Tänane saade kõneleb kunagisest Piirsalu valla komsomoli algorganisatsiooni sekretär-ist Endel Ratasest. Miks teie stendi valisite enda komsordiks? Sellepärast et tema oli niisugune Ace noormees, kes hakkas kohe rääkima seda juttu esimesena meile tema haaras nagu õhust. Kuigi jah, meie oma perekonnas oli ju ka kommuniste ja niisuguse, aga aga see nii äkki nagu ei tulnudki pähe selle organisatsiooni astumise küsimus või mõte. Aga endal oli esimene, kes, kes tuli ja hakkas seda noortele rääkima. Ja sellepärast ta sai ka sekretäriks. Endel Ratas on sündinud 19. jaanuaril 1920. aastal niisiis aastaid oli tal vaid 20, kui Piirsalu noodeta endi hulgast komsomoli juhiks valisid. Kust võttis noormees nii palju otsustusvõimet ja sihikindlust, et hakata hoidma kuue poole? Oli ta ju pärit kodust, kuhu 1940. aasta juuni vaevalt et rõõmu tõi. Isa oli vallavanem, kõige vanem vend oli lauakaitseliidu pealik, nagu öeldi. Üks vend oli kodanlikus armees, lendur. See muide läks üle Nõukogude armeesse, oli kapten, kui ta langes Riia avastamisel juba see õhkkond, milline siis kodust paratamatult valitses. Tuli temal enne murda, kui temast sai kommunistlik noor. Võib arvata, et 40 aastat tagasi oli Ratase peres tõsine probleem. Klassiprobleem. Üks poegadest oli nagu teisest puust tehtud. Oli süü selles, et poiss oli rohkem haridust saanud. Endli elulookirjeldusest kommunistlikuks nooreks astumisel loeme. Lõpetasin Piirsalu kuueklassilise kooli 1933. aastal. Kuni 1936. aastani töötasin isatalus, siis läksin õppima Türi aianduskeskkooli ja oma esimesed kogemused noorte organiseerimiseks. Sain Türi aianduskeskkoolis maanoorteringi esimehena. Salme kuningas tol ajal perekonna nimelt kiirad tutvus Endliga 1937. aasta suvel. Koolide vaheajal siis me olime kõik seal ju ja, ja neil oli talu ja minu vanematel oli talu ja siis käisime meiereis. Eks me siis selle meierei trepi peal saimegi tuttavaks. Tiival õudeid, hirmus suured endale aitas mul tõsta neid piimanõusid, mina olen niisugune pisike ja kitsekesed. Niiviisi meie tutvus algas, mis, mis meid veel sinus olid muidu see maa, noort ring ja sport. Mõlemad sportisime mõlemad tegime kergejõustiku ja õhtuti tavaline, kus alevi noor läks, läks palliplatsile, seal toimusid meiliga õhtul peaaegu, kui ilm lubas ja väsimusaste lubas. Võrkpalli võistlused. Loomulikult jätkusid spordivõistlused ja pallilahingud ka 1940. aasta suvel. Ent need suvekuud tõid palliplatsile uued jututeemad. Poiste-tüdrukute ees, kes varem olid kuulunud kodanliku korra noorsooühingutesse, seisis küsimus, mida edasi teha. Läänemaal oli juba loodud kommunistliku noorsooühingu organiseerimiskomitee. Ajalehtedes kutsuti üles noori astuma uude noorsooorganisatsiooni. Ja nii siis pallilahingutel see asi selgeks vaielda tegi. 1940. aasta sügisel loodi ristil komsomoliorganisatsioon ja selle etteotsa valiti Endel Ratas. Aeg oli niisugune huvitav, sest meiega tundsime, et see on tulnud meie aeg, see kiskusin, nooredati iga erguga kaasa ja et meil oleks olnud ühtegi ebahuvitavat komsomolikoosolekut. Vaat seda küll ei olnud, et me Igablesine seal, seda me ei tundnud, mis tähendab niisugune asi? Meil olid 1000 tegevust, mäletan, ma sain oma esimese ülesande, soe Su kutsus välja, ütleb Osofaiimine, aastapäev tuleb, AT, esineb loenguga. Taevas hoidku mina ja hakkan loengut pidava. Tehti ülesandeks, tuli täita niiviisi ja esinesin juba midagi tund aedik rääkis nuusata himistes rahvusvahelist mopri aastapäeval ja ja kus, kust mida tuli teha, mis soesoo püstitas, meie suisa püstitas need ülesande. Õppige vaidlema. Teate, vaidlus teritab mõistust ja meil on ikkagi praegu nisukene, terav klassimoment. Et meie ei tea