Täna on meil jälle niisugune tõlkijate saade kus tuleb öelda, et külaliseks on inimene, kes on nii võõrkeeleõpetaja kui ka tõlkija Kristi Tarand. Ja teie puhul tuleb juurde veel see nüanss, et teie tõlgite nii inglise keelest eesti keelde kui ka eesti keelest inglise keelde ja mitte ainult tarbekirjandust, vaid ka ilukirjandust ja olete seda juba üsna palju teinud. Inimene, kes tõlgib võõrkeelde, peab seda keelt ikkagi väga hästi oskama. Ja ma olen täiesti kindel, et te olete ise väga palju õppinud, aga siiski, kes on see inimene või need inimesed, kellele te olete eriti tänu võlgu oma keeleoskuse eest? Kui te ütlesite, et inimene, kes peab keelt väga hästi oskama, siis oli see tõsi, minu puhul ainult siis, kui ma lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi, siis ma oma meelest oskasin keelt kohut vähemalt hästi. Ja oma esimesel õpetaja aastal ma läksin isegi nii kaugele, et kui mõni laps küsis, kas nii ka on siis ma olin võimeline ütlema absoluut, limpossi, paus mida ma enam pärast seda ei ole kunagi teinud. Ja tähendab, see ei ole nüüd eputamine, aga ma tõesti ütlen siirast südamest, et ega ma väga hästi ikka ei oska veel praegu ka. Üldiselt. Mida rohkem te oskate, seda rohkem te kahtlete. Aga te olete neid aastaid, kui palju aastaid olite õpetaja Tallinna seitsmendas keskkoolis? 25 aastat ja siis ma leidsin, et siis on mu töö tehtud ja keegi teine peab selle üle võtma, et ma ei hakkaks ennast kordama. Ja teine asi oli ka see, et ma ei olnud ainult inglise keele õpetaja, ma õpetasin ka niisugust huvitavat ainet mille õieti leiutas Leida Vahtra, meie õppealajuhataja, me kutsusime teda kantrist tädis oli piisavalt ebamäärane, et ta haridusministeeriumist ja igast haridusosakonnast läbi läks ilma kontrollimata, tõsi küll, kaks aastat seitsmekümnendatel aastatel nimetati teda tõlkija praktikaks, sest ei julgetud millegipärast seda kantrist tädit tarvitada. Aga andsin ma ikka sedasama ainet, kuigi ta oli ka, tähendab tõlkepraktika oli meil niikuinii, mida andis liia rajandi, aga siis oli tõlkepraktika kaks ja see oli siis minu kantris tädil. Niiet, ja kuna need 25 aastat andsin ma suure vaimustusega seda, mida tänapäeval teeb iga ajaloo õpetaja kirjandusõpetaja siis ma leian, et minu aeg sai ümber ja nüüd võib seda teisiti teha ja värskemalt teha. Aga võib-olla tuli ka tõlketöid nii palju, et. Ei, ega mul nii palju seda tõlketööd ka ei ole olnud, et ma nüüd ei oleks suutnud enam õpetada, aga päris ausalt. Ma leidsin, et ma olen natukene juba vanaks saanud õpetamise jaoks, lastel on vaja nooremaid inimesi, kes ka muud teevad, kui õpetavad nendega koos. Ja ausalt öeldes ma tundsin ka, et ma olen ise ära teeninud hommikuse magamise, mida õpetajana ma mitte kunagi teha ei saanud. Kes on olnud õpetatud. Kõigepealt, kui me siin sellest räägime, siis ma tahaksin meelde tuletada oma ema, kes mind inglise keelt õppima dissest. Ma ise oleksin tahtnud õppida ajalugu või kirjandust. Aga ema oli küllalt selge pilguga, et öelda, et 55. aastal ei tule midagi välja sellest, kui sinu ankeediga inimene püüab