Tere kõigile sellel kevadisel hommikul eemaldub jutusaade päevapoliitikast ja argiasjadest ja toob teieni. Ma loodan, sõõmukese boheemlane ja lennukad kunstimõtet. Mina olen Margit Kilumets ja mul on külas disainer ja sisearhitekt Toivo Raidmets. Tere hommikust, Toivo. Tere. Ma sain ausalt öeldes ka väga toreda sellise kevadiselt värvilise tulbikimbu naistepäeva mäletades või meenutades ja samal hetkel leppisime Toivoga kokku, et me hakkame ütlema sina, kuigi tegelikult me ei ole tuttavad, aga ma loodan, et raadiokuulaja annab andeks. Tulin eile hõlmad valla mööda Pärnu maanteed ja vaatasin, kuidas inimesed litsuvad nina seal laste maailma vastasgalerii aknast piiludes sisse sinu tuuline, kust sa oled ise öelnud, et tool on sinu niisugune elu, armastus või, või teema, millega sa ikka ja jälle tahad tegeleda disainerina, miks see nii on? Noh, kas elu armastusse, see tähendab, nagu oleks ta kõik seal, nagu oleks ta kõikehõlmav, aga nii hull see asi ei ole, lihtsalt kui sa oled nõudlik ja suhtuda oma keskkonda, kui tervikusse üritad teda igakülgselt oma jõudu mööda kujundada, siis ja olles siis arhitekt siis sa tahes tahtmata peade toolis päris tõsiselt suhtuma, sest tuul on mööbliesemete hierarhiast on kuningas ja, ja see kuningas on tihtipeale ka dominantruumi terviklikkus ruumis, olgu selleks siis vaatia, saale, auditoorium, restoran, kohvik, eks ole see üldmulje moodustumite kas sinisest või lillast laest, vaid ikkagi sellest sellest parvest, kes seal karjamaal rohtu sööb. Ma praegu panin tähele, et sa ütlesid kuningas, mitte kuninganna ja ma olen kunagi ka klaverikunstniku käest küsinud, kas klaver on mees- või naissoost, kas tool on mees- või naissoost või see sõltub toolist. Pagan, ei ole selle peale kunagi kunagi mõelnud. Aga kuningas on ikka midagi muud kui kuninganna. Noh, võib-olla võib-olla ta kõlab natukene Krepkamalt ja malelaual malelaual. Ta lihtsalt eksisteerib ütlemast dominantsemalt. Aga ma, ma saan aru, et nii on võib-olla ebaõiglane küsida aga kas on maailma sisearhitektuuri ja disaini ajaloos niisugune tool, mis on sinu vaieldamatu lemmik, mida sa ei ole ise disaininud, aga mõne arhitektuuri suurkuju loodud niisugune tool millest sa mõtled nagu eeskujust. Raske välja tuua maa. Ütles ütlevad, ma ei olene kitsa rinnajumalanna avatate suhteliselt avatud natuur ja ja mind huvitavad niivõrd paljude ja erinevad asjad, ma ütlen, et ma mu maitse, hoiakud ja veendumus ei ole kapseldunud ja aga kui sa tood nüüd jutt, võtad jutuks jutuks see maailmanimede Arturi, soni valt vallas, siis ja siis võib-olla veel kord, eks ole, et mitte nüüd kinnid kinnituseks või selle selle, selle teema jätkuks, et tooliga, ütleme selle innukalt tegelenud, et tegemist ei ole tõepoolest foobiaga ega häälega keskul seda käskis teha vaid, vaid läbi ajaloo iga iga iga maailma nimi, nõudlik kuulus arhitekt ei ole piirdunud mitte ainult oma fassaadi ja siis külmise nurgatagusega, vaid korpuse tahtis, et kõik oleks tema käekirja järgi fassaadist tuha doosini kujundatud. Aare Jakobson peale hoone kehame ja mööbli ei peatunud enne, kui olid kujundatud kardinad ja rääkimata Alvar Aaltost, eks ole. Kuhu teda küll ei jätkunud ja loomulikult ei kõlvanud tollega mitte kellegi teise ukse käepide, vaid me teeme tema tema loomingust vähemalt kolme kolme sellist. Ajalukku läinud nii-öelda Alvar Aalto ukse käepidet. Kui ma tuleksin sulle koju külla ja lööksin ukse valla, siis, kui palju on sinu kodus sinu enda disainitud asju? Üllatus-üllatus, sa ei näe neid seal pea pea üldse mitte pööningule, katusealusesse on kogunenud üks pilv neist esimestest fotodest, mis on jäänud igaks juhuks arhiivi mõttes või näpu külge, aga mina istun küll köögis viini toolide peal, vastupidiselt oma tuntud kolleegidele, et kas Eestist või Soomest, kes, kes ikkagi esinevad esinevad oma oma toolidega, ma ei tea, võibolla võibolla võib-olla see on see, et ma elan eestiaegses Habermani