Keelekõrv, neljas 172. saade. Head kuulajad, see, mida täna teile kuulamiseks pakun, on lindistatud eelmisel õppehooajal ja räägib Tartu Ülikooli eesti keele õppejõud Reet Kasik. Õieti on osa sellest materjalist teile juba kuuldavaks tehtud, aga mõned mõtted panin nii-öelda tagavaraks sahtlisse ja kuulame nüüd Retgaasikut. On küll üks asi, millest tahaks rääkida ja millest tuleks hoopis rohkem, võib-olla rääkida, see tähendab meie maailm on muutunud. Meie maailm on muutunud selliseks, et järjest suurem hulk inimesi igapäevases töös tegeleb keelega ja tekstidega. Järjest suurema hulga inimeste töö ongi lugemine, kirjutamine, rääkimine, nõupidamine. Seda kõike tehakse keelega. Mõnikord räägitakse infoühiskonnast meil praegu ka, mis on infomuudkui keel ja tekstid. See tähendab, et niisama hästi nagu kõiki oma varasemas elus varasematel ajalooetappidel oma ükskõik missuguseid töövahendeid, niisama hästi peab inimene tänapäeval valdama keelt, sest keel on tema töövahend. Tal peab see olema niivõrd selge niivõrd käes, et ta teab, mida sellega teha saab. Küsimus ei ole selles, et ta peab õppima pähe kõik normid või et tal peab olema Ma hunnik sõnaraamatuid kõrval, millest kogu aeg vaadata. See kõik on väga hea ja seda ta peab ka tegema. See on tore. Aga see on umbes oma tööriista puhastamine igal õhtul töölt koju minnes. Aga ta peab oma tööriistavald. Ta peab oskama. See tähendab, me peame oskama, eks ole, kõik meie oleme see, kes me peame seda keelt valdama. Me peame oskama kasutada kõiki keele võimalusi tundma kõiki tema nüansse ja mida temaga teha saab. Ja me peame oskama käigu pealt analüüsida mida teised keelega teevad. Keelega tehakse imelisi asju, sellepärast et igasugune keelekasutus on valik. Me kogu aeg, kui me räägime või kirjutame, me kogu aeg valime kõik avalik väljendusvõimaluste hulgast selle kõige Omarust kõige sobivama. Ja see tähendab, et me jätame suure hulga teisi valikuid kõrvale. Ja keelekasutuse läbinägemine tähendab sellest arusaamist, mis tähendus ja sellega edasi antakse, kui mingit asja nimetatakse just nii ja mitte teisiti. No on ju väga tuttav näide, et see võib olla üks ja sama isik, keda üks nimetab terroristiks, teine nimetab vabadusvõitlejaks. Ja see annab edasi ju palju suhtumisi. Või missuguseid asju nimetatakse alati tegijaga, kes mida teeb ja missuguseid asju nimetatakse nagu iseenesest toimuvate asjadena. Me peame oskama seda analüüsinud, me peame oskama läbi näha selleks, et meiega ei saadaks keelega nii lihtsalt manipuleerida, nagu seda kogu aeg tehakse. Ja sellepärast tuleb keelekasutust õpetada, sellepärast tuleb teksti tegemist ja teksti lugemist õpetada. See ei ole mingi keeleteaduslik, kas see on see, mida tuhanded inimesed iga päev vajavad? Kõik need, kes õpivad näiteks filosoofia teaduskondades, ülikoolis, ajalooteaduskondades, õigusteaduskondades, majandusteaduskondades. Kõik need enamik neist töötab keelega tulevikus. Kuskilt tuleb neil õppida, mida selle keelega teha saab ja mida sellega tehakse ja mida kõikvõimalikud valikud kaasa toovad. Ja praegu ei ole see veel kõikjal iseendastmõistetav, et neil niisugused õppeained oleksid. No meil ei ole eriti teksti uurijaid Kiievi ülikoolis, Tartu Ülikoolis on praegu ülemastmes ja magistriõppes üks tekstianalüüsi ühese mestrina ühe ainepunkti kursus. Üks praktikum sellega seoses 20 punktiline praktikum. Ja see on kõik, meil on paar inimest, kes on kaitsnud täpsemalt praegu