Ma mäletan sellest ajast põllutööd tehtud õige noorena siis nädala lõpus oli oma päev, laupäeval ja pärast sauna oli minul vähemalt paar tundi niisugune ekstaasi moodi tunne, et nüüd kõik muskleid on saanud oma oma kohustused, töö on tehtud, hing on rahul. Ei oska seda kuidagi kirjeldada, seda peab igaüks ise läbi tegema. Oleme külas, tõlkijal, kirjastajale kirjamehel, Pirita kloostri vaimulikul isa Vello salal. Vello Salo, millal saab inimese sisu küpseks? Õige raske ja siiski eluline küsimus. Me võiksime kirjutada isegi raamatu pealkirjaga mina, kes sa oled. Sest ilmselt meil on nagu antud keha, mille võime haigeks ajada puhta mõtlemisega ületöötamisega, kes annab selle käsu seda keha piinata, kes mina on? Ilmselt meil on midagi niisugust olemas, olgugi et on rumal ütelda, et me koosneme kehas ja hinges. Võib-olla on üks, kolmas veel mina, et kui palju neid põhiosi meil on? Või ka siis võib pikkamööda surra. Aga meie peamine dimensioon on kasvamine. Inimese eluaastaid on 70 ja kui tugev on 80? Seda kirjutati juba aastat 3000 tagasi. See ei ole muutunud. Ja me peaksime selle aja jooksul kasvama ja vilja kandma. See on muidugi kristlik vaatepunkt, kõigepealt need oleksid siis püha vaimu viljad armastus, rahu, headus ja nii edasi. On oluline kõigile, olgu nad nõid, mis usundist, mis maailmavaatest tahes. Et kes ma õigupoolest olen, mida oma peaksin tegema, mis on minu ja loodetavasti ka siis teiste jaoks hea, et ma teeksin. Aga millal need olulised elu küsimused teie ellu tulid? Ei oska öelda, minu generatsiooni saatuseks oli, et 18 aastaselt võeti meediast raamatud ära ja pandi büst pihku, meile nüüd teisi inimesi tapma. Ja see haridus ehk enne oli, mis ta oli. Niisugustest kutsumuse küsimustes ei olnud minu koolides juttu tulnudki. Ja esiplaanil oli siis nii suuna labane asi nagu kõik tiblad mättasse lüüa mida ma tänapäeval enam ei kordaks, aga, aga see oli tollal me läksime siis vabatahtlikena Soome Põltsamaa ühisgümnaasiumis. Õigupoolest selleks, et ikkagi Soome vabadust kaitsta. Ja see oli nagu esimene probleem, et vabadust tuleb kaitsta ja mingisugune arusaamine väärtustest meil oli. Aga kelleks me tahtsime saada? See oli veel lahtine, mina mõtlesin siis raadioinseneriks tänapäeval Ellaksist elektroonika või midagi nihukest. Aga see muutus kõik otsustavalt, kui ma jõudsin Rooma, kus mind viidi esimeseks ööks Pirita kloostrisse sealses 18. juunil 1945 ja vaatavad, mis naljakad mutikesed nad siin ringi kõnnivad. Hirmus pikad hallid kleidid seljas ja valge rätik peas ja ja siis, kui meie jõuta tapame, siis nemad varjavad juute, maja oli neid täis. Ja kui juudid hakkavad meid tapma, siis varjavad meid. Ei küsinudki midagi. Mis nad siis teevad, kui ei tapeta, kui sõda ei ole? Ja võite uskuda, et mis seal kaheksateistkümneaastasel kahe armee sõja sangaril. Raske ütelda, et naistel on õigus. Aga ei aidanud midagi. Paari päeva pärast tuli ütelda, tõesti, paraemo on aidata, kui tappa. Aga kõigepealt ei läinud ju vaimuliku seminari, vaid hakkasitegi õppima elektroonikat. Nojah, see on nüüd minu üksikjuhtum sest mõni tahab algusest peale arstiks saada farmatseudi yks mis iganes. Mina, kui pääsesin õppima, sest sõda oli seda takistanud siis hakkasin matemaatikat õppima juba ja lõbuska juba astronoomia loenguid kuulama. Ja