majas ja kuhu ja noh, võib-olla Habermani puutuge juba niivõrd palju asjasse, aga ma leian, et selline disaini ja glamuuripidu ei, lihtsalt ei sobi koju. Maja on oma põhiolemuselt selline Biederman Haimad, saksa aimatist tulenev ja noh, sellises ja sellises armsuses kuidagi eriti totakas hakata nüüd trendi või mingisugust disaini tuli lindu, taga ajavad. Aga see on siis ikkagi nii, et sa disainid asju ja nad on kiftid ja ägedad ja, aga nendega ei ole mugav ja õdus, et see, mida sa oma kodus näha tahad, ei ole ikkagi see, mida sa teed oma loomingus. Ei, ma pigem ütleksin, et ma pean lugu terviklikkust keskkonnas, see peaks olema nii arhitekti, sisearhitekti, iga keskkonna kujundaja, selline juhtkiri, punane lõng, mis tihtipeale ma ütlen väga, tihtipeale ununeb Nendele tegelinskijatel ära ja rahulpunkt üks rahulik on olla sellises terviklikkus, ütleme suuremast plaanist tulenevast keskkonnas ja ja noh, eks ta ole ka nagu viisakalt, kui see küsimus, et kuidas sa respekti tõenäoliselt, kas mingi konkreetselt lähemast suurema plaanini mingi kihiga põkkuvad? Kui sa hakkad teisele inimesele kodu kujundama, mida sa juga teed, oledki mõnikord. Eino oi, ma üritan sellest hoiduda nii palju kui vähegi saab, miks küll? Sellepärast et vaata, kui palju neid kodusid, mis on sisearhitekti ja arhitekti nägu, mis on sellised trendikad, betoonised, kivised, kus oleks klaaslaud. Seal on Klaas Aasias elanud, seitse sätitud kallad sees või 15 gerbera. Püha alastus, kas seal, kas seal kodu? Selgelt, aga, kui sa hakkaksid kellelegi kodu disainima ja midagi, sa oled ju teinud ka ikkagi elus, et kui oluline on see, et sa seda inimest hästi tunneksid. See on väga oluline, aga no tõepoolest veelkord ilma naljata, ma ei, ma ei ole seda pea kordagi teinud ja noh, võib-olla on põhjuseks see, et niivõrd palju on olnud muid huvitavaid ühiskond ühiskondliku maid, väljakutseid, mis on põnevam pureda olnud ja ja tõepoolest, ma pigem, kui ma satun, satuksin selle teema peale, siis punkt üks. Ma julgustaksin inimeste ise olema niivõrd kas või selles ühisprotsessis aktiivne või aitama teda siis sellistel puhkudel, kui tal endal tõepoolest nagu teadmised on mõistus või otsustusjulgus mingi mingi koha peal. Nüüd lõppeb muidugi palju eri puhkeinimesed seltskond, kellel lihtsalt oma. Ma mõtlen, kõrgem kõrgema ringi hõivatusega inimesed, kellel oma risu kalendris lihtsalt ei ole aega selliste selliste tühi tühista olmeprobleemiga tegeleda, aga kokkuvõtlikult midagi sarnast. Aga mis su töölaual praegu on, tähendab mitte meie, vaid ma tahaksin rääkida sellistest asjadest, mida iga Eesti inimene teab. Eks sinu tehtud tõesti eeslitall või Bonnie ja Clyde'i sisekujundus või nüüd hilisematest asjadest Vihula mõis. Aga millega sa praegu tegeled? Praegu no ega see töölauda on suhteliselt täidetud minu koolipaberitega, sest olgem ausad, ma olen ikkagist täiskohaga kunstiakadeemias ametisse ja kateedrijuhatajana, mis noh, mis ei ole päris päris väike koormus ja kui ma sellele lisaks tegelen oma disainiloominguga, ütleme suuresti toolidega ja neid on viimasel ajal tulnud suhteliselt riburada hoidmata, on üleüldse kist nende edasine käekäik. Mänedžer, ment, et need lapsukesed ka kenasti ellu jõuaksid. Otseselt minu rida, aga selle eest hoolt kandmine on ikkagi sektor omaette, mis mis nüüd võiks olla selline selline omaette omaette töösuunda. Aga sellised jah, sellist erialast, otsest sisalektuurset projekteerimist ja seda ma teen küll nii, nii palju kui see jõud üle jääb, võib-olla kui mainida midagi olulisemad, siis võib-olla Viinistu kunstimuuseumi vintsi Viinistu kunstimuuseumi sisustusprojekt tuleb praegu meelde. Aga igatsed sa selle töö järele, sa oled seda elus rohkem teinud. On olnud selliseid aegu, kus, kus sa oled sellega rohkem tegelenud või on lihtsalt praegu pole see hetk. Vot väga igatseski, sest mida aasta edasi, seda pragmaatiline, samaks läheb nii tööandja kui ka selle töö