Keelekõrv 473. saade täna istume siin stuudios kahekesi, selle saate toimetaja Mari Tarand ja minu ülikooliõpingutekaaslane ajakirjanik ja kirjastaja, aga kas ma võin ütelda, et spordifilosoof Paavo Kivine omal riisikol? Seda ma ütlen kindlasti, sest et sinu spordi kirjutades on alati rohkem kui lihtsalt sport. Aga meie saade läheb kuulamiseks sel ajal, kui inimesed on Pariisi MM-i küljes kinni kõrvapidi ja silmapidi siis. Ma valisin selle sporditeema täna selleks, et võib-olla need inimesed, kes tavaliselt keele kõrva ei kuula äkki juhtuvad seda kuulama ja saavad selle saate sõpradeks. Ja teiselt poolt võib olla keeleinimesed. Kuulavad ka spordiülekannet parema häälestusega ja suurema huviga ja teadlikumalt, kui nad natukene jah, aga mis ma nii pikalt siin keerutan. Sport, sport, sport, aga see sõna. Kui mõelda meie ajakirjanduse ajalukku ja esimestesse valgustuslikesse kirjutistesse, kas siis kohe oli sport veel mingi muusena? Ei olnud kohe sport, nagu kõikidel muudel elualadel otsiti oma sõnu võõrsõnadele, siis ka spordi asemel oli midagi muud, aga mul need ei, ei hüppa meelde küll. Minuga just sama lugu. Hakkasin mõtlema, et ma mäletan just laulud, turnijad tulevad, süüdistik sammuvad, eks need olid Vassis. Võimlejad. Torni IRL-i kindlasti ja tarnimine oligi üks esimesi organiseeritud spordiavaldusi Eestis. Nii et seal oli veel ihu, karastajad ja midagi midagi niisugust väga toredat. Naeratas ei olnudki üldis terminid, eks alguses olid ju jõukatsumised ja. Jõukangelased olid küll jah. Aga ma arvan, et konna muudes maades võeti ka see inglispärane termin sport kasutusele väga üldiselt siis siis küllap ta läks niimoodi. Ja, ja see on meil luus ja lihas ja ma loodan, et selle sõnaga ei juhtu nii nagu et ta asub mitmusse, nagu on läinud ideoloogiad, poliitikad, arengud ja kõik muud asjad, spordid ikkagi ei tule, vaid jäävad spordialad. Spordid küll ei tahaks, oskaks öelda. Aga miks on raskejõustik kergejõustik kui kergejõustik ei ole sugugi kerge? Seevastu raskejõustik on kindlasti raske. Kergejõustikus jah, on. No võib-olla ka siiski teda nähti niisuguse jooksmisi ja hüplemisena, mis tollel ajal veidi teravamalt vastandus raskejõustikule, kus oli ikkagi pommide ja kangide ja muude sääraste asjadega tegemist ja kus ka mehed mehed nägid, vastavad välja. Meie esimene kergejõustiku maailmarekordiomanik läkski number kolm, pere oli väga pisikene mees, minu meelest oli kuskil 173 pikk ja 65 kilo raske nomis. Kümnevõistluse kuningas, niisugune siis tänapäevaste mõistete järgi võiks olla. Nüüd ma näitan oma ignorantsi või teadmatust, sest ma olen küll spordisõbralik, aga mitte liiga suur asjatundja. Ütle, kas need helves kärbes ja sulgkaal on minevik. Raskejõustikus. Need on jah raskejõustikus aga kuna neid nimetusi ja kaalikat kategooriaid on nii palju muudetud viimastel aegadel, siis ei oska mina ka praegu hoobilt öelda. Mis raskejõustikualal, kas poksis tõstmises? Võiksid need nüüd kasutusel olla või enam ei ole, sest ma ütlen, see on raskejõustikus, on toimunud ka igasuguseid asju, sealhulgas halbu, dopinguga seotud värke ja siis on püütud nende kaalukategooriate muutmisega vastavalt kandenimede muutmisega muuta seda mängu nagu õigemaks ja paremaks. Kui suure eduga ei oska mina öelda. Mul tuli see lihtsalt äkki pähe, sellepärast et ma mäletan lapsepõlvest saadik minu meelest need olid nii poeetilised ja natuke naljakas, et keegi, kes on nii raske suuren, helves või sulg või kärbes, aga huvitav, kuidas teistes keeltes siis nendele vastavad sõnad on, kas oli siis vene keeles tõesti mingi muu koha või? Ei tea? Nuhad nüüd vist küll ei ole, ega ka mitte Comarjaga, aga, aga no vot ei huvita, väsin jah, kuna ma ei ole ka nüüd nii väga. Igapäevane spordiajakirjanik