Ja minu komsomoli pidid nii tervena ei säilinud. Aga see Arnold Kruusi dokument on hästi säilinud. Mina ei ole selle värvi lõhna juures küll, mulle meeldis see liimi lõhn. Nii et kaitseliin ei tahtnud juurest ära läinud. 40 aastat see on pikk aeg dokumendi hoidmiseks. Arnold kruusi komsomolipilet, millest kõneles Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja Meeta Vannas oli kõik need 40 aastat lakapealsel hävimisohus. Jah, liimi lõhn on küll kadunud, ent alles on jäänud kirjaread. Arnold Kruus, Paul soesoo ja Tamara rand on sellesse piletisse oma allkirjad jätnud. Viimane neist, Tamara rand, oli aprillikuus 1941. aastal võtnud Arnold tilt liikmemaksu kaks rubla. See nooruke tütarlaps oli Karuse vallas komsomoli, liikmemaksude koguja, aga samas ka masualgorganisatsiooni sekretär. Ter oma eelmises saates jõudsime sõja alguspäevani mis Karuse valla kommunistlikest noortest edasi sai. Sellest tänases saates meenutab Tamara rand. Siin on vabastamistunnistuses Ranta määra sündinud 22 4002 kümmet Karuse vald Läänemaal vabastati üheksandal 11942 pärast karistuse kandmist. Temale määratakse avaliku julgeoleku huvides kuueks kuuks järgmised kohustuste keelud. Politsei valve all. Seda jõudis Eesti territooriumile seitsmendal juulil. Üheksandal juulil oli rinne jõudnud Märjamaa lähistele. Umbes sellel ajal arreteeris oma kaitse Tamara ranna selle eest, et tütarlaps oli kommunistlik, noor ning komsomoliülesandena viinud sõja puhkedes noormeestele kätte mobilisatsioonikutsed. Nii tuba oli mehi täis ja siis igaüks esitas küsimusi ja siis üks mees küsis, see oli veel siit üks rannamegi mihkel, see küsis, et teadet. See oli koosolek. Et mis mees seal vene keeles rääkis, masinad teadmiset, aga sina olid täpselt sealsamas seal koosolekul, kus mina, mina ei osanud vene keelt ja mina ei saanud aru, aga võib-olla sina oskasid vene keelt ja said aru. Ja siis jäi vait ja mina küsisin, et kus teil siis nüüd minu panete, et kell on juba nii palju, ütles jälle sinna, kus kommunisti koht on ja siis viidi mind sinna vangimajja. Ega meile ei antud siis süüa ega midagi ilma joomata, olin seal koodi meile leiba, leib oli terved, leivad visati sinna kambrisse sisse, meie ei saanud tüki leiba kätte ja siis me palusime ikka, et andke nuga, siis viimaks kandsid, siis me saime sealt leiba lõigata. Esmaspäeva hommikul pandi meie uksed kinni ja keegi enam ei tulnud. Meid, vaatame, aga me tahtsime juua, tahtsime välja minna ja siis hakkasime klapime, siis tulid, andsite jälle tüki leiba, meil igalühel ja välja ei viidud. Ja Madis, teisipäev, kolmapäeval, kui siis see prohmakas käis seal Meie kambris oli siis igavene suur tolm ja praht ja ja me vaatasime, et kuskilt hakkab valgus paistma, hakkasime liiamist karja, arvasime, tulijan, karjusime ja siis saime sealt välja, ma ei mäleta, kuidas jooksime, mina olin paljajalu. Mulje, mis see kampsun ja, ja sussid või mis need jäid sinna sisse ja siis võeti meid kohe jälle kinni ja seal oli siis üks ööbik jukusi on vist Rootsis, nüüd see, sellel oli üks niisugune raudkild käes ja ütles, et tead, ma ütlen sulle, et need teile pommi ei visatud, et Me sidusime granaadid kimpu ja kirjutasime sinna kuskil, kus oli kõige rohkem meie ja sellest mina tean, et on granaadid, mitte ei pommitatud. Palju te üldse Lihula vanglas oli? Viis, siis üks sai sealt mehed vast surmaga, tema läks ahju vahele