tegijate suhtumine. Kujutleme Neuka lõpuperioodil või ütleme Eesti aja alguses, kus punkt üks ei olnud pakutav kas mööbliesemete aksessuaaride sortiment nii laial Ta nägi, mis enesestmõistetavalt nõudis sinu ku disaineri suuremat sekkumist ja. Või ütleme, selline respekt kujutava kunsti vastu, no kuhu niivõrd-kuivõrd suurel määral kuulusta siis Artuur oli, oli suurem, siis võib-olla see võib-olla see respekti kadumine meierei ala suhtes? Ei noh, ei saa öelda, et see oleks kadunud, võib-olla see on Eestis olnud kogu aeg oma sellise Sellised toredad, heal tasemel, et sellega rahulolematust küll ei saa. Nüüd väljendada ka, aga võib-olla ma tooksin välja selle, et et vormiloomes vormiga tegelemisest sa oled rohkem üksi alasti tegeledes Sizartuuriga tahes-tahtmata, seal on seal mängus poolt erinevad huvid, rahalised võimalused, ajalised piirangud, maitse hoiakud, see on suuremal-vähemal määral üks kompromisside kunst. Aga vormis sa oled omaette ja otsa ja alasti kõik eseme plussid ja miinused su oma süü. Sul ei ole millegi kellelegi selja taha pugeda, ära joosta. Aus mänge. Aga kui sa praegu mõtled selliste moodsate sisekujunduste peale mõne avaliku ruumi peale, kuhu sa oled sattunud viimasel ajal viimastel aastatel, kus sulle tõeliselt meeldinud on? Ma ei hakka isegi küsima, kelle tehtud see on, aga sa astud mõnda kohvikusse või kusagile, ma ei tea hotelli, vestibüüli või, või kusagile mõisakompleksi, sa tunned, et jah, see on tõesti väga kihvtilt tehtud. Tuleb midagi meelde? Kuu väga mürtsa küsimus. Aga meil on siin elav keskustelu, sa võid võtta natuke mõtlemisaega, vaatame aknast välja ja. Jajah, aga aga lasteaia ta praegast sättima? Selge, et kui pärast tuleb meelde, siis võid öelda, aga räägime natukene sellest kateedrist ja selle juhtimisest. Üldiselt on sisearhitektuur populaarne eriala, inimestele meeldib seda, eks ju, aga mida need lapsed ootavad, kui nad kooli tulevad ja mida nad sealt eest leiavad, kas need ootused ja see, mis seal on, kas need vastavad üksteisele? Kas nad arvavad näiteks, et nad õpivad eriala, mis teeb neid ruttu rikkaks? Vot ei tea, ma ei ole osanud, ma ei ole osanud, ei julenud nii otse küsida, aga aga kas see vastab nende ootustele? Kas see on täielikult järele timmimat, aga ma pakun, et üks neile ootuseks nende ostude ootustele kindlasti ei vasta nimelt tehniliste erialade suhteliselt suur hulk sest. Tahes tahtmata inimene koolipingis erialaga lähemalt kokku puutumata no ei saa muidugi ta mõtleb, et see on üks selline noh, pigem ikkagi kena kodune kardinate riputamise kunst, säädmine, värvikaartidega softilise näoga ringi jalutamine. Aga aga jah, ja selle, aga selle värvi värvikihi taga kübrok ja siis on tule, tule tuletõkkekihti ja siis on ports peeniks jämedaid torusid, mida sa oled pidanud sinna alla laskma õigesse kohta sokutada. Siis on ventilatsioon siis on oh pagan neid aspekte palju, et kindlasti see laviin, mis neile kaela kaela vajub ei ole ootuspärane. Aga mis neil üle jääb, nad peavad selle naeratava näoga alla neelama ja seda nad teevad. Aga mõni ikka annab olla ka, et loobub, kui saab aru, et seal tuleb joonestada ja arvutada ja kõik see on ka natuke füüsika ja matemaatikaga seotud, see, mida te õpite Väga harva, meil on küllaltki tihe eksamis, õele läheneb võib-olla üks, kaheksast, üks 10-le. Et see võimaldab see või see lubab ikkagist välja valida erialale päris sobivat natuurida. Seda tööd on pikka aega harjutatud ka seda valimise tööd. Tee peitute vanalinnas tõeliselt toredas omaette Oasis ei ole seotud selle suure kunstiakadeemia majaga, mille ümber on nüüd nii palju tralli käinud. Kas see on kuidagi hoidnud teid ka teie kateedrit? Teil on täiesti omaette maja, kus te saate õppida ja õpetada. Jah, ta on hoidnud kindlasti tal hoidnud sesse omad eraldi asetsemine. See on olnud juba uhuhuu. Nii pikalt kui minu mälu ja teadmine ulatub ma vist vist maik. Ma isegi ei oska välja tuua, kas meie