Koole. Täna on Ö-ülikoolil külas Eesti Rahva Muuseumi teadur ja näituste koostaja Piret õunapuu. Loengu teema on Eesti Rahva Muuseumi ajalugu. Mina olen toimetaja Riina Roose. Selle tänase jutu pealkiri Eesti Rahva Muuseumi ajalugu ongi imelik. Taias olevad lood, ma püüan rääkida lugusid, mis viisid Eesti Rahva muuseumi loomiseni ja mis sai taas, mis juhtus siis ja alguseks peab ütlema seda, et idee Eesti muuseumist on tükk maad vanem kui Eesti Rahva muuseum ise. On olemas mitmeid eelnevaid organisatsioone, kes tegelesid natukene ääri-veeri ka sellega, mis on hilisem Eesti Rahva muuseumi ülesanne olnud nimelt koguda, hoida ja säilitada Eesti kultuuri. Ja see ei olnud sugugi lihtne, sellepärast et ka need seltsid tollel ajal õpetatud Eesti Selts, Eesti üliõpilaste selts ja Eesti kirjameeste selts. Nad kõik olid eelkõige siiski Mitlejad talupoegade, mitte selle kultuurikandjate, vaid sellest kultuurist välja kasvanud haritlaste ettevõtmised. See huvi, kuidas meie ise paistab endale ja kuidas me võiksime paista välja maailmale, sai väljakutse 1867. aastal, siis kui Moskvas loodusteaduslik Haagastajate sild, ülevenemaaline kohaldas etnograafilise näituse ja kutsus sinna ka väljapanekuga esinema õpetatud Eesti seltsi poolt. Eesti etnograafianäidiseid aga õpetatud Eesti seltsi, saanud selle ülesandega hakkama, häbi küll. Eesti sai tegelikult esindatud Eestimaa rüütelkonna poolt, kes leidis, et see on häbiasi, et õpetatud Eesti seltsile ülesandega hakkama ei saanud ja läkitas sinna siis kaks mannekeeni rahvariietega. Ja need olid siis Kuusalu naine ja jürimees ja peale selle veel mitmesuguseid etnograafilisi esemeid ning laskis teha ka Saaremaa talu maketi. Nii et tegelikult Eesti oli siis juba nii-öelda suure Venemaa lääneprovintsis esindatud sellisel suurel näitusel. Nüüd sajandi lõpupoole toimus üks selline muudatus, et igasuguste mõjutuste Askus punkt pöördus põhja, ehk ühesõnaga, me hakkasime järjest rohkem läbi käima soomlastega järjest rohkem tikkis küsitlike akte ja kuna Soome oli oma üliõpilaste organiseeritusel Eestist tükk maad ees, kuigi ka meil olid ju baltisaksa korporatsioonid hiljem ka siis Eesti üliõpilaste selts, aga Soomes olid need seltsid tunduvalt aktiivsemad kui meil Eestis, kus põhiline oli siiski meil selline seltskondlik läbikäimine ja lõbustus. Aga Soomes olid soomlased võtnud endale eesmärgiks. Nad tutvustavad oma paiku tuuri ja kuna meil olid seltsid nii rahvusepõhised, eks ole kui ka mitmesuguste teiste näitajate põhised, mis ei tähendanud mingisugust kuuluvust kuskile kindlasse piirkonda, Soomes aga Helsingi ülikooli juures olid kõik need üliõpilasseltsid olid oma maakonnapõhised ja see oli väga soodsaks pinnaseks selleks, et hakata tutvustama omaenda maakonda ja sealt arenes soomlastel välja mõtet teha muuseumeid. Ja niimoodi soome üliõpilaste eeskujul hakkas siis ka Eesti nagu mõtlema rohkem selle muuseumi mõte, pean eesti üliõpilased sellepärast et soomlased olid juba saavutanud selle, et neil olid mitmed suured väljapanekud, kuid Helsingis peale selle olid need käinud juba omandanud üliõpilasorganisatsiooni näitustega ka väljaspool Soomet, Rootsis ja ühesõnaga see muuseumi mõte, midagi niisugust kahva kultuurist pärit on midagi sellist väärtuslikku, mida tegelikult maksaks näidata ka laiemale publikule, näidata linnainimestele. Ja et sellest midagi õppida ja seal on selle maa ja rahvakultuuri juured. Ja Oskar Kallas, kes oli esimene mees, kellel Soomes nähtud vaimustus Soome üliõpilaste ettevõtmisest ei leidnud koha peal üle hakkajaid noori mehikesel Soomes käinud oli teisigi peale Oskar Kallase, aga tema oli siis esimene, kes hakkas seda muuseumi mõtet siin järjest ja rohkem ja rohkem Eesti üliõpilaste seltsis tutvustama, aga ega see jäinud tal kergelt ega teda väga nii mõistvalt vastu ei võetud. Ja lõpuks otsustas ta siis seda, et hea küll, et kui ta läks oma ülikooli lõputöö kirjutamiseks kuju pärit oli ta ju Saaremaalt ja tema isa oli Kaarma kiriku köster otsustasid vähemalt mingisugusegi hakatuse sellele muuseumile Saaremaalt saak. Ja sellest on ise kirjutanud väga toredasti hilisemas elus oma mälestustest. Kuidas te siis ka oma köstrimaja pööningult läks neid asju otsima ja ema tuli keelama ja ütles, et Nissani teed ja mida sa tahad, et sa viid meie vanad mälestsid linnarahvale naeruks ja ja ühesõnaga, oli väga-väga selle ürituse vastu. Ja samas tema õde Minni oli olnud, et selline hästi abivalmis, öelnud emale ka niimoodi, et mis sa nüüd, et Eesti üliõpilaste seltsi muuseum, et kes sinna kunagi saab pärast, äkki pole pärast ruumigi enam nii, et tänu siis sellele kahekesi oma õega suutsid emale selgeks teha, et maksaksidki asju viia, küll siis oli järgmine probleem oli see, et ema tahtis kõik asjad korralikult ära pesta ja triikida, ütlesid meie