Armastusest vihkamiseni olevat vaid üks samm. Ja pahatihti teame isegi, millal ja kus ma selle sammu astume. Reedame armastuse maailma inimeste ja tunnete vastu. Vahel võib õnnestuda see samm heastada, aga alati mitte. Eriti raske on taas leida armastust laste ja vanematega. Vahel võib tunduda, et ei tasugi enam uskuda, loota ja armastada neid, kes meile tegelikult kõige lähemal ja kõige kallimad on. Tehkem ringkäik maailma kirjanduses ning veendugem, et see, mis on kirja pandud erinevates keeltes ja mis kõlab erinevalt on sisult ikkagi üks. Ja on siis probleem ainult siin väikeses Eestis või kogu laias maailmas. Ja mispärast oma pead tema pärast vaevama? Isa, sa ei ole veel Jenniferi kohta sõnagi öelnud. Mis seal öelda, asetasid meid lihtsalt fakti ette, on ju nii. Aga mis sa tast arvad, isa? Minu meelest on Jennifer imetlusväärne tema päritoluga tüdruku kohta, kes on Radcliffe välja jõudnud selle tuntud rahvaste sulatusahju mullaga. Mõtlesite probleemist mööda hiilida. Räägi asja tuumast, isa, asja tuum ei puutu kuidagi sellesse neiusse, ütles tema. See puutub sinusse. Jah, ütlesin mina. Sinu mässu, jätkas ta. Sa oled mässu tõstnud, mu poeg. Istu nüüd, räägi nagu mees, ütles tema. Huvitav, mismoodi nagu mees poisiga nagu mees tüdrukuga, nagu mees hiirega. Ometi jäin paigale. Tõbras oli äärmiselt rahuloleva näoga, kuna ma istuma jäin. Igatahes ma tundsin, et ta pidas seda oma järjekordseks võiduks. Minu Ülasid. Mas sooviksin ainult üht. Et sa selle asjaga veidi ootaksid, ütles Oliver Barrett, kolmas saab olla veel 21 ametlikult mitte veel täisealine Määri pähe oma ametlik tähenärimine, kurat. Seda märkust hoidiga naaberlaudades kuulda. Nagu kompenseeriks minu paljuhäälsust salvas Oliver, kolmas läbi lõikamas Rosinaga. Olgu eksabiellus siis kohe ja ma ei räägi sinuga enam sõnagi. Sitta nüüd sellest, kas mõni kuulis või sul polegi midagi rääkida. Vastasin välja tema elust. Aivo out of this life kämmai aun. Nii või pisut teisiti on oma elu alustanud aegade algusest miljonid raamatute raamatus. Piiblis aetakse Eeva ja Aadam paradiisist välja ja võta sa nüüd kinni, oli see pärispatt või põlvkondadevaheline konflikt? Milleeniumi lõpp on meile loonud petliku mulje, et ainult meie emmed-issid ei lase meid oma kammitsetest vabaks ja nende elukoorem on meie kanda nagu vaesel hoidipusel. Või muudavad nad meie armastuse sama valuliseks kui õnnetutel püramusele disBel vanas Roomas. Klassikat abiks võttes heidame pilgu vana hea Williami varasalve ja leiame sealt terve hulga maailmakuulsaid näidendeid, kus, nagu ütleb Hermija suveöö unenäos ohhilgus. Võõras silm on kuningas. Mitte ainult meie, vaid ka nende eest otsustasid vanemad. Aga las räägib oma murest Hamlet meie eest. Bändid Kang, Jaanse põhjanald, Ko question, Wikitang, mis on juhtunud, hämarmad? Hamlet, sa oled solvanud oma isa, ema, sa oled solvanud minu isa Lood täika, vastad hullu suuga, jäta ikka küsid kurja suuga, mis tähendab see hall, et mis siis veel, kas sa oled unustanud, kes ma olen, ei püharistide nimel kuninganna ja oma mehe vennanaine oled ning poleks nii ka minu ema, las räägib sinuga siis see, kes jaksab, istud, sa ei nihku paigast, jääd siia ning ma seansi vetepeeglis, kus võid end näha hingepõhjani. Sara vääna käsi, istu rahus. Ma tahan, on nüüd sul süda? Tõesti? Jah, kui see on tehtud muljutavast ainest ja neetud panetusi, ole seda raudkantsiks tunde vastu, imestan, mis olen teinud, et su jultunud keel märgib minu peale tegid teo, mis määrib kombekuse armsa puna teeb silmakirjateenriks vooruse ilmsüütu armu laubalt riisub roosi ja tema asemele paned paise