eriala on kunagi nii-öelda peamajas kuulunud ja kas ta on hoidnud kindlasti see on selline väikene perekondlik ja kliima, mis kaitseb. Kaitseme õpilasi selliste maailma vingete kurjade tuulte eest. Pyha perekondlik perekondlik sisekliima vahel küsinud nende käest, et kas eriti kui oli ja on ka praegu, eks ole, jutuks koondumine suurde majja uude majja, kuhu ka meie saame kuulumata. Et kuidas nende üliõpilaste arustan, plussid ja miinused. Eraldiolek versus koosolek. Ja dominantselt ja pilliõpilaste arvamus jääb koosoleku poole. Nii et tänapäeva noor inimene on väga ühiskondlik ja uudishimuliku, silmade ja suurte kõrvadega. Aga sina oled valmis sinna sukavabriku majja kolima, kas see on sinu meelest hea lahendus? Kindlasti on see hea lahendus. Akadeemia saab otsast lõpuni. Värske värsked ruumid, värske, värske vereringe. See on kindlasti hea lahendus. Kui ma uurisin sinu ja üliõpilaste vahelisi suhteid natuke ikka ju ajakirjanik teeb eeltööd, siis jutud käivad ja öeldakse, et sa oled üldiselt selline ladna õppejõud või kuidas noh, ma ei tea, no see ei ole hea sõna, aga selline sa oledki, pigem selline sõber ja kamraad ja selline omamehelik kui, kui selline professor, kes tõesti tuleb ja puldist peab loengu ja siis läheb koju ja rohkem nagu nende üliõpilastega ei suhtle. Kas see teeb su töö kergemaks või pigem raskemaks? Pagan, kamraade kyll, ma ise ei tahaks olla Lepaskas Emutseja. Oma arust oma arust. Ei, seda ei väida, et see oli võib-olla selline. Vanaema ja vana ja pigem vastupidi. Selliste selliste ega sellist head sõna või sellist kiitust selle jaoks jääb suhteliselt vähe aega. Kui, kui analüüsime töid, siis me ikkagist otsima jah, just nimelt otsime ja ja analüüsime neid vigasid, nii et sellise sellise tühipalja kiituse jaoks aega ei reserveerijate. Jah, et meie kateedris üliõpilased väga harvaks kuudlepatfellist tunnustavad sõnaga, aga puudutab üldist läbisaamist üledasse. Ma arvan küll, et, et kui sa tahad, et asjad liiguvad ja positiivses suunas ja naerul näoga siis õppejõu üliõpilase suhe võib-olla eriti minuga kateedri juhataja, kuidas seda korraldada, seda rõõmsat lõpptulemust suhtlustan. Ma arvan, et üks selline sutike suhteliselt nutikas viis on võimaldada lubada ja anda Villepsel palju, olgu selleks siis nendes nende lähikondses olmes nende töövahendites, nende reisimisvõimalustes ajaühikus, mis, mis sa neile pühendad. No eks paistab läbivool, kas. Kas see tema töö analüüsimine on sul mõttes, oled sa kodus selle üle mõelnud või, või jooksete samast proforma mööda. Et jah, et kui sa kui sa sätid need asjad, nii et tal jääb selline mulje, et pagan, tema tegeldakse, temast, hoolitakse neid südametud inimesi üldse on maailmas suhteliselt vähe. Et. Ka mõrtsukas Alkuid temasse. Kui temasse mingi nurga alt respektiga suhtutakse, muutub su silmade all, kas need härrasmeheks, aga lihtsalt selliseks? No korraks silmad kinni panna, siis päris toredaks tüübiks. No mis nüüd selle nalja jutuga ma nali, nali naljaks, aga, aga et ma tahtsin öelda, et eks, eks inimesed vastavad yldiselt, ükstapuha, millises situatsioonis ja kellele nii nagu nendesse on suhtutud ja ja üritame seda liini hoida. Kas te teete midagi koos veel peale, koolitöö käite koos näiteks reisimas või käite mingeid messi külastamas ja käisin ülikoolis üsna ammu, et ma ei kujuta ette, kuidas palun. Täiesti tavalised regulaarsed ja meie tunnivälises õppeplaanis sees meie iga-aastased kodumaa Reisvud välisreisud tutvumisreisid siis ja ja messikülastused, kui me neid ei tee, koosseis, üliõpilased on ilusad, saavad ekstra natukene peenema pileti, sinna aga üritamise ikkagist koos teha ja siis küll aga nii lõbusalt teretulnud. Minu territooriumi, olgu siis suvekoju või aeda, kui on selleks vähegi võimalust ja põhjust. Ja siis sa mängid neile muusikat, eks ju, oled tiitšeima, tüürin oma jutuga sinna, et saaks nüüd mängida esimest tänast muusikapala. Ei ma neid nii palju kiusaga