majast ei lähe mitte üks põll ilma triikimata välja, sealt siis võikski öelda, on pärit esimesed Eesti Rahva muuseumi esemed, selle muuseumi tuumikvara ongi see, mis Oskar Kallas siis sealt oma kodu pööningult koos õega välja võitles. Oskar Kallas on mees, kellest ei saa ma üle ega ümber, kui ma hakkan muuseumist rääkima, sest et tema meeletu töövõime ja ind seda asja ajada on olnud lausa uskumatult. Siis, kui nüüd saabus 20. sajand sajandi alguses moodustas üks vähe, teatud organisatsioon ei jõudnudki eriti kaugele ja see nimelt oli eesti muuseum Tatu Põllumeeste Seltsi kaitse all. Tegelikult selle põllumeeste seltsi eestvedaja oli ju Oscari väga hea sõber Jaan Tõnisson. Ühel Tartu Põllumajandusseltsi näitusel tuli üks proua Jaan Tõnissoni juurde ja ütles, et tema tahaks nüüd niisugust asja, et mingisugust käsitöö, et uued, kus kohta panna, et kas võiks koht olla, kus seda säilitada ja, ja niimoodi saigi sellisel ka omamoodi teine alguse ots sellel Eesti Rahva muuseumile. Ja need asjad hakkasid kogunema Oskar Kallase kätte, aga samas on väga kurb lugeda seda, mismoodi Oskar Kallas oma päevikus kirjutab. Sellest ajast siis 1904.-st aastast, et kui paljudel on tööd, et ta oli tollel ajal tegelikult ju ometigi väga-väga paljude asjade kastid, päevatöö oli Oskar Kallase Tartu tütarlaste gümnaasiumi õpetaja. Ja siis oli ta Postimehe ajakirjanik, ta kuulus üle 10 mitmesuguse akadeemilise seltsi tegevusse, niiet päevad olid tal kõik töid ja tegemisi täis ja siis need öötunnid olid selleks, kui ta siis neid asju seal vaates puhastas, kirjeldas ja pani haavel ja kõik, nii et kurb on see, kuidas ta kirjutab jah, et ma olen nii väsinud, aga kõik see muuseum asi vajab ikka veel ajamist, et ta ei saa seda kuidagi mingit moodi. Kõik see päädis lõpuks ühe kurva sündmusega, sest et alati on ju mingil asjal põhjus-tagajärg ja põhjusele, Jakob Hurda surm. Ja Jakob Hurda surm sai põhjuseks ka Eesti Rahva Muuseumi loom selle sellepärast me ütlemegi, et Eesti Rahva muuseum on Jakob Hurda mälestuseks. Muidugi oli siin ka teistsuguseid põhjuseid, sellepärast et järjest rohkem hakati mõistma seda, mismoodi selle sajandivahetuse moderniseerimise käigus vana hakkas kaduma kiiremini ja kiiremini ja tegelikult kõik see vana rahvariie ja kõik see vana Tarblara ja varasem elamisviis hakkas asendama jubuutsega, enam ei käidud iga päev rahvariietes. Need puukausid vahetati juba linnast ostetud taldrikute vastu. Nii et mõnes mõttes võib öelda, et see pinnas oli loodud, aga ajend oli ikkagi Jakob Hurda saal. Kui Jacob Fort suri Peterburis siis selle järgi toimusid Tartus Jakob Hurda matused. Jakob Hurda matused olid kogu eesti rahvast vapustav ja ühendav sündmus. Ja kui hurda põrm toodi Peterburist Tartusse, siis oli nii, et selleks oli üks vagun ja kogu Teekonna saatsid eestlased läbi Eesti, ma teda Tartusse kõikides raudteejaamades, mis Peterburi ja Tartu vahel olid Hong peatusi, seal oli sadu ja sadu inimesi, kes nutsid ja saatsid teda niimoodi teele, nii et niisugust saatmist ei ole vist ühegi teise Eesti suurvaimu puhul olnud. Vanemuise teater oli puupüsti täis, tänavad olid puupüsti täis, sellest on fotosid, mismoodi siis oli hurda matuserong Tartu tänavatel, see ei ole inimmerele otsaga äärt. Ja Jaan Tõnisson oli see mees, kes hakkas seal oodamatuse rongis ajama kokku sõpru ja tuttavaid kaasmõtlejaid. Et saaks pärast kokku jahutakse, et kuidas ma nüüd edasi saame. Meist, keegi ei ole võimeline enam niimoodi nii palju eesti rahva jaoks tegema nagu hotegi. Tänu sellele, keda Jaan Tõnisson selles meeletus rahvamassis sai nööbist kinni, ütles, et saame pärast Eesti üliõpilaste seltsimajas kokku, on need inimesed, kes siis hakkasid asutama Eesti Rahva Muuseumi. Ja seal olid Kristjan raud, seal oli Oskar Kallas loomulikult sellele kalale kool Soomest. Selle oli Ants laikmaa ja Villem Reiman loomulikult. Villem Reiman oligi see mees, kes ütles need sõnad, mida siis Eesti Rahva muuseum peab Enta sinisõnadeks. Ei ole võimalik, et oleks ühte inimest leida, kes viiks seda kõike suurt tööd edasi, mis eesti kultuuripõllul vaja teha on. Aga võimalik on, et kui mühiselt asutame ühe muuseumi, siis saame me jätkata Jakob Hurda tööd. Bibi iri kursaale häbi viiri, kus Saaremaale metsa palki räimumale metsaparki raiuma, mis sa selle palgiga piir Liprasel valgiga piirduma? Sõnad olid lausutud, tuli minda tegudele ja nüüd, kes hakkasid seda põhikirja koostama, seda ei ole täpselt dokumenteeritud. Aga ma ise arvan, et need mehed olid kolmekesi Jaan Tõnisson, Oskar Kallase, Villem Reiman. Ja võttis ka tükk aega aega, sellepärast tsaaririigis kõik asjad vajasid ju kinnitamist ja kõik dokumentide ajamine võttis vägagi palju aega. Nii et tegelikult siis esimene põhikirjaline koosolek, mis toimus siis 1909. aastal, on see, mida saabki