kõik pulmatõotused palelikuks, nii nagu õnnemängus antud vanded nii hirmsa teo, et hinge kisub välja see kokkuleppeid, sõna kõmilaks teeb kalli usu taevapale hõõgub ning seegi ühtlane ja tihke mass näost kui viimsepäevaeelsest teost. Mõtte haige Hamlet lõhestab mu südame, oo, viska ära, siis ta halvem pool Jõela puhtalt teise poolega. Head ööd. Kuid lellesängi ära heida. Sa teeskle voorust, kui see puudub sul. Veel üks kord, head ööd. Ent õnnistus Sult, palun siis, kui hing sul endal õndsust ihkab. Kui eemaldada suurete kõlavad epiteedid, kõlab jutt nii tuttavlikku tänaselgi päeval koguni nii tuttavalt, et paned küsima, mispärast nad ometi alati kaklevad. Ja meenutab üht teistki ütlust. Kes armastab, see hammustab. Aga see kõik on manipuleerimine vana hea kirjandusega, sest kahtlemata tänasel päeval on vanemad nõudlikumad jäigoistlikumadega lasema võsudel kasvada vaid loodavad vanaduspäevadel tuge. Kuigi meie tahame kasvada vaproteks küüsideks nagu kli luulen. Spiegel. Kas tead, kus ta olla võiks? Kaasvastas kurvalt. Ta on seal, kus hulkuvad koerad kuskil maanteel, omasuguste päevavarastega jumala meid pojaga julmalt karistanud. Tema sündimise ajal nägin temas meie vanaduspäevade lohutust ja tuge ning mõtlesin temast tubli käsitöölise teha. Kuid saatus, teetast laiskleja ja hulkuri. Luule valisenassetkin, meie poeg on ju alles üheksaaastane. Ta mängib nagu laps kunagi, sest ka puu kaotab oma pungad lehtede tulekul, emispuule lehed, seda on inimesele aususe voorus. Poisil on lõuad. Pean seda vägagi hästi, kuid see võib talle kasuks tulla, kui ta ütleb seda võimet mitte rumalateks naljadeks, vaid ausaks tööks. Ta armastab küll inimeste üle naerda, kuid selle eest tulevikus rõõmsas joomaseltskonnas oma kohta kõige paremini täita. Kuid noorukite kibe mõrud näod on halb tuleviku, enne kui ta hullab, siis selleks, et kasvada. Kui ta tööd ei tee, siis sellepärast, et tema vanuses inimene veel ei tea, et töö tegemine on tarvilik. Ja kui ta mõnikord kolm päeva kodust ära on, siis ta ei tea, missugust mureta meile sellega valmistab. Tal on hea süda ja ta armastab meid. Kas pole siin see, millest algab kõik armastus üks lõputa lootus ja lootusetus, leida see, mis tegelikult juba olemas on. Aga mille tunnistamine pole lihtne, ei vanemad teleriga noorematele. Kui rakleitus väitis, et kõik voolab, siis neis asjus ta eksis sügavalt. Võtkem või sajandialguse menuromaan tuulest viidud Janent, pigem segumaaline armastuse lugu erinevate eluarusaamade moraalinõuetega põlvkondade vahel. NAGU hõikaks, Galileo Galilei pöörleb siiski. Ja tüdrukud tõusid, et teda üksi jätta. Heitis säralt Altcolm oma tütrele tõsise pilgu ja käskis teda veel mõneks minutiks kohale jääda. Scarlett vaatas, meie lähitas Mälli poole. Too aga taganes abitud taskuräti näperdades välja ja tõmbas uksepooled enda järel tasakesi kokku. Mis see siis olgu, preili müristas, Sheraldi valas endale klaasitäie portveini. Kena käitumine küll. Alles nii vähe aega leske püüad juba uut meest õnge võtta või? Tasemisa teenijad. Nemad teavad juba ammu võid kindel olla ja kõik teised teavad ka, kuidas sa meid oled häbistanud. Su vaene ema on, sellepärast ta voodis ja mina ei tea, kuhu oma silmad panna. Häbilugu ei, tütar, ära looda, et sa seekord mu käest ainult pisaratega pääsed lisas ta kiiresti, natukene ehmunud häälega, kus Kaarlati silmalaud tilkuma hakkasid ja suu kõverasse kiskus. Ma tunnen sind, sa oleksid kurameerinud oma mehe makuselgi ära, Tõnni. Hea küll, täna õhtul ma sellest rohkem enam ei räägi, sest ma lähen ütlen paar sõna sellele kenale kaptenile, kes on valmis mu