kylla kui mõni temaatiline õhtu mäletan, viimasel ajal laisk olnud, aga kui on näiteks araabiaõhtu, siis tuleb ikkagi Helsingist pihvelt. Jambo vaba, mitte nagu see afro nominaalsetes keeltes Armite diskor vaid Chambub vaba Patrjektiivselt. Nii, aga kuulame nüüd esimese loo, mille sa täna oled kaasa võtnud, kuna juttu rääkida on huvitav, siis ma väga üle kahe muusikapala sellesse saatesse mahutada ei tahaks. Ja, ja natukene siia saateks võib-olla seda, millist muusikat sa üldse armastad kuulata, ma saan aru, et su muusikakogu on tõesti hunnitult suur. Tunnitult ole selliste tuhanded ja tuhanded, ega ma nüüd ei kekaga. Aga mõned sajad on need aja jooksul ikka kokku ostetud ja, ja läbi sõprade läbi sõprade saaduda. Konkurents konkreetselt see, mille peale panema selle solisti nimi on fabriitsi Ode André. Leitud on ta aastaid tagasi, Genovast oli seal laupäeval, pühapäeval jalutad seal peatänavast veidi eemal ringi. Värviliste linnaosas poed loomulikult kõik kinni, aga minul kange tahtmine ikkagist muusikat, muusikat kusagilt sebida ja etskae ühest keldrist imbubki päris päris sunnist muusikat välja. Ruttu sinna sisse ja mida me näeme second hand plaadipuud kuulamas. Kadunud lahkunud poja fabritseerib André, tema fan, klapp kuulamas tema tema siis ühte kogumikplaati siis pikale unimise peale ta mulle ulatati, võtame siit ühe loo, mis me võtame, võtame loo number üheksanda. Ja samal ajal ma vaatan fotot, mille peale on siis tegelased, kes seal plaadipoes seda muusikat kuulasid, ma saan aru, et sa võtsid lõbus kamp pool tunnikest jutunud, aga võiksid need pildi peale siis võitsid neil plaarierama sõna, võtsin ära, no natuke rahaga. Selge, aga kuulame. Lugu kuulatud tuju veel kraamikese võrra parem stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja sisearhitekt ja disainer Toivo Raidmets. Kui seda sinu muusikahuvi veel natukene lähemalt uurida, siis sulle meeldib ikkagi selline ladinaalatooniga muusika või kuidas seda nimetada, seda suunda. Tingimata Ladinaga võib-olla selline. Pehmem muusika. Metalliperiood on õnnelikult läbitud ja ja, ja seda selliste, seda sellist, sellist kaunist maailmamuusikat võib-olla ma ei ütleksin selle kohta maailma muusika, ma hoian ennast nimme sellisest mainstream-ist eemalesesse. See punkt üks, ta on igav ja, ja ta on sul suuresti on sul kuuldud ja seda tuleb sulle siit ja sealt ikkagi tahes-tahtmata ilmased otsiksid sa lihtsalt satuta sisse, kas olles olles külas, ühiskondlikus ruumis või kus iganes aga aga maailma muusika, mille juurde mind on viinud selle, kas sina peale sina peale sokutanud eelkõige soome sõbrad patektiivselt ja Jaakko, Hännine Radiomaffia ja, ja muidu muidu muusikainimesed, siis siis jah, see ja see, ma olen selle juurde jäänuk sellesse maailma muusika on niivõrd palju, seal on ju tuhandeid suundi aspekti ja ta on alati mingis mõttes kordumatu, originaalne. Jah, midagi sarnast. Kas see Patrick on seesama mees, kellest sa rääkisid seoses selle araabia õhtuga kasutasin naljakad sõnad mul meelde jäänud. Chambobaa, nagu ta ise palub ennast välja kuulutada, plakati peale panna, aga aga Patlikuga on jah, sellised kurvad lood, et kahjuks on tema minu jaoks orbiidist juba oma neli-viis või kuus aastat juba väljas. Et tegemist on sellise Maailmakodanikuga, kas siis hõlmad vöö vahele panduna kadus indi avarustesse? Sellise sõprade kaudse info järgi nähtaks teda korra küll Vietnamis, korra, küll Tiibetis. Viimati vist ma ei mäleta, kus see viimati oli. Minul oli temaga viimane kontakte tema kaks aastat tagasi Vietnamis olles, kus ta kusagilt netiputkast mulle paar sooja sõna saatis. Kuidas üldse sinu sõpruskond kujunenud on, noh, ma vaatan ja kuulan neid lugusid ja mõtlen, et ega neid vähe vist ei ole neid inimesi, kellega sa läbi käid, kooli ja tööväliselt. Üllatavalt küll jah, ja siis mul ei ole ju siis ma ise olen suhteliselt hea läbi ja, ja mul ei ole, mul ei ole mingisugust need