saada ajalukku sisse. Ja sellepärast Tartus ei olnud inglise keelt. Tol aastal ei võetud vastu ja sellepärast ma siis Tallinna Pedagoogilise Instituudi sattusin. Ega ei ole seda kunagi kahetsenud, sest mul olid väga head õppejõud. Melania raud õpetas mulle kirjandust. Alis Ehin, keda ma küll pööraselt kartsin ja kes päris lõpuni ei saanud õigesti siiski aru, mida ma taotlesin või kes ma olin, aga see on teine jutt. Siis Elsa tiikmaa saksa keelt andis mulle proua Schwartz ainult proua Schwartz, ta meil oli ka sel ajal ja Erika Vihmann. Nii et mul oli tõesti haruldaselt head õpet. Ta jääb väga nõudlikud ja selles piirides, mida neil oli tol ajal võimalik keeles teada, nad ka keelt teadsid. Kas teie õpilastest on ka keegi tõlkijaks saanud? Et jah, aga mina ei saa sellest öelda, et et nad on tänu minule tõlkijad, ma arvan, et nendel sest ma vanematel õpilastel õpetasin tõepoolest sedasama kantrist tädi siis inglise keelegruppe oli mul alati vähem. Nüüd on juba nagu öeldakse manalameeste hulgas. Arvi Jürviste, kes tõlkis väga hästi, aga ma arvan, et ta ei tõlkinud hästi mitte minu pärast vaid ta tõlki siis sealt hästi, et ta oli andekas jääda, oli seitsmenda keskkooli õpilane olnud. Ja palju minu õpilasi tõlgib praegu televisioonis filme. Aga seal ma häbenen. Ja ma mõtlen, et võib-olla ma oleks pidanud midagi rohkem tegema, kui ma neid õpetasin. Sest nad teevad natukene liiga koledaid vigu aeg-ajalt. Võib-olla neil kiire? Jah, ma kardan seda ka. Ja võib-olla nad on ka liiga enesekindlad, sest kahjuks seitsmenda keskkoolilõpetajate hulgas on alanud, et ei olnud neid, kes on arvanud, et juba see kooli nimi andis neile midagi, mis ühesõnaga, et nad ei pea ise nii palju tööd tegema, kui nad võiksid. Et see on nagu reklaamsilt nende küljes Jah, et kahjuks väga paljud teiste koolide lõpetajad on seda meie lõpetajatele ette heitnud et nad liiga palju lasevad liugu kooli hea nime peal. Nüüd tehakse ka väga palju intervjuusid välismaalastega ja eriti inimestega, kes räägivad inglise keelt ka rootslaste ja taanlastega ikka inglise keeles on need intervjuud mis teil seal kõrval on hakanud raadiost ja televisioonist. Jah, ma vahel püüan ennast taltsutada ja kardan, et see on juba professionaalne idioot, Dism, millega ma sellele lähenen. Sest ausalt öeldes ei ole ma kuulnud vist ühtegi, millega ma päris rahul oleks ja ma häbenen sügavalt, kui tõesti haritud kenadelt inimestelt küsitakse nii vigases inglise keeles, et neil on raske taibata, mida neilt tahetakse. No ma ei tea, kas see on lohutus, aga ma võin öelda ka, et nii tehakse ka saksa keeles. See muidugi ei ole mingi lohutus ja see on kurb. Mees ei ole ja küll oleks kena, aga ma olen kindel, et keegi nendest inimestest meid ei kuula. Aga küll oleks kena, kui nad kas teilt või minult küsiksid, et mida ma pean siis tegema, kuidas ma peaksin küsima, ega nad ei küsi. Ma tuleks võib-olla natuke grammatikat õppida või korrata või või natuke ikkagi keelt õppida. Ma tean, et praegu on singimajas inglise keele kursus, ma mõtlen raadiomajas ja ja küllap ka telemajas võib