selles mõttes, et ma olen ikkagi raamatukirjas, ei olnud viimased 30 aastat. Oih, avapäeva väga paha, võtame siis järgmise asja. Kuidas on nende pallidega lood, no rahvastepalli oleme kõik mänginud ja ma uurisin lapse laste käest. Rahvastepall on alles ja üteldakse ikka rahvakas ka veel. Aga meie ajal oli võrkpall ja korvpall ja siis oli väravpall, kui minu lapsed olid spordiealised. Aga miks see väravpall ja käsipall? Kuidas see nihe? See ei ole toimunud minu silme all ega kõrva kuuldes, aga, aga ma tean, et Eesti spordiajakirjanikud on selle asja niimoodi otsustanud, et need meie enam ei räägi väravpallis, me räägime nüüd käsipallist. Noh see on nende otsus ja, ja selline on ka nüüd niisugune praktika ei oska ma siin öelda hea või halva kategooriates, selle kohta midagi. Ei, ja ma otsustasin juba ette, et tänane saade ei tohiks ühelgi juhul olla mingi hea ja halva otsimine vaid ma lihtsalt vaatasin, et üks värviline suur maailm, kus on ka nii palju huvitavaid asju, millele mina oma keelesaadetes üldse ei ole tähelepanu pööranud muul moel kui õiendanud. Miks te ütlete, et jõudis kellelegi rinnale, kui ta jõudis kõrvale või et miks te ütlete, et hävis kellelegi, kui ta kaotas? See tähendab, olen harjutanud neid soome mõjusid, aga nendestki on oma. Ma siinkohal ei saa jätta ütlemata mõnda head sõna teispool kaldal juba viibivale kolleegile Toomas Uba-le keda küll palju sarjati ja sageli õigusega tema keele pärast. Aga tegelikult oli väga värvikas ja andekas spordiajakirjanik ja kelle sõnad, olgu nad siis head või halvad, elavad edasi ja lõppude lõpuks selle sisu ja hõimu ihkan vihaskatas Kadeva. Jah, see on õige iga suurvõistluse aegu ja ka nüüd Pariisi kergejõustiku MMi aegu tõuseb rahva seas eks teatava protestid, torm, mille sisu on see, et miks reportereid räägivad meile nii nagu meie kuulda ei tahaks, miks nad ei räägi värvikamalt elavamalt kaunimalt huvitavamalt ja ma arvan, et need pretensioonid on suuresti õigustatud, sest jah, kadunud kolleeg Ubale tagasi mõeldes Sist temal võis küll juhtuda niimoodi, et kui ta lausega pihta hakkas, siis ei pruukinud alati sinna välja jõuda, kuhu ta soovis. Aga tal oli nii palju plusse. Ta näiteks hoidis võistlust täiesti ohjes selles mõttes, et et ta valdas kõike seda, mis toimus suurel väljal ja ta andis seda ka kiiresti adekvaatne laadselt, emotsionaalselt edasi, nii et ütleksin pisukese liialdusega hätta tundust tagantjärele tundub tõelise geeniusega võrreldes praeguse plejaadi esinejatega nii karmilt kusega ei. Nii on ja nüüd vaatame natuke seda jõudu ja võimu, see on üks asi, mis eriti no näiteks suusavõistluste puhul tuleb ikka ja jälle esile, et kas sellel või seal on neid võimu ja kergejõustikus ka, kas tal on võimu, et seda saavutada. Aga tegelikult on see tulnud Soomest otsetõlke kaudu, et kas riitega voima tegelikult otseselt, kas meil jätkub jõudu või siis püsivust, visadust, sitkust, kindlust. Ma ei tea, mida veel kõike. Selle Soome eeskujude asjus on ju ka niisugune noh, mitte vabandus, aga siiski tugev põhjendus, et kui meie maailm oli suletud ja meie spordi informatsioon tuli Soome televisiooni ja Soome raadio kaudu ja selle maa väga heade spordireporterite kaudu siis on arusaadav, et kui sa kogu aeg selleks, et oma rahvale anda hoiad võõrkeelset asja kõrva ja silma ees, et siis midagi külge jääb. Ja see põhjendus on pädev ilmselt, aga aga siiski tuleb ju ennast oma kõnes ja kirjas nii palju kontrollida, et sa leiad need omad sõnad ja mitte ei võta traharetsed või veel veel hullem poolt tõlkelisi sõnu oma tekstis, noh ütleme ka siis tekstiloome olgu kõnes või kirjas, ei ole midagi muud kui oma mõtet. Korrastatud väljaütlemine, et see soov oleks mul küll, et kontrollitaks oma keelekasutust, nõnda et ma