lugeda Eesti Rahva Muuseumi ametlikuks asutamiseks. Loomulikult ei olnud seal mitte ühtegi palgalist töötajat. Muuseum valis endale liikmed, kuna ta oli ühisus ja siis ühisusel juhatus ja juhatuse esimeheks sai loomulikult Oskar Kallas, Karl Menning kogumistoimkonna esimeheks. Kirja toimetab sai Karl Eduard Sööt ja siis olid veel mõned niuksed lihtsamad liikmed, üks nendest oli Kristjan raud. Ja kohe esimeseks ülesandeks otsustatigi, et siis kõige olulisem on hakata esemeid koguma. Ühesõnaga seda moodustama muuseumit. See tolleks ajaks ei olnud need eelpool räägitud seltsi tihti õpilaste seltsi õpetatud Eesti selts oma kogusid veel ju üle andnud ja saadeti välja kiiresti operatiivselt vanavarakogujad. Nüüd esimesed vanad rahakogujad, kes läksid Eesti Rahva muuseumile vana raha korjama, oli väga kummaline, ka need olid Nikolai Triik, Eduard Pedak. Üks on meile kõigile tuntud ja teada nimi, temast on kirjutatud raamatuid ja me kõik teame tema töid ja Eduard Pedak inimene küljest praktiliselt igasugune jälg puudutas. Üks pilt on ajaloo arhiivis ja tema natuke neurootiline kirjavahetus Eesti Rahva muuseumiga, aga täitsa selge on see, et see päivik, mida nad oma korjamisel kirjutasid, On kirjutatud Pedaku poolt, sellepärast et ta kirjutab seal pidevalt seda, kuidas te saadate kriigi naisele raha. Tema oli nagu selline aktiivsem tegelane ajaloos ongi nii, et Nikolai Triigist endast kirjutatud vähemalt kolm monograafiat Pedakust õnnestus mul siiski teada saada. Seda, et ta Tartu Ülikooli üliõpilane oli, vahetas teaduskondi mitmeid kordi. Ja ilmselt põdezda tuberkuloosi, sellepärast et ta kirjutas avalduse, et ta tahab mind Krimmi oma tervist parandama, seal mingisuguses ülikoolis katsed edasi õppida ja sinna Venemaa augustisse tema jäljed jäävad. Ja peaks ütlema, et, et see Oskar Kallase väga tark mõte. Et kõik need, kes lähevad manala, korjavad mööda Eestimaad, peavad kirjutama täilikut oli üks suurepäraselt tasunud mõte, sellepärast et see oli üks vahetu tolle aja Eesti elu kirjeldus. Ja seda meie muuseumis tõesti sadade ja sadade lehekülgede kaupa, mis on, kuni ütleme siis Eesti vabariigina neid täidikut, mis mina olen nagu põhjalikumalt läbi töötanud, see nii ehe pilt sellest tolleaegsest eestimaast, nii värviline ja selline suhtumine nii muuseumisse kui ka sellesse Eesti asi üldse, mida mõeldi, kuidas suhtuti omaenda vanadesse asjadesse. Ja samas oli see väga huvitav kõikidele nendele noortele, kes käisid, põhiliselt olid need noored nüüd, kuna esimese aasta korjandus läks päris hästi. See, kes sellest vanavarast kõige rohkem innustunud oli, oli tegelikult Christian haud. Ja siis muuseumi juhatus võttiski sügisel vastu otsuse, et valida Menning maha ja haud 1000 Tajaks. Hauast on palju räägitud ja palju kirjutatud. Ta oli vaikne, suhteliselt rahulik, väga vaimustatud oma tööst, aga näiteks ei võtnud üldse sõna mingites otsustavates küsimustes debüüdi, salat jääda tagaplaanile, tegi nii nagu Oskar Kallas ees. Need kohad, kus ta tõeliselt elas ennast välja, oli see, kui ta sai rääkida eesti muinsusest, eesti vanadest mustritest ja kirjadest ja sinna juurde mõelda igasuguseid ilusaid ja kauneid lugusid. Ja kui on teada seda, et ta koosolekutel tõesti pigem oli vaiku sõna võttis, siis kui oli tema kõnekoosolekute rääkis eesti muinasasjadest ja siis ta rääkis nii kirglikult ja, ja täiesti ilma lõputa, nii et see oli näha, et inimene tõeliselt tõeliselt on sellest asjast vaimustatud ja sisse elanud, nii et ühesõnaga ei olnud mingit kahtlust, et sügisel otsustati, et Menning maha ja haud esimeheks. Muuseum sai väga kiiresti noorte seas populaarseks ja väga palju tuli sinna manalakorjajaid Moosund ligi muidugi üleskutseid ja ta peaks ütlema, et kui me räägime tänapäeva seisukohast, kus me ei võta väga tõsiselt sõnu et selline turundamine ja populariseerimine ja et noh, et tähtis on ikkagi see asi, mida me teeme, aga Eesti Rahva Muuseumi algusaastatel ei hoidnud selle pealt kokku, sellepärast et koheselt hakati välja andma kõigepealt muuseumi põhikirja muuseumi põhikirja, trükiti tuhandeid eksemplare, need vanalaga korjajad, kes läksid maale, neil oli midagi vastu anda illeli, midagi, mille kaudu seletada. Et mis asi see muuseum on, siis need, kes seda teadis, mis asi muuseumad. Kui oli juba käidud paar korda, paar aastat oli mööda läinud, siis anti välja eelmise aasta aruanded, seal olid kirjas kõik inimesed nimeliselt, kes seal midagi muuseumile kinkinud. Nii et järgmisel aastal saadi juba näidata, et näete, kude kingitud saatis ja trükitute sate haamatus. See oli tõeliselt hea turunduslik trikk. Ja ma olen siin alguses suurepäraseid Kristjan Raua tsitaadis mis on selline, et me ei vaiki väsi enne iga lapski teab, mis asi Museum on ja kui igav talu eestimaalane oma muinsuse muuseumile välja