ikka, kes on meie sõber ja kes on vaenlane. Ja kui teie lähete mütsiga lööma oma vaenlast, siis ei saavuta mitte midagi. Lugege ja õppige vaidlema, mis me siis võtsime kätte, võtsime ateismi käsile ja siis tohtisime, tuulasime seda, sest see kirik oli küllaltki suure suure mõjuvõimuga seal hääligaleerid ja laulatused ja kõik niisugused asjad ja eks siis meie hakkasime siis seda tudeerid. Ja, ja mis meie komsomolikoosolekud olid enamus lahtised, aga siis juba määrata ära, kes millise küsimusega esineb ja, ja kes on ikka sel ajal komsomolikoosolekud osa võtnud lahtises komsomolikoos olevat, teadku, millised teravad probleemid üles kerkida, kui teravaks, ma ei tea, kas meie alustasime koosolekut õhtul kell viis lõpetasin sihilikult hommikul kell viis sai vaieldud terve öö ja lahatud küsimusi ja millest meie noored võtsid osa, sel ajal olid metsavarumishoogtööpäevad. Et ühtki noort oli tarvis talle kaks korda öelda. See oli midagi, ma ei tea, niisuguseid asju üldse ei tundnud, et kellelegi pidi minagi kaks korda ütlema. Kui teatati, et vot sel päeval läheme, siis olid kõik nagu üks mees koos. Ma mäletan veel, kui me käisime esimesel metsavarumispäeval, tohutult sügav lumi oli. Ja no mis sellel ajal siis ikka jalga panna, sel ajal ei olnud ju neid pikki säärikuid oli seal potiksol jalas ja paar paari villaseid sukki. Ja ikka oli, olid üle põlvede lume sees aga terve päevaseid tööd tehtud ja õhtul sai rahvamajas tantsitud Cavel. Vot nii, möllasime küll. Täpselt samuti kui praegused noored ainult ilma viinata, seda me ei tundnud, kui noormees tuli peole või meie õhtule viinalõhnaga, sellel näidati kohe ust. Jah, ja mis veel olid, kevadkülvivolinikud olid valdades meie noored siis ülemnõukogu valimiste ajal esimesed valimised olid, olid meie noored agitaatorid, mõni isegi käinud agitatsioonitööd tegemas. Aga selleks, et, et olla agitaator selleks pidise noor enne väga palju lugema, väga palju teadma. Endal Ratase juhtida oli Piirsalu valla 20 liikmeline komsomoliorganisatsioon. Mida valla noored ette võtsid, sellest juba kuulsite. Missugune oli aga noortejuht ise, sellest kõneleb järgmine fakt. Kui soesooäär oma esimeseks sekretäriks tuli, siis tema sõitis kõik vallad ise läbi ja tutvusele kaadriga niiviisi ta hakkas siis omale sinna komsomolikomiteesse otsima nüüd helgemaid päid, kellega siis hakata seda noortetööd kohapeal juhtima. Ja niiviisi siis tõmmati meelse Endel Ratas k. Niisiis kutsus eel KMÜ Läänemaa komitee sekretär Paul Soeso Endel Ratase Haapsallu instruktoriks maakonnakomiteesse. Endli kodu ja vanemad, kellest oma vaadete poolest lahku oli löönud jäidaga ristile. Jõudis kätte 1941. aasta juunikuu Piirsalu naabervallas Kullamaal põletati uus maasaajate talusid. Kõikjal oli tunda läheneva sõjaohtu ja need, kelle käes oli vana korra ajal võim ja õigus olnud. Tootsid seda jälle tagasi saada. Kuidas elati ristil, Ratase peres, millest räägiti ja mõeldi, on praegu raske öelda. Teada on, et nende pere kuulus Eesti nõukogude vabariigist väljasaadetavate hulka. EKP ajaloo kolmandas köites öeldakse, et selle vajaliku aktsiooni ajal tehti ka vigu. Käib see Ratase pere kohta raske öelda. Enda kohta igatahes küll, sest. Ka Endel oli see, kes toodi Haapsalus, pandi ristil. Ja kui soesoo kuulis sellest, et ratas toodud ristile istus soesoomasinasse, sõitis ristile järgi ja petis endiselt rongist välja. Muidugi, seda mitte oma loaga, vaid julgeolekuülem oli vits. Ma läksin muidugi julgeolekukomiteesse, nii nagu pärast Nende inimesed rääkisid asja pealt, nägid pannud vitsale rusika laua peale, et kui sina viid ära minu komsomoliaktiiv, ütle, kellega mina hakkan siis tööd tegema. Ja sai loa võtta