siis jõudsin nagu päris taevasse ja sinna läks veel tükk aega mitu aastat. Ja ma arvan, et see kasvamise protsess ei tohiks peatuda. Sel silmapilgul, kui ma ütlen, et mul on midagi õppida olen ma vanu pooles surnud. Ja ma arvan, et hakkan peatselt lehkama. Inimestel, kel on vaimuküsimustest aimu, kellel on selle jaoks nina tunnevad seda haisu. Aga tegelikult me peaksime. Koguja Lugasvama. On üks niisugune ilus ütlemine, et me kõik sünnime vanadena. Ja peame eluaeg vaeva nägema, et noortena surra. Nii palju tuubitakse meile pähe. Parteis, ja kes teab, kus veel sellest lahti saada, on kohutav pingutus. Et olla mina ise, kes nüüd iial siis on kirjanik, luuletaja, muusik? Aga kas te mäletate ennast just neil sõjajärgsetel aastatel, et mis oli just selle kutsumuse kinnistamisel nagu kõige raskem, et millised olid need küsimused, mida te vaagisite? Ei, mina iseenesest ei vaaginud midagi. Tollal ma sain stipendiumi Šveitsi tribuuri, ülikooli jänes, sipendiumi jagati sõjas kannatanutele, neid oli siis igalt poolt, Saksamaa oli ka kaotaja poolel siis Saksast ja Austriast ja Poolast ja ja meie noored, kes olime siis sõja läbi teinud, omal nahal tunda saanud, mis need tapatalgud on? Meie peamine mure oli, see ei tohi korduda. Et mida nüüd teha, kuidas? Kuidas seda maailma parandada? Et sa läheks paremaks, nii et me olime sõna tõsises mõttes innukad maailma parandajad. Ja kuna see Friburi ülikool oli põhiliselt katoliiklik ja meil oli üks tore juhendaja, üks šveitsi preester, siis see toimus, kuidas öelda nüüd? Kiriklikus katoliiklikus kristlikus vaimus, käisime iga nädal koos ja pidasime suvelaagreid ja need olid need teemad, et kuidas seda maailma muuta, nii et teise maailmasõja koledused ei korduks. Ja lõpuks siis jõudsin otsusele, et kõige parem on nüüd minu puhul eesti rahva jaoks, kui ma hakkan vaimulikuks ja püüan siis uue testamendi või kogu piibli sõnumit eesti rahvale kuulutada. Looja räägib oma loomingu kaudu ja meil eesti keeles on nii tore, et meil on samast tüvest tuletatud loomine, looja, loodus, loodusseadus, inglane, võiks mõtelda, et neid söör ja püüa eitor kaks eri asja. Meil seda kahtrovski ei saa tekkida. Nii et see kutsumus on minule nagu juba sisse ehitatud. Aga ma pean nii palju vaikust looma enesest, ma hakkan aru saama, milles see seisab. Aga see tundmise või tunnetamise instrument on nagu erineva tundlikkusega. Et see, kuidas me oskame siis sedasama loodut näha selles täiuses ja ilusa tuleb meelde, et Uku Masing ühes kirjas unistab sellest, et et kui inimestele antaks selliste keemilist ainet nagu Adriano kroomi, no see on lihtsalt üks narkootikum, mida tegelikult toodab inimese aju, samuti. Aga et kui selle aine mõju all, siis inimene näeks korraga seda jumalikku täiust ja hakkaks teisiti mõtlema ja teisiti elama, et noh, me ei saa mingil moel propageerida narkootikume, aga on olemas ju väga paljuga ka selliseid vaimulikke harjutusi, mis ilmselt eeldavad väga suurt püsivust. Aga seda tundlikku meelt on meil võimalik siis ka ju kuidagi trennida. Mis te arvate, kui palju on inimene, inimese olemus aja jooksul muutunud? Põhiliselt minu arvates ei muutu. Kui ma loen nüüd tekste kolmandast aastatuhandest enne Kristust siis ma näen päriselt sama inimest nagu, nagu praegu. Aga jääb, et me tahame midagi uut