkendi ja kuulaja saab ka aru missugune võib-olla see teos originaalis ja kuuleb ka, kuidas tõlkija seda vahendanud selle Postimehe kodusse väike pilt. Ja Postimees Ulynili pimedas podisevas rõskes tee uduses härja Põlvase keegis kus katelde turtsuvad kassid pliidiraual prüksuvad ja põrklevad aurud Emand vilinelli lahti isand Edwardsi kirjapreili Priceile ja loeb seda rulli nelile ette kevadpäikse kõõrdpilgu paistel mis tuleb ainsast kinni pitseeritud pisar Levast aknast uimastel igaste kanade küüksudes ja nurudes tagauksel imalat raba musta teed. See on üksainus lause, läbi paljusid on sõnaloomingut ja ma usun, et ka inglise keeles kindlasti ja isegi ma ütlen, et selle ühe lausega on ta siia toonud sisse selle olustiku ja need tegelased ja nende mentaliteedi, eks ole ju, mida seal tehakse, aurutatakse seda kirja lahti, et see sõna maalib. Ühe lausega näete, ta võib tuua juba. Ja, ja see palju ja see kohti, mis te ette lugesite, see on sellel kuuldemängule kaks jutustajad, kaks häält ja, ja esimene hääl seda originaalettekandes. Seda teksti luges. Aga kas teil on Toomas ise? Ja seda on esitatud, kas siis teatris? Ja ta on teatris ja temast on, on animatsioonifilm, mida on olnud, kes ka meie telekas või oli soome omasi, kas ma olen ise näinud kodus televiisorist vaadates? Aga, aga nad on kirjutatud ikkagi kuuldemänguks ja tema selline vägivaldne nähtavaks tegemine. Noh, on küll tunne, et see suurt nagu midagi juurde ei anna talle ta huvituse hääleliselt hääleliselt ja, ja kuidas selle keele lausemaagiaga need visuaalsed pildid ka siis nagu silme ette samaaegselt võetakse. See üks, üks sellistest jutustajateste vaatlejate, seal on mitmekihiline, on veel seal ju pime pime kapten, kes, kes omakorda kogu selle väikese linnakese või küla olustiku jälgibki ainult lahtise akna juures istudes kuulmise kaudu ja, ja kommenteerib seda siis ta teab kõiki, kes, kes mida teeb. Aga, aga ta ei näe neid. Ja vestleb uppunud meremeeste vestlema. Vot uppunud meremeeste peaks, nagu nad on tema teenistuslaevadel sõitnud ja siis on väga huvitavalt kirjutatud. See on väga tore lugu. Jah, kui kui oleks Eesti Raadio on rohkem raha niivõrd suurt kuuldemängulist sümfooniat lavastada, siis, siis oleks ju väga suur asi, aga, aga see on muidugi väga suurtööd. Hästi. No me rääkisime boheemlaslik, kust luuletaja isiksusest vampiilovil Aleksander vampiilovil, kelle näidendeid ja lühiproosat te olete tõlkinud, on üks huvitav traagiline mononäidend ühes stseenis. See on ka teie tõlge ja tõenäoliselt pealkiri veel niisugune kuulus Pealkiri Kuu aega maal ehk ühelüürika hukk. Ja siis niisugune veneboeenlasest luuletaja siin rasu, midagi, kus, kus midagi kolhoosi tööle on seal ja, ja see on ainult poolteist lehekülge ja ongi näidend. Diktor tahab saada poeediks, omamata selleks midagi peale Maniiakaalse iha istub ööd läbi oma improvisatsioonidel kallal. Praegu on ta Sakris pea ja ajamata habemega ning ta riietuses valitseb ebakunstiline korralagedus. Ja on antud selle luuletuse väline portree. Ega piilu oli muidugi väga, aga tähelepanu väärne autor ja selles selles keskkonnas ja sellel sellel ajaetapil, kus ta elas, oli oli see ikka võrdlemisi meeletu, mis ta, mis ta suutis korda saata. Nendes tingimustes nendes tingimustes ja