endale sellest samast rongist välja. Ja viis poisi tagasi. Ja mida tähendas temale siiski see vanemate äraviimine? Ta oli ainult 20 aastane. Ta läks vahepealsete kuude jooksul täiesti halliks. Ta oli muidu niisugune hästi brünett poiss, lokkis juustega. Ja ühel jutuajamisel. Ta ütles mulle nii, et tead, Salme kõik ei oleks nii raske. Kui ma teaks, mis sai emast ja Sulevist. Mehed, nemad mõistavad ise oma eest hoolitseda. Et ema on ema ja Sulev oli ikka niivõrd väike alles. Ja ilmselt seedeTani rõhus. Kui komsomoli ridadesse astudes tuli Engel esimest korda lahendada küsimus, kummale poole jääda, siis nüüd tuli tald teist korda otsustada, kas jätkata kord juba valitud teel. Ta jätkas hiljem on Endli veendumuste kohta öelnud tema noorem vend järgmist. Endel oli see, kes esimesest hetkest haakus sellesse ja tema sellest enam ei loobunud. Need on tema enda noorema venna sõnad et kõiki teisi võis murda, haavad endid, tema veendumustest keegi ei murdnud. Endiselt tema ikkagi leidis, et see oli kõige õigem sest tema ju kasvas kodus, mis oli täiesti vastupidine kus olid tõekspidamised hoopis teised. Ja ometi temast sai niivõrd veendunud kommunistlik noor. Oleme oma meenutustega jõudnud päevani, mil algas sõda. Nii kui sõda algas, siis meil hakkasid valdades koosolekud muidugi instrueeriti kohapealset aktiivi. Et kuidas käituda ja kui tuli käsk hävituspataljonide moodustamiseks, siis käib ju ka kohapeal viidi noortega koosolekuid läbi. Endale oli siis üks neid, kes, kes käis meie vallas koos Türiga meie nooriaagiteerimasse. Endel Ratas võttis osa kõikidest Läänemaal peetud kaitselahingutest Kirblast kasaris paliveres ja Haapsalu lähistel taastab meenutusteks sõna Salme kuningas. Vihmule endist nii vapustavalt meelde jäänud sellest perioodist. Siis ühes lahingus bandiitidega sai meie pataljoni vanemleitnant väga raskesti haavata. Ja tema elu rippus nii juuksekarva otsas. Tal oli vaja teha vereülekanne, aga siis juba haigla konserveeritud veretagavarad olid jäänud juba nii väikeseks. Ja seda gruppi just ei olnud, mida oli vaja üle kanda, sellele leitnandile. Tehti siis teatavaks, otsiti siis poisse pataljonist, et kellel on sama veregrupp, et mis sobib. Ja endale oli siis see, kes ütles, et võtke minult, et minul on nullgrupp. Ilmselt ta teadis oma veregruppi, mina sel ajal küll ei teadnud, minu peretuppa. Me olime läksid, andis haiglas oma verd. Me läksime teda veel saatma ja kuulama, kuidas, kas operatsioonid õnnestub, kas me paneme leitnant õnnestub päästa või mitte. Kui ta tuli sealt haigla uksest välistatuikust, oli täitsa hall näost, et ta nii palju andis verd ära. Sa ütlesid medali siis paar päeva maasikaid ja ja panime teda nagu puhkama, aga tema ei hoolinud sellest režiimist. Ja viimane kuu poolest augustist, kui oli palli võrra nahing ja öösel kooli taganemis käskis. Haavatud tuli ära viia, avatud, läksin kaasa ja siis peeti meid kinni, suure silla juures oli meil seal raudtee silla juures, viadukti juures oli valve. Peeti meie masinad kinni seal ja siis kuulen äkki soojusu häält ja siis ma nägin Soesodja ratast viimast korda. 31. augusti õhtuks tuli punaarmeel vaenlase ülekaalukate jõudude ees jätta maha viimased kaitsepositsioonid Haapsalu lähistel. Koos regulaarväeosadega taganes Hiiumaale enamus nõukogude partei- ja komsomoli aktiivist. Hiiumaale tagunejate hulgas oli ka 16 aastane tütarlaps Meeta Vannas. Praegune Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja META Vannas teie raamatust häirekella hüüd, me teame, et endal ratas jõudis Hiiumaal. No ma ei saaks öelda, et ma teda väga lähedalt oleks tulnud, aga kokkupuutumus temaga oli. Ja samuti ikkagi Läänemaa komsomolikomitees ja