Meie tänane külaline Kristiina Ross on saanud tuntuks selle poolest just tõlkijana tuntuks, et ta tõlgib heebrea prantsuse keelest. Aga sellega on veel niisugune huvitav asi, et te ei ole neid keeli ülikoolis õppinud. Ei ole jah kumbagi prantsuse keelt, ma hakkasin õppima keskkooli ajal ja heebrea keelt ülikooli ajal, aga nii kõrvalt ja hobi korras. Aga muidugi valisid eesti filoloogia ja soome-ugri keeled ja olete kirjutanud ka kaitsnud väitekirja läänemeresoome keelte alal. Ja siiamaani ma ikka pean ennast pigem eesti keele asjatundja. Ja, ja tüütute praegu Eesti keele instituudis, soome-ugri keelte sektoris sektori juhatajana ja ja mis on seal teie ülesanded? Sektorijuhatamise kõrval või lisaks praegu minu uurimisteemaks on Eesti piiblitõlke ajalugu varasem eesti kirjakeel hetkel ma tegelen seitsmeteistkümnenda sajandi kirjakeelega ja peamiselt siis mind huvitavad sealt need piiblitõlkekatked, mis meieni on sellest ajast säilinud. Te olete akadeemias avaldanud ka ühe artikli. Jah, ülemlaulu tõlkest, jah, see, selles artiklis üritasin analüüsida esimese eestikeelse ilmunud täispiibli ülemlaul, osa ilmus 1739 aga selle analüüsi käigus mingis mõttes jõudsin ummikusse. Ja siis ma sain aru, et tegelikult tuleb eelnev eelnev tõlkelugu ka läbi vaadata, et mida siis eelmisel sajandil tegelikult tehti ja praegu mõnid üritangi mingit pilti endale selgeks teha. Kas piiblitõlget kui tõlget ei ole meil analüüsitud varem? Väga naljakas ongi see kehvi, teda on analüüsitud peamiselt, et eesti keele seisukohalt küll näiteks on üsna palju tähelepanu pööratud murdilisele taustale. Tõepoolest ei olnud võrreldud Lutheri tekstigi näiteks ehkki üldise arusaama või niisuguse tavaarusaama kohaselt. Mulle tundus, et kõik kõik pidasid seda Lutheri piiblitõlkeks nagu luteri teksti eestinduseks, siis aga, aga vähemasti ülemlaulu analüüsides selgus, et see sugugi nii ei ole. Päris kindlasti Lutheri piibel ei ole olnud aluseks selle eestikeelse tõlke tekkimisel. Tõenäoliselt ta pole isegi kõrval olnud originaali originaalile lisaks, vaid arvatavasti on kõrval olnud mingid muud saksakeelsed materjalid. Huvitav, miks? Alguses mulle tundus see ka väga üllatuslik, aga tagantjärele hakkas tunduma, et see oli võib-olla isegi täiesti ootuspärane, sest sel ajal oli Eestimaal juba maad võtnud Pietistlik suundumus ja vennastekoguduse liikumine. Ja mulle tundub, et see Eesti esimene piiblitõlge pärinebki kuskilt sealt vaimsest ruumist. Aga kahjuks ma ei ole siiamaani leidnud seda oletatavat saksakeelset teksti, mis võiks siis selle eeskujuks olla ainult üksikuid fragmente ja kommentaare, mis viitavad sinna suunda. Aga rääkige nüüd, millal see huvi teil heebrea keele vastutiks, kas juba kiskus? Mingit mõtet sinna suunda olid juba keskkoolis, jah. Aga siis Tallinnas ei olnud nagu mingit võimalust sellega lähemalt tutvuma hakata ja kui ma ülikooli läksin, siis tollal oli ülikoolis orientalistikakabinetis. Seal Bent, normakonna juures oli võimalik kõiki keele, mis vähegi pähe tulid õppida ja siis ma hakkasingi tema juures käima. Ja kui kaua see aastatelt teil aega võttis, et jõuda niisuguse väljaandeni nagu uni Jeruusalemmas, mis hiljaaegu ilmus. Valik heebrea luulet? No ega ma selle heebrea keelega ei ole nii süstemaatiliselt ja järjekindlalt üldse üldse tegelenud. Ja pigem on see niisugune kultuurihuvi olnud võib-olla kui kitsalt keele huvi. Nii et ega ma seda keelt ei olegi katsunud kätte võtta, lihtsalt, et ma nüüd otsustan, õpin selle keele ära. Nii tasapisi tulnud. Millal ma