Et noored Ja nüüd teie eesti lugu. Tere. Lääni ja läänistus poliitika Euroopas, Poolas ja Poola aladel Liivimaal 16. ja seitsmeteistkümnendal sajandil. Sellest räägib emeriitprofessor Enn Tarvel. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Siis võiks kõigepealt öelda, et ootalismi ajal maavaldus, see jaguneb nagu kahte liiki. Ühed on maavaldused on nagu päris omad enda omad ja teised on tinglikud maavaldused. Vaba maaomand on vabalt pärandatav, vabalt võõrandatav, tema on igasugustest kohustustest koormustest vaba. See on, võib nii-öelda esiisadelt salduna vaba vene keeles kutsutakse pärusmõisa või päris mõisa. Kumba te eelistate eesti keeles? Ma ei tea. Vene keeles kutsutakse Vodzina ehk otsina, see on venekeelsest sõna stati. Kas see tähendab siis, et nagu esiisadelt saadud päris päris oma ladina keeles kutsutakse seda loodium, seda päris mõisa või põrus mõisa. Aga Liivimaal niisuguseid loodium ei olnud. Vallutuse järgi olid need, kes siia tulid. Keda ma võõrvallutajateks tahaksin nimetada, need olid kõik ju saanud siis lääni valduse, tingliku maavalduse endale just nagu palgamaaks kasutamiseks. Aga ajalooallikates kasutatakse siin Liivimaal nende lääni mõisate tinglik avalduste kohta ka terminite lood. Õigusajaloolane punge ütleb, et see on sellepärast, et nad tulid hümni, sest vabad, et sellepärast hakkasid allootik nimetuste kandma. Poola ajal oli ta ka olemas niisugused mõisad, aga üldiselt aadel taotles, et kõik nende avaldused oleksid pärilikud, saaksid nende pärisomandiks. Ja niimoodi järk-järgult aadliõiguste kasvades see niimoodi läkski Poolas, Poola riigis, emamaal ütleme vähehaaval, 13.-st sajandist pääle. Niimoodi Poola aadel, kus lahta vormistus, ühtse seisusena praktiliselt maksuvabaks ja nende mõisad, need muutusid ka nagu pärisomandiks. 14. sajandi lõpuks oli see juba niimoodi käes, 13. sajandi keskpaigas pääle oli juba võimalik neid pärandada ka tütardele tähendab, naisliinis ja kõrvalliinides, mitte ainult pojalt pojale, nii nagu algselt lääni mõisad olid ette nähtud. Liivimaa ordu alal vasallide laiendatud pärandus õigust ei olnud, need olid läänid. Aga Eestimaa hertsogkonna Põhja-Eestis ja piiskop kondades nadolid ja Poolale alistumisele. Novembris 61 Vilniuses Sigismund teine august kinnitas nii alistumis lepingus kui Sigismund Augusti privileeg kõik aadli vanad õigused, sealhulgas ta kinnitas neile kõik läänid parandamisõigusega mõlemas liinis ja koguge õigusega ja võõrandamisõigusega koguga. Õigus tähendas siis, et oli võimalus mõisa pidada ühiselt nii-öelda pärandustombu, nagu isa näiteks suri, siis vennad võisid seda ühiselt edasi pidada. Niimoodi läks siis suguvõsas edasi sellest hoolimata, et see läänimees ise suri. Ja samuti oli võimalik, kui poeg ei olnudki naisliinis. Edasi. Ordumehed said Poola kuningalt kestva ja põlise valdusõiguse need muuta tõusid ka 1561 sisuliselt alloodideks. Sigismund Augusti privileeg, see nii siis muutis lääni mõisad praktiliselt päris mõisad, eks Al loodideks ja peale selle andi saarlile kohtuvõimu kaela- ja käekohtu õiguse Sigismund Augusti privileeg. Õigi paragrahv 26 kaela tsiviilkohtu eesõigus. Aastatel 1562. See oli siis