õppida ka täiskasvanud inimene, kes juba töötab. Aga kui tal sellel tööl on tarvis seda keelt, siis siis tuleb õppida ka midagi muud. Nõu ei oska anda. Kahtlemata, aga ma kardan, et õppivad vast need, kes otseselt ei intervjueerigi inimesi ja küllap on ka häid, ma ei taha öelda, et ma hommikust õhtuni kuulan raadiot ja vaatan televiisorit ja tean kõiki. Küllap on ka häid, aga ma lihtsalt ei ole juhtunud nende peale. Ja ma olen ka sellele mõelnud, et võõrkeele õppimisel on väga tähtis enesekindlus, eks ole, te ju teate seda õpetajana kes on väga tagasihoidlik, ei julge hakata rääkima ja kardab, et vigu ja aga. Ma ei tea, mul on viimasel tundunud, et eestlastel on tekkinud mingisugune võltsenesekindlus. Ma ei tea, millest see on tulnud. Ma olen teiega täiesti nõus ja kui ma oma esimesed ütleme, 22, õpetaja aastat pidasin õpetaja ülesandeks õpilasi kogu aeg julgustada ja kiita siis korraga taipasin ma, et ma olen teinud valesti, ma olen liiga palju kiitnud, otsustanud, rohkem oleks tulnud tähelepanu juhtida vigadele ja siit ma ka ütlen seda, mis ma just ennem ütlesin, et ma vist oleks pidanud mõnda asja teisiti õpetama. Ja nüüd kahjuks olen ma pärast kooli, tähendab, ma annan ka natukene vahetevahel ära, tunde. Olen ma pidanud kokku puutuma inimestega, kellega mul tuleb, kellele mul tuleb esimeseks selgeks teha, et kallis inimene, te ju ei oska keelt, sest ta tuleb mu juurde ja ütleb, et ma vajan ainult praktikat. Mul ei ole midagi vaja, muud grammatikat, ärge mulle õpetama hakake, mul on vaja praktikat. Ja siis tuleb välja, et tal puudub ka sõnavara ja tal ei ole grammatikat, aga praktikat. Ja sellepärast olen ma nüüd võrdlemisi õnnetu, et ühesõnaga mu eluaegne töö ja meetod inimesi julgustada ja rõõmustada neid asju tegema on osutunud naiivseks. No ilmselt te olete väga kriitiline? Jah, koolitööst võiks palju rääkida ja ka sellest, mis siin vahepeal toimus, kus ilmselt grammatikat üldse ei peetud kuigi oluliseks. Aga meil on laud raamatuid täis. Need on siis nii eesti kui inglisekeelsed. Ja nüüd ma palun teil endal alustada oma raamatust, mida te peate kõige tähtsamaks? Tähendab, kõige rohkem rõõmu vist inglise keelest eesti keelde tegi mulle Peeter Paani tõlkimine. Kahjuks ei ilmunud meil sel ajal enam üldse arvustusi, ilmus ainult tolleaegses noorte hääles artikkel, mulle Peeter Paan ei meeldi. Aga see ei olnud arvustus tõlke kohta tõlke kohta ei olnud öeldud sõnagi, vaid see oli väga tige arvamusteavaldus inglise lastekirjanduse kohta. See kurvastas mind sügavalt, et mina ei ole leidnud nii head lastekirjandust. Inglise lastekirjandus tähendab Astrid Lindgreni maga väga armastan. Ja suurelt osalt tema väga hea tõlke pärast. Sest rootsi keelt ma ei loe ise. Ja ta on tõesti hästi tõlgitud, aga sellegipoolest ütlen ma ikka, et ma ei usu, et ta on nii head lastekirjandust kui sellist, kui inglise oma. Ja muidugi oli ära tõlgitud juba selleks ajaks, kui mina sinnani jõudsin. Karupoeg Puhh, mis on minu meelest kõikidest võimalikest kõige parem lastekirjanduse kõige paremini lihtsalt ei saa enam teha. Ja