tütre hea nime peale vilistama. Aga hommikul ära nutta, sellest ei ole mitte kõige vähematki kasu. Mina ennast kõigutada ei lase. Homne päev lähedased Taarasse tagasi, enne kui meid kõiki veelkord naerualuseks teed ÄRA töina, õmbadoja, kiisu, vaata, mis ma kaasa tõi, näe, vaata, kas ei ole kena. Kuidas sa ometi võisid mul nii palju muret teha, lasta mul siia sõita, kui mul on kodus niigi tegemist küllalt jätasel nutt. Tundub, et meie ajal pole selles küsimuses enam midagi öelda. Rembrandt on kadunud, poja tagasituleku juba maalinud ning kirjanduses tundub servast servani täis kirjutatuna. Ometi, mis meelel, see keelel. Eesti kirjandusklassik Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud neljaosalise romaani kus tõe ja õiguse varjus otsitakse armastust. Nüüd pead jällegi võõra sulase võt mõisa. Olen mõelnud muidu läbi ajada, kuni sina tagasi tuled. Kas ma üleüldse tulen, tähendas poeg nüüd. Iso vaatas pojale otsa sõna tõsises mõttes hirmunud pilgul. Mis jutt see siis nüüd on? Said alles natukese aja pärast suust. Kellele ma siis siin olen teinud ja vaeva näinud, kas sa siis vargemaid sugugi ei armasta? Miks siis just meie, need peame olema, kes oma elusa ja sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab? Küsis poegi, kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde. Kui just oleks armastus, siis muidugi. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus, ütles isa. Sina oled seda teinud ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii vara surnd, aga armastus ei tulnd, teda pole tänapäevani vargamäel. Nii lähevad hundipojad pesast ja jäävad ikkagi huntideks. Peagi saabub nende kord kaitsta oma kõri. Meiegi astume vanemate elust välja, et varsti ise murtud südamega maha jääda. Vist on see ülim egoism, et põlvkondade probleem on ainult nüüd ja praegu. Ja traagiliselt hoiata aeg, liigestest on lahti, on neetud rist, jäägu meie järeltulijatele. Olgu neilgi midagi uut siin päikese all. Jah, nutt ja hala oleks põhjustatud alles siis, kui poleks midagi silmale nähtamatut, aimatavat sõnade taga peituvat. Haiget saab teha ju ainult neile, kes sind armastavad ja kellest sina hoolid. Sajandeid kestev kirglik armastuslugu ja keskuda igavesest ajast igavesti. See oli isa. Kui mitte arvestada tädikest valvelauast, siis polnud siin peale meie kahe mitte kedagi. Õieti olime peaaegu ainsad, kes sel kellaajal New Yorgis üldse üleval olid. Ma ei suutnud talle otsa vaadata. Läksin otse, pöörduks sest välja, aga kohe oli ka tema väljas, jäi mu kõrvale seisma. Oliver, ütles ta. Eks oleksid pidanud mulle ütlema. Oli kohutavalt külm. Osalt oli see isegi hea, sest ma olin uimane ja tahtsin midagi tunda. Isa muudkui kõneles, mina seisin sõna lausumata ja lasksin vingel tuulel oma nägu piitsutada. Nii kui ma teada sain, kargasin kohe autosse. Ma olin mantli maha unustanud, Vitungist külmule juboidini väga hea, väga hea. Oliver jätkas isa tungivalt. Ma tahan aidata, kuna Ženni on surnud, ütlesin mina. Annan. Sosistas isa jahmunult. Isegi taipamata, miks? Kordasime neidsamu sõnu, mida ma kunagi kuulsin kaunilt tüdrukult, kes nüüd olid surnud. Armastus on see, kui sul kunagi pole vaja andeks paluda. Ja siis tegin ma seda, mida ma seal enne isa nähes polnud teinud. Veel vähem ta rinnamäel. Ma nutsin. Matchlessini saamas. Kuigi me kõigume armastamise vihkamise piiril võib vahel haruharva nendel kõige raskematel hetkedel tunnistada, et tegelikult oleme me alati oma tunnetes sammukese armastusele lähemal. Vahel pole vaja seda öelda, võib lihtsalt tunda. Tänase saate koostas Elo Selirand. Aitäh teile ja kuulmiseni.