avastada kogu aeg. Seegi on meile oma loomusega kaasa antud. Ja eriti ka soov nautida seda võib teha siis mingisuguste kunstlike ainetega. Aga loodu, looduse ilu nautimine ei ole mingisuguste kunstlike ergutite avarditega seotud. Ja kui ka mõni niisugune eksperiment mingisuguse mõnuainega võiks olla Positiivne, siis me teame, et paljud nendest ainetest kahjustavad meid päriselt jäädavalt. Nii et sellegi vastu tuleb võidelda. Ja eks elu ühest küljest olegi võitluskasvamise protsess, on ka võitlus. Neid maailmavaateid antakse meile kaasa ja pakutakse tänapäevalgi igalt poolt. Ka Risti kirikus on üle 34000 eri konfessioone siiamaale kõik põhinevat. Ta negatiivsena, et miks, miks nad nii hajali lähevad teisest küljest jälle tõestusena sellest jõust, mis pühakirjas on olemas. Aga peale selle on veel väga palju muid suundumusi näiteks java süsteem, kus vaadatakse sissepoole ja tehakse katseid ja siis teatakse lõpuks pea peal seismine viis minutit või 10 minutit või mis ta on, on väga hea. Ja kus saavutatakse niisugune sisemine tasakaal ja rahu ja ka rahuga kõigi teistega heaolu, mida ei annaks nagu mingisuguse kaifida võrrelda. Üks on silmapilkne või veidi aega kestev ja teine on niisugune pidev heaolu. Ma mäletan sellest aaspõllutööd tehtud õige noorena. Siis nädala lõpus oli oma päev, laupäeval ja pärast sauna oli minul vähemalt paar tundi niisugune ekstaasi moodi tunne, et nüüd kõik muskleid on saanud oma oma kohustused, töö on tehtud, hing on rahul, et ei oska seda kuidagi kirjeldada, seda peab igaüks ise läbi tegema. Kuidas hilisemas elus see rahu on teisse tulnud, mis te tundute hästi kindla ja paigas inimesena, et see inimene, kes on leidnud enda tee ja kes on leidnud endas selle sisemise rahu On raske öelda, kui palju see meist oleneb? Meil on õige raske jumalast rääkides, me oleme nii tibatillukesed, et kosmosetaustal nähtamatud, olematud ja siiski kogu universumi looja tegeleb iga sellise kübemekesega. Ja minul on tõesti olnud privileeg, küsiti ka televisioonis. Kurat, kas ma tõesti kunagi ole kahelnud usus? Ei ole. Kas see on nüüd minu teene või kust ma seda oskan kirjeldada? Suurem osa asjadest universumist jääb meile ikkagi müsteeriumiks. Ma mäletan, kui ma hakkasin siis 47. aastal füüsikat õppima siis oli aatomi algoosakesi nii ja nii palju ma ei mäletagi kuigi palju neid ei olnud praegu olevat üle 200 ja ma kardan, et me avastame neid veelgi häält, et me ei näe neid, me ei ole suutnud kindlaks teha. Me ei leiuta neid, vaid me avastame, kui palju keemilisi elemente on olemas ja, ja nii edasi ja nõnda edasi. Aga see on jah, üks viis maailma kirjeldada selle varale, mis on mõõdetav klassifitseerida seal tõesti olemas ja mida ei saa arvesse võtmata jätta. Aga kes ma ise olen? See on keskne küsimus ja meil on ilmselt antud suur vabadus. Minu elu tulemus on minu enda teha. Meil on ka üks laul, õnn on inimese enda teha. Kristlikust seisukohast võttes on keelatud kohut mõista. Ja kui ma hakkaksin ütlema, et üks kutsumus on parem kui teine eriti, et minu oma on parem kui teine siis ma olen kristlane. See kostab nii lihtsasti, aga, aga paljudes ütlemistes seda tähele ei panda. Ei oskaks mingisugust piiri või kvalifikatsiooni seada erikutsumust, selle inimene võib aga elu lõpus ka ära tunda. Ma olen vale teed käinud. Ja