Vana kõnekäänd kinnitab, et kanapoegi loetakse kokku sügisel. See ütlus sobib hästi Res Publica parlamendifraktsiooni kohta, kus kevadise valimistriumfi järel on sügistuuled toonud kaasa pereheitmise. Otsa tegi lahti Tõnis Palts rahandusministri kohalt lahkudes. Seejärel panid rahva esindaja ameti maha Hannes Võrno ja Hirvo Surva. Väidetavalt mõlgutavat veel nii mõnigi Res Publica lahkumismõtteid mis on pannud uut poliitikat ja paremat elu lubanud erakonna liikmeid selliselt käituma. Ühelt poolt võib noore erakonna vähekogenud poliitikute puhul oletada, et kui nad pole osanud poliitikukarjääris ette tulevaid raskusi adekvaatselt hinnata. Poliitikute tegemisi eemalt vaadates võib tihti jääda petlik mulje, nagu sõltuks asjade paremaks muutmine pelgalt asjaosaliste heast tahtest. Pealiskaudne pilk poliitikale annab igaühele meist võimaluse ennast eksperdina tunda. Nii nagu vutipublik teab kõige paremini, kuidas väravaid lüüa panevad ka TV-ja raadiosaadete analüütikud ning ajalehtede juht, kirjutajad ja kommentaatorid riigi asju paika mängleva kergusega. Kui aga needsamad kommenteerijad hiljem ise Riigikokku jõuavad, käituvad nad täpselt samuti, nagu nende poolt seni kritiseeritud tegelased. Üritatakse võib-olla isegi parimat välja ka tuleb nii nagu alati. Mis kännu taga küll poliitikute tarkus kinni on, need nad tavakodaniku silmale nähtavaid ja käegakatsutavaid lahendusi ei suuda märgata. Erinevalt meie aja tarkpeadest oli vanakreeka filosoof Platon poliitika suhtes palju Aubaklikum pidades seda kõrgeimaks kõikidest kunstidest. Tarkust nõuab juba iga üksikprobleemi lahendamine, kuidas paremini korraldada perede toetamist või kiirendada majandusarengut, mil viisil organiseerida riigikaitset või anda haridust. Kuid poliitik ei saa lahendada neid ülesandeid ühekaupa, vaid peab kindlustama kõikide olulisemate elusfääride üheaegse häireteta toimimise ning seda veel piiratud ressursside tingimustes. Sotsioloogid teavad, et iga sotsiaalse subjekti rollis sisaldub lisaks tema enda ettekujutusele oma ülesannetest ka see, milliseid tegusid ootavad temalt teised, ootab avalikkus. Avalikkuse ootus, et poliitikutel on aga üsna suured ja vastuolulised. Valija soovivad, et igas üksikus poliitikus kehastuks kogu riigi juhtimise tarkus. Läbi viidud avaliku arvamuse uuringutest on selgunud, et valituks saamiseks peab poliitik olema esinduslik ja tark, aus ja usaldusväärne, orienteeruma hästi seadusandluses ja majanduses, tundma hästi inimesi ja nende igapäevaprobleeme isikuid, kelles kõik need head omadused kokku on juhtunud, pole ilmselt kuigi palju. Kui rolli ootused on liiga suured ja neid täita niikuinii ei õnnestu, siis lüüakse käega ja kas lahkutakse riigikogust või suunatakse oma energia, autoliisingu, bensiini või parkimisarvete kogumisele, et rahva esindamise raske töö vähemalt raamatupidamise poole pealt esinduslik välja paistaks. Need, keda poliitikas hoiab edevus ja omakasu ei mõtle enesekriitiliselt sellele, kas poliitiku raske töö neile ka kontimööda on. Ilmselt pole mõtet loota, et keskmiselt vahelisest ühiskonnast õnnestuks leida 101 inglitiibadega olendid, keda riigikogu kui delegeerida. Iga üksiku poliitikuvõimed on ja jäävad alati piiratuks. Poliitika väljatöötamise ja elluviimise protsess saab olla vaid kollektiivne. Kitsamalt võttes on poliitika tööriistadeks erakonnad laiemalt aga kogu kodanikuühiskond. Erakonnad peaksid senisest palju rohkem pöörama tähelepanuteaduslikule uurimisele ja analüüsile. Ei tohi unustada ka vajadust erakonna eneseanalüüsi ja sisedistsipliini järele. Poliitikute lahkumine riigikogust annabki tunnistust erakondade vähesest küpsusest. Res Publica-le, kui algajale on see võib-olla veel andeks antav otsuste vähese ettevalmistusega paistavad silma ka teised. Ent teiselt poolt miks peakski erakond nägema vaeva uuringute ja analüüsiga, kui valijad neilt seda ei nõuagi. Tegelikult ei meeldi valijale sugugi ühiskonna põhjalikul tundmisel tuginev jutt mis ütleb, et ressursid on piiratud ja kõike head ühekorraga kätte saada pole võimalik. Seni on osutunud edukamaks need, kes Peeter suuralikud bravuuriga löövad vaia keset soodia ütlevad, siia tuleb linn, maksku mis maksab. Seetõttu jagavadki meie poliitikud lahkesti lubadusi, mille täitmises nad isegi ei usu. Ja meie valijad oleme need, kes end helesinistest unistustest uinutada lasevad. Lõpetaksin tänase mõtiskluse Johann Wolfgang Goethe kangelase sõnadega raamatust Villem meistri õpiaastad. See mõtteavaldus käid küll teatrilava kohta, kuid on kohaldatav ka poliitikateatri ja selle näitlejate aadressil. Ja see kõlab nii. Ma sooviksin, et näitelava oleks nii ahtake nagu köietantsija traat. Et sellele ei julgeks üles ronida ükski saamatu. Loodan, et selle soovi täitumine Eesti poliitikas kunagi siiski aset leiab.