kompleksse inimeste ees, et ma nad on kõik väga teretulnud, olgu siis noh minu lähedale või minu koju või ja ju siis ma olen uudishimulik, et. Ma võib-olla ise lähenesin lähedale, kus nad lubavad ja aga ma ei oskagi seda rohkem kommenteerida, sest ma ei ole oma sõpruskonda teiste omadega väga-väga võrrelnud. On need pigem kunstnikud või pigem mitte et hoopis teiste erialade inimesed või on seda ja teist, on nad noored inimesed, on nad pigem mehed, kas te armastate koos kalal käia või tantsupidudel? No kirjelda natukene. Kuu kui nüüd mingit liini või mingist midagi välja tuua, siis ma imestan ise, mu sõprade hulgas on päris palju välismaalasi eelkäija Soome inimesi ma ei tea. Soomega on muuhulgas mentaliteedi poolest kuidagi eriti eriti eriti kerge kontakti leida või mingisugune, ma tulen oma sooja sooja suhet, sellega. Üritan lugeda, aga Soome kohta nii palju kai Soome ilukirjandust kuulata Soome muusikat. Võib-olla see saab alguse sellisest vanaema pool soomekeelsest lapsepõlve kasvatuse protsessist, mis, kus, kus see vanamehel soome keel ja vanaema, vanaema, vanaema rannast pärit ka juhuslikult liinistust ja seal tõepoolest räägite selliste päris päris omamoodi soomega segatud keelte. Ja siis sellele järgnes periood, selline periood, kus raadio uudised, isa poolt kuulatuna, oh jumal see neid kuulates 17 korda päevas, ma ei saa aru, mis palju, aga need olid soomekeelsed ja võib-olla sealt esimesed impulsid. Tõsisemaks läks asi pärast piiride avanemist, loomulikult kui hakkasid soomlased käima siin ja meie seal. Teav soomlastega kuidagi hea ja kerge olla, neil on mulje jääb selline mulje, et neil on oma sõbraway kaasgaasi inimese vestle jaoks rohkem aega. Johtub see sellest, et maha rohkem valmis nad ei pea nii seitsmes suunas siputama jaa, jah, tere. Tere ja kuidas muidu järel edasi tormama saab rahulikumalt ja mõnusamalt nendega asja võtta. See tegelikult oma suved või vähemalt niipalju, kui sul aega on, veedad sealsamas Viinistu lähedal turbunemen. Kas sul on selle kohaga selline eriline kontakt tänu tänu vanaemale ja tänu lapsepõlvele, et sa valisidki, et suvekodu peaksid sinna tulema? On jah, eks ma oma tite suved kas need otsast lõpuni, aga tihtipeale me olime ikkagi viinistus, kuhu mind jäeti siis vanemate lahkudes ekstra veel nädalaks-paariks. Tihti käisime seal kala suitsetamas. Ja loomulikult, kui selline Põltsamaa Põltsamaalaps satub mere äärde, kus kõik on hoopis teistmoodi ja tuul ja paadiujutuse võimalused romantika, siis loomulikult see on kõva laks, jääb pikaks ajaks külge. Nii et kui enesel jõudis aeg nii kaugele, et tarvis suvekodu välja ehitada, siis ei olnud küll mitut pidi mõtlemist, kus kanti see küll võiks tulla ikkagi sinna ja kuna sugulastel parasjagu ei olnud võimalus mulle mingeid maasilu lõigata, siis oma sugulasest maa vadja kaudu, kelle kaudu minuni jõudis ka otsene info, mis on eraldatud, mis lõigatud, mis mõõdetud protsessis võttis aega see kaks aastat, kui ma sain oma lemmikkrundi mereranda kätte Aga mis sa seal teed, kas sa käid sõna otseses mõttes ka paadiga merel või pigem lihtsalt piisab sellest, et istud lõkkeplatsil ja vaatad merele või oled sa ikka tegelikult ka selline merel käia? Kalastamiseks mul ei ole seda verd närvi või vist ka aega ja mis ma seal teene tänini on seal nii-öelda raadatud üks majamajake terrassipikendus või köetavat õnn või midagi sarnast üksteise järel siis nüüd sinna püsti pandud ja loomulikult nõuab kogu see 4500 ka sellist mõõdukat hoolt ja ülekäimist. Aga nüüd on see ringi jah, kahjuks sulgenud need sulgunud, et mõtlesin ehitusringetes ma kuulsin sõna kahjuks jah, sest et küsimus Vatneks seisab seina püsti edes, et sellised selliste käed selliste käed rüpes istumist või no tõepoolest, mind peab päris pikkade naeltega liiva külge pooleks tunniks panema, kui kellelgi on selleks tahtmine, et et et jah, mul ei ole selle koha pealt oskamist, kui siis lugeda, lugeda võime