see on arvatavasti väga kurb kogemus. Ma kuulsin ühest juhtumist, kui sugulased kutsusid Surje juurde vaimuliku. Surje ütles. Ma olen kurja elu elanud, hädan kurjana surra. Õudne selle peale mõelda. Küllap seegi on võimalik, et mu elu luhta läheb. Et ma selle ära tunnen. Ega selle juurde jääda. Loodan, et ka see mees, kes seda ütles et ta jõudis veel Hästi surra. Siia tuleb muidugi kutsumuse küsimuse juurde ka see küsimus elu ja surma küsimus. Meil räägitakse paljudes religioonides olevat kõik samaväärsed. Räägib otsesõnu surnuist ülestõusmisest et elu on igavene. Et see elu siin on nagu kool, mille lõpueksam otsustab kuidas mu elu edasi kulgeb. See on põhiline. Kui tõesti surma on kõik läbi, et mind ei ole enam. Siis mis mõtet on ühelgi kutsumusele? Tänava pühkijast vaevalt jälge jääb. Mõnes poeedis jääb, mõnest teisest ei jäägi. Kui nüüd kaks inimest on, kellesse üks usub igavesse ellu. Ja teine ei usu. Kuna mõlemad surevad. Ja sellega ongi lõpp. Kas see, kes uskusid, et on olemas igavene elu, kas midagi kaotas? Kui aga on siis see, kes uskus, et ei ole ilmselt täbaras seisukorras Noh, see on nüüd üks inimlik mõtteeksperiment niisugune. Nii et elu ja surma küsimus. Ongi lõppude lõpuks usu küsimus ja ka kutsumuse väärtus oleneb sellest Esimese nõukogude okupatsiooni ajal räägiti sellest, et ei peaks olema. Pühapäeval peaks olema puhkepäev. Sellel päeva nimi, mis oli tuntud pühapäeva. No jõutud selle kuskile anneks. Ei räägitud selles, et vene keeles on raske Ženja. Et kui üks ateist ütleb teisele huvidimsemas Ksenia, ta ei tea, millest ta räägib. Küllap nad kohtuvad, aga Väikse üllatusega öeldakse nii väike sörk briis. Aga see pool sajandit atistliku kooli röövis meilt pühapäeva. Pühapäeva. Meil on praegu viis tööpäeva ja kaks äripäeva. Ja kõige hullem on pühapäev, kõige hullem. Äripäev. Minge täikale, minge vanade autode turule, seal näete. Te olete öelnud, et 45.-st aastast alates olete teinud igal keskpäeval ühe väikese lõunauinaku et selle nagu mõtte klaariks. Et kui seda inimesed järgiksid, võib-olla siis tõuseks ka meie keskmine vanus 120 aastani. Kunagi. Vanus ei ole oluline, vaid et et me ikkagi mõttekalt elaksime. Meile öeldakse, et mees peab jätma jälje kas naine ei pea või ja ei ole nüüd see lõunauinak isenesest tähtsam kui muud tervise eest hoolitsemise elemendid. Aga ilmselt kord isiklik kord peaks iga inimese elus olema ja ta peaks enese sisse kuulatama seda, mis tal on vaja teha. Üks kuulus itaalia pühak, kes kahjuks vist Eestis palju tuntud Giovanni Bosco nägi noorena lapsena õieti Unesed. Tema juhatas uulitsapoiss. Saadi kogu elu. Kui ta lõpuks suri, siis tema asutatud koolides oli 300000 noort. Ja ükski ei olnud vanglasse tagasi läinud. Olmet enamik neist oli sealt tulnud. Sellepärast õpetas neile elukutse midagi hästi tegema. Olgu siis särki või, või puusärki. Ta oskas õpetada üheksat elukutset, seisab kirjas. Meil on niisuguseid olulisi eeskujusid. Risi kirikus nimetatakse neid pühakuteks noh, kangelasteks, kuidas öelda. Aga argipäeva kangelased on nad kaugelt suuremalt osalt. Nagu see siis pedagoogika mida ma nimetaksin väga heaks. Kui on niisugune tulemused 300-st 1000-st noorest lükski vanglasse läinud. No võib-olla ikka üks oli, aga võtame selle arvesse. Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud vaid nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi. Ja see oleks midagi nagu inimeste üleüldine kutsumused. Mida sa iganes teed. Tee hästi. Siis maailmavaatest ja päritolust ja usundist ja milles iganes olenemata, et kui me midagi hästi teeme. Näiteks üks praegu moes oleva televisiooni programmi toimetaja, kui ta teeb oma saate Hässi olgu siis naerma ajamiseks, et inimesed tõesti naeravad, on hea meel. Või õudusfilmi, et oleks hästi õudne. Mõte, et mehest peaks jääma jälg või naisestaks jääma jälg. Väga palju neid täiuslikult tehtud asju jääb nagu vaikselt märkamatuks, ütleme näiteks ema tehtud hea puder lapsele on ka üks täiuslik loomingu akt aga sellest ei jää ju mingisugust jälge. Kas kõik on looming? Me oleme loojateks loodud. Miski ei kao jäljetult. On minu veendumus küll. Nii et meist igaühest kõigist meie tegemistest jääb jälg. See populaarne, ütleme need mees peab jälg jääma. See on nagu üks ergutuslaused. Ära ära maga, tee midagi. Aga see ei pea olema nähtav jälg, kui palju kunstnikke on surnud, ilma et oleks tunnustust leidnud pärast aastased oih. Kuidas me ometi ei näinud? Mida me ei saa ka teistele edasi anda, see on isiklik kogemus. Me saame seda kuidagimoodi kirjeldada, neid teist, kes on näiteks New Yorgis käinud. Mis te enne ettekujutus, mis see on, kas ei olnud põhiliselt erinev. Mis siis näe, sai. Meie kujutame ette teatud asju ja igaüks isemoodi. Ja siis, kui me neid kogeme, siis tuleb välja, mis tegelikult on. Kas me viime selle kogemuse hauda? Hauaga elu tõesti lõpeb siis küll. Aga on olemas ka niisugune asi nagu inimsoo kogemuste varasalv seal kõigi jaoks avatud kogu aeg. Ja meie päevil internet on meile kättesaadavaks teinud väga suure osa olulise osa maailmatarkusest. Tasub ainult otsida, see on kindlasti suur samm edasi inimkonna eluloos. Et igalühel võib Ülikooli raamatukogu taskus olla. Kas on veel midagi, millest te ise puudust tunnete, et mida oleks veel vaja õppida? On öeldud, et meediapooli asjugi aga peab niisama, et me ei tea nendest pooltki, mis me teab. Iga vastus sõdaga teaduslikus töös näiteks tekib otsekohe 10 küsimust. Ja kuidas öelda tarkusest puudus, ütleksin, et oskaksin neid elemente, mis mul on õigesti kokku seada. Millest see muutumine võiks saada alguse inimese jaoks? Pinonsen budismis on olemas selline mõõgalöök, mis, mis lööb ka mõtlemisele, annab nagu teise rütmi. Mingisugust universaal retsepti ei saa anda, see, mis ühele mõjub, teisele ei mõju lööb käega ja teeb vanamoodi edasi. Mäletan ühte tuttavad väliseestlast, kes tuli siia avasuja vabriku saatis oma töölised siis välismaale vaatama. Kuidas seal tehakse. Tulid tagasi, mis nad olid tundma õppinud, olid lääne automudelid aga tööl ei olnud sellest midagi märgata. Et võiks ka teistmoodi teha. Ja ometi nad olid elukeskkonnast välja tõstetud ja näidati, kuidas mujal tööd tehakse. Aga väga raske on igapäevasest Roovastikust välja murda. Ja tuleb jumalat tänada, kui see juhtub. Aga ka juba selle võimaluse otsimine on iseenesest, miks ma peaksin midagi muutma, võiks mõtlema, midagi muuta. Kui mu käsi hästi käib. Kapitalismi diskreetne võitlus. Aga mõtleme näiteks niimoodi, et te sattusite. Itaaliasse pärast sõda, seal leidsite endast preestrikutsumuse tutvusite ka katoliku kirikuga aga