olid tõlgitud ka, oli tõlgitud ka palju teisi raamatuid ja sellepärast olen ma väga õnnelik, et Peeter Paan mulle jäi. Alice Imedemaal oli ka siis Alice Imedemaal oli tõlgitud juba ja oli ka tõlgitud ruude Lucyclas. Mida, milleks ma poleks arvatavasti võimeline olnud, aga mis on mulle ka, olgugi et see tõlge äratas väga palju vastakaid arvamusi, õhuliga. Kriitikud aga, aga noh, igalühel peab midagi jääma ja mul on tõesti hea meel, et minule jäi Peeter Paal. Ja ma tegin seda väga suure rõõmuga, ma pidasin kirjavahetust kõikide oma inglise keelt oskavate tuttavatega, kes saatsid mulle Soome ja Rootsi. Jaa, jaa, Saksa eksemplari vaatamiseks saatsid mulle erinevaid interpretatsiooni, mõned nendest üsna masendavad minule kui vanale konservatiivile. Aga, ja siis läks mul veel väga hästi, mul oli haruldaselt hea toimetajagi Johalyama vabandust isegi pärast seda nime siin ma ei näe, kahjuks kirjastusel Perioodika ei ole vist seda kommet panna tõlkija kõrvale ka toimikut Teie nimi, aga minu meelest oleks pidanud Peeter Paani juures ta olema, mitte et ta oleks midagi muutnud, sellepärast ta oligi nii tohutult hea, et me arutasime asju. Ja vist ainult kaks minu sõna, mis ei meeldinud korrektorile, parandati ära minu nõusolek. Kuigi ma ise olin nende leiutuste üle uhke, aga korrektor arvasid, niisuguseid sõnu eesti keeles ei ole. Aga Tiiu harja ei tundnud ühegi niisuguse ideega välja, et, et seda ei ole või nii ei saa. Ta natuke kohendas mu komasid, mis ei ole mu tugev külg ja mõnes kohas pisut sõnade järjekorda, kus ma vahetevahel lasen inglise keelel ennast mõjutada. Ja originaalpressib peale ja komadega on ka niisugune asi, et et nii inglise kui saksa keeles need komad on teisiti lauses ja see võib ka mõjutada. Jah, aga mis mulle just imponeeriseta tohutu respektiga nii autori barri kui, kui ka tõlgi suhtes toimetas seda tööd. Seda on hea kuulda, aga muidugi ma arvan, et me peame rääkima theraltarrelist. Jah, noh, esimene on ikkagi ka väga armas laps ja ma olin siis tõesti algaja, ma olin nii algaja, et ma seale kirjutasin isegi kabjad sõrgade asemel. Õnneks märkas seda keegi ennem, kui ta päris toimetaja kätte läks. Teatavasti on seesama ja, ja ühesõnaga mõtlematult tegin ma niisuguse asja, nii et ma olin tõesti algaja ka. Aga ka see pakkus mulle suurt rõõmu see, kuigi ma tülitasin kõiki perekonna tuttavaid ja venna tuttavaid looma- ja linnu ja puude nimedega, sest ma ei olnud eriti kursis nendega sel ajal veel nüüd juba tänu Darrell ile palju paremini kursis. Ja seda oli ka väga meeldiv teha. Ja see on siis Cheral tareli joobnud mets ja sahiseb maa. Ja see on ilmunud 31 aastat tagasi. Jah, ja sahiseb maa on ainult minu tõlge. Joobnud metsa tõlkis keegi teine kurvits ja teine tollel on teil loomaaed? Jah, neid oli kaks ühede kaante vahel, parem varblane pihus. Parem varblane pihus, selle üle me väga palju vaidlesime ja ja ma ei olegi sellega päris rahul, sest see oli do in the Bush originaal ja kuna ta on koos oma naisega Austraalias, siis push muidugi väga tõesti, siis oli see buss tähtis ja ma ei olnud sugugi