poolpäevaga, siis saab sellega tehtud ja. Ma kujutan ette, kuidas praegu mõni sõber liigutas kõrvu ja mõtlesin, et Vaba Toivo terveks suveks, kuidas ma hakkan teda rakendama, et kui noh, praegu keegi kuulis, siis mina ei saa sind kuidagi kaitsta selle eest, et nad hakkavad need sulle pinda käima, et see läheks sulaseks. Et ja mul on maailma kõige nii kõik nii nägemata, et kodust palju kaugemale ei ole jõutud, et ma mõtlen, et et ma üritan selle selle, selle suunaga nüüd lähemal tõsisemalt tegelema hakata, see kivikese otsas istutud küll juba. Rändamise ja reisimisega sa mõtled? Väga kihvt, ma kunagi lugesin üht lugu, kus öeldi, et sa oled väga selline veendunud bussireisija et sulle meeldib bussiga reisida. Aga kas nüüd, aga kas nüüd siis on uued tuuled ja nüüd, kui sa tahad kaugemale minnes ikka lennukiga, eksju sa küllap vist. Aga mis need kohad on, mis sind praegu huvitavad? Ohohoo viimasel ajal sõpradega tihti jutuks tulnud Jaapan ja ja ja Kagu-Aasia, tahaksin need ette võtta ja siis kindlasti kord ka. Kui rahakott natuke rohkem lubab korralikult. Mõnda aega Brasiilias olla, vaadata kas või Brasiilia nii meieri, nii Mayeri kaunist arhitektuuri näituseks. Kas nendel reisidel, mida sa mõned juba oled elus ikka teinud ka, ja neid, mida sa plaanid, kas seal käib ka ikkagi natukene töö ja puhkus käsikäes, et, et sa ei lähe mitte lihtsalt moodsa sõnaga tšillima. Aga sa lähed ikkagi ka midagi konkreetselt vaatama, eriala mõttes? No loomulikult punkt üks, aga need reisija nii väga palju ei olnudki, võib-olla TÖÖ komandeeringuid, mis on tehtud ikkagi asja pärast, on see siis on see siis sõpruskooli arutamaks, kuidas me saame järgmised sammud. Erialased, kas siis mööblimessi või näituste reisud mõningad firmade kutsed toote esitlustele läbi tehaste ja? Jah, aga need on kõik sellise lähi--Euroopaga piirdunud, et midagi nüüd ekstra põnevat selles vallas ei ole olnud. Aga et kui sa lähed näiteks Jaapanisse või sinnasamasse Kagu-Aasiasse, siis see ei tähenda seda, et sa tahaksid kuskil ma ei tea džunglis olla lihtsalt kolm nädalat, et sa tahad ikka näha maju ja seda, kuidas nad sees on tehtud. No absoluutselt ja maju ja loomulikult näha ka erinevaid inim inimsuhteid, sest ega mis. Esemeline keskkond ilma inimesteta, noh võib ju ka vaadata ka. Aga noh, küllap nii seda kui teist ja kolmandat Sa oled 50 ja natuke peale, kas on hetkel elus sinu jaoks hea aeg? Nojah, need halvad ajad õnneks ei ole veel kätte jõudnud, mis ei ole üldse halb aega. Ma ei tea, väga tore, kui selline häälestatud säiluks, et sa näed igas päevas asjas pigem head kui halba. Noh, loomulikult, kui sul siit ja sealt kriuksuma hakkab. Ei sa toolist eikusagilt hästi tehtud. See on muidugi eriküsimus, aga ürita, üritame seda läbi eluviiside, vähemalt nii palju vaja enese kätes on võimalikult kaugele lükata. Aga meil on siin parasjagu pühapäev käsil ja tore on ju inimestele natuke eeskujuna mõjuda. Mida sa teed selleks, et sa väga ei krõpsuks, kui sa omatehtud toolist üles tõuseb? Pagan, ega ma nüüd nii väga palju ei tee, selline. Paar korda nädalas selline pisikene hommikune jooksuringi ja vahel harva jalgratas, aga aga jah, ei ole mul siin midagi. Kekkata selles valdkonnas. Aga mida sa üldse pühapäeviti teed, kui on niisugune varakevad, kuidagi nagu ei paindu keel enam talv ütlema selle kohta, mis meil praegu on, et kuidas oma pühapäevi täidad ja veedad pigem logeldes või pigem ma ei tea, mõeldes esmaspäevale. Lugedes on nüüd küll üks suhteliselt täiesti tundmatu sõna minus leksikas, aga aga noh kui ei ole seltskondlikke või perekondlikke kohustusi, siis ma arvan, see aeg läheb. Sellisele kopitsemisele kas koduaias Tallinnas või või siis tuleb minna turbuneme, vaadata kuidas, mis sealt lume alt on huvitavat välja tulnud on seal suur perekond. Perekond on mul, kuidas võtta? Mõõdukas. Selge, aga aega nende jaoks, see on ka üks selline, noh ikka viiekümnendates meestele esitatav