nagu värjamendid, aga meie olime seina. Ühesõnaga meil oli, meie oleks võib-olla kõik saldaga laud, vahesein oli ja see laud vähesein kukkus teise seina peale niiviisi ja me jäime siia vahele. See meid päästis, aga sinna, kus nad selle granaadikimpu viisid oli, arvasid, et 25 inimest on olnud ja siis oli seal Lihula endini. Üks kingsepp oli kits ja see oli olnud näri all. Ja see jäi elama. Ja, ja siis nad tegid seda, et noh, et kelle, kes seal nad lasid seal veel kohapeal neid haavatuid palju maha. Lihtsalt kuulil lasid pähe ja muud midagi, nad oleks Erusse võib-olla jäänud, aga nad seda ei oodanud. No siis meid võeti jälle kinni ja siis viidi sinna kus nüüd on see Lihulasse intonad, seal oli ennem keskkool, sinna viidi meid kokku. Aga siis õhtu lasti meid vabaks ja siis hakkasime sealt jala tulema. Olime nii kaua rahulikult kodus, sakslane taganes kohe ära, juba sakslane läks Pärnu ta nisuke. Valitsusvaheaeg oli midagi. Ja siis läksin ma Haapsalu ja Haapsalust edasi, läksime Hiiumaale. Kas te loeksite koos partei ja komsomoliaktiiviga septembri lõpus? Meie olime teisel aiadelise aktiiv tuli teise laevaga, kus see õnnetus oli nendel? Haapsalu sadamas oli aktiivi evakueerimiseks kaks kaatrit, mis mahutasid umbes 120 inimest. Umbes kella viie paiku kästi tritel rohukülla sõita, et hiljem sõjalaevade saatel Hiiumaale minna. Evakueeritavad aga ei täitnud seda korraldust ja võtsid kursi otse Hiiumaale. Sellega korralduse mittetäitmine läks aga kalliks maksma. Merel süttis suur kaater, mille pardal oli 83 inimest. Tunnetuskaatril tekkis õlilambi plahvatuse tõttu mootoriruumis. Teine kaater jõudis aga Hiiumaale. Assi kiire põgenemine ja see segadus, aeg seal Hiiumaal, mis mõtted seal olid endal noorel neiul peas? Edasi läinud ja mul oli võimalus minna, olin juba selles nimekirjas, pidin minema Leningradi edasi, aga sakslane tuli niivõrd kiiresti peale, haavatuid oli nii palju ja ei, kes olid terved, jäime maha. Ja siis sakslane ju võttis kohe meid jälle, korjati kokku, et kes need on, kõik registreerisime ära ja kaheksanda novembri õhtul jõudsime Haapsalu üheksanda novembri hommikul läksin politseisse, registreerime, sealt pandi kohe kinni. Viidi vangimajja, haapsallu aastasel vangimäes, olime jaanuarikuuni. Jaanuarikuus viidi meid edasi Tallinna Lasnamäe vangimajja. Mäletan nii külm Amik oli 25 kraadi oli külma ja meil ei olnud mitte midagi seljas, kõik olid nii paljalt ja lahtine, auto oli ja meid viidi selle lahtise autoga edasi mitu aastat salongi. Minul kestis aasta ja minul kestis sellepärast päästa, et mina läksin siit ära. Ja, ja siis ta inimesed teadsid, et ma olen vangi mees ja neil jäi süda rahul, et nüüd on ta seal istub, aga nemad kaebasid järgmise suvel minu peale uuesti. Aga siis juba uuriti seda asja, et mis ma siin teinud olnud ja no siis enam nagu ei määratud midagi, siis sai selle aastaga lahti. Oma küla inimesed kaebasid tee peale, eks see näitas seda, et nad kartsid seda nurgas tütarlast ja tema lahtisaamist. No ei tea, mida nad kartsid, eks nendel olid südamed täis, nagu oleks mina seda valitsust aidanud siin üleval pidada või nii nad kartsid igati ühtlasis. Kas õhtute ei olnud niisugust tunnet, et keegi tuleb kätte maksma? No miks ei olnud, me olime alati hirmul, ma tean, siin no siis olime. Ja ta ikka kenad. Ja siis oli siin üks omakaitse ülem oli ja see tuli üks õhtu siia ja