hakkasin heebrea luulet tõlkima, aga ma ei mäletagi, esimene, mis tegelikult oli nahman pealik kuskilt sain tema originaalkogu. Ja siis hakkasin selle kallal pusima, mäletan mis viis, viis, kuus luuletus tõlkisin ära ja siis läksin neid näitama. Uku Masingule nagu no mul tol ajal ei olnud õieti korralikke sõnaraamatuid ka, siis oli seal päris naljakaid asju, Milt nendest tõlgetest leidis. Ja siis hiljem hakkasin tasapisi, kui ma seda piiblitõlke ajalugu olen vaadanud, siis paratamatult kui juba tõlkimisega ise tegeleda ja seda piiblitõlke ajalugu uurida, siis lihtsalt midagi ei ole parata, tekib kiusatus ise ka proovida. Natukene. Aga millal ma sellega alustasin, ei julge öelda. Pärast ülikooli, kui ma Tallinnasse tulin, siis siin oligi natuke raske kedagi leida. Pöördusin usuteaduste instituudi poole, aga sealt esialgu tollane peapiiskop hark viskas mu välja ja ütles, et neil ei ole keeltekool. Ja siis ma läksin sünagoogi. Tol ajal seal rabi päriselt ei olnud, oli Kantor, Abraham kureerib. Ja tema lahkelt. Ta võttis mu vastu, lubas õpetama hakata, aga aga sellest õpetamisest kuigi palju välja ei tulnud, mis keeleõpetust puudutab, sest esiteks temal oli teise hääldusega keel, tal oli organaadi hääldusega tähendab see kohapealsete Ida-Euroopa juutide hääldusvariandiga keel ja ega ta seda ka aktiivselt ei osanud, ta oskas seda liturgilise keelena. Aga siis tänu temale ma hakkasin ma sünagoogis käima. Mõnda aega, ma olin seal sünagoogi sabad, Koiks tähendab reede õhtuti enne päikeseloojangut käisin neil põrandaid pesemas. Aga see kõik oli väga huvitav, sest see aitas sinna keskkonda sisse elada. Ja siis hiljem hakkasin ma käima usuteaduste instituudi õppejõu Helmi pata juures heebrea keeletundides. Võib-olla seda klassikalist keelt ma tema juures kõige rohkem õppisingi. Aga siis, 89. aastal te sõitsite esimest korda Jeruusalemma ja te olete öelnud ühes intervjuus, mille te andsite Postimehele möödunud aasta lõpus, et et kahjuti alustasite Jeruusalemmast pärast enam Pariis ei olnud ka enam see, mis selle lause taga on. No kuna ma juba niisugusi ei juudi huviga olen olnud ja, ja piibel on väga huvitanud, siis endastmõistetavalt Jeruusalemma oli mingi niisugune siht ja eesmärk omaette ja kui kui mingi sihtkätte saada, siis siis enam kõik mu aju paratamatult ei paku. Mis selliste nagu eespool on. Kuidas Iisraelis toetatakse tõlkijaid? Ma mõtlen ka neid, kes kes mujal tõlgivad heebrea kirjandust. Mul on mulje jäänud, et väga hästi ja väga mõistvalt suhtutakse, et neil on olemas eraldi instituut, heebrea kirjanduse tõlkimise instituut Tel Avivis. Nad jagavad materjale soovijatele konsultatsioone, soovitavad omalt poolt, mida võiks tõlkida. Ja selle luulekogu valikkogu kokkupanemisega, minul oli nendest küll väga palju abi, sest paljud tekstid olid eriti, mis puudutab seda kesk keskaegsete osa, neid tekst oli üsna raske kätte saada. Ja noh, keskaegne luule on niisugune keeruline, et ega seda ilma kommentaariumit ei ole üldse võimalik tõlkida nende käest ma sain tõesti palju abi ja nad saatsid mulle, mida ma iganes küsisin. Olete käinud seal ka tõlkijate seminaridel? Jah, ühel seminaril olen käinud. Ja mis seal tehti? See oli õieti niisugune nagu, nagu seminar ikka, ta oli võib-olla tema. Üks niisuguseid eesmärke oli, oli lausa propagandistlik, aga, aga see kulub ka kindlasti ära lihtsalt rõhutada heebrea kirjanduse olulisust ja meie põhjamaisele natuurile. See oli võib-olla natuke võõrastav, ehkki, ehkki tagasi tulles ma palju mõtlesin selle peale tegelikult. Väga