andnud. See korjamise töö oligi tollel ajal tõesti kõige olulisem. Ja see hauajuhtimine innustas loomulikult neid, no ja noored tulid järgi ja siis olin ka see oluline, et kes seda käisid tegema, sellepärast et meie kogejate hulgas on olnud väga erinevaid inimesi kaudeli, see, kes võttis suuna kunstiüliõpilastele, sellepärast et see andis lisaboonuse sellega, et need üliõpilased said ka joonistada neid asju, mida kaasajanud. Nii et niimoodi hakkas tikkima muuseumi juurtega joonistekogu ja niimoodi saadeti ka üleskutse eesti soost nii Riias kui Peterburis õppivatele tudengitele, kes kunsti õppisid ja üks nendest, üks suurepärane vanavara korjaja, kes meil on August Pulst tulid tänu sellele üleskutsele ja ka näiteks Henrik Visna puu ja mitmesugused teised noored väga innukalt läksid, Visnapuu on kirjutanud, ma kahjuks ei mäleta seda päris peastides, tsitaat jagan seda, missugused tunded teda valdasid, kui seal sai hakata Tartust välja minema selle tähtsa ülesandega. Mine vana, väga jama. Et kuidas ta mõtted lendasid, et mismoodi Ta näeb mingit eemalt kalu ja ta mõtleb selle peale, et mis ometi vabandused seal katuse all kõik peidus on ja see oli tõeline, selline kirjanduslik kunsttükk, mis Visnapuu suutis sellest kokku panna. Ja üks niuke üllatus juhtus vanavara korjaja andmeil Kaagele päevik on ka ilmunud Julius Kuperjanov olnud Julius Kuperjanovi teatakse eelkõige siiski täiesti vastandlikku poole pealt. Ja tema huvi just nimelt korjata seda vanavara ja tema muuseumile antud kirjeldused rahvariietest, mis tunduvad täiesti uskumatut. Ja siis on väga huvitav see, et nad ju kõik käisid ühel ja samal ajal ühel ja samal Eestimaal ja käis Julius Kuperjanov, kelle päevik on ilmunud ja käis Paul Keerdo, kelle päidik ilmusest nüüd alles. Nii et ühest sai Eesti maa ja rahva eest võitlev ja oma elu andnud rahvakangelane ja teisest sai Boondunud kommunist, kes neid eestlasi küüditati, Siberisse siin on, mille peale mõelda. Aga lõppkokkuvõtteks sellest suurest kogumiskampaaniast, kui nii võib öelda, enne esimest maailmasõda on olnud ikka kohutavalt palju kasu, sellepärast et need aastad 1911 kuni 14 need andsid muuseumile nii palju esemeid mida hiljem tahast, seda sõda ei oleks olnud võimalik koguda, sellepärast et igasugune sõda on igasugusele vanale asjale hävitav. Aga järgmiseks selliseks, mitte nüüd otseselt kogumistööga seotud, aga muuseumid populariseerimiseks muuseumi tutvustamiseks oli kanarbik kanarbik, paniti muuseumililleks väga praktilistel põhjustel selle pärast, et ta on igihaljas, kõige ilusam on ta siis parasjagu sellel ajal, kui on sügisesed põllumeeste seltside näitused siis põhiliselt muuseumi abilised noored hästi palju gümnaasiumite tüdrukuid käisid, korjasid seda kanarbiku, siis köitsid, et kimbukestakse neitsist, põllumajandusnäitustel jagati inimestele mingi annetuse eest, sellise oma vaba valik paljuse annetasid. Aga noh, hea toon nägi ette, et seal midagi ikka annetasid. Nii et selliseid trikke mõeldi välja selleks, et saada muuseumile raha. Aga siis üks hea trikimõtleja, muuseas oli ka august puist küljest, me juba rääkisime siin enne ja tema mõtles selle välja, et kui tema käis vana väga korjamas, siis ta alustas kohe sellega pärast, kui me oleme siin kõik ära korjanud, me teeme väljanäituse. Ja see oli väga kaval mõte, sellepärast et sinu asi läheb pärast näitusele, siis sa ei anna mingisugust rämpsu, koledat asja, siis kannad kõige parema, mis sul on. Tänu sellele õnnestusid pulti korjandus, et väga hästi, sest et kõik tahtsid ju olla ikkagi ilusamate, paremate asjadega, kui naaber. Edasi, mis sai, oli see, et tuli läinud ära. Raud 1914 Tallinnasse siis ma teeks niukse väikese põike, mis Tallinnas edasi sai, Tallinnas sai edasi see, et pulss läks Tallinnasse, buss läks Tallinnasse sellepärast, et oli sõda ja ta tagasi korjas seal oma kodukihelkonnas Doris ja ja Tallinnas oli parasjagu üks näitus väljas ja puldist pani oma asjad, õigemini siis muusi naisest sinna näitusele välja. Ja oli väga populaarne oma hea jutu ja huvitavate Tori kihelkonna asjadega tutvus mitmete Tallinna Eesti Rahva Muuseumi liikmetega nagu Karl-saal ja, ja mõned teised, kes teda toetasid. Ja siis ta jäigi Tallinnasse pärit, tõesti hästi karistamata, selline seda asja ajama. Tema vahekord Christian hauaga tollel ajal natukene jahenes. Aga Pulstel ikkagi selle Tallinna osakonna asjaajaja. Niikaua kui lõpuks Tallinna osakond otsustas nii Eesti Rahva muuseumist lahku, need leidsid lihtsalt seda, et võib-olla tuleks jõujoone taga jagama, et las siis Eesti Rahva muuseum tegeleb Lõuna-Eestiga, nemad tegelevad Põhja-Eestiga. Eesti Rahva muuseumile see mõte muidugi eriti ei meeldinud, aga siiski otsustasin see Tallinna osakond ikkagi, nagu moodustada siis Eesti muuseum Tallinnas väga mitmesuguseid