ütles, et vaat tema tahab minu juurde magama tulla. No ja meie olime kolmekesi kõik kolm noort tüdrukut meil siis siin ei olnud ju see kasuema, see oli vangimajas ja ja siis hakkasime paluma, et me, et kuidas siis niiviisi, et tule magama, et ei tule ja siis süda sai täis, ütles, et nüüd ma näitan teile, mis teist saab alles ja siis olime hirmul kaes käisime tädimehe juures rääkimas, et vot niisugune hirmutamine, nali, et see hirmutas neid Meidja, aga siis see tädimees käis rääkimas teise päeva, ta oli kaine, siis ikka midagi ei teinud. Kas suvenõukogude korra pooldamise eest istus kogu teie perekond vangis või milline oli see süüdistus? Kõik ikka selle uue nõukogu korra pooldumise pärast, sellepärast et kasuisa oli ju ka valla täitevkomitee esimees. Ja kasuisa oli ukrainlane, noh, mind ei olnud siin kodus meil, kes kodus olid, siis nad rääkisid, kuidas käidi otsimas kasuisad isegi vilja masindamisest otsiti ka ja siis mesipuud läbi otsinud, et kasuisa seal sees on. Aga tundub, et tütarlastest komsomoliaktivistidel vedas rohkem kui noormeestel. Jah, meie vallastütarlastel vedas rohkem küll, kui noormeestel. Tütarlapsi oli vähem kinni, ka mina olin ainuke tütarlaps. Kuhu sõjasündmused viisid Karuse valla poisid, sellest kõneleb oma sõjamälestuste läbi Karl Õismaa kunagine Vatla, komsomoli algorganisatsiooni sekretär, kes praegu töötab Haapsalu rajoonilehe toimetaja asetäitjana. Kolmandal juulil toimus kutsealuste mobilisatsioon. Hommikul siis kogunesime vallamaja juurdeveoautodele järele. Ja sõitsime Haapsallu. Haapsallu oli kokku tulnud Läänemaa kutsealuseid. Mul on raske seda arvu öelda, minu arvates võis seda olla 700 ämber või ka 200 lähedal. Noori mehi tähendab kolm aastakäiku. Ja kuna Venemaa oli tunduvalt suurem kui praegune haapsalu rajoon ja kuulus ka veel terve Hiiumaa ja osa endist Läänemaad on ju Rapla ja Pärnu rajooni all siis on arusaadav, et niisugune suur arv noori kokku tuli. Haapsalus olime kuursaali juures, et ära. Ja järgmisel hommikul tuli siis Paul soesoo meie juurde ja tegi selle teatavaks, et Haapsalus on moodustatud rahvakaitseüksus hävituspataljon. Paul Soesoolt pöördus kutsealuste poole siis üleskutsega astuda vabatahtlikud sellesse üksusse. Teeme soojus aga sealtsamast kuursaalist väikse laua välja, istusin laua taha, panime kirja nimed ja kui ma ei eksi, põhiliselt on need kommunistlikud noored, aga oli ka teisi organiseerimata noori. Ja rivistati üles, läksime pall sooja, viis meid siin. Haapsalu vana gümnaasiumi või keskkoolihoonesse. Seal oli hävituspataljon asupaik. Teeme siinkohal meenutustes väikese pausi, et selgitada kuulajale, mis eesmärgil loodi hävituspataljonid. Sõna saab ajaloomuuseumi direktor peet, sillaots. Esialgu oli nende eesmärgiks diversantidel ja parašütistide vastane võitlus, keda sakslane küllaltki hulgaliselt juba sõja esimestel päevadel hakkas rindetagustesse rajoonidesse alla heitma, et siis kergendada korrapidamist ja üldse tagala kindlustamist. Selleks siis rind Räsessioonides vastavalt Nõukogude Liidu valitsuse otsusele hakatigi selliseid väeüksusi vabatahtlikest looma. Kuid meil kujunes aga olukord selliseks siin meil Eesti territooriumil. Et need hävituspataljonid, mis siin loodil need põhilised muutusid vahetult lahingutegevusest osa võtvateks sõjaüksusteks. Sest vaenlane edasitung oli niivõrd kiire, et teatavasti juba juuli siin üheksandal 10. sakslaste eelsalgad jõudsid märja mani välja siin tõsi, küllastus nende vastu ja siin nelja-viie päeva jooksul. Eelsalk purustati 16. diviisi väeosade poolt. Kuid kohe peale seda saadeti siia juba siis ka Tallinna hävituspataljonid osa teistavaid pataljoni, kus ka mina olin ja osa neljandat ja meie olime rindel Pärnu suunas kuni augusti teise pooleni. 