pärast uusaastat pärast Vilniuse lepingut kuni 1572. aastani toimus 135 läänistust Lõuna-Eestis. Neist 85 toimus Allodiaal õiguse alusel, see tähendab vabalt pärandatav ja vabalt võõrandatavad mõisad mida võis vabalt pärandada, vabalt müüa või pantida või kinkida. Ainuke kohustus oli ratsateenistuskohustus. Nendel läänikirjades on ladina keeles ilusasti öeldud cum Omni juure tomiinio properi jurisdiktsiooni juure hääletit Dario per pettuystemparis. See tähendab, et siis on täie härruse õigusega omandiõigusega, kohtumõistmisõigusega parandamisõigusega igaveseks. Aga miks nisukesi sõnu siin üldse kuuldavale tuua? Ma olen tähele pannud, et mõned kodu-uurijad tunnevad selle vastu huvi, uurivad näiteks oma perekonna lugu ja kui need dokumendid mõisa kohta käivad, siis kerkib ka selle vastu huvi, et mis seal testamendis siis õieti on öeldud, mis need sõnad tähendavad või jälle lääni keri, et mis siis õieti tähendab siin üks nädal tagasi keegi helistas mulle Rootsist koguni nende parandamisõiguse küsimustes, sellepärast siis. Ma luban seda. Vabaduste lõbu, terminoloogiat siin tähelepanu pühendada. Liivimaal esinesid siis parandamisõigusega, mina nimetaksin seda alludiaal õiguseks, sisulist vahet seal õieti ei olegi. Ladina keeles oleks juure hääledyt Dario Georg farensbach, see oli üks tuntud kuju 16. sajandi Liivimaal, ma usun, et tema nimi on eesti loo saadetes kõlanudki juba temale läänistati 85. aastal muidugi 1585. aastal Xi loss koos ümarustega juure hääle titaari oper pettuva itein, hääbum cum Omni juure tomiiniu, eTrapraientaate Illi legitimiskve redibusi leiusuti uske seksus, et sukeses soorivus Tamdest sententsi, Bosqvam kol lateraal libusse vajab nüüd tõlget. Ja miks ka mitte, see tähendab, et siis pideva pärandamis õigusega igaveseks ajaks koos täie äärmusõigusega ja omandiõigusega temale ja tema seaduslikele mõlemast soost, pärijatele ja järglastele, nii hästi langevas liinis kui kõrvalliinides. Nii ilusasti on see formuleeritud või mingisuguse kerge modifikatsiooniga. Helmestauruskond läänistati 96. aastal Johannes over Lakerile juure Brabreetaatised elemendid Dariookum Omni tomiinio, et jurisdiktsiooni habe, Tenejat, Kjeedeekvee bossideoted, in ledid, daatem, libeloorum, soorum, Utria Oskvee seksustanz, mitata omandiõigusega ja parandamisõigusega koos kogu harrusega ja kohtuvõimuga. Omaks peaks ja rahulikult valdaks ja annaks edasi oma pärandina oma mõlemast soost lastele. Huvitav on see, et juriidilistele isikutele suurtele linnadele sõitsid Regolleegiumile ja kasutati läänistamisel samasuguseid vormeleid, nemad võisid ka pärandada mõlemast soost lastele ja nii edasi. See tähendab, et sisulist vahetega mõtet seal pärandumisõigusel siin ei olnud. Ongi mõte, on see, et on Allodiaal õigus. Vabalt, ilma kuninga nõusolekuta loata võis müüa, pantida, kinkida Schenkingid. Need on pärast Poola ajal tuntud suguvõsa. Nemad on saanud Vändra küla juulis diktsioone plenaar ja täielikku kohta võimuga. Millegipärast on vajalikuks peetud seda rõhutada, kuigi Sigismund Augusti privileeg-is oli juba antud täielik meelevald talupoegade üle kaela kohtuõigus. Aga üldiselt oli siiski ratsateenistuskohustus