Kallis tädi Artur tahab mind maha eta. Ta pole mulle kaks päeva helistanud. Nädalavahetusel koju ta ei tulnud ning Maret olevat teda näinud Tartu linna peal mingi tibiga kaelakuti. Kui nõrk on mehe loomus? Niipea kui selgub, et naine kasvõi korra eksib, ei suudeta seda talle andestada. Ma tõesti püüdsin seda heastada. Võib-olla isegi liiga palju. Ma ei tea, miks meestele ei meeldi usinad naised. Laisad ka ei meeldi. Neile ei meeldi üldse oma naised. Raseduse korral nad vabaks juba leiavad uue. Mis sa arvad, kas ta jätab nüüd mu maha teada, kuidas kevad mõjub? Endalgi ihkab süda lendu minna. Ainult ei oska nagu teisi peale Arturi märgatagi. Aga järsku on temaga midagi juhtunud? Mõni naine on ta ära põrgutanud, ta on ju nii kaitsetu, kannatab sügava depressiooni all, ei suuda tööd teha. Muidugi olen selles kaudselt ka mina süüdi, tal on haruldane võime teiste muredele kaasa elada. Teda on nii kerge ära kasutada. Ma pean teda vaatama minema. Kindlasti vajab ta just praegu minu toetust ja mõistvat suhtumist. Ärgu muretsegu, ma lähen ja hoolitsen ta eest. Kindlasti pole ta juba 100 aastat sooja sööki söönud. Sokid on nõelumata ja pluusid pesemata. Artur on kohati väga suur pedant ja võib isegi väikesest plekist depressiooni sattuda. Kuidas sul endal läheb? Mis sa arvad, kas on mõtet hakata kurgitaimi ette kasvatama? Kui ma panen ühte Voimixi topsi kuuskurgikest kasvama, kas siis ei jää neile liiga vähe ruumi? Meil on ju Arturi vanemate juures väike aiamaa. Muidugi teame potipõllunduses midagi, aga kui me suudaksime oma talveks, tuli porgandi ja kaalika ning kurgid ise kasvatada. Hoiaksime kõvasti raha kokku. Tegin väikesed arvutused ja selgus, et me kulutame toidule kaks korda rohkem kui vaja. Tomatitaimede suhtes pole ma nii kindel. Aiapidaja käsiraamatus soovitatakse suured taimed ainult turult osta. Mina arvan, et see on kindlam aga taimeviljakuse seisukohalt on tarvilik anda talle juba varakult hoolt ja armastust. Ma lugesin olevat inimesi, kes oma hoolealustele isegi laulavad. Kuidas sina sellesse suhtud? Minu arust on aiapidamises mingi suur tõde maailma tegelikust olemusest. Kui sul on vähegi võimalik saada need Rootsi ajakirjast tehtud väljalõiked aia röövikutest sellel nädalavahetusel polema, kodus lähen Arturit lohutama, aga järgmine kord võiksin sinu poole tulla. Räägime elust ja pistikutest, eks sinu anna. Ausalt, ma ei viitsiks kirjutada, aga su kiri oli kohatult murelik. Mis siis, et ma veidi joon? No tegelikult pisut rohkem kui veidi. Ma pole mingi alkohoolik, kui tahan, võin täiesti vabalt joomise lõpetada. Joomine segan, peol ikka pesud võetakse, saab ennast vabamalt tunda ja mis seal salata, lähed aina lõbusamaks. Ülikooliaeg on pidude ja lõbutsemise aeg. Töötamise käigus olin selle päris unustanud. Abielus inimene on nagu metsas. Seda ei tohi anna küll kuulda. Ta on ikka päris lapsalasega sa sellistest asjadest aru. Tema arvates on juba pudel õlut kuritegu. Kui ise juua ei oska, siis kardad teiste pärast tema ja hakkab end igale vastutulevale kutile kaela riputama. Aga mina säilitan täieliku kontrolli. Pealegi on kevad kenad neiud. Ma usun, et väike vaheldus tuleb meile kasuks. Kõik, mis meid ümbritseb, teeb rõõmsaks ja õnnelikuks. Mul on head sõbrad, ma olen tutvunud väga ilusate tüdrukutega, ei midagi enamat. Kes millegipärast ka minu vastu huvi tunnevad. Ja noh, muidugi on mul kusagil kaugel noor naine. Ma kardan, et kui ta järgmine aasta Tartusse õppima tuleb, siis mind lubatakse üksinda ainult pesu pesumajja viia. Kõiki meeletused tuleb võimalikult ruttu korda saata. Anna ei oska aimatagi, et ma praegu lõbusat elu elan. Too mulle mingi tobeda märtrioreooli loonud, kui see talle meeldib, palun väga, ainult ärgu vaadaku mind kogu aeg selliste kurbade vesiste Julieti Nossi silmadega jäär kohaku. Mulle ka ei meeldi, et mind koondati. See käib pisut uhkuse pihta. Aga ega see pole veel ometi mingi maailma lõpp või mingi ebaõnnestunud või mina mingi ebaõnnestuja ja nohik nähku, missugust elu ma võin elada, kui kergelt ma talun olemise kergust? Tal pole enam minusse usku. Aga minul on ja Kadri Mari, Aime, Ülle, Kristiina, Karin, Jane ja muidugi Rebecca usuvad minusse, ka. Need on uued tuttavad. Meil on äge seltsielu pole mingit kurvad sokinõelu nurgas ihalejad, väga kompleksivabad noored neiud, kellele ei tule iga minut korrata, et küll sa oled ilus. Jumal, kui tüütud on naised, kes kogu aeg kahtlevad ja probleemitsevad. Poe planeerisin sulle kirjutada ainult paar rida, aga nüüd sai valmis terve oopus. Purjuspäi muututakse, avameelseks viinoveeritas või kuidas öeldakse, ära muretse, olen rõõmus, eluga rahul. Ja mul ei ole alkoholiga mingeid probleeme. Ära kujuta endale ette. Pan Artur. Armast tädi, kellele neid mehi vaja on? Ma tõesti ei saa aru, nad isegi ei saa aru, milleks nad elavad. Sõitsin heast südamest Tartusse, et vaest Arturit aidata, tema eest hoolitseda. Aga polnudki vaja. Kui kodus vingub ta iga väikese pleki pärast, siis tartus tundub ta kõige hullem boheemlane, keda ma olen tundnud. Tuba täis viina, õlle ja viskipudeleid. Pannil kuivanud kartulid akna vahel haisev, halvaks läinud toit. Põrandat ma parem ei kirjelda. Kõik, mis kellelgi oli käest pudenenud sinna see oli ka jäänud. Hapukoore läraka otsa oli asetatud kunstiliselt ajaleht. Loomulikult astusin ma sinna sisse, libisesin ja lõin küünarnuki ära. Ma ei leia sõnu, et kirjeldada Arturi riideid. Neid, mida polnud kasutatud põranda. Lapina oli kasