Ründame koos Hendrik Relve. Kas siis neid tänavuse hooajarännak, kuid mööda maailma troopilisi saari ja tuletame siinkohal kiiresti meelde, kus me kõik siiamaale juba ära käinud oleme. Kõigepealt olime seal Vaikse ookeani saarestik, kes seal Okeaania saartel ja seal olime sisust, Uus-Kaledoonia vaatu saarestikus. Ja eriti pikalt viibisime veel ühel Vanuatu saarel sellel värvikal ja mitmekülgselt annal. Ja sealt edasi läksime juba hoopis India ookeanile ja olime sessellidel eelmise saatega saime siis ka siis sellide rännakud otsa. Nüüd läheme siis uuele saarele, see on Borneo ehk Kalymantani saar. See on väga suur saar, üks maailma kõige suuremaid. Päris hiidsaar kohe ja selle avastamine, noh, see ikka võtab aega. Ja noh, tänavat ütleme siis sissejuhatavas saates, et et kus Borneo ehk Kalymantan siis täpselt asub ja kui suur ta ikka siis tõesti on ja ja mõtleme ka selle peale, milline on sealne loodus. Ma käisin Borneol pool aastat tagasi, nii et üsna hiljaaegu ju tegelikult ja kõiki neid oma muljeid ja elamusi, mis ma sealt sain, eks ma neid tahan ka hea meelega edaspidistes saadetes jagada. Nõndamoodi kõlab siis Borneo ehk Kalymantani saare traditsiooniline muusika. Et kas pole niuksed, nõiduslikud, helid, need pillid, mis selliseid helisid tekitavad? Neid nimetatakse kungideks. Rong on selline eriline, löökpill koosneb sissepoole painutatud servaga metallketast ja seda kasutatakse tegelikult aasia muusikas päris palju. Ja vot kui need konge on kohe too siis tulevadki sellised väga kõlavad ja efektsed helid. Kui seal Borneol olime ringi rändasime, siis me käisime ka ühes külas sellises käsitöökülas, kus iga pere tegelebki just nende kongide tegemisega, see oli väga õpetlik käik, saime siis lähedalt vaadata, kuidas kongide meisterdamine käib ja ja ka ise proovida neid helisid seal. Ja teistpidi see kongide muusika varasematel rändudel kusagil Sinaasia kandis. Ma olen seda kongide muusikat ennegi kuulnud näiteks Malaisias Indoneesias ja, ja eriti jäi just see nõiduslik kõla meelde seal paali koogide orkestrimuusikast. Ja noh, meie jaoks on nad sarnased, aga ma olen kindel, et näiteks Malaisias ja Indoneesias tehakse väga selget vahet millise kandi vangide muusika see on ja Borneol on ikka veel üks eriline variant, sellest. Ühtviisi nõiduslikud on nad igatahes kõik. Ja kui nüüd mõelda selle Borneo ehk kallimantani saare peale, siis kõige alguses siis kõige õigem on alustada vist sellest, et mis nimi siis on, et et tal nagu kaks nime ja see on niimoodi, et ka rahvusvaheliselt mõnel pool kutsutakse teda üht ühtemoodi mõnel poolteistmoodi eesti keeles on muide niimoodi, et et vanem generatsioon mäletab ikka, et saare nimi pidi olema Borneo. Aga siis kusagil mingil ajal nagu märkamatult algasid need soovitused, et ei, et nimetame seda saart ikkagi nüüd hoopis Kalymantaniks. Ja kui nüüd mõelda, et noh, ajalooliselt rahvusvaheliselt, et kust need sõnad või nimed siis õieti nagu alguses päritan siis asi on nagu ajaloolises plaanis suhteliselt lihtne. Sest oli niimoodi, et kuskil 19. sajandil oli esimest korda kui see Borneo saar, mis nagu varem nagu ei kuulunud õieti üleni, mitte kellelegi see jagati siis need üleni ära kahe euroop võimsa riigi vahel. Need olid kaks koloniaalmaad 19. sajandil, mõlemad suured koloniaal alad kuulusid maailmas, Hollandile ja Suurbritanniale ja nüüd siis põhjapoolne osa läks siis suur võit Tallinnale ja lõunapoolne osa läks Hollandile. Ja edasi läks ajaloos niimoodi, et pärast teist maailmasõda see koloniaalvõim sealkandis nagu murenes. Ja see põhjapoolne osa, mis oli Inglismaa käes, see läks siis Malaisia föderatsioonile ja lõunapoolne osa, see läks Indoneesia Vabariigile ja praegusel ajal nende kahe riigi piir seal Borneol lähebki täpselt seda endist koloniaalvalduste piiri mööda ja Malaisia nimetab siis oma poolt Borneo oks ja Indoneesia oma poolt kallimalt daniks. Aga tegelikult nii lihtne see ei ole. Sest seda saare nime kokku nimetavad need mõlemad riigid ka erinevalt, et Malaisia nimetab tegelikult kogu seda saart Bornaks ja jälle Indoneesia nimetab seda järjepidevalt alati Kalymantaniks ja vot seevasturääkivusi see tuleneb jällegi ajaloost, sest oli niimoodi, et kusagil juba tükk aega pärast teist maailmasõda läksid need kaks noort riiki sel Borneo saare pärast päris tõsiselt tülli, see oli seal kuskil kuuekümnendatel aastatel. See oli ikka kohe niimoodi toimusid lausa sõjaväelised kokkupõrked seal Borneo pinnal ja, ja tüli kasvas ja muutus täitsa ohtlikuks ja ja ei teagi, mis sellest oleks saanud. Aga siis rahvusvaheliselt jõud noh, eesotsas just inglastega tulid siin vahele ja nõudsid, tuleb see relvastatud võitlemine siin lõpetada ja siis kehtestatigi need piirid, noh, ikka needsamad piirid, mis ajalooliselt varemgi olid olnud ja need kehtivad siiamaani. Vot see on siis niimoodi, et jah, Malaisia nimetab seda saatnud Borneo oks ja ja Indoneesia Kalymantaniks ja imelik on see, et, et seesama erinimed vaatamine on kandunud laiali ka rahvusvaheliselt, nii et mitmed maad nimetavad täitsa kindlalt seda saatiku kolimontoniks ja teised jälle Borneoks. Näiteks Venemaa nimetab teda väga kindlalt ikka kallimad Dani saareks ja kui mõelda, et millest see nüüd omakorda tuleb. Noh, ega ma täpselt ei tea, ma ei ole kuskilt lugenud, aga ma kahtlustan, et siin on jällegi need ajaloolised põhjused. Sest asi oli niimoodi, et et need nimed on jäänud minu arust eelistatuks sellest ajast küsimusse Indoneesia Malaisia konflikt ja siis see sõltub sellest, et kumba poolel mõni maailma riik siis parajasti oli. Inglased olid noh, rohkem Malaisia poolel, sellepärast nad nimetavad seda saatis Bornaks ja Nõukogude liit oli all kindel indoneesia toet sest selle ajal oli Indoneesia valitsus ju täiesti kommunistlik valitsus ja Nõukogude Liit toetas seda igati. Ja sellepärast ma arvan, nimetatakse ka praegusel Venemaa seda saart Kalimaltanics. Nii et päris huvitav tegelikult see, see nimelugu, kui seda niimoodi pikalt lahti arutada ja ja nüüd, kui nüüd ikka mõelda, et, et kuidas siis eesti keeles ikka see õige oleks, et et kumb nimi siis ikka on õige eesti keeles, kas kallim Anton või, või Borneo siis noh, praegu ju eesti keele reeglite järgi on niimoodi, et Demokraatia igaüks saab kasutada seda nimekuju, mis tahab. Tal on nagu natuke eelistatum, aga tegelikult kui ära põhjendad, siis võid öelda ka rahulikult, Bornia vale, see ei ole. Ja noh, minu isiklik niisugune kujutlus on küll selline, et see Kalimantoni nimi, see on meile, ma arvan, jäänud sellest nõukogude ajast, sest kuuekümnendatel aastatel nii palju, kui ma neid õigekeelsuse sõnaraamatut nüüd uurisin oli just see aeg, kui järsku hakati soovitama, et saar võiks nimetada eesti keeles Kalimanud Ta on üks, noh, ja see oli ju just see aeg, kui see konflikt seal toimus. Ja kui siis ka Nõukogude Liit võttis niisuguse kindla hoiaku Indoneesia poolele. Ja kui nii võtta, siis võib-olla niimoodi, et praegu tõesti ja eesti keeles võib nimetada nii ja naa. Ja mina isiklikult eelistaks ikkagi seda Vornja nime. No kasvõi juba sellepärast, et kuigi see on maitse asi, aga enamik maailmast ja enamik Euroopast nimetab seda saart ikkagi vorm, jaks. Ja nõnda siis kõlab see Borneo rahva traditsiooniline muusikapala kuulama hakkad siis kuulama, jääbki selline väga eriline muusika. Aga kui nüüd vaatakse, et kus vorm ja siin maamuna peal ikka täpselt asub. Ja kui suur ta suurus on ikka ikka tõesti võimas. Ta on ju ikkagi maailma suuruselt kolmas saar Gröönimaa ja Uus-Guinea järel ja, ja kui panna nüüd, kes see Borneo saar näiteks Euroopa kaardile ja siis ta katab ikka kohe mitu riiki. Igal juhul on ta näiteks suurem kui päris suur riik Prantsusmaa kokku ja ta on suurem kui Baltimaad ja Poola kopp kokku. Ja kujult on ta selline ümmargune, üsna ümmargune ja tema läbimõõt on keskeltläbi nii kilomeetrit ikka päris võimas vahemaa ja seda tuhandet kilomeetrit Borneo saarel läbida. No see on ikka eriline vägitegu, sest seal Borneo saare keskel seal ei ole teid, seal on väga hõre asustus. Ja ometi mõnikord mõned tublid rännumehed teevad seda risti läbi Borneo matka, seda soovitab isegi kuulus reisijuht sellowli Planet. Ja ka eestlased on seda teinud. Mina tean näiteks, et detsembris 2011 läksid neli inimest niimoodi risti läbi Borneo ligi 1000 kilomeetrit. Näevad liikusid siis peamiselt mööda suuri jõgesid aga vahepeal ikka läksid jala ka kuskilt üle mägede. Eks see oli elamusterohke matk kindlasti internetist, muide saab selle kohta isegi lugeda üht-teist. No kui meie seal oma eestlaste rihmaga käisime, siis meil oli nagu eesmärk kest, rahvuspargid, sest need on ikka maailma ulatuses tohutult kuulsad, tohutu põnevad, tohutult elurikkad. Ja me käisime siis peamiselt seal Borneo põhjaosa rahvusparke pidi. See oli muidugi hästi põnev. Ja nüüd, kui ikkagi jälle tulla tagasi siia gloobuse juurde ja vaadata gloobuse pealt seda Borneo saart ette, et mis ta ümber seal on ja kuidas ta Aasia suhtes asub, Nathaniel seal Aasia kaguosas kuulub kindlasti Aasia maailmajao külge, aga mandrist asumit ikka päris kaugel, nii 500 kilomeetri kaugusel. Ja, ja tema palju lähemal on mitmed hästi suured saared, sellised nagu Jaava ja Sumatra ja Sulawesi gloobused. Seal on ka seda näha Eesti selgesti, et et Borneo saar asub ikka tõesti täiesti ekvaatoril ehk siis teiste sõnadega, ekvaator käib peaaegu Borneo saare keskelt otse läbi, nii et poolsaart jääb nagu põhjapoolkerale ja poolsaart jääb nagu lõunapoolkerale. Kliima on siis muidugi ka vastavalt aasta ringi hästi kuum. Ja peale selle on see kliima siin hästi niiske. See on ka loogiline, sest ümberringi on ju igal pool mered ja mereavarused. Eks sealt seda niiskust ju tuleb. Nii et need sademeid on, näiteks kui võrrelda nüüd Bornevat Eestiga, siis Borneol on tervelt 10 korda rohkem sademeid aasta jooksul kui Eestis. Nii et kui me mõtleme, et Eesti on vihmale maa, siis Barnioga ei anna üldse võrrelda ja on selliseid, kuid siin Borneol aasta jooksul, kus ei maksagi üldse siia saare peale minna siis sajab ikka hommikust õhtuni vahetpidamata. Ta paduvihma. Need kuud on siin november, detsember, jaanuar, veebruar, sel ajal on siinkandis niinimetatud mussoon, mussoon, see tähendab seda, et siis pidevalt puhuvad tugevad tuuled ookeanilt kogu aeg ühes suunas ja kannavad tohutult palju niiskeid õhumasse. Meie käisime Borneol siis oktoobris, siis natukene enne mosooni, aga ega me sel ajalgi kuivaks jäänud, et mõnel päeval ikka 100. ikka tundide kaupa ja ikka ikka väga võimsalt, et niisugusi sadusid on siin Borneol ikka pidevalt, aga oleneb ka sellest, et kus saare osasse liigud, et et näiteks, kui me olime taluumi orus, see on niisugune madaliku vihmamets üsna kaugel ookeanist seal oli. No ikka, kui vihma ei sadanud, siis oli udu. Ja kui udu ei olnud, siis oli niiskus ja see oli niimoodi, et isegi kui ei sadanud, siis kõik esemed, kõik su riided mõne päeva jooksul läksid niisuguseks niiskeks ja, ja kopitanuks ja sellest ei saanud ega midagi lahti, sest õhk on seal noh, peaaegu sajaprotsendiliselt niiskusega küllastunud. Aga noh, näiteks kui me olime jälle seal ookeani ääres, siis seal oli ka niisugusi päikeselise päev ja ikka nagu tõsine eretroopiline päike. Merevesi, mõnus ja soe ja ehk siis kokkuvõttes Born ja kliima on ikka täitsa minule meeldib ja pole seal hullu midagi, kuigi vahel natukene palju sajab. Ja kui nüüd mõelda, et kes seal Borneol elavad, siis kokku elab sellel hiigelsaarel sellel ligi 1000 kilomeetrise läbimõõduga saarel 20 miljonit inimest, nagu mõelda, et saar on nii suur. Ega see 20 miljonit ei ole üldse palju ja peale selle nad asuvat hästi ebaühtlaselt, seal väga suur enamik elavad mererannikul ja siis elab päris palju inimesi siin-seal jõgede ääres aga väga paljud alad seal Borneo Sisemaal seal südames, need on ikka praktiliselt täiesti inimtühjad siiamaani. Ja enamik saarest on kaetud sihukeste ääretute metsadega. Ja on ka mägismaid ja on ka üsnagi kõrgeid mäetippe. Kõige suurem tipp Borneol kõige kõrgemal Kinabalu mägi, see on neli kilomeetrit kõrge selle mäenõlvadel. Me turnesime päris palju ja ja neid muljeid sealt ma jagan, edaspidi aga, aga Kinabalu mägi neli kilomeetrit isegi eco rektori juures, see tähendab ikka seda, et seal kusagil päris üleval lõpeb mets ära, sest läheb nii aeda takse ja viletsaks kliimapuude jaoks ja ja seal mägiaasad ja päris tipus on mõnikord siin ekvaatori all koguni lund. Ja nüüd, kui mõelda, et võimsad mäed võimsalt metsad, siis väga võimsad on, on siin Borneol ka tegelikult jõed. Jõgedevõrk on tihe ja selliseid suuri, tohutult laiu jõgesid, neid on ikka päris palju. Need jõed on tihti niisugused palju pikemad kui 500 kilomeetrit. Ja jõgedevõrk aitab inimestel siin liikuda, et see on siin aegade algusest niimoodi olnud. Et jõed ongi seal saare keskosas peamised liiklusteed. Ja see, et neid jõgesid siin nii palju on, et nad nii suured on, see on ju loodusteaduslikult mõeldes hästi loogiline, sest kui taevast sajab nii tohutult palju vett, et alla noh, siis see vesi peab ju kuidagimoodi sinna merre tagasi pääsema, eks ta siis neid jõgede võrku pidi pääsed. Ja nende suurtel jõgedel, eriti seal Indoneesia poolel, seal liiguvad ikka täitsa suured laevad ikka sellised nagu ookeanilaevade suurused. Ja meie ise saime ka kogeda ühte päris vägevat jõge, nimi on tal üpris keeruline, son kina patalangi jõgi ja see asub seal põhja Borneol. Ja seal me olime üpris mitu päeva ja ja noh, ikka laius ikka sadu meetreid. No ikka üle poole kilomeetri kohati täiesti kindlasti. Ja, ja pikkus ikka sadu ja sadu kilomeetreid ja väga elurikas metsseal mõlematel kallastel. Väga väga oma Ani jõgi ja külma sellestki jõuan ükskord edaspidi pikalt rääkida ja siis on veel Borneo loodusele ja maastikele iseloomulikud niisugused hästi võimsad koopad isegi koopad, vaid lausa koobastikud või isegi terved koobast süsteemid. Ja neid on siis siia uuristanud muidugi need vägevad vooluveed mis siin siin ju väga palju tuhandeid aastaid voolanud ja mõned nendest varre koobastest, need on isegi maailma taustal, et maailma kõige suuremad koopad. Ja me käisime ka ühes sellises koopas, selle nimi oli komad, tongi koobastik. Ja see oli tõesti täiesti võimas. Kui nüüd võrrelda mingisuguse inimkätega ehitatud katedraali ka siis siis katedraal jääb ikka väga-väga alla sellele looduse meistriteosele. Hea see porn ja rahvamuusik, traditsiooniline muusika, eks ta on ikka minu meelest küll sugune lummav, selle sees on mingi lumm ja samamoodi võib öelda, et, et Borneo saare looduses on mingit erilist lumme. Ja kõige rohkem on seda vist Borneo metsades. Kõige selle eluküllusega ja selle liigirohkusega, mida seal metsades leidub. Need metsad on Borneol väga laialdased ja nad on väga eriilmelised, siin on väga suuri troopiliste soometsade alasid siis mägimetsade alasid, aga väga palju on ka just madaliku vihmametsi jäävad nendes madaliku vihmametsades, seal on seal on ikka tohutu elurikkus. Et siis nagu maailma elurikkuse seisukohalt on täiesti võrratu. Aga nendel metsadel on ka teine pool nimelt see, et seal kasvab palju väärispuid ja vot selles mõttes on need porno, mõtlesin, et Kaju väga väärtuslikud. Aga need on siis nagu noh, rahalises materiaalses mõttes väärtuslikud. Ja, ja siin muidugi ongi suur vastuolu see materiaalse väärtuse ja siis bioloogilise väärtuse vahel. Aga kui nüüd vaadata seda elurikkuse poolt, siis, siis isegi noh, maailmas on on väga vähe troopilisi vihmametsi kus on selline rikkus, no näiteks, kui need mingeid numbreid Öelda illustratsiooniks õistaimi Borneo metsades 15000 erinevat liiki puuliike on 3000 erinevat liiki, imetajaliike on kuskil 420, linnuliike on 430, et noh, kui võrrelda muu maailmaga, siis need kolossaalsed numbrid ja üks põhjusi, miks need Borneo metsad just nii väga liigirikkad on, isegi maailma troopiliste metsade seas on see, et need metsad on saanud siis nagu geoloogilise ajaloo jooksul väga kaua ja järjepidevalt areneda. See aeg, mille jooksul siin on alati tee olnud metsad, see on täiesti uskumatult pikk, see on 130 miljonit aastat. Kuidas üldse seda ette kujutada? 130 miljonit aastat järjepidevalt metsaalasid. Noh, siin peab olema nii-öelda geoloogilise ajaskaala mõttes suurt, et õnne sest lihtsalt on läinud niimoodi, et need pornosaare osad, kus need kõige vanemad metsad asuvad need ei ole kunagi nende aastamiljonite jooksul jäänud maailmamere alla. Ja teisest küljest seal ei ole toimunud ka niisugusi väga äärmuslike kliimamuutusi näiteks väga tõsist külmenemist või siis kuivuse perioode kõrbestumist. Ja kuna see kliima on on olnud soodne metsadele, siis, siis on siin alati mingisugused metsad kasvanud ja samal ajal see Borneo saar ise selle 130 miljoni aasta jooksul on, see on ju väga palju oma kuju muutnud. Ta on olnud korduvalt üldse mitte saar, vaid mingi osa mandrist. Viimati oli Borneo näiteks osa mandrist kusagil paari 1000 aasta tagusel ajal. See oli see aeg, kui maakeral oli viimase jääaja tipp. See oli, see oli väga eriline aeg, suur osa kogu maailma veevarudest oli muutunud jääks ja selle tõttu maailmamere tase oli langenud nii kuskil 120 meetri triulatuses allapoole ja siis oli nii, et, et kõik need Sumatra ja Jaava ja porno, need kõik moodustasid nagu ühtse maismaamassiivi ja see oli omakorda siis nagu üks osa Aasiast. Ja sel ajal rändas praegusele Bornale ka päris palju uusi liike pärast, kui ei ole maailmameri tõusis siis nad jäid siia saarele nagu vangi. Sellepärast on siin näiteks siiamaani elevant ja ninasarvikuid küll teistsuguseid kui Aasia mandriosas, nendest räägime ka veel edaspidi ja, ja samas jäi sinna ka väga paljudest varasematest ajajärkudes taime- ja loomaliike. Ja muidugi on päris lapsik mõelda, et need metsad selle aja sees üldse tunud muidugi kuskil üle 100 miljoni aasta tagasi võis siin olla võib-olla peamine metsa puu, mingisugune hiiglakasvuline, puukujuline Sõnajalg hoopiski. Ja siis jälle edaspidistel ajajärkudel võisid siin metsa all võib olla ringi kõndida ka mingisugused hiidsisalike sugulased see elustik ja taimeliikide ja loomaliikide niisugune rohkus ja nimed, need on, need on siin muidugi täielikult muutunud, aga mingisugune rohetab mets, see on siin alati olnud. Ja vot see igivana igihaljas tohutu tegelikult rikas mets selle kohal on just praegusel ajal noh ütleme viimase sajandi jooksul olnud aina tiheneb ähvardav vari ja noh, see on siis muidugi see inimene. Et noh, Borneo metsi on ikka hoogsamalt raiunud viimase sajandi jooksul. Ja kõige hullem on see, et siinkandis, kus inimasustus on hõre ja ja seaduste järgimine on nii, nagu ta on, et siin on just väga palju kogu aeg olnud mitte seaduslikke raieid kohe päris suuri ulatuslik röövraieid, noh niisugused puhtalt rahaahnusest, raied ja muidugi väärtusi siin on väärispuit, on palju sellesse palju raha, see siis tekitabki seda kiusatust seda suurt raha teha. Ja need niuksed, illegaalsed raied, Need ei ole sugugi ainult Borneo probleem, nad ei ole isegi ainult Malaisia ja Indoneesia riigi probleem. Need on tegelikult rahvusvaheliselt probleemid, need ulatuvad välja