püsinud, selle kuningas säilitas kuigi nad muidu olid nagu täiesti piiramatu era omand. Mõnikord on kuningas loobunud kõigist õigustest, nii et see on ka vastavalt formuleeritud Juulivus, Nostliselegaalibus, akraid, publitse vis, ibidemberomnia manentsibus või jälle nihil Omniino Nobis aut suhtelises soorivus nostis joodis Brockletatis, sterling Gwentes. Et meie kuninglike ja Šveits pos polita, õigus see alles, kes sealsamas kõigele või jälle, et mitte midagi meile või meie järglastele tões, omandiõigusest niimoodi tarvitati nisukesi piiranguid lääniõigusega läänistamisel juure Freudi, see kõlaks termin, siin oli tegemist puhta vasalli lääniga. Anti maad kasutamisõigusega sõjateenistuse eest ja meesliinis parandamise õigusega. Selle põrandamise pidi kuningas kinnitama. Võõrandamisel oli ka vaja kuninga kinnitust nõusolekut pärast. Asi arenes niimoodi, et neid hakati üsna vabalt müüma, tähendus ainult tuli kuninga kontsialista läbi käia ja anti sellele ostjale uus lääniõigus. Ühel juhul on läänistatud juure Feudi Harretitaali ju tähendab päriliku lääniõigusega, see tähendab, et siis ilmselt on olnud õigus jätta oma meessoost järglasele ilma kuningakinnituseta ja ühel juhul on läänistatud isa ja poja eluajaks Sa mitte ainult isa, üldine komme oli euroopas laini õiguses ka lääniisanda muutumise korral. Tähendab, kui kuningas suri, oli vaja uus kinnitus hankida. Tihti oli nõue, et sedapidi aastapäeva jooksul tegema poolas seda kindlalt ei nõutud. Tihtipeale venis kangesti Sigismund kolmas kinni, kuidas veel kümmekond aastat hiljem Stefan patori läänistusi. Nii et siis oli juure härje, tytar jooli juure Freudi ja kolmas moodus läänistamiseli juure. Atwitalitsio eluaegse õigusega. Nendel oli kasutusõigus eluajaks koos sõjateenistuskohustusega. Tihti läänistati küll koos naisega ja mõnel juhul läänistust laiendati naisele, tähendab lesele. See oli muidugi omamoodi sotsiaalkindlustuse moodus, lihtsalt aga võidi kallese uuele mehele anda jõule. Adwitalitsio see sai siis omalt poolt Kuninga kinnituse, nii nagu võõrandamise puhulgi. Sigismund teine August dema läänistas teadaolevalt Lõuna-Eestis 54-l juhul. Ja üldiselt pidas tema Vilniuse poliitikast kinni lähendistas ainult alludiaal õiguse alusel ja ainult saksa aadlimeestele, kes seal kohapeal olida. Järgmine kuningas on riivaloa prantsuse prints aastatel 73 74. See, kes siis Poolast Era põgenes, kui vend surija troon vabaks jäi. Tema ei ole läänistanud aga Stefan maatori, kes 76. aastal kuningaks sai, tema küll hakkas seda tegema, aga enne 80 teist aastat küll ei eriti. Ja 82.-st 86. aastani ka võimalikult vähe, sellepärast et tema püüdis tugineda peamiselt riiklikule maa valdusele. On teada vähemalt 45 läänist Stefan paatorilt. Need on Allodiaal õiguse alusel 13 tükki lääniõiguse alusel üheksa ja eluaegse õiguse alusel Üheksateist läänistust. Loodide läänistamised tähendavad endast õigupoolest sakslaste põliste valduste kinnitamist. Kellel mõis juba käes, oli aga siiski ka mõned uued suuremad läänid näiteks juba nimetatud Karksi laen, mis vaevlen Spachile. 