julgelt rõhutasid seda, et neil on väga hea kirjandus ja seda peabki tõlkima ja kõik tõlgivad seda ja neile kõigile meeldib nende kirjandusena, võrdlesid võrdlesid oma kirjandust ladinaameerika kirjandusega, ütlesid, et kui varem oli ladinaameerika kirjanduse buum, siis need on heebrea kirjanduse puu maailmas. Esialgu tundus seda juttu natuke kummaline kuulata, et kuidas inimesed iseennast niimoodi kiidavad. Aga ilmselt nii peabki, jah. Meie peaksime palju julgemad selles osas olema. On siis heebrea kirjanduse buum? Ma ei julge öelda, kui nad nii ütlesid, ütlesid mingil määral kindlasti on jah, mõningaid nende autoreid tõlgitakse üsna palju, aga, aga ma ei julge nüüd võrrelda. Ma ei tea, kuidas on teiste väiksemate kirjandust ja kui palju neid tõlgitakse. Praegu. On see tõsi, et keele õppimise eesmärgil te isegi töötasite seal Iisraelis mingis põllumajanduses? Nojah, ma ei julgenud öelda, palju see keele õppimise eesmärgil oli. Põhihuvi oli ikkagi seda maad näha. Ja soome kristlased käivad juba aastakümneid seal ühes kibutsis tööl Sven kirjata novemm, mis on hästi Jeruusalemma külje all. Ja siis nemad võtsid ühel aastal kaasaga Kruki eestlasi. Mul õnnestus selle grupiga kaasa minna, poolteist kuud elasime seal kibutsis ja siis olime niisugusteks lihttöölisteks. Mis tööd te tegite? Mina? Peamiselt ütlesingi putsi. Sööklas enamasti pesin põrandaid või siis vahel lastiga toitu hakkida, keerulisemate operatsioonide juurde meid ei lastud. Põrandate pesemisel teil oli juba kogemusi ja, ja mõned töötasid põllul. Ja mõned olid siis hotelli koristajad. Ikka need kõige lihtsamat teed ja, ja meil puudus igasugune ettevalmistus. See oli tore, aga kuna segi putseli hästi Jeruusalemma külje all, siis õhtuti oli võimalik praktiliselt iga päev käia Jeruusalemmas ja see oli tõesti tore. Selle linna sai ikka enam-vähem selgeks endale pooleteise kuuga. Mismoodi te tutvusite Jeruusalemma noh, ütleme kultuurieluga või, või üldse selle linna-eluga? Kultuurieluga, õieti mitte kultuurieluga, mul oli kokkupuuteid esimene kord, kui ma seal ühel konverentsil käisin. Aga see poolteist kuud, siis ma ausalt öeldes lihtsalt kolasin mööda linna ringi, mis on muidugi natuke riskantne seal selleks peab olema eelnevalt natuke informatsiooni linna kohta olemas, sest ehkki ta administratiivselt on üks linn, aga see piir Ida-Jeruusalemma ja lääne Jeruusalemma vahel on tegelikult väga teravalt tajutav ja seal tuleb üldiselt olla ettevaatlik. Ida-Jeruusalemma. Noh, kõik ütlesid, et turist ja niisugune põhjamaine põhjamaise näoga inimene võib rahulikult minna ja midagi ei juhtu. Aga kui mõne juudist saatega ringi jalutada, siis nemad üldiselt sinna ei tulnud kaasa. Ja näiteks Õlimäel on üks vene õigeusu klooster, kas mul on üks tuttav ja selle kloostri külastamine on alati olnud üsna keeruline Lääne Jeruusalemmast taksot võtta, siis peab taksojuhiga enne vestlema, kas ta on nõus sinna tulema või ei ole. Ja väga põnev linn aga, aga natukene tuletada enne teada, enne kui seal ringi käima hakata. Palun rääkige natuke heebrea keeles, tähendab see on keel, mis kõnekeelena nagu ma aru sain, selle luulevalimikku eessõnast oli umbes 17 sajandit välja surnud, kui, kui kõnekeel ja hakati teda ilustama, kuidas see käis? Seda elustamist seotakse õieti ühe ainsa inimese nimega veni huda nimega. Aga see on niisugune, ütleme, ametlik versioon kõlab, kõlab umbes nii, et see peni ta otsustas, et nüüd tuleb hakata tollases Palestiinas eelmise sajandi lõpul, et tuleb hakata heebrea keelt rääkima