kuuleksin mõtestatud organiseeritud teksti poisis loeksin. Täpselt nii, aga nüüd oli mul veel üks väike kõrvalehüpe selle ikka selle jõu ja võimuga, et võim on ju tegelikult ühes spordisõnast sees ja see on võimlemine ja see ei ole mitte jõudlemine. Ja see on nagu paradoks. See on täitsa huvitav on ja arutleda nende sporditerminite üle, mida, mis kasutusse jäänud või või, või siis ka nüüd uuesti kasutusse tulemas. Aga, aga, ja ma usun, et eesti keel on siiski küllalt rikas selleks, et oma omakeelsete väljenditega ära ajada oma oma oma tööd. Mida sa teed? Jah jaa, nüüd on ju niimoodi, et väga palju sporti ja eriti niisugust. No ma ei tahaks kuidagi kommertslikuks nimetada, aga ütleme, need kõige haaravamad ja kõige rohkem äriks muutunud spordialad nagu ütleme, jalgpall või hoki või levivad üle maailma ja nendel on maailmasüsteem, kuidas nendest räägitakse ja keelekõrva kuuled, on väga palju. No küsinud või märkusi teinud ikka nende divisjonide konverentside ja nende kohta, aga siin vist meie jõud või võim peale ei hakka, see on üks süsteem. Aga noh, kes seda, keda see ei huvita, see jälgige eriti. Aga noh, sageli küsitakse, miks konverents, et kuidas saab olla spordis idakonverents või Läänekonverents. Need on jah, otseselt tõlked nendest suurtest spordialadelt, mis sageli meist kaugel nagu põhja Ameerikas seal jäähokit ja ja muud sellised spordialad, et võetakse lihtsalt seal tarvitatavad sõnad ja öeldakse need eestikeelsetele välja. Ja ilmselt on siin ka see, et väga raske oleks hakata nüüd eesti keeles nagu astet leidma sellele nähtusele või, või asjale, mida eesti keeles olemas ei ole. Üks asi, mis on kuulajaid ka veel natukene ärritanud, vahel aga mille vastu vist ka õiget rohtu ei ole, on see, et kui sporti tuleb sponsorite abi, mis on loomulik, et siis võistkonnad ja meeskonnad saavad niisugused väga imelikud nimed, nii et ikka öösel Vootsika kaotab sellele ja teisele ja no mul ei tule kõik need praegu meelde, mis, mis leib või mis piim seal jookseb. See on, see on täiesti niimoodi, aga no vaatame, võtame näiteks Hispaania jalgpalliliiga, kus ühel meeskonnal rinna peale ootel või siis kuskil teisel maal rinna peal on Philips siis siis tundub, et need nagu omavahel võistlevad jalgpalliväljakul, mitte konkreetsema konkreetse klubimeeskonnad, nii et kommertson siin võtnud oma ja siin tõesti meie soovid ei maksa enam midagi. Ma arvan, et tõeline sport tahab juba kuulajate kõrvu tulla ja seepärast lõpetame keele kõrva seekord niisuguse küsimusega. Kuidas sa, Paavo Kivine, näed oma vaimusilmas ühte head ideaalset spordireportaaži. Ma olen seda võrdlust kusagil juba kirjas kasutanud, aga oletagem, et kunstlik lood maali ja siis keegi kunstiteadlane kunstikriitik kõrvalt peaks sellest andma reportaaži. Et midagi analoogilist on suure spordivõistlusel, et staadion on reporteril ees, seal toimub, kogub, mida asja on nagu elusmaal karikas, nüanssiline, sa pead siis nagu suutma seda, seda maali kuulajaile vaatajaile adekvaatselt vahendada. Tähendab, et, et sinu vahendus peab ikkagi väljuma spordispetsiifilistest raamidest. Oleks hea, kui sa oma nägemuse arhetaksid. Elu suurele Panoole leiaksid võrdlusi siia sinna, see eeldab muidugi kultuurilist haritust. Et see pilt, mida me ju kõik näeme kõlaks vahendaja suust palju rikkamana, kui me seda nagu ise oskaksime, sõnades väljendada. See on, see on nagu midagi sellist, kui usklik läheb kirikusse õpetajat kuulama. Ta on juba seda usku, aga ta tahab, et tema usku väljendatakse täpselt ilusti kaunilt, veenvalt, kellegi teise suu läbi. Siis saab ta oma usule veenva ja kauni kinnituse. Niisugune peaks olema nagu spordireportaaži ideoloogia. Aitäh Paavo Kivine. See oli tänane keelekõrv. Me kohtume nädala pärast kuulmiseni.