erinevaid nimekujusid. Ja selle asjaajajaks sai Pulst ja pulss oli väga tubli, ta oli siis samas paralleelselt ka tegelenud igasuguse rahvamuusikaga ja ja ta suutis need kaks asja kenasti kokku panna niimoodi, et oma rahvamuusikute Tutluskond ära kasutades sai ta teenida ka raha sellele Tallinna muuseumile. Nii et tema tööl oli igatipidi jumet. Rääkimata siis sellest, kuidas ta käis välitöödel ja ja see lugu, mida paljud teavad, mismoodi ta Ruhnus käis, mismoodi ta ohtlastega sõbraks sai ja mismoodi ta Ruhnu vana puukiriku tahtis tulevase vabaõhumuuseumi jaoks ÄRA saadel leppis kokku rootslastega, et need olid nõus oma kiriku kohe ära andma ja ja lahti võtma ja vedama kaldele peale, laadime polstile Tallinnasse ära saatma. Tallinna osakonnast aga kasvas välja Eesti Kunstimuuseum. Kuna ta asus lõpuks siis sealt sellest Estonia katuselt, kui esemekogud kasvasid, kolistada Kadrioru pressi. Ja see oli üks niisugune Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti kunstimuuseumi vaheline kuum õun, et ega nad ei taha ju tunnistada seda, et nad oleks nüüd Eesti Rahva muuseumist välja kasvanud, kunstimuuseum, suur kunstimuuseum, paljude filiaalide ka ei ole võimalik. Aga no ühesõnaga, kõik on võimalik. Need. Ühest inimesest küljest ma tahaks rääkida ja see inimene on Helmi Reiman nego. Tema on Villem Reimanni tüta, ta on üks väga tähtis inimene olnud, mitte ainult Eesti Rahva Muuseumi kui üldse Eesti etnograafia ja Eesti rahvakunstiajaloos ja Villem Reiman saatis oma tütre juba väikse lapsena Soome, talle meeldinud siinne vene surve ja nii saatis ta siis Helmi oma tuttavate juurde Soome, kus Helmi käis koolis ja lõpuks käis ka ülikoolis ja ülikoolis õppis ta etnograafiat ja veel mitmeid muid kõrvalaineid. Ja prantsuse keel oli tal väga hea ja tugev ja hästi kurb on see, et keda nagu üldse ei tea, et ta on tõesti esimene eesti etnograaf, kes on uurinud põhjalikult ja tõsiselt ja teaduslikult eesti rahvakunsti. Muidugi tema elu oli kuube lühike, põhjuseks oli võib-olla tema nigel tervis. Tema kirjatööd Eesti rahvakunstist on olnud sellised, et nende pealt maha tähendab kogu 20. sajandi rahvakunstiuurijad. Et tema oli see, kes mõtestas kogu Eesti selle kahva kunsti. Helmi käis ka välitöödel ja temades välitöödel vanad ära korjamas enne kui Eesti Rahva muuseumisse tööle tuli üliõpilasena Helsingist ja ta käis Kolga-Jaanis ja tal olid väga head kuud, aga rohkem oli veel see, et ta sai inimestega väga hästi jutu peale. Noh, ikkagi, kui kirikuõpetaja tütar tuleb, siis ju ei ole lihtsalt niisama, kes keegi siiski uksest sisse astub, et talle räägidki paljub, ta on ka joonistanud väga palju Eesti Rahva muuseumile leks korjamisraamatut, mida pidi täitma tema, pigista korjamisraamatut, nagu päevikut ta tegigi. Kolga-Jaani kihelkonna naisterõivastes tegid hammast ühe osa sellest ülikoolilõppudest. Tavaliselt see ei olnud väga populaarne või väga ka soositud. Ütleme niimoodi, et vanad käivad korjamas naisterahvad ja et niimoodi talust tallu käimine see ikka ei olnud ühele tütarlapsele sobilik tegevus. Neile olid üks kaks tütarlast, kes käisid kahe oma mehega. Täikut on kirjutanud mõlemad tütarlapsed, nii et noormeeste nimed pole teada. Aga täivicuse kirjas seda, et nende käest küsiti kogu aeg, kas te olete õed ja vennad ja nad ei julgenud siis midagi öelda, niimoodi keerutasid seal ümberringi, et selline ringi hulkumine nagu tihti öeldi nendele vana Vägorejatele Peeti küll harjuskikeks ja kaltsukaupmeesteks ja meesterahvaid Saaremaal isegi selle katku külvajateks peetud ja igasugusteks niukseks ja siis veel saari salajaseks saadikuteks, kes pahandust üles kirjutavad ja nii et tegelikult oli see vanavara korjamine suhteliselt riskiga seotud. Üheks selleks nipiks, nagu ma ütlesin, oli see näituste korraldamine siis teiseks nipiks õige mitmesuguseid biootuse lehti mõistlik osaleda ja seda oma tegevust tutvustada ja kolmas oli siis see, et Eesti Rahva muuseum oli lasknud trükkida sellised üleskutselehed mida siis oli mõistlik jagada kiriku juures. Väga mõistlik oli ka saada hästi läbi kohalikku kirikut, et ajaga kes siis oleks nagu kantslist inimestele öelnud, et muuseum aseni, Kaus osija, et antagu ja tehta kui aidata, kui ja nii edasi, nii et kas aga oli ka täiesti vastupidist, oli ka näiteks üks kirikuõpetaja, kes keelas kategooriliselt sellepärast et temal endal oli seal Põltsamaal oli ka muuseum, ühesõnaga et tema oli Põltsamaa muuseumi juhatuses ja seal oli täitsa suur hirm, et mis nüüd saab. Ükskord võeti üks meeskond kinni ja viidi politseisse ja pidi trahvi maksma oma vanakorjamise eest ja ja siis oli ka seal Läänemaal veel niisugune lugu, et seal on ju lahkusulised olnud juba hästi kaua aega. Nemad kahtlesid seda, nad said aru, et vanad asjad peavad andma, hakkad, need vanad asjad on piiblid