ütleme näiteks, et elu oleks läinud teisiti. Oleksid sattunud kusagile Burjaatias näiteks või Tiibetisse. Sellisel juhul me räägiksime praegu teie kui budistiga. Oleks on eesti keeles sant poiss. Nii et vaevalt või see oleks mingisuguse müstifikatsiooni siis, aga mitte mitte müstika. Ja ristiusu seisukohast ei ole midagi võimatut sellest, et üksteise usundi Sest tihtipeale on Meie rahvas niuke arvame, need katoliiklased on kõik ühepikkused ja laiused ja ei ole. Ja et üldse kirikufunktsioon olevat jumala asemiku funktsioon ei ole Kristuse asemik, on, on paavst, kirikupea ja asemik on ikkagi asemik, mitte Kristuse kuulav, paavsti sõnavaid, paavst beat Kristuse sõna kuulama ja aru andma. See on nagu inimese jaoks põhiline selle äratundmise jõuda, kui tillukesed me õieti hoole tibatillukesed oleme ikka kõik otsijad ja jääme otsijad, eks, ükskõik targaks me ka ei saaks ja seda tunnustas ka Uku Masing, kes ütles, et tema on võib-olla usklik ateist ateistlik, usklik, mis, kuidas ta nüüd väljendas. Need on ainult sildid, mis me siis eriolukorteri külge kleebime, aga ega me neid kunagi täielikult kirjeldada ei saa. Meie päevil on ikkagi see informatsiooniuputus, mis väljendub sõnades ja Krist peamiselt inglise keeles, siin meie internetis surfajadele, sellest me ei pääse üle ega ümber. Ja kui läheb keskuste luks vaimsete asjade üle, siis oleks väga tark tegu kohe alguses öelda, et mis sõna sinule tähendab. Sovjeti esindaja ütles demokraatia, et nendel on maailma täiuslikke demokraatia ja mingisugune ameeriklane ütles, et nendel on kah demokraatia. Et need olid kaks täiesti eri mõistet kreeka keelest, see sõna tuleb veeemmoson rahvassikale. Tiia on võim, rahva võim. Et mis sellest oli Nõukogude liidus järele jäänud ja mis Ühendriikides. Vello Salo te olete elanud 10. erinevas riigis Itaalias, Hollandis, Saksamaal, Kanadas võib-olla Eesti jaoks eksootilisemad on Jordaania, Iraak, Kerge kohane ja te olete, et ütleme, sattudes võõra rahva võõra kultuuri sekka. Et kui kiiresti te leiate endale kontakti selle nende erinevate inimestega, et tekib ka mingi selline sama mõtteliste ringe, kellega teil on hea olla koos. See on nüüd õnneasi ja põhiline on muidugi keel. Tuleb ära õppida selle maa keel, kus ollakse, ja Itaalias on olnud kõige kauem ja esimesed kolm aastat võib-olla ma ikka sülitasin kõrge puu otsast itaallaste peale. Laisad ja räpased, jäi ta töötaja ja. Aga siis hakkasin vaatama, et tooted Nad ikka kõige lollimad ei ole, need oskavad head veini teha, head juustu ja ja hästi elada. Ja siis, kui keele poolest on läbikäimine hõlpus, oskad ise niisama nende keel, kui nemad siis muidugi leiab sõpru ja muidugi vaenlasega. Nii et see jääb minu arust igal pool põhiliseks, et kui ma lähen teise rahva sekka, siis ma respekteerin seda rahvast sellega, et ma õpin ära tema keele. Kui ma neid respekteeri. Ja meil õnnetuseks on siin maarjamaal küllalt näiteid tuua sellest. See on õnnetus. Suur annetus. Kuidas te Iraaki sattusite? Õppides piibliteadusi Jeruusalemmas? Ma vaatasin, kuidas sealsamas Jeruusalemmas, Kiidroni orus olite Tuinid telgiga. Ja muidugi midagi meiegi mustlaste moodi. Nad elavad nii, nagu elati aastatuhandeid tagasi vana testamendi päevil. Noh, nüüd kõlkus muidugi telginööri küljes ka transistorraadio tegi lärmi, aga