kindel, kas see oli see kõige parem. Ja mida me siis edasi võtame, no siin on terve hulk reid, nõndanimetatud Potboilaraid. Tähendab, ma, ma ei saa öelda, et nad oleks mulle vastumeelsed olnud, tõlkida? Ei, jäiga tõlkega õpib. Aga kui ma ise oleksin pidanud valima, siis ma võib-olla ei oleks neid kõiki valinud. Selle juures ma tahangi öelda, et mulle on enamiku asju pakutud. Ma ei ole ise, ma ei ole pidanud ennast nii pädevaks tõlkijaks, et ma oleks ise julgenud pakkuda. Ja ma olen enamikus võtnud vastu, mis mulle on pakutud, välja arvatud üks asi, see oli fänni silu, mida ma kartsin, millega ma ei saa hakkama, sest ma lihtsalt ei tunne seda sõnavara ja minu meelest eesti keeles ka on sõnavara veidi puudulik, mida fännil oleks vajanud. Jah, aga räägime nüüd veel sellest raamatust seal nüüd ajalooline. Jah, ta pretendeerib aja loolisusele. Ja tausta on autori jõudnud väga palju sisse tuua. Son, käshryn. Anjas Siittoni võis sätioni kahtepidi, olen ma see täheldamist kuulnud? Siin on üks hästi armas raamat. Turism, sissisõda, dalmaatsia koera ja veel üks. See oli lõbus, see oli tõsiselt lõbus tõlkida ja ma üleüldse päris hea meelega tõlgiksin lastekirjandust rohkem. Sest kui on lastele hästi kirjutatud, siis siis pakub ta ka täiskasvanule naudingut. Ja see on huvitav, kuidas on inimeste elu ja koerte elu niimoodi nagu paralleelselt nad kulgevad, koerad saavad aru, aga inimesed ei tea, et nad saavad nende jutust aru, et niisugune tore maailm on jah, nagu kaks maailma, mis sulavad. Kui õigus ja kõige liigutavam on see, et pidevalt koer viib peremehe jalutama, aga ei astuks ja, ja see oli armas raamat, jah, ja kuna ma koeri armastan, siis, siis oli see ja mulle lausa muutusid dalmaatsia koerad sümpaatseks. Tänu sellele raamatule Mina ja tore on see, et koerte elu on ka nagu samastatud inimeste eluga, et et koeraema käib ka jalutuskäikudel õhtul ja puhkab natuke ja ja siis isa on kamina ees seal korvis ja inimeste moodi niimoodi. Jah, see on armas raamat, aga sellega läks selles suhtes halvasti, et samal ajal andis kirjastus Ekmont välja seda koomiksit. Nendest samadest ja koomiks on suur, särav, kallis ja läikiv ja see on niisugune armetu ja tagasihoidlik, kuigi mulle on tuttavad öelnud, et nad teda oma lastele Te loevad või lastelastele ja järelikult ta läks siiski asja ette ka. Aga ta natuke kurbliku oma välimuselt. No mis te üldse ütled raamatukujunduse kohta viimasel ajal? No näiteks see armunud printsess iseenesest sisu poolest teab, mis ei ole, on ju ilus raam väga ilus ilusti kujundatud ja ilusate värvidega ja kõvade kaantega ja, ja tõesti, raamat, mida ei häbene kinkida kellelegi. Printsess tõianost, jah, ja see tuli väga kiiresti kirjastuselt Perioodika, sest Dajana on või oli vähemalt sel ajal väga maailma tähelepanu keskpunktis. Ta on vist ikka praegugi alistan, praegugi veel öeldi, et oli Austraalias neli päeva jah, jaa, tõveli ringi, väga hästi vastu. Klatšinurk, et tal on keegi muhameedlased Est austaja, arst. No nii, et kahjuks kahjuks ei pääseda, niisugustest asjadest kuulsused ei pääse. Ja