ja siis oli niimoodi, et need tulid kõik nagu üks mees oma piiblitera peitnud ja maha matta, nüüd ja, ja kuskile lakka viinud ja, ja siis, kui lõpuks tulid sinna vanavarakorjajad tahtsid hoopis mingisuguseid vanu riideid, õlle kannusid, seal olid nad väga üllatunud, meie ikka mõtlesin, vanad asjad on ikka piiblid. Kõikidel inimestel tekib ilmselt õigustatud küsimus, kus muuseum asus muuseumi esimestel aastatel asus muusin Oskar Kallase voodial Kristjan Raua ateljees ja Karl Eduard Söödi raamatulaos. Esimeseks niukseks kohaks, kus natukene ruumi saadi, oli Eesti üliõpilaste selts jäätmisena Vanemuise teatri kolmas korrus ja sealt edasi siis Gildi tänava majal kaks koost. Aga siis juhtus seal Gildi tänaval tulekahju. Aga õnneks saadise tuli suhteliselt kiiresti ära kustutatud. Aga teade sellest, et Eesti Rahva Muuseumi maad on olnud hädaohus, on võinud ära põleda, levis väga kiiresti ja siis hakati korraldama korjandust. Ja see oli 50 kopika korraldus, nii et kõik, kes vähegi said, võisid, maksid 50 kopikat Eesti Rahva Muuseumis jaks ja meil, jumal tänatud, on siiamaani muuseumi arhiivis alles kõikide nende annetajate nimekirjad, tegelikult omaaegne raamatupidamine on olnud imetlusväärne. Ja, ja siis kaks inimest on, kes on andnud 50 kopika korraldusel ka 100 rubla anti väga palju raha ja väga erinevatest kohtadest on seda raha üle maailma, kus oli Eesti sõdureid, nii et noh, täiesti müstilistest kohtadest Venemaa avarustest ja nende kaaskirjad on südantlõhestavad sealt sõjaväljalt. Et see oli üks väga suur aktsioone, seda Ahase kokku päris palju. Ja sõda lõppes ära ja muuseum kavatses selle raha eest hakata endale maja ehitama. Aga siis juhtus üks täiesti ootamatu asi. Johannes Leopold koolipüha kirikuõpetaja poeg, hariduselt arhitekt, baltisakslane ja temast oli selleks ajaks nüüd saanud Peterburis tiigitsi kunstikoolis raamatukoguhoidja, kina kabineti juhataja ja õppejõud ja tal oli üks suur kirjakese. Suur kirg oli vanavara kogumine ja tema oli niisugune erakollektsionäär ja samas heli taga Peterburis asuvale Vene muuseumile stipendiaadina kogunud muuseumi raha eest Saaremaalt ja Hiiumaalt ja Läänemaalt ja Kihnust vanavara. Ja nüüd Venemaa revolutsiooni ja kogupoliitiliselt keerulise olukorra siis leida raha ette ja siis otsustas ta, et ta on nõus Eesti Rahva muuseumile ise pakkuseta mülgsema Osama kollektsioonist taha. Tollel ajal oli siis niimoodi, et Oskar Kallas sõitis Peterburi Jakas kontakika kauplema ja see kauplemine oli kestnud Oskar Kallase jutu järgi, mis ta hiljem kirjutas aruandes muuseumile rohkem kui 24 tundi iga asja üle kaubeldi. Ja siis lõpuks oli Oskar Kallas lubanutele kahte asja, et esiteks ühte vana kina kannu ja teiseks elu lõpuni vabapääset Eesti Rahva muuseumisse mida ka Eesti vabariigi ajal ka korduvalt kasutanud, kui ta Eestis käis. Muidugi, see kauplemine oli neil ilmselt väga huvitav, sellepärast et tegelikult need olid ju ühe kandi mehed, nad tundsid teineteist väga hästi. Kallase vanem vend Rudolf Kallas oli kaantaksid klassivend Kuressaare gümnaasiumis. Kauplemine oli, oli äge ja lõpp oli väga hea Eesti Rahva muuseumile. Aga kui hea see tegelikult oli, see selgus alles aastaid hiljem, sellepärast et siis kui kalded, kelle oma ilma rahata pääsnaga läks haadile ja oli jutustanud siis tolleaegsele muuseumi direktorile Ferdinand linnusele seda, et siis, kui ta oli saanud raha kätte, siis see raha väärtus langes nii kiiresti, et ta sai selle rahast ainult poolteist naela võid. Ja Eesti Rahva Muuseumis kallas maksistele 16000 rubla. Nii et see on, nagu ma ütlesin, Eesti Rahva Muuseumi parim tehing läbi rohkem kui 100 aasta see koguni 2578 eset. Nüüd siis sellest, kui meil on Eesti vabariik, Oskar Kallas läks Soome-Eesti Rahva Muuseumi juhatuse esimehe koht, oli vaba ja küll mõeldi, keda sinna siis panna ja siis, et noh, kes oleks veel samamoodi lugupeetud nagu oli Kallas. Meil on arhiivis niukene lipik olemas. Väga austatud härra doktor Oskar Kallas. Lähen kaheks tunniks ära. Lugupidamisega, Kristjan raud. Millegipärast otsustati, et ta peab olema täpselt samamoodi rahvaluuleteadlane, nagu oli Kallas ja niimoodi sai selleks Eisen. Eisen võttisid, et kui auametit ja ajas neid mitmesuguseid asju hoopis küll muuseumi enda asjaajaja kui ka mõned ülikooli õppejõud ja sellepärast, et väga oluline on ikkagi see, et muuseumile majandus korralikumaid ruume. Ja nii juhtuski, et siis Tartu ülikool andis Raadi mõisa Eesti Rahva muuseumile tegelikult poole sellest mõisast mõisa peahoonest. Ja siis, kui 22. aasta suvel hakati sinna kolima, mis ajaks oli siiski otsustatud, et kes peaks need olema uue muuseumi direktor, et üks tegelikult on ühisuse juhatuse esimees, kes oli Eisen, aga et noh, et kui nüüd on juba tegemist oma riisiga ja kõik muuseum võtab nagu täiesti