see raamat ilmus 78. Tema oma tegevuse juba lõpetanud, juba juba surma saanud isekuised tõlked ilmusid, kas tema uppus, Baikali uppus Baikali see kui ta on omakorda sellise huvitavat taustaga ja ta ei ole puhas venelane, vette on. Isa poolt on ta nüüd ühe sellise Siberi põhjarahvad, praegu ei mäleta, millise päritoluga. Nõnda et ka see see vene kultuur, oma vene kõrgkultuur, 19. sajand, mida koolides õpetatakse suure lugupidamisega ja see oli tal poolt veres. Aga teiselt poolt, et ka see elamine selles nõukoguliku kultuuritus kultuuris ei olnud talle ka võõras või oli möödapääsmatu ja kõigi sellest sellest keerulisest värgistama sellise ürgse ürgse andekusega tuli ta välja, kus sa, taustateadmiste näidend on ikkagi väga heade, ehkki nad läänes näiteks tõenäoliselt pakuvad, ütlevad vähe, aga nüüd on mingi kuigivõrd on aga, aga väga läbi lennuteele. Kas meie noorsooteatris oli see hüvastijätt juunis? Mul pole kunagi, oli kunagi oli siin mõned abielumehed ja need on ka tõlgitud puhtalt teatrite jaoks. Ja mingis mõttes tellimustöökorras, aga siis tekkis sellest kirjastus, tegi ettepaneku, et kas mitte raamatuna välja anda ja siis kuna näidendeid üksinda vähe loetakse, siis lisasime siin Rein Saluri veel kaasosanik selle asja juures, sest ka tema oli tõlkinud, et noh, meil on näidendid, lisasime lühiproosat ka, mis seal siis on, päris tore, kohati. No näete, selle raamatu kohta ei saa küll öelda, et vähe loetakse päris ära lagunenud raamatu korjemend päris üllatav, sest inimesed nagu ei taha hästi lugeda ka näidanud lugemine, on siin leidunud lugejaid. Te olete ka mõned Puškini luuletused, tõlkinud. Ja see oli kadunud August Sanga algatus kellele tehti ettepanek või võttis selle ise ette suurem Puškini luuletuste tõlkekogu väljaande ja siis ta otsustas, et sinna tuleb hankida juurde ka uusi tõlkeid, ka niisuguseid luuletuses, mida varem puskinist ei ole eesti keelde tõlgitud. Ja kuidas siis ka uusi tõlkijaid juurde tõmmata, lisaks lisaks endale Betti Alveri, leia neile, kes olid vanad, kuulsad, vilunud Puškini tõlkijad ja nende nende värbas minu, ma olin siis kõige noorem, on üliõpilasi. Värbas minuga ja, ja nii palju nüüd on jah, et nendest mis ta siin on posinkonnas luuletusest, mis ma olen tõlkinud vist ainult üks on tõesti varem eesti keeles ka olnud, teised on sellised, mis, mis on need minu tõlked. Esmakordsed. Aga kas tulebki siis niimoodi välja, et, et Puškini tõlked ongi need esimesed luuletõlked? Jah, ütleme sellise süvenemisega üht autorisse võib-olla tõepoolest selliseid juhuslikke ühteteist luuletasiteeruvat sealt Lin kindlasti ennega tõlkinud, aga põhjalikumat tõepoolest vist oli Puškin esimene, kellena doga ette võtsin. Ja siis need umbes samal ajal olid, et need Soome tol hetkel uued. Uued luuletajad, kellest ühe väikse autoloogia, nelja autori šantoloogia koos Liis Eppelil ka tegime, on raamatukogus et langesid enam-vähem ajaliselt kokku. Nii me siis jõudsimegi soomlaste juurde. Kas teil on soome luuletajat ega olnud ka isiklikke kontakte? Kui kontakti jah, mõnega on olnud küll. Toomas Anhava, kelle küllalt suure luulevalimikku pealkirjaga aastal ma olen tõlkinud. Väga oleme võrdlemisi palju kokku puutunud ka kadunud Arvodurdijalisega kelle luule valikkogudes on