585. aastal on nii hästi Georg või Yešifaarne Spach saanud Karksi ja poolakas peenion. Sekk on saanud valdusi. Aga nendel on teatud piirangud, nendel on sõjateenistuskohustus valdustel ja siis võõrandamisõigus on piiratud, tähendab, neil on õigus ainult Poola alamatele võõrandada, müüa oma valdusi, tähendab Stefan patori hoidis asjanduse kindlalt oma. Isegi neile kõige suurematele magnaatidele tegi läänistamisel piiranguid, ta tahtis vaike Feudaalidele tugineda. Sigismund kolmas omavalitsuse algul 1587 kuni sõja puhkemiseni 1006 sõda jätkas Stefan. Papp. Ta oli poliitikata. Sellest ajast on teada umbes 100 läänistust Lõuna-Eestis. Neist 64 on eluaegse õigusega kuus lääniõigusega ja kolm päriliku õigusega ainult nii, et kõike on üles ehitatud Duda. Eluaegse õigusega maad saanud Väike-Feudaalidele ei ehita üles mingisuguste surfiodaalide magnaatide. Peale selle olid niisugused mehed, kes olid ainult staarosti käest maad saanud ilma kuningakinnituseta. Nende õiguslik alus oli veelgi nõrgem. Ja pärast sõda 1600.-st aastast kuni Poola võimu lõpuni mis oli 1625. aastal Lõuna-Eestis, on teada umbes 150 läänistust. Need on ka põhiliselt lääniõiguse alusel 70 lääni ja eluaegse õiguse alusel 43 laeni. Teadaolevalt. Jürgen Lorenz, Bach on ikkagi siis erand selles mõttes, et enamasti said Poola kuningalt läänid ikka poolakad, kuidas siis poolakad ja need uued peremehed, poolakad ja endised sakslased omavahel klappisid? Eks see oleneb kõik meelsuste teenetest, kui eesti loo kuulajad mäletavad sisse pannes Baholi õieti Saaremaal tegev ja ainult nii-öelda laenatud Poola kuninga teenistusse, aga ta leidis sealt head vastuvõttu ja sai nii suurepärase lääni Karksi lääni endale praktiliselt päriseks, et miks aga mitte sinna jääda. Aga üldiselt muidugi olid saksa ja poola aadli vahel vastuolud ja need olid niipea, kui Poola võim tegelikult maksma hakkas. 1582.-st aastast vene võimu all saksa mõisnik põhiliselt kaotasid oma mõisad. Need läksid Vene teenis mõisnike kätte. Ja siis nad lootsid tagasi saada Poola valitsejatelt ja põhjendatult, sellepärast et 1561. aastal Sigismund teise augusti lännistus poliitika. See andis head lood just. Aga Stefan paatoridama keeras järsult teise lehekülje poole. Ikka oli hoopis teine. Tema tundis põhiliselt strateegilist huvi Liivimaa vastu riigi kindlustamist, laiendamist Poola riigi ja katoliku usu laiendamist, niisugusteksponsiivset laiendamist põhja ja ida poole. Ja selle jaoks oli vaja tugevat strateegilist baasi ja sakslaste ratsateenist saksa mõisnike sõjajõud siin ei rahuldanud mitte kuidagi. Sellepärast siis püüti üles ehitada riiklikku maavaldust. Põhiliselt sel ajal muidugi olid juba palgasõjaväe taga ikka väga hea ja kasulik õliga kohaliku sõjajõudu rajada ratsateenistust. Ja niimoodi hakati sakslaste valdusõigusi revideerima kohe jamise polski vaherahu järgi 1000 583584 olid suured revisjonid Liivimaal. Stefan patori jagas põhimõtteliselt sakslased kolmegrupp. Nii nagu see poliitikas täitsa loomulik on, nii nagu 20. sajandi võimud ju ka põhiliselt umbes samamoodi teevad, esiteks on teenekad teiseks lojaalsed ja kolmandaks äraandjad mis 40 datel aastatel juhtus. See oli ju ka hästi teada, mis kolmanda kategooriaga ette võeti. Sel ajal muidugi Siberisse saatmist ega steppidesse