uue mastaabi, et peaks olema muuseumi direktor. Ja siis otsustati kutsuda direktoriks Soomest noor mees, Ilmari Manninen. Manninen oli ka muuseumitööga kokku. Juhtunut oli Helsingi ülikoolis just lõpetamas oma doktoritööd ja kui ta tuli esimest korda, läks raadile, tal polnud üldse haagil meeldinud, aga Manninen elas oma ametis, et kiiresti siis kõigepealt kaitses kähku jagama doktori Helsingist. Samal ajal oli ta ka ülikoolis õppejõud, hakkas välja koolitama professionaalselt etnograafide kaadrit. Muuseumi töö muutus sellisest varasemast mõnusest entusiasmiga tehtud, aga ilma väga suurte reegliteta tööst väga korrapäraseks, süsteemseks tööks, millest ka kõik palka said. Aga mannist muidugi pead taga kiitma sellega, et õps silmapilkselt eesti keele nii kiiresti, et läks paar aastat mööda ja ta andis juba välja eestietnograafilise sõnastiku. Ja avati sihaadil, esimene suur püsiekspositsioon, mis oli erakordselt menukas avamine oli kohutavalt uhke. Ja siis Lätis hiljem ka teine pool essist ja siis oli juba terve rassi avamine ning siis samas kõige lõpuks, kui veel üks nendest vanadest unistustest oli see, et need hõimurahvad hõimurahvast osakond ehk siis tegelikult oli nagu tänapäeva kõnekeeles öeldes soome-ugri näitus ja ka sellega seoses läks ka Manninen minema Tootsustes Helsingi ülikooli kasuks ja see mind omal ajal, kui ma olin veel ta noor ja roheline väga pahandanud, et noh, et Eesti Rahva Muuseumi direktor oledki nii palju kohutavalt tublisti teinud ja nüüd läheb siis Helsingi ülikooli ja siis omalaadne. Eesti Rahva Muuseumi töötaja suuretnova Ilmar Talve seletas mulle, kui ma talle ütlesin, et magan salli männist, et miks ta ära läks. Talve ütlesid, kuidas ma võin niimoodi mõelda, et see oli kõikide nende naaberrahvaste suur tegu, et kui Eesti vabariik loodi ja neil puudus erialane kaader, nad ühesõnaga, aitasid Eestis igaüks need oma erialal välja koolitada kaks-kolm niisugust, kes hakkavad kohe doktoreid kaitsma ja siis nad lihtsalt läksid eest ära, et eestlased saaksid areneda. Et tema soomlasena ei pea istuma Eesti vabariigis, Eesti Rahva Muuseumi direktorina, kui on olemas eestlasi, kes on võimelised seda tegema siis ma sain aru, ma läks enda pärast nii. Et kaks helmik, nagu ma ütlesin juba enne, et rahvakunsti ja rahvakultuuriuurijatel Helmi Üprus ja Helmi kurika olid need, kes olid tollel ajal Raadil niuksed tõelised tegijad, kes suutsid viia seda asja edasi väga kaasaegselt, muidugi Helmi Üprus on legend ja kohvik samamoodi rahvariiete uurimisega, siis kunstiosakond vedas Aleksander Tassa ja eraldi osakonna moodustas siis Eesti rahvaluule arhiiv ja, ja kõik see, mis praegu on kirjandusmuuseumis ja kui muuseumi esemekogud kolisid raadile, siis nemad jäidki sinna Aia tänava majja, mis on siis praegu Vanemuise tänava maja ja Raadi kohta lühidalt veel, see traadi oli ju väga ilus. 30.-test aastatest läksin selle rahvuspoliitika jõulise arenguga oli igale Eesti koorile kohustuslike Raadil, nii et mina oma välitööde jooksul olen kui palju kuulnud vanainimeste käest seda, et ma mäletan, ma mäletan, kui mu oma emaga, eks ma mäletan, raadid kütt mäletavad lossi, mäletavad seda meie järve või kiike, kuidas keegi selle kohta ütleb neid aedu, mis seal oli kõik mäletavad mannise Setumaalt toodud suitsutared. Ja teine väga oluline, tegelikult on see osa, mis on olnud need kunstikogud, sest et kunstikogud olid väga võimsad ja peale selle me saime veel vahetusena Tallinna osakonnast. Vahepeal kolmekümnendatel toimus niisugune vahetused ja nemad meile oma etnograaf, et mis omal ajal pulstunud, korjanud meie siis nendele jälle kunsti ja inimestele sellele eestlasele, kes olidki võib-olla kasvanud seal selles küll mitte enam nüüd suitsutares aga rehielamus ja kui ta siis tuli sinna mõisa ja kui ta nägi seda, et see kõik on ikkagi mingisuguse tähtsuse ja väärtusega ja ta nägi seal kunstiosakonda, kus oli mitte ainult need maalid, vaid olid kan skulptuur ja portselan ja vaat see nagu oligi üks asi, mis aitas seda maailmapilti avardada. Kõrgkultuur oli neile selle talupojakultuuri kõrval kohale toodud raadi. Nüüd vahvad sõja-aastad. Esimesel venelaste aastal löödi muuseum kaheks. See meie Aia tänav ehk Vanemuise tänava maja praegune kirjandusmuuseum saigi kirjandusmuuseumiks. Sakslaste ajal oli teada see, et sakslased tahtsid kindlasti mingisuguse osa sellest ära saata Saksamaale. Ja siis oli ainuke võimalus Reini kogud evakueerida. Ja kaks korda on tegelikult Eesti Rahva muuseumiesemeid hinnatud. See on üks absoluutselt ilmvõimatuid töö tegelikult, kuidas sa saad hinnata seda, mis on selle asja väärtust, kui tema väärtusele ainult materiaalne, vaid on ka vaimne? Tema väärtus ajaloos on midagi muud kui lihtsalt see puidu ja riideväärtus. Esimene kord oli siis, kui oli esimene maailmasõda