põhiliselt elati samamoodi ja ma tahtsin seda ümbrus araabia keelt, mis on kuidas öelda, lähedane sugulane heebrea keelega ja leidsin, et Mossulli preestriseminaris oli vabaõppejõukoht ja läksin sinna ja õpetasin siis pühakirja neli aastat ja nägin nii mõndagi siis sellest kohaliku rahva elust mis oli paljuski Aabraham ja seal oli ka siis kaamelite karjamaa oli lähedal ja kaamelikaravanid käisid veel ja orje peeti ja kõike niisugust puht klimaatiliselt. Ikkagi põhjamaa pojale minna sellisesse keskkonda, kus on väljas 30 40 kraadi kuuma, et siis on praegu just väga kosutav mõelda sellele, kui me oleme sellises sügistalves ja väga rõske niiske. Külm poeb kontidesse kogu aeg. Erinevusi rahvaste ja kliima ja mille vahel on väga palju ja nad teevad elu huvitavaks. Sealhulgas ka siis ülemana parane temperatuur, mida ja meie ei kannata hästi välja. Isegi kohalikud ei kannata ässi välja. Minu õpilased tulid sügisel tagasi nagu luukered. Poisid olid kuni viis kilo kaalust maha võttes saad magada palavuse pärast isegi kohalikud ikka üle 40 kraadi. Need. Erinevused ei tähendanud nagu minu jaoks midagi erilist, küll aga need, mis on vaimumaailmas. Kuidas seal lauldi näiteks? No mitu inimest laulavad korraga, nad ei laula päris korraga. Alguses oli see nagu, nagu esitas nagu ka etioopia muusika, mida ma sain Vatikani innovas kuulata Etioopia kolleegiumis. Hoopis teistmoodi põhimõtted või selle muusika põhietioopia muusikas oli siis pianisti majas Ford Sandu, nagu meie, ütleme üpris äkki röögatasid nagu ütleksin. Ja mis oli huvitav trummid kirikus. Mida ma enne kuskile neid neid Iraagis ka ei olnud. Aga need sobivad täis asja juurde, kui sellesse sisse elada ja üks minu unistusi olekski Etioopia külas olla ülestõusmispühade öösel 50 trummiga käiakse protsessioonis ümber küla, ma mõtlen, see paneb kindlasti pere keema. Ka mõni selline maa, kus te olete tundnud ennast erakordselt hästi, et justkui võiks olla nagu teine kodu? No see on ikka Itaalia Euroopa iluaed, aga mitte midagi muud öelda. Üks haruldaselt õnnelik koht, kus on siis, et Ruskidest peale igast sajandist mõni kinnisMussis, et midagi on ehitatud, mis seisab seal sama koha peal, kus ta seisis 3000 aastat tagasi. Nii et kui keegi sünnib itaallaseks, ta on ikka minu arust õnnelaps juba neljakäpukil ronib siis mitme aastatuhande kultuuri otsas, mis on hästi säilinud. Seda noh, ma olen ju sumeris kõgenud väljakaevamistel ja seal on olemas veelgi vanemaid asju, aga see on niivõrd palju vaheldunud ja muutunud vahepeal see on ikkagi teine asi, siis kõrbeelu ei ole nagunii rikas. Aga teisest küljest ma ei ole ennast kuskil tundnud kuidas öelda, ebamugavalt või et ei ole nautinud kas siis tundrat, teisel pool polaarjoont või siis sedasamast sumeri, kõrbe kõigil kohtadel on. Nende kirjastamise kirjutamise tõlkimise õpetamistööde kõrval. Kas teil on olnud lihtsalt aega mõnikord ka niisama olla, et kas te olete lihtsalt mõnes kohas istunud, selg vastu palmitüve, habe tuules, vaadanud rändavaid pilvi? Kindlasti, või ka üldse mitte midagi teinud, et mõnikord nagu liiga tööd teinud ja ei ole ei jõuaks isegi paela endale kaela panna, mõnikord niisugune tunne, aga neid kauneid hetki on ka siin Pirital praegu kui juhtun välja vaatama, kui on taevas täiesti värvide pidu, et jäädki