saatmist ei olnud, neilt võeti lihtsalt mõisad ära ja aeti minema, pidid maalt minema, aga noh, see muidugi ka tegi nad elatisvahendite ja väga kibestunud meesteks. Nii et riigi peamiseks kindlaks toeks said Poola rahvusest läänimehed ja nii nagu vihjamisi juba juttu oli, nemad said võimalikult kitsamal õiguslikul alusel valdusi. Ja igal mehel polnud isegi vormilist dokumenti olemas, lihtsalt star arsti käest, sai maatüki ja pidas sõda ja talupoegi. Et nüüd oleks tingimata kuninga Kanssonist seda saanud ja ega see niisama lihtne ei olnudki, selleks tuli ju siiski sõita Krakowisse või Vilniusse. Seal tuli palvekiri sisse anda ja võib ette kujutada tol ajal arvatavasti veel rohkem kui tänapäeval. Ega see ilma kuludeta ei olnud ametiasutustes asja ajada. Need läänikirjad, mis on säilinud, need on väga üksikasjalised küla ja sellest külast nii mitu adramaad ja siis need, need üksjalad, sellenimelised ja selge, et kuningakantseleis ei olnud kaustades niisuguseid registreid, kus need talupoeg poleks olnud lihtsalt see palvekiri, mis esitati dise aktsepteeriti ja kirjutati ümber ja vormistati läänikirjana. Aga noh, see nii päris lihtne igamehel muidugi ei olnud. Juba Stefan patori ajal tulid peamiseks kategooria orjaks eluaegse õigusega Poola läänimehed ja Sigismund kolmanda ajal 1587 kuni 600 esimesel perioodil enne sõda oli poolakaid juba kaks korda enam läänisaajate hulgas kui sakslasi 64 poolakate 33 sakslast. Poola Feudaalide kiht arvuliselt kujunes tugevaks aastatel enne sõda. Tähendab 1583 kuni 1006 sõda. Sakslaste ja poolakate läänimeeste arvu võib hinnata mõlemal juhul nii 100 kuni 120 meest, mõlemas piss. Aga mõjuvõim muidugi tuleb ka sellest, kuivõrd majanduslikult tugevad nad olid, need gruppida ei ole ju võlda mõni mõni mõni suur feodaal näiteks niisugune, kes Karksi lossis elab mõne mehikesega, kellel oli paar talupoega kuskil küla serval. Ja sakslastel oli maavaldusi tugevasti rohkemgi. Aga riigimaa riigimõisate valitsemine, see oli jälle poolakate käes ja riigil oli sel ajal kaks kolmandikku maast riigi maavaldused. Sellepärast oli niisugune ebamäärane olukorda ja sellepärast sõja ajal tuli ette ka üleminekut Liivima. Poola aadlimehed läksid Rootsi poolele üle. Usuasjad mõtlen eriti tugevasti. Kedagi ei mõjuta tanud, seal olid ikka puht materiaalsed kaalutlused. Feodaalid olid niisugune rahvusvaheline kiht, kellel ei olnud eriti tähtis, kelle poolt, kelle lipu all võidelda, see oli juba keskajast peale niimoodi tavaline suured sõjapealikud, nii rootslastel kui poolakatel olid ka tihti päris rahvusvahelised, kas või ela kardi, keda nimetada. Sigismund kolmandal 1600.-st aastast sõja algusest kuni poolaja lõpuni oli 150 läänistust ja seal oli Ta poola aadlimeest ja 40 sakslast tähendab juba kaks ja pool korda poolakaid rohkem. See tähendab, et üldine tendents oli kuidas öelda, Yodaalide kihi poolastamine ja siis maa kaitse unifitseerimine, Poola üldisesse läänisüsteemi ja sõjalistesse organisatsiooni sisse tõmbamine. Etteruttavalt, kui palju nendest poolakatest, kes siia tulid, Poola ajal seodaalid, kui paljud neist siia ka jäid või läksid koos sellega, kui poolaeg lõppes, läksite tagasi. Poola