aga raamat on ilus, vähemalt ükskõik, kuidas tema sisusse keegi suhtub. Noh, ma pean ütlema, et kui te oma raamatut mulle andsite, et ma kojukaaslane, et võtan, siis ega ma ei hakka ennast siin paremana esitlema, esimesena lugesin ma muidugi selle läbi, ah nii jah ja kohe läbi täiesti läbi käinud on siiski põnev, ainult mis mind natuke häiris, et et see autor on ikka Anna Pasternak, on tema nimi. Et on nagu ülijulge, et ta julgeb tema pähe panna igasuguseid mõtteid ja samuti tema tema armastatu pähe Cheimz. Jah, vähemalt Shenzhou itikate vähemalt rääkis Champs, juhitita, intervjueeris ja sellest oli ju ka film. Ma nägin seda, aga et ta julgeb tõesti Dianan mõnede kirjade põhjal, mis ta Chamsile kirjutas, panna Diana niisuguseid mõtteid mõtlema. Oleks ta olnud lihtsam inimene võib olla, et ta oleks võinud isegi selanna Pasternaki kohtusse anda, sest kuidas saab siiski autor minu kõige mõjust kõiges olulises asemaid mõtteid? Jah, niimoodi öelda, et vot nii ta mõtles ja nii ta tundis. No siin on veel üks raamat, millest võiks väga palju rääkida, aga meil kahjuks ei ole aega, doktor, võin taieri, sinu loomuse nõrgad kohad ja siit ma loen kohe kaanelt, et 20 aasta jooksul müüdud üle kuue miljoni eksemplari. Jah, tõlkisin ma seda raamatu järgi, mis oli antud, et 70.-te aastate lõpus välja, aga see pilt on nüüd juba 94. aasta pilt, sest 94. aastal käisin ma Ühendriikides ja siis ma ostsin uue väljaande, nii et see võib tõsi olla. Teda on korduvalt uuesti trükitud, mille ülema pisut imestan, sest aga Ameerika on suur maa muidugi ja inglise keel on keel, mida loetakse mujal ka. Nii et võib-olla see kuus miljonit vastab tõele. Jah, mul jäi meelde üks lause sellest raamatust, et ta arutleb, et missugune inimene on intelligentne inimene ja ütleb, et õigeks intelligentsi mõõdupuuks on oskus elada tõhusalt ja õnnelikult eluiga päeva igal hetkel. No kas te nüüd saite selle selgeks, kuidas elada tõhusalt ja õnnelikult iga päeva igal hetkel? Jah, ainult, et ma pean osa au võtma doktor taierilt ära. Mu ainult kolm aastat koolis käinud, vanaema oskas seda teha ja õnneks on ta vist selle, ta ei ole mulle andnud oma ilusat lauluhäält ega midagi muud, mis talveks Ta oli, aga selle ta on andnud, et tunda rõõmu kui ka kurbust. Jah, noh tähendab, katsuda kurbus üle elada ja teada, et selle järgi tuleb jälle noh, kasvõi Marie Underi Rõõm ühest ilusast päevast. Ja nüüd läheme siis nende juurde, mis meil siin inglise keeles on? Ma nimetan mõned, te olete tõlkinud Jaan Rannapi Põder, kes käis varvastel Lehte Hainsalu 10 kooki, Elar kuusi, memme musi. Silvi Väljali jussikese seitse sõpra siis veel Maminsi, Pirjakija, Heljo Mändi. Kuidas need raamatut sündisid ja kelle jaoks need on mõeldud? Inglise keeles on, need läksid, need on jälle perioodikaväljaanded ja väga palju nendest läks nõndanimetatud kolmanda maailmamaadele. Ja nad isegi vist müüsid, tundub, et neid oli tasu välja anda. Ja ma tegin neid jälle tohutu rõõmuga, sest see on lastekirjandus ja näiteks Jaan Rannap ei kõiknad mitte, ma ei hakkagi ühte teisest eraldama, aga