vahtima, suu ammuli. Niisugust asja ei oskaks meie teha. Ja seda, jumal tänatud, juht, Klubi iga päev ja on algusest peale juhtunud, on palju huvitavaid asju nende 80 aasta jooksul ette tulnud. Tekstid on olulised asjad. Muusika on oluline, mis on veel need kas siis lihtsalt loodud asjad või inimese poolt loodud asjad, mis on teid inspireerinud. Mõtlen seda kõige laiemas mõttes nagu elu mõttes inspireerinud, tekitanud vaimustust, rõõmu sellest, et oled elus mingisugused lõhnad, tuuled, värvid, mis on veel sellist? Neid asju on ikka õnneks väga, väga palju. Tuleb meelde Kanada indiaanisuvi, nagu öeldakse, meile öeldakse millegipärast vananaistesuvi, ma ei tea, miks ta ei võiks Vanameeste suvi olla. Ma olin käinud juba enne, kui magan Kanadasse, läksin teisel pool polaarjoont Soomes ja ka seal olid sügisel lehtede värvid väga ilusad ja väga kirevad. Ja kuulsin siis seda indiaani sügise kiitusse. Käitusin õlgu, et noh, mis ta siis ära ei ole. Aga siiski Kanada. Rikkus võib küllus üliküllus ikka 10 korda. Kuidas öelda, siis luksuslikum? Me ükskord meile korraldati üks paadisõit ja see paadisõit oli saarestikus kõik oli siis neid sügisvärve täis ja need peegeldusi ka veest vastu. Nii et seal võis sellest värvikirevuses täiesti purju jääda. Emm ikkagi kujuteldamatu, seda peaks igaüks ise nägema ja soovitan seal teatud ajal sügisel Kanadas käige ära, kes saab käia. Kas te pika elu jooksul lolluseletega teinud? No ikka hästi palju sest nagu pühakirjas seisab lollusele otsaga Alles aru, olgugi, et meie Juhan Liiv on niukse ääremärkuse kirja pannud, et mõnikord on niisugune tunne, et pead oma lolluse sisse sumpama. Ja kui lollus siis lõpuks ära näidati, olnudki lolluste suur tarkus. Nii et mõnikord näiteks üks töö pooleli jätta, mis on ummikusse joosta, ei oska enam edasi teha ja mainida, võtta Viila või minna sauna või mis iganes rutiini katkestamine on pealtnäha ehk loll tegu, aga, aga tegelikult tark tegu ainult, et kuidas seda nüüd, kes seda inimesele ütleb? Tagantjärgi tarkus on meile kõigile tuntud mõista, ma loodan. Sest need, kes ennast targaks eksimatuks peavad, neile võib ainult kaasa tunda. Kas on mingisuguseid selliseid olulisi elu küsimusi, mis on teie jaoks saanud nagu vastuse just selle elukäigus, et kus te nüüd ütlete, et vot kui ma olin seal 20 või 30 või 40 nüüd siis mind see väga, see väga kipitas mul ja sellest ma ei saanud kuidagi üle. Aga et nüüd ma võin öelda, et 82 aastaselt Et vaata sellest, ma olen nüüd küll prii. Selginud sihid silmade ees on luuletajad öelnud. Eks meie kasvamise protsess ole see, mis ta on, ikka vähehaaval õpime juurde. Ja kuulus padre, bio. Annab jumal meile teada, kes me oleme. Ja see on üks niisugune paljude väike luu eest prantsuse külastus. Kolm vanameest läksid viinamäele kõplama. Natukese aja pärast panid tähele, et ja kui ei ole. Et ei tea, et vanamees juhtus midagi, läks külasse tagasi, kuskil teeäärses ta ka ei olnud. Kiriku ukselüliks kõbla Läks sissi Akistub kirikus, küsib, et mis sa teed? Ei midagi erilist, et mina vaatan teda, tema vaatab mind. Nii et see kaemus palve või kuidas teda siis sõnastikes nimetatakse? Võib-olla selle elu kõrgpunkte kuidas kellelegi antud. Kõneles katoliku preester isa Vello Salo. Saate pani kokku Jaan Tootsen. Muusika autor Reno karsija Falls.