ei ole lugenud, aga suurem osa läksid minema sellepärast, et vähe jäi neid poola nimelisi aadlimehi, mõnel juhul on ka juttu, mis nad tegid, raiusid, raiusid vilja toorelt maha, möllasid seal, mis on ka arusaadav. Aga jah, seal, kus nad jäid Latgalesse Poola Liivimaal selja heitnud Pole mõistlikud alles, aga siin üldiselt niisugust asja ei olnud. See rootsi võim oli siiski nagu vastu võtmata usulistel ja keelelistel ja mitmetel põhjustel. Kuula riigi läänistus poliitikast rääkisime riit professor Enn Tarvel ihaldusväärsest Karksist veel paar sõna sellest samast Karksist, kuhu poolakatega ühte mesti hakanud Jürgen Vaarens kah lääni mõisa sai. Karksi oli aegade jooksul sattunud korduvalt sõja tulla. Karksis olid pere mehetsenud kordamööda sakslased, leedulased, poolakad, rootslased, venelased, ja kui Karksi 1602.-ks aastaks jälle vahelduseks poolakate kätte oli langenud, siis mõisahärra farens Bach Karksi elu enam nautida kaua ei saanud, sest just samal aastal Jürgen varens Bach hukkus Rootsi-Poola sõjas Viljandi piiramisel. Natuke hilisemast ajast, põhjasõjajärgsest ajast, Karksis jutustab üks arhiivisaade Peeter tõrvanud Karksi mees. Keelejuht jutustas 1938. aastal keeleteadlasele Paul Aristele lugu sellest, kuidas talupojad tahtsid pääseda kark sisse, sest seal olla olnud hea härra. Tegemist on ühe vanema mulgi keelesalvestusega. Siia Saaremaale ja siin oma kanu mõisadel tõrva valmistame. Ja tema poid piider sees ei ole seal Saaremaal tahtel olla, see oli suurem maale tullu. Surju mõise ja ja hakanud seal tõrva, põllud põlete. Ja Surju härrazi oli imekuri inimene olu, see oli oma tiinet ja orje seal vääga palju pessen ja ja vali ollu. TEEN. Sile Jul liial alati andas naha peale ja ja kulle kurje sõnu. Ja mina teen iberis tiin mese moodu. Temal oli seal Härra, et lähme Karksis ja mõisa suur koer oli annuse käest sõber, oru must koer ja Muri nini. Muri nimiäärses. Muidugi pidanud pageme, Tiid mudas julgenud tulla. Sellepärast et pillanud mõisa saksa saadav järgi võtta, võeti kinni ja viies tagasi maa peal ja, ja orja olemegi sa, neid Muri olu neil sessi, see kaitse, nende mõtsa luumeest, karusid oli vana vanast palju ja ja ses nii võiks ju ka inimeste ära murda. Neid. Hea meelega võlu sellest meelelt jälle paar orjarohket, pom ja Sovskist. Et no kas midagi. Tallinlasel tuli maad ja mõelises toll talses Seemel tart ja süümise materjaliga leiba ja nõnda et ta võis edes elada seal aarde seiskuda Eurova põllust sai ja. See oli Kaip kate kohabelda, temal oli kaits poiga ja ja kolm tütart vananen suvalises seal Daugava ärade mõisa võeti, sest selle perekonna käest ärade Neil lätsilises Murikul sena kokku boa muistoli valverbib, kas hüüa muiste oli suurelt juba ja juhenzi oli kõige vanem oli noorest pärast käsurenud viis Boy kärnisesi tulvil jäi ja siivses, aga seda Muringu taluga seal pidevalt. Tevaaligraažida haridussaanu ja läits Taagepera valla kirjutees. Oli tal siis kolm tütart ja ja poeegia. Ja selles liistude all, mis kainu kuulus siin ajalehte seen ja Ella vool jooki kes Soomemaal elas. Ja siis selle cum lõpp. Ja saade on samuti lõppenud. Poole ajast räägime jälle nädala pärast. Kuulmiseni.