19. augustil meie kaevikutest vahetasid meid välja uuesti regulaararmee osad ja meetodi Tallinnasse, kus moodustati esimene Eesti kütipolk kõikidest nendest hävituspataljonidest ja töölispolkudest. Karl Õismaa kuulus sellesse kütipolku, enne aga haapsalu hävituspataljoni võitlejana saida vastutusrikka sõjalise ülesande. Tuli sõjakomissari asetäitja kapten diakov kutsus välja nimekirja igemeid 10 hävituspataljoni poissi, kõik endised komsomoli algorganisatsiooni sekretärid ja tegi meile, teatas, et meie ülesandeks on organiseeritult viia kutsealused Nõukogude Liidu tagalasse väljaõppele. Kutsealuste väljaõpe toimus Kirovi oblastis. Tee sinna polnud lihtne suur kaubaaurik, millega Leningradi poole sõideti saatus Kunda lahe suudme kohal miini otsa. Leningradi jõuti puust allveelaeval Aegna mis Karl Õismaa sõnade kohaselt olevat uhke auriku kõrval olnud. Kui Bilbas. Leningradist edasi liiguti eželoniga Kiirovi poole, kus algas kutsealuste väljaõppe. Siit jätkab Karl Õismaa. Me hakkasime omavahel arutama, need üheksa poissi, kes me olime, kas jääme siia, tehti ettepanek meil sind poliittööle jääda selles sõjaväeossa, aga me oleme ikka Haapsalu hävituspataljonis arvel ja kange tahtmine oli sakslasi ja nii ka mees mehe vastu näha kord ja nii otsustasimegi, lõpuks tulime tagasi, jõudsime Haapsalu juulikuu keskel just parajasti selleks ajaks, kui see kasaria Lihula lahingud olid läbi. Teatavasti see oli üks, üks niisugune suurem lahing. Sakslased jõudsid ju väga kiiresti. Üheksandal juulil olid need juba Pärnus, 10. olid need Lihulas ja Lihulast tulid nende eelsalgad üle siia juba Haapsalu lähistele, jõudsid välja. Aga siis otsustati sakslastele anda vastulöök ja selle Võtsite nendest lahingutest osa, siis piirivalveüksused ka madrused ja hävituspataljonidest, haapsalu hävituspataljon, aga samuti ka Tallinnast. Hävituspataljon tuli. See lahing toimus, Kasari jõe ületamine oli sealjuures kõige niisugune. Raskem moment seal lahingu juures siis. Komandör laanin, kellele anti postuumselt hiljem Lenini orden, Tase Kasari silla all sai surma, aga siin andsid suure osa meie hävituspataljonmehed, kes tundsid nagu olukorda ja teadsid, et Kasari jõgi on suvisel ajal väga madal mitmes kohas ja ja viisid nagu sakslase selja taha, seal osa meie vägesid ja sakslased põgenesid hästi kiiresti. Siis Lihula suunas. Lihula mäel lõhule mägi on õrnuse kõrge järsk mägi ja seal oleks olnud sakslastelt küllaltki head positsioonid, aga samal ajal tehti Virtsuse Saaremaalt jällegi dessant ja see jõudis väga kiiresti edasi jõudis juba Tuudile välja sakslasi ähvardas siis kihulast nagu ümberpiiramine ja sealt nad siis ka kiiresti taganesid, asuti jälitama ja ja kui me jõudsime kohale, siis oli, oli jõudnudki kõige rängem moment selle juures, nimelt jälitajad sattusid väga hoogu ja ettevaatuse, nagu unustades Audrus sattus sakslaste valitsusele ja sellega Tallinna üks hävituspataljon sai väga rängalt kannatanud, temast järele jäänud mehed, osa tuli meil haapsalu pataljoni täienduseks