ja hakkas seda propageerima ja rääkima ja siis enne tõepoolest kõik hakkasidki rääkima mõned kriitilisemad artiklid, mis ma selle kohta olen lugenud, seal väidetakse, et et noh, kahtlemata keegi ei eita, et tema, tema osa oli väga suur just niisuguse ideoloogilise sütitajana. Aga tegelikult see keel, mida tema ise rääkis, oli hoopis teistsugune kui see, mida seal tegelikult rääkima hakati. Nii et see, et see keel taassündis oli oli mingis mõttes siiski niisugune orgaaniline protsess, millel oli ilmselt mingi pinnas seal kohapeal olemas. Ja see vajadus selle keele järgi oli olemas. Muidugi see üks mees tegi kindlasti väga palju ära. Aga, aga tegelikult ikkagi see keeld taassündis iseeneslikult ja tõesti paarikümne aastaga jõutigi nii kaugele, et kodudes juba lastega hakati rääkima heebrea keelt mida võib tõepoolest imeks pidada. See on tõesti huvitav ja praegu räägivad kõik ja räägivad kõik. Need luuletused on suures osas religioosse sisuga seotud piibliga. Heebrea luule vanem osa. Jah, vanem osa kindlasti ja tegelikult ka uuem osa uuemast osast vähemalt mingi mingi kindel osa on pidevalt selle küsimusega tegelenud. On osa kaasaegseid luuletajaid, kes ilmselt nimme püüavad seda temaatikat vältida. Aga juba keele pärast on see väga raske, sest iga sõna on seal ju peaaegu, iga sõna on seotud selle vana tekstiga ja see lihtsalt kajab kogu aeg kaasa. Nii et te peate tõlkides ka, kuna ma ise väga kursis nende religioossete teemadega ja üldse nende traditsioonidega, millele luuletused tuginevad. Nojah, mis puudutab seda nüüd, et üksiku sõna seda vanavanakaja tundma õppida, selleks selleks ei ole eriti palju teada, sest selleks on olemas piibli konkordantsi, kus on kõik kõik sõnad üles loetud, mis piiblis esinevad ja kohaviidad, kus nad esinevad, nii et selles mõttes on võimalik teada saada, kui, kui tekib kahtlus, et kas, kas selles kontekstis see sõna äkki viitab mingisugusele piiblikohale, siis on imelihtne seda üles leida. Aga kahjuks seda hilisemat juudi traditsiooni, mis Talmudit puudutab, seda ma tunnen üsna viletsalt ja siin ma vajan küll kommentaaride abi. Nii et meil on veel üks, üks väga kena raamat lasteraamat tõlgitud Michal, Snoniti hingelind ja siin on ka väga kenad illustratsioonid Reti Saksamaalt. Missugused olid originaali illustratsioonid? Tähendab selle raamatu peale ma sattusin jah, tänu sellele heebrea kirjanduse tõlkimise instituudile. Neil olid niisugused soovitavad materjalid ja sealt see raamat torkas kohe silma. Aga raamat ise oli tegelikult esimene mulje sellest raamatust oli siiski natuke teistsugune kui praegu sellest eestikeelsest raamatust, sest ta oli niisugune väga humoristliku naljakas. Ta originaalraamat on sinisel paberi niisugusel taevasinisel paberil tekstonist mustaga ja siis illustratsioonidega niisugused valged kraaka jalad joonistatud, lihtsalt. Tekst on muidugi sama, jäi tekst, võib tegelikult ka selle originaalkujundusega kokku. Aga ma pean küll ütlema, et kui ma esimest korda neid Reti Saksa illustratsioone nägin, siis ma olin täiesti jahmunud, et kui, kuivõrd hästi need selle tekstiga kokku sobivad. Ja kui, kui ilusa tervikuna moodustavad. Ja tegelikult mulle tundub, et see eestikeelne raamat tänu nendele illustratsioonidega on hoopis üks teine raamat, kui see originaal oligi. Kuna teil on ka teine keel, millest tõlgiti, siis ma kardan, et heebrea keelele ei saa enam rohkem aega pühenduda ja läheme siis Prantsusmaale prantsuse keelt õppisite juba keskkooli ajal, jah. Jah, keskkooli ajal ma hakkasin käima