juba Hiiumaale minekuga, nii et kõik need ööd Läänemaa noored ja Hiiumaa noored. Me olime nagu üks pere ja seal mul tuli ka temaga kokku puutuda. Sõjaolukorrast ja sellega kaasnevatest raskustest hoolimata jätkasid Hiiumaal tööd kõik tsiviilasutused, sealhulgas ka komsomoli maakonnakomitee kelle eestvõtmisel organiseeriti ka õpetajate nõupidamine, mille tulemusena avasid esimesel oktoobril Hiiumaa koolid oma uksed. Ometi käis neljandat kuud juba mandril sõda. Nii nagu meie elasime, nime elasime ka selle sõja ajal, valla täitevkomitee juhtis komsomoli, algorganisatsioonid tegutsesid, õhtul läksime ilusti rahulikult magama, hommikul teadsime, mida oli vaja teha ja, ja nii keeruliseks. Oi teada, millal sul on vaja loomi vastu võtta, millal on vajada kaevikud teha, kusjuures meil oli seal viljakoristusaeg, seal ei kartulivõtmise aeg, kõik need tööd käisid rehepeksu, masinad lendasid külades, käisime talgutel rehti peksmas, elu läks täiesti kohe nii koju. Kui pidi minema, ütleme, teadsime, et elada tuleb ju. Kui nüüd rinne lähenes Hiiumaal, siis oli jällegi meie kohalikel noortel ülesanne igati takistada vägede edasiliikumist selleks, et anda võimalus meie vägedel laevadega evakueeruda. Ja siis ma mäletan ka minu minu kodukoha lähedal seal nöövee silla sai õhku lastata ja vot selliseid asju sai tehtud juba. Ja, ja mina ja minu õde Tahkunasse sinna viimasesse lõppu ei läinud enam. Ei läinud sellepärast et meile anti korraldus jääda just kaitsma neid positsiooni, kus meie elasime J. Nii palju kui meil võimalik oli, õnnitagedabilaga säält takistada, aga takistada me saime ainult ainult sellega, et teha takistus teedel. Nii et see oli meie otsene ülesanne. Aga kuidas need viimased lõpu mäletab, enam ei näinud. Ma mäletan, kui soe sojaoinas. See oli siis, kui oli juba dessant, oli tegelikult Hiiumaal, see oli paar päeva juba. Lahingud käisid siis viimast korda, nägin neid ja mul on nii meeles just selle soe su sõnad. Ta ütles seda tüdrukut, vaadake, tepist ei sure. Ja rohkem ma teda ka ei näinud. Paul soesoo kangelastegu Tahkuna majaka juures on kõigile teada. Vähem teame neist, keda Hiiumaal Kärdla rannapargis hukati. Et Hiiumaal puudus vangla, siis viidi kõik vahistatud vanglaks kohandatud kalevivabriku endise omaniku, kahekorruselise halli puumajja. Seal oli teiste hulgas ka Endel Ratas ja Meeta Vannas koos oma isa ja emaga. Kohtumõistmine elu ja surma üle käis seal nii. Teie olite üks väheseid, keda üldse üle kuulati. Ja minu teada on kaks inimest keeles. Nii et üks oli üks viil Antoni nimeline. Töötas miilitsas. Tema sai peale seda vabaks. Ja teine olin mina, kes käis rohkem, rohkem ei käinud komisjonis. Ülejäänutele kirjutati tagaseljaotsus elu või surma kohta ja kaks tähte, eks. Ja oligi kõik. Aritmeetiline otsus oli, igaüks andis mitu aastat. Ütleme, et neli aastat, viis aastat, oi vähe kuus aastat pandi kokku ja aritmeetiliselt Sist jagati komisjoni liikmete arvule, kui tuli rohkem kui neli, see oli mahalaskmine. Niiviisi lihtsa tehtega saadud tulemust hakati realiseerima 25. 26. ja 27. novembri varahommikul. Viimati nimetatud kuupäeval lükati ka Villem Vannaseia Endel Ratase kambri uksed lahti. Ja muidugi see. Hommik kui need väljeviidi muidugi ei lähe kunagi meelest. Ilus, värske lumi oli sadanud. Ja hommikuhämaruses. Viidi välja. Ja mõne aja pärast, siis oli kuulda õige lähedalt kogupauke ja tõesti paneb imestama, et tegi niivõrd jultunult linnapargis laste maa ja 27. novembri hommikul hukatute hulgas olid Teie isa ja ka endal ratas noormees, kellest meie tänane saade kõneles Endel Ratase kohta ainult nii palju tahaksin siiski öelda. Tartu kinodes. Ja väga kahju. Tema elu diviise lõppema.