ja selle järel oli meil veel mitmeid niisuguseid väiksemaid lahinguid, nii hästi sakslastega kui ka kui ka metsas peituvate bandiidi jõukudega sõdisime siis kuni augusti keskpaigani. No täpsemalt vist oli 18. või 19. august, 19. vist oli, kui meid viidi Haapsalu hävituspataljonist, siis kaks roodu Tallinna, kui moodustati Tallinna kütipolk, esimene ja kolmas rood, hävituspataljon viidi siis Tallinna ja üks rood jäi Haapsalu maha, hiljem ta evakueeris Hiiumaale. Mina olin siis esimene suudlus ja sattusin sellega Tallinna. Tallinnas oli õhtul hilja meid seal. Miks te seda kütipolku ja samal öösel kohe pandi autodele ja viidi Kiviloo ja Perila sellesse piirkonda, sinna nende kaitselahingutesse viidi, nendest lahingutest võtsime siis osa kuni Tallina langemiseni Tallinna lähistel ühes lahingus. Ma sain põrutada ja sealt piiramisrõngasse ja kui siis kahe mehega, kellega Tallinnasse üritasime jõuda, siis sattusime ühes kohas sakslaste valitsuse peal ja need võeti vangi. Siit algas Karl Õismaal kuni sõja lõpuni kestnud vangipõli mitmetes koonduslaagrites. Selle juurde tuleme tagasi ühes oma järgmises saates. Tänase saate lõpetaksime aga ühe huvitava sõjaepisoodi ka Läänemaal. Paar aastat tagasi kirjutas meile kodu-uurija Jüri Püvi, et Balti punalipulaevastikku muuseumisson admiral Kudrjavtsevi mälestused, millest ta räägib, et Haapsalu lähedal Rohuküla all seistes augusti lõpul on tema laeva komandörina jälginud randa, et kas sakslased on juba jõudnud rohukülla. Siis on ilmunud äkki üks mees sinna, kes on hakanud signaliseerime laeva on Haapsalu partei algorganisatsiooni sekretär ja et palub anda tuld juurika asustatud punktikohale, kuhu on ilmunud saksa tankid. Ja nemad on siis arutada, on niisugune erakorraline juhus nagu niisugust asja varem meresõja ajaloos ei teata, et suurtükiväetuld oleks juhtinud juhuslik mees, pealegi veel mandrilt tundmatu mees, aga on arvestanud siis, et aga mis siis fotod on, et anname mõned proovilasud selle järgi see signaliseeris, et võtke 100 meetrit Haapsalu poole. Järgmiseks kui nad siis olid lasknud, siis signaliseerib mees, et andke nüüd tuld kõigist torudest. Täpne no mulle jalgu tekst, kahtlus, et see on nagu mingi legend on, kuidas see niisugune asi sai võimalikuks olla, et kuidas siis selle juures niisugust tuld sai juhtida, pealegi on Rohuküla-Alt otsejoones endise juurika kõrtsi, kuidas ta sinna sai, mets on vahel ja nii edasi. Ja siis mul tuli meelde üks hävituspataljoni kaaslane, valt saar, tema on praegu Lääne kaluril tööl ja oli hävituspataljon vabatahtlikult. Ja okupatsiooni all oli ka vangis ja tema midagi selletaolist nagu rääkis, ja siis ma küsisin, et kuidas see oli, et kuidas ta selle juurika kõrtsi juures seal plindris siis olite siis, ja siis ta rääkis, et nemad olid seal kolm või neli hävituspataljoni meest olid selles ja üks madrus oli, neil oli telefoniühendus Rohu küll, aga ja siis, kui ilmusid saksa tankid ilmast sisse, madrus kiiresti sinna helistas rohukülla ja paaril ja siis hakkasid kusagilt hakati tulistama, ilmselt veel seal laeva pealt. Ja kuni siis tankid jõudsid vigastada neile väga lähedal, nii et see üks tank vähemalt sai tabamuse selle juures ja ka nemad, kui hakkas staablindaažist tulema, siis sat. Taas sai kaastabamuseni, et nad kutsusid selle tule enda peale välja. Ja sealt nad kuidagimoodi siis ära taganesid. Niisugune juhus oli.