ja siis teinekord oli teine maailmasõda. Ja need asjad otsustati evakueerida ja nad pandi kastidesse. Needsamad Helmi korritia, hilja sild tollel ajal, kas neil pakkisid nemad siis kasutades seda vana head eesti vanasõna, esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad panidki need A, B ja C kastid ja ükskõik kummalt poolt oleksid sakslased tahtnud neid ära võtta, siis need pees olid need kõige paremad asjad. Ja nad läksid need esemed mitmele poole eestimaale laiali, põhiliselt olid nad mitmesugustes kirikutes pastaraatides ja vaprad naised. Siis valvasid neid ja oli neil seal igasuguseid seiklusi, kõige hullem oli see, et, et vahepeal tuli talv ja pildid võtma ja ja kõik need ruumid olid külmad ja neid vaipu ja seelikuid tuletatud tuulutada ja ja kust nad neid küttepuid said ja, ja noh valvata tegelikult suhtusid kohalikud inimesed tavaliselt väga hästi ja väga positiivselt sellesse. Aga no samas on teada mitmedki kohast, näed sealt, kus kohal Pilistveres ja need need asjad õlitatud, pärast seda nähti seal külje veel puhu seelikus naisringe. 2010. aastal andis Eesti Rahva muuseum välja raadiraamatu. Ja siit loeme. 1945. aastal vaatas Eesti Rahva Muuseumi komisjon Raadi lossi üle. Leiti, et lossi taastamine on välises osas kergesti teostatav, sest müüristik oli täiel määral säilinud. Taastamistöid siiski ei alustatud. Praadi loss ja mõisasüda võeti vene sõjaväe käsutusse. Nõukogude võimu ajal paiknes Raadi mõisa aladel sõjalennuväli läheduses asunud Raadi mõisahoonetes paiknes garnison mõisa valitsejamajas oli garnisoni staap, majandushoonetes laod ja Raadi lossi läänepoolses otsas. Isegi mürgiladu. Jätkab Piret õunapuu. Hilisem aeg pärast seda, kui Gustav ränk, kes oli, siis tollel sõja ajal oli direktor, oli läinud. Rootsin, sai direktoriks 45. aastal Salme, rikas, kes oli Max Laossoni abikaasal ja kes oli täiesti mõistlik naine ja tänu tema väga nutikale asjaajamisele ja suurepärastele sidemetele õnnestus tal saada muuseum. Siiski kukkusime Veski tänava majja, kus praegu Eesti Rahva muuseumi peamaja on siis järgmine direktor, meil Aleksei Peterson, tänu temale saati Pauluse kirik. Ja tänu temale oli meil väga kuva soome-ugri suund. Ja udmurdid siiamaani jumaldavad, peavad petaks täiesti elusaks jumalaks, sellepärast et Peterson on neile nii palju nende kombeid filminud, nende eest sõdinud, võidelnud vene ajal kõike teinud. Nii et soomeugrilased Venemaa avarustes peavad peterselli, tõlki väga. Siis hakkas meile Veski tänava maja väikseks jääma ja nii me saime selle praeguse näitusemaja, endise raudteelaste klubi siiamaani olles sellel aastal, ütles mulle taksojuht, kui ma ütlesin, et küsis, kas Eesti Rahva muuseum on. Mõtlesin, et näitasime, mõtlesin, et seal viinavastastest aas raudteelaste klubi, mõtlesin, et seal ei ole jah, elan küll aastaid kümneid raudteelaste klubi aga samas üks mu tuttav, kes tuli Tartusse, tahtis taksoga sõit Eesti Rahva muuseumisse, siis taksojuht Vistagaadile, nii et elu on. Mis ma ütlen, et me muuseumis elame väga huvitaval ajal, no minu arvates muuseumis on muidugi alati huvitav, aga on huvitavamaid vähemalt ütleme ta koka praegu. Ja kõigil terendab see Hoodi uuesti silmades. Esimest korda ise on Eesti Rahva muuseumi jaoks ehitatakse oma maja, me oleme ju käinud külakorda ühest kohast teise. Ja ma väga loodan, et me suudame maha rahustada kõik need väed, kes seda sajatavad mise usund oma pühasse üritusse ja kui me seda ei teeks, siis me võiksime oma töötõendi lauale panna. Nii et noh, mina, kes ma olen seal töötanud tõesti 33 aastat, ma loodan, et ma ikka vean võiduka lõpuni välja. Aga milleks meile tänapäeval see Eesti Rahva muuseum Eesti Rahva Muuseumis on vaja selleks, et siis kui meil on vaja kinnitada usku iseendasse ja oma rahvast, siis on üks koht, kuhu minna ja saada seda usku, mis on pandud kõikidesse nendesse asjadesse, mida te seal näete? Eesti Rahva Muuseumi kõige paremad ajad on olnud siis, kui Eesti rahval on läinud halvasti, sellepärast et siis on tuldud Eesti Rahva muuseumisse usku kinnitama oma rahvasse. Me peame olema alati valvsad, kui kõigil on väga hea ja kõik on väga korras, kogu aeg, siis ongi tühjuse muuseum. Aga kui olid rasked ajad, kui Eesti vabariik alguses oli nõrk ja väike, siis seal käidi, saadi teada, ühesõnaga see, et me ei ole veel midagi väärt rahvana, et meil on minevik, mis seal midagi väärt. Et meil on tegelikult midagi, mille üle uhke olla. Selle kinnituseni sealt saame, kui ma oskan seda sealt leida. Teemal Eesti Rahva Muuseumi ajalugu kõneles Eesti Rahva Muuseumi teadur ja näituste koostaja Piret õunapuu. Muusikaliseks vahepaladeks kõlasid salvestused Eesti rahvaluule arhiivist. Loeng toimus Tallinna linnas teatri teatrisõprade klubis. Saate panid kokku Riina Roose ja Külli tüli. Raadioteater 2014.