erakõndides. Ja siis jätkasin seda ka ülikooli ajal, sest ülikoolis tollane prantsuse filoloogiat ei olnud, nii et tuli omal käel kuidagi õppida. Ja kuidas te siis tõlkima hakkasite? Mäletagi mitmendal kursusel toimus esimene ülikooli tõlkevõistlus. Ja seal ma küll eriti ei hiilanud. Aga Leili-Maria Kask, kes tol ajal koolitus välja siin Tallinnas prantsuse keele tõlkijaid, tema ilmselt pidas silma peal kõigil, kes vähegi prantsuse keelega tegelesid ja siis ta lihtsalt kutsun pärast ülikooli enda juurde ja ja pakkus natukene alguses proovitöid. Ja siis esimese pikema raamatu. Ja see oli, see oli lakk, ohtlikud suhted. Ta küll ise väga hoiatas mind, et et ma mõtleks väga pikalt järele, enne kui ma seda tõlkima hakkan, et algaja jaoks on natuke liiga pikk romaan. Et alustada oleks võib-olla õige millestki kergemast, lihtsamast lühemast. Aga see tekst oli niivõrd võluv ja stiil seal on niivõrd mänglev ja tore, et see meeldis mulle tõesti ja ma küll ei väsinud seda telkides. Jah, kuna see tekst on nii vaimukas ja tegelased niihästi nende kiriromaan kirjade kaudu, siis autor iseloomustab neid tegelasi. Ja kirjutatud on ta 18. sajandil. Mis ta selle autori kohta veel ütlesite, ta oli sõjaväelane. Ta oli sõjaväelane, jah, ega ta õieti rohkem midagi kirjutanudki sööli see on tema ainus niisugune kirjanduslik teos. Aga noh, tol ajal see, et sõjaväelane kirjutas, ei olnud muidugi nii kummaline, nagu see tänapäeval oleks, kõik harrastasid natukene mingit salongi kirjandust. Aga tema on lihtsalt on see nii haruldaselt hästi välja kukkunud. Ja see on nii huvitav. Aga kas omal ajal inimesed oskasid seda hinnata? Ja see oli ikka tõeliselt populaarne teos ja ka Venemaal oli ta väidetavalt näiteks kuskile suureks eeskujuks. Ja väidetavalt inimesed nonii ütelda, elasid selle järgi mänge, mängisid seda romaani oma elus järgi, nii et ta, ta oli ikka väga-väga edukas teos, tõesti. Ja 18.-st sajandist on pärit ka teine raamat, markide saadi Kristiin ehk vooruse õnnetused seal nüüd omamoodi niisugune halearmas aga üsna julm raamat. Seal on niisuguseid koledusi kirjeldatud, huvitav, kas see oli siis sel ajal ka kombeks niimoodi kirjanduses niisugustest asjadest rääkida, sest siin on lausa ju võib öelda isegi, et perverssusi kirjeldatud. Nojah, saadi puhul, need ei saa küll öelda et ta tegi midagi, mis kombeks oli, ta võib-olla lõi kombeid. Aga saadan nost põne vestlema kultuuriloolise tähendusega. Selles mõttes, et ma julgen väita, kas ta on tõesti ainukene aga, aga üks eredamaid eredamaid isiksusi kirjandusloos, kes on täiesti avalikult kurjuse poolel välja astunud kurjuse apolokeedina ning võib-olla see on üks tema niisuguseid põnevamaid külgi. Jah, väidetavalt ta, see, mida ta siin kirjeldab, ta ikkagi ise ka oma elus üritas, üritas seda jäljendada ja samasugust elu elada. Ehkki päris elu lõpul ta vist pisut pisut taltus. Kahjuks selle raamatu puhul need on kõige kurvem see, et siin on ilmunud ainult tegelikult üks esimene pool sellest raamatust, teine pool on siiamaani ilmumata seoses Kirjastuste lagunemist ja liitumistega. Ja loomulikult see raamat vajaks väga korralikku kommentaariumi ja järelsõna, kus, mis selgitaks seda saadidessaadi tegelikku olemust või tema tähendust kultuuriloos, ütleme nii. Sest sellisena ta mõjub, võib-olla pigem ma arvan, paljudele lugejatele lihtsalt niisuguse pornograafilise üllitisena. Aga ma julgeks küll väita, et saadi puhul, see pornograafia on niisugune teisejärguline ja oluline on tema puhul ikkagi just see kurjuse apoloogia. Lihtsalt