kaks inimest, paar inimest Tartu ülikoolist, kes on kaitsnud magistrikraadi tekstianalüüsist ja paari inimestele ikka ülikoolis, kes on kaitsnud tekstiõpetusest magistrikraadi, rõõmustab see, et need Pedagoogikaülikooli teksti analüütilised tööd on keskendunud just nimelt tekstiõpetusele kooris, üldhariduslikus koolis ja gümnaasiumis. Et sealt peaks see juba peale hakkama. Mitte ainult ülikoolis või pärast seda. Nii et ma loodan, et see pikkamööda laieneb. Meil praegugi on paar inimest meil ülikoolis tekstianalüüsi magistrantuuris ja paar inimest doktorantuuris, nii et kõik ülikooli tasemel akadeemiline koolitus on pikk ja praegu on asi, see võtab oma aja, kui mingi idee välja mõeldakse või sellest rääkima hakatakse. Nüüd oleks tarvis teha nii ja teisiti. Siis läheb paratamatult oma viis kuni seitse aastat, kuni seda saab tegelikult tegema hakata, sest homme veel ei saa. Veel ei ole neid. Viljadeni on pikk tee, aga, aga öelge, kuidas on lood ajakirjanduse õppijatel kuivõrd, kas nad saavad ikka küllalt seesugust koolitust? Ma ise ei õpeta ajakirjandust, ajakirjandust õpivad, inimesed saavad teksti koolitust küll ja keelekoolitust ka. Võib-olla nad võiksid rohkem saada, selle koha pealt. Ei hakka praegu vaidlema, aga kõige suurem probleem on see, et nad ei tööta kirjanduses. Siis need, kes meil ajakirjanduses tööd, nemad ei ole ajakirjandusharidusega hääl juhul on neil mõni muu kõrgharidus aga halvemal juhul ei ole neil üldse mingisugust kõrgharidust. Ja siis nad teevad seda ajakirjandust, noh, nii nagu nende nokk, luba. Mitte selles ainult pole küsimus, et nad ei oska suurele osale küsimustest vastata, vaid nad ei esita neid küsimusi, nad isegi ei tea, et niisugused küsimused on olemas või neid peaks esitama. Ja seal on tõesti probleeme nii puhtkeeleliselt, puhtlauseehituslikult ja öelda selgelt ja arusaadavas väljendamises kui ka puhttekstiks. Kui ma olen analüüsinud siin viimastel aastatel natukene meie ajakirjandust ja eriti kui vaadata näiteks noh, poliitika ja majandustekste siis need loovad meil mingi niisuguse maailma, kus elavad ja töötavad sellised tegelased nagu konsensus ja tarbijahinna indeksi kampa Haanja ja jätkusuutlikkus kus asjad juhtuvad iseenesest, kus hinnad tõusevad, muutused toimuvad, sisseränne suureneb, tagajärjed ilmnevad, kus tegutsejateks ei olegi inimesed, vaid mitmesugused abstraktsed mõisted ja poliitilised olendid, kus majanduskriis kõigutab ja tööpuudus nõue Abja maksu tüli peletab ja väljaminekute kasv jätkub ja reformid edenevad. Selles tegelikkuses ei, peaaegu ei olegi inimesi, kui on, siis on seal rühmad, valitsus keerutab ja opositsioon ründab ja Reformierakond jagab raha ja politsei kavandab ja nii edasi. Kui vaadata, missuguseid üksikisikuid seal on, siis üksikisikutest elavad selles maailmas peamiselt juhtivad poliitikud. Aga nemad ju ei tee, vaid nemad räägivad. Üle poole uudistekstide lausetest, kõlab Enn ütles, et ja uudis on siis see, mida ta ütles. Et kui me nüüd paneme siia kõrvale nende näidete kõrvale selle klassikalise uudise tegemise õpetuse, et uudis on see, kes kus, millal mida tekkis. No kõik muud asjad võivad siin olla, aga keegi ei tee küll enam ammu midagi, kõik asjad juhtuvad iseenesest natuke muidugi utreerin liialdan, aga suund on selline. See ei ole ka jälle mingi Eesti eripära. Kogu maailmas on tähele pandud, et on kaks valdkonda, kus inimene täiesti ära kaob kõige rohkem ja kus asjad eriti