muide ka Ameerika Ühendriikides ja Euroopa maadesse. Sest asi on selles, et väga paljud nendest Borneo saarelt laiutud ebaseaduslikest puudest jõuavad lõppude lõpuks välja ka siia kant, nii et see on, see on tõsine teema. Ja tõesti, et kui palju seda nii-öelda mitteseaduslikult raiutud puit näiteks liigub Euroopas ja Põhja-Ameerikas need hinnangud on, on täiesti ehmatavad, mõnedel andmetel isegi pool kogu maailma illegaalselt raiutud troopilises puidust on praegusel ajal pärit just Borneol. Ja muidugi Borneo metsad on löögi all ka teistel põhjustel. Noh, üks põhjus on see, et inimasustussaarel kogu aeg kasvab ühesuunaliselt. Teine on näiteks eriline pornoprobleem see, et et siin on õlipalmiistandused, need laienevad tohutu kiirusega, Nad annavad väga suurt tulu ja sellega me puutusime, tegelikult ka Borneol, olles korduvalt kokku, see on seal pikk ja valus teema, sellest räägin ka ükskord pikemat. Aga kõige selle lõpptulemus on ikkagi see Borneo metsad jäävad viletsamaks ja vaesemaks ja see tekitab maailma loodusteadlaste hulgas ja, ja mitte ainult loodusteadlaste, vaid üldse loodusesõprade hulgas ikka väga tõsist muret. Sest kui niimoodi mõelda, et miks minna üldse Borneol, no miks meie sinna läksime yks eelkõige just sellepärast, et näha seda erakordset ja haruldast elustikku, mis seal metsadesse peidetud on. Sest siin on ikka fantastilisi taime- ja loomaliike. Et noh, näiteks üks taimeliik ainult üks raitlill ja ma olin ikka aastaid unistanud, et, et saaks oma silmaga näha rait lilleraitlill. See on siis maailma kõige suurem õis, mis üldse õistaimedel olemas on. Tema välimus on fantastiline, täiesti ebamaine. Ja see on praktiliselt ainus kant, kus vabas looduses hea õnne korral Sa võid näha seda õit oma silmaga. Ja kui võtta nüüd loomade nende haruldaste loomade seast ainult üks liik, siis, siis võiks olla võib-olla koorangutan Aasia kõige suurem inimahv, selline punaka pika karvaga, natuke niukene, lustaka välimusega väga haruldane. Ja tema asustab ka ainult siinse kandi metsi. Noh, see on siis niimoodi, et, et milleks üldse Borniale reisida kui seal ei ole ootamas selliseid põnevaid avastusi enda jaoks. Igatahes see on peamine põhjus, miks, miks Borniat ikkagi rahvusvaheliselt hinnatakse. Ja kogu see temaatika, kõik need Borneo looduse eripärad ja mitmekesisus ja ja probleemid, ega nendest ikka ühe saatega kuidagi ei jõua ära rääkida, et lepime siis nii, et see oli see esimene sissejuhatav, natukene üldist aimu sellest Borneo loodusest. Nii nagu see muusikapala, mis sind lõpus kõlab, annab natukene aimu sellest eksootilisest rahvamuusikast, mis sealt pärit on. Aga järgmistes saadetiseksis jõuame põhjalikumalt nendesse Borneo saare väga erinevatesse väärtustesse ja külgedesse süveneda. Selline sai siis see saade Borneo avasaade hiigelsaare suurusest ja asukohast ja sellest, mida kõike seal saarel leida võiks, eriti just looduse poolel. Järgmises saates võtame ja siis juba ette ühe Borneo saare küljes on see Borneo saarte inimlik pool. Inimesed, kes siin on läbi ajaloo elanud, milline on olnud Borneo saare ajalookäik ja millised rahvad seda just praegu asustavad. Rändame koos Hendrik Relve.