no Jaan Rannap oli väga eriline. Ja ma tegin neid tõesti rõõmuga ja arvasin, et nad ei tulnudki väga pahad välja. Aga siis ma lugesin ühte Eeva Lille, kellest ma pean väga lugu ja kes on kahtlemata väga hea tõlkija Eva Lille artiklit tõlkimise kohta ja ta ütles üsna kurjalt, et teisest tähendab mitte oma emakeelde tõlkida lihtsalt ei saa, sest see ei ole kvaliteetne tõlge ja see tegi mind natuke kurvaks toitlustusega Me kõik jutusaates muidu jah. Ja tal jah, ma usun, et tal on õigus. Aga ikkagi ma ei. Ma ei tahaks neid lasteraamatuid maha kustutada oma tõlkijategevusest, sest nad tegid mulle rõõmu ja nii hullud nad ka ei ole. Kahtlemata oleks inglane, võtaks need kätte minu reaaluse tõlke ja teeks nendest kahtlemata midagi paremat. Aga aga ma arvan, et nad ei ole ka nii kohutavalt hullude Mul on häid sõpru nii Inglismaal kui Ameerikas, kes on kõik pidanud need kingiks saama need raamatud. Ja siis pidanud mulle ütlema, mis ei ole päris nii, nagu võiks olla. No nad on muidugi kenad lahked inimesed, nad ei ole midagi kurja. Aga teil oli ka hea toimetaja. Jah, esimestel raamatutel oli mul tõesti väga hea toimetaja Viktoria Hain. Ja nüüd oma pikas elus olen ma kangesti katsunud teda meelde tuletada, et ma teeksin samuti, kui ma midagi toimetan, aga ma lihtsalt ei ole nii hea inimene. Sest tema ei, tema ei öelnud kunagi, et kuidas sa nii rumal oled ja millegi niisugusega välja tulla. Vaid ta ütles alati, et vaatame seda asja, et, et ma ei ole näinud, et niiviisi öeldakse, aga kontrollime. Ja, ja kui me siis nägime, et niiviisi vist ei öelda, siis me parandasime selle ära, aga vahel me leidsime ka, et öeldakse nii. Ja siis ta oli alati valmis seda tunnustama. Ja, ja kuigi ta oli muidugi nii palju targem kui mina, aga see imponeeris mulle tohutult, et ta võttis minu noh, ma ei olnud siis veel päris kolmekümnene, kui ta mul esimest asja toimetas, et aktsepteeris minu variant, kui me leidsime, et see on võimalik. Nii et ühesõnaga mul on vedanud, mul on olnud häid toimetajaid, mul on olnud häid õpetajaid ja, ja ma arvan, et tänu sellele on ka need raamatut Aga te olete ka inglise keeles ühe raamatu kirjutanud või isegi rohkem. Ei, see on siiski jah kokkuvõte mu 25 aastasest õpetamise tööst, mille ma jätsin oma järeltulijale oma endisele õpilasele, kes nüüd inglise kolledžis sedasama ainet õpetab. Need on mu loengute märkmed, õieti aed, lahitusse, ujumaid, saun. See, mis ma püüdsin nende 25 aasta jooksul oma õpilastele Tallinna linnast ja eestimaast selgeks teha, on nüüd lühidalt kokku võetud, selles raamatus. Koolides kasutatakse seda jah, vähemalt inglise kolledžis kasutatakse ja väljaandja ütles mulle, et ta on viinud sellega teistesse koolidesse, kus inglise keele süvaõpe on. Nii et ma loodan, et natukene kulub ära ehk. Nii et nagu näha, tööd on väga palju tehtud. Ja ilmselt, ega te ka praegu käed rüpes istu. Ei, õnneks on vaja veel tõlkimist. Ma arvan, et peale Peeter Paani ei ole ma ikkagi veel tõlkinud midagi, mis mulle sajaprotsendilist rahuldust pakuks, nii et see raamat on veel tõlkimata, ehk ma leian