iseenesest juhtuvad. Need on majandus- ja keskkonna olukord. Seal ei ole kunagi tegijaid seal kõik noodimered saastuvad ja, ja majandus langeb või tõuseb. Aga keegi ei tee midagi. Keelevariantidest veel seda et siingi paistab praegu olevat suund muutunud. Kui me mõnikümmend aastat tagasi keelevariantidest rääkisime siis oli üldine tendents niisugune, et kõik püüdsid rääkida nagu kirjutatakse. Ja, ja see viis, nagu me kõik teame, näiteks kantseliidi raamisele ja muudele sellistele hädadele. Praegu paistab suund olevatest piiri praegu kõik püüavad kirjutada, nagu räägitakse ja see toob ka avalikku keelekasutusse ja kirja keeldagi selliseid väljendeid, mida seal veel mõnikümmend aastat tagasi kuidagi ei olnud, viitan siin näiteks kas või kuule vandumisele täiesti soliidsed väljaannete täiesti soliidsetest, neutraalsetes tekstides ja muudele sellistele kõnekeelsetele väljenditele nagu. Kas teist kõigist, näiteks? Huvitav oleks teada, kas kõigile raadiokuulajatele tunduvad täiesti normaalsed ja neutraalsed väljendid nagu lapsi tegema või penskar või mõned niisugused, mis praegu meil täiesti igapäevased on juba vägagi ametlikest poliitilistest tekstidest. Ma ei oska sellest mingeid järeldusi teha, ma lihtsalt olen nentinud, et suund on teistsugune, et kui enne püüti rääkida nii nagu kirjutatakse ja kirjakeel oli niimoodi kuidagi väga tähtsale kohale tõstetud siis praegu on ilmselt laiemalt ühiskonna ja kultuuri mõjul see igaühe individuaalsus nagu kõige tähtsamaks kujunenud ühistest normidest kokku lõpetas tähtsamaks. Ah keeles väljendub see just selles, et püütakse, et kõnekeel tungib kirjakeelt ja mitte enam kirjakeel ei tule kõnekeelde. No on ju kõnekeele uurimisel on ka viimasel ajal palju tähelepanu pööratud ja kõnekeel on kuidagi tõusnud. Aga see piiritundmine või minu meelest on seesamasugune asi nagu üldse ühiskonnas ja elus, et kõiki asju ei saa seadustega reguleerida, et mõtleme, et kui meil on seadus, et varastada ja valetada ei tohi, et siis ongi asjad korras vaid inimese enda sees peavad olema nii moraalinormid enda jaoks kui ka see teadmine, missugust keelt ta kuskil kasutab või või mis kusagil sobib. Et see on niisugune peenem küsimus, mida võib-olla ei saagi õpikust õppida või seadustega. Märt. Ja ei saagi ja, ja ei hakkagi kunagi saama ega ei ole kunagi saanud. Sest ega seda on keelekorraldajad püüdnud ka levitada seda arusaamist, et meil ei ole keelepolitseid ja meil ei saagi olla keelepolitseid ja meil ei hakkagi kunagi seda olema. Ja sellepärast keelekorraldajad ütlevadki, et nad ei määra norme, sest nad ei saa kedagi karistada teistsuguse keelekasutuse eest, nad ei saa kedagi vangi panna ega trahvida. Keegi ei ootagi seda ega tahagi seda keegi kunagi teha. Keelekorraldajad annavad soovitusi. Alg teevad valgustusliku tööd ja selgitavad. Aga kui keegi keeletarvitaja ikka ütleb, et ma ei taha mulle ei meeldi ja ka kunagi niisugust keelt tarvitama, siis ei saa loomulikult keegi mitte midagi talle teha. See on iga inimese õigus, nagu on iga inimese täiesti vaba õigus Matsutades süüa või ükskõik kuidas riides käia, kui tema. Ikka ta iseasi on, mida teised sellest arvavad. Kuulasime Tartu Ülikooli õppejõu Reet Kaasiku mõtteid keelest. Korrandum Est utsid mens sana in corpore saanu. On öeldud, et terves kehas peaks olema ka terve vaim. Jätkame siis spordisaadete kuulamist. Keelekõrv on jälle eetris nädala pärast kuulmiseni, ütleb toimetaja Mari Tarand.