küsimus, et aega nende jaoks on olnud piisavalt. Noh, kahjuks mitte kahjuks, et mitte need oma tegemised paljuharulised olnud, et tahes-tahtmata nad on selle ajal ära söönud ja selle aja koha pealt mõlema lähedastele kõvasti võlgu. Väga tänulik neile, et nad on mind niivõrd-kuivõrd seedinud ja teinud minu askeldustega üldse võimalikuks teda. Kui sa kõnnid avatud pilguga, no ikka arhitektid ja sisearhitektid käivadki silmad väga lahti mööda Eestit siis mida sa näed? Kas Me elame ilusal maal ja kanname tema eest hästi hoolt? Ja see eesti keskkondade Est eetilises mõttes läheb iga aastaga kenamaks väga suur üllatus on Maal Eestimaal ringi sõites leida hoolitsetud külasid ja. Nähes tragid, külg kätt külge panevad inimesi. Aga oot, kuidas seda asja nüüd laiemalt võiksime võtta eria erialakoha erialasuunda tulles. Et kas moodsad majad ei kipu olema pigem mitte koledad kui ilusad. Nii arvan, mina. Seda ja teiste väga tihti jääb. Väga tihti jääb kolleegil sisearhitektil ja ja ka arhitektil puudu rahumeelsest rahumeelsest viisakas suhtumisest olemasolevasse keskkonda. Tihti tihti on küsimus number üks, kuidas pääseda nii-öelda esikaanele ja siis tulevad need muud küsimused. Aga sinu kodukandis sealsamas ilusa Habermani maja lähedal ei tahagi ehitada sinna mingit koledat ronti kusagile vastaskrundile sa ei pea selle pärast muretsema vä? Olge lahked, üks nii ja naa, keham sinna pargi serva just kerkib. Aga mida siis teha, sa oled ju kuulud sellisesse Eesti arhitektuuri sisearhitektuurieliit ja mitte midagi ei saa teha, ei saa oma liidus tulla loosungitega tänavale ja võidelda koledate majade vastu või kas te selles mõttes olete nagu ikka, käed on lühikesed, olete jõuetud. Käed on lühikesed, Kased jõuetud, otsapidi on ka nendelt olenditele õlad koos, eks ole. Tsunftisisene solidaarsus, mis otsapidi nagu ei lubakski sul oma arvamust väga avaldada. Sellised mitme mitme otsaga lood. Ja lõpetuseks, tead, aeg on sealmaal, et ega meil väga palju enam siin vehkida ei olegi. Sa lubasid ikkagi mõelda välja mõne hea ja ilusa interjööri, kus sa viimasel ajal käinud oled. Sa ei pea isegi Eestis olema, muide, võib-olla kusagil mujal, äkki on Soomes sinu armastatud Soomes mõni tore koht, kuhu sa soovitad inimestel minna? Jah, ja nagu ma ütlesin, täiendan edasi Viinistu kompleksi, nii et olete sinna suund on alati teretulnud. Kui me neid veel mängime, muusikat, midagi, mida sa oled kaasa võtnud siis mis see olla võiks? Ma ütlen igaks juhuks kuulajatale, et Toivo oli alguses sügavalt veendunud, et tahab mängida umbes üheksa lugu. Aga me oleme nüüd kuidagi vaikselt taandanud selle kahe peale. No nii, võtame järgmise ühe. Ei avata mitte maailma muusika võtamid. Rahvamuusika võtame ühe, sellise popmuusikaloo aga, aga mitte nüüd ei lase või tänase, vaid võtame ühe. Timm Larssoni, kes, kes on Kim Larsson, seda tahab iga taanlane. Aga seda ei pea iga eestlane, mina näiteks ei tea. No vot, ta on selline fantaani popmuusikaga olnud koos taanlastega pikka aega, võib-olla teist või kolmandat aastakümmet. Kim Larsson, noh, ütleme ta on taanlastele nagu soomlastele Olavi virda või, või roostasele siis appikene. Ewert toob muidugi popmuusika vallas, aga selline selline sõbralik ja rahumeelne päiksepaisteline, Põhjamaade Poppe, paneme ta peale. Tore ja suur aitäh täna hommikul mulle külla tulemast, sisearhitekt ja disainer Toivo Raidmets. Tooli näitust vist ei saagi enam vaadata, see pannakse kinni või üheksandal pandi kinni. NATO oli näitus tõepoolest, kell on praegast, mis ta andmeil kell on, 11 artikkel on varsti 11. Noh täna on viimane päev, oli plaanis lõunast pakkima hakata, aga kui on innukaid, innukaid, loomingu austajaid siis ja selline ja puhkeda veel viimane viimast korda reklaamida, siis ütleme, et me hoiame teda lahti kella kaheni. Mõtle, kui ilus on sellise mõttega lõpetada kena viis veeta pühapäeva Me kuulame Gimlarzenit ja ilusat nädalalõppu lõppu teile kõikidele.