see, et see kurjus avaldub seksuaalses vallas, on niisugune juhuslik, juhuslik, teisejärguline pindmine, nähtus. Aga see, kuidas ta siin vaidleb ja polemiseerib pühakirjaga ja õigustab oma teesi, et inimene võib olla kuri, kui ta seda tahab. See on kõige huvitavam aspekt selle autori puhul. Jah, kahju tõesti, et me ei leia siit ühtegi sõna autori kohta. Aga noh, see ei puutu enam teisse, kui ta oli ju mõeldud, eks ole, et tuleb ka teine osa ja. Aga aga huvitav on ka see, et siin on nii palju niisugust omamoodi filosoofiat, need need kurjad inimesed väga kaitsevad ja oma seisukohti nagu traktaat. Tegelikult kohati jah, see ongi niisugune. Minu jaoks ongi lihtsalt niisugune kurjuse apoloogia terviseraamat. Ja see vaene voorus see jääb lihtsalt, isegi nagu naeruväärseks sind. Eks ta nii olegi mõeldud tõenäoselt. Ja, aga üldiselt jah, paistab, et teile niisugused traktaadi, dia meedia õlkimised, meeldivate oletega, Russo, tõlkinud vikerkaarele. Ja mis on koerand ilmunud veel eurosarjas, see on siis russo arutlus teemal, kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele. See võis olla küll omamoodi revolutsiooniline artikkel 18. sajandil. Jah, no nagu russo üldse oli revolutsiooniline ja see on tema kõige esimene fraktaatelt, mis ta selle totaadiga ta nagu tähelepanu pälviski. Russo puhul ausalt öeldes, tema mõtted on väga huvitavad ja, ja need, mis tega sellel straktaadis esitavad, need need on väga paeluvad, aga isiklikult ega mulle teda eriti tõlkida ei meeldinud, ta stiil ei ole küllalt viimistletud ja väljapeetud, dub on kogu aeg tunda, et see, mida ta, mis tal on eeldus, on tema jaoks nii oluline ja ta nii hirmsasti tahab seda öelda, et tal lihtsalt ei jää ole püsipühi ja, ja jätku kannatust, et seda sõnastust viimistleda ja kuidagi elegantselt välja töötada, selles mõttes ei ole nii väga meeldiv, ei ole lakk loom palju mõnusam tõlketekst. Ja tal on niisugused huvitavad seisukohad, et näiteks kui ta vanast Kreekast räägib, siis ütleb, et sündiv kirjandus ei olnud toonud veel kõlvatuse tema elanike südameisse, kui ta räägib sellest ajastust, kui see kirjandus ei olnud veel. Veel niisugusel tasemel aga kunstide arengule järgnesid kiiresti kommete langus ja Makedoonia äike. Nojah, ega see, see nüüd ainuüksi ei ole eriti originaalne, võib-olla russo puhul. Seda mõtet võime leida juba Pascali mõtetest. Mida te ka kas praegu tõlgiti. Praegu tõlgin jah, see on, on juba Pascali vaevab et kirjandus ja kunst on lihtsalt tühine meelelahutus riide ära ja, ja et nad viivad inimese eemale nendest tõsistest küsimustest, millega tegelikult tuleks tegeleda. Päris originaalne selle mõtteavalduse juures russo ei olnud. Aga küllap tal siin on ka palju originaalset. Aga looduslähedust rõhutab ka lõkkele seov oma romaanis Kõrb. Mis on teil üks viimase aja tõlkeid või 90. aastal ilmunud? Jah, see on ainuke asi, mis ma prantsuskirjandusest 20.-st sajandist olen tõlkinud, aga aga sellel Cligio noh, eks tema ole ka niisugune. Ta ei ole selles mõttes tüüpiline 20. sajandi tore, et ta pigem ihaleb ka niisuguse millegi primitiivse poole tagasi. Et tema romaanid räägivad kõikas lastest või mingitest rikkumata loodusrahvastest. Ja need on tema jaoks ilmselt mingiks ideaaliks, mis vastanduvad siis sellele tsiviliseeritud kõlblusetusele. Tähendab, nagu ma aru saan, on teil siis ilmumas Pascali mõtted. Ja siis veel Renani Jeesuse elu. Jah, Renan Jeesuse elu on valmis ja peaks tõesti ilmuma, ma isegi ei tea, miks ta veel ei ole ilmunud, aga aga Pascali kembelda.