eestikeelsetes, tähendab, on ka, on ka minu tõlkeid. Ma olen talle see nimetatud väikses antoloogias, olen tõlkinud Pentti Saarikoski Paavo Havikut, kõiki neid ka ka hiljem pärast või isegi ja paarkümmend aastat hiljem veel ühteteist juurde nendest tõlkinud ja kahe noorema mehega nendest olen ka ise kokku puutunud karu Saarikovskiga, kes sel ajal aeg-ajalt ka Eestis käis. Ja Kristjan, aga, aga Hovikuga mul lihtsalt kokkupuude. Siiamaale puudub. Kuidas üldse Soomes luule on? Rahva hulgas on see populaarne. Ma ei oskaks seda nüüd päris öelda, seda võib-olla peaks nüüd jah, rohkem soomlaste käest küsima, kes seda asja seestpoolt tunnevad. Aavik on suhteliselt varakult, omandas ka umbes sellise kirjandusliku paavsti kuulsuse nagu nagu Eliot, kellest me rääkisime, aga puht nii selliseid teoreetiku ideoloogina võttis selle rolli või omandas, omandas selle kuulsuse just nimelt Toomas alava, kes on väga palju kirjutanud. Ta just teooriat ja retsensiooni ja toimetanud palju ja, ja selle kõrval suhteliselt vähe ja napilt, ise luuletanud. Aga Aavik on, on väga palju nagu ise kirjutanud. Aga teda hakati väga-väga varakult nagu jäljendama palju. Ja siis ja siis sellega ta kuidagi pikapeale mitte oma süü läbi võib-olla veel rohkem epikoondisi läbi. Publiku ära või teatava sellise noh või järgitas ärgitas peale tulevaid uuemaid autorid enda vastu ka mässule astuma, aga Aaviku puhul on huvitav see, et ta on veidi osanud hoida kogu aeg seda positsiooni, et ta ei ole kõigi täiega, ainult selles kirja on see siseringi ise kirjanduslikus sellises suletud maailmas vaid ta on ärimees ja, ja kõike muud ja see võimaldab tal natukese kogu sellest noh, kitsamas sellisest professionalismist ja, ja sellisteks kitsamatesse sisevahekordadest nagu väljaspool Eesti üle olla ka seda talle pahaks pandud. Ta asetab ennast kõrgemale väljapoole, aga soovib talle päris hästi. Aavik on kindlasti selliseid luule võimalusi tänapäeva maailmas väga väga isikupäraselt avardanud ja kui soome keel ei oleks kahjuks selliseid vähetuntud ja sisuliselt väikese rahvakeeli siis, siis ma usun, et kõik oleks maailmas noh, väga-väga tuntud ta mingis mõttes uusi asju avastanud, mida luulete hoiaku seisukohast loete, hoiak maailmas. Ja tänapäevase see väljend luuletuse huvitaval viisil. Aga on seotud tugevasti soome keele omapära, Krest. Ja kui nüüd vaadata teie igapäevast tegevust, siis te olete natuke saanud eemalduda sellest kirjanduslikust ringkonnast. Kuidas see on teile mõjunud? Jah, ma arvan, et lõppkokkuvõttes hästi. Igal juhul pakub endale endale huvi Sõnumilehes Teet Kallas küsis, et kas te plaanitsete veel luuletada, te vastasite, et ei plaanitasi midagi. Et nii nagu tuleb, nii tuleb jah, laias laastus küll. Väga tagant torkida. Jah, kui ma praegu teie luuletustele mõtlen, siis siia tulles hakkasid mul kumisema kõrvus niisugused värsid et pohlade poeg, mina olen vaevakaskede vend. Nii meelde. Nii et ma arvan, et me peame soovima palju jõudu vaevakaskede vennale ja ja ka nendele eestimaa vaeva kaskedele, kelle huve te kaitsete? Ja noh, Eestimaal on muidugi ka teise kasti peale vaevakaskede, tol ajal olin ma ehk veidi kurvameelse, nüüd ma olen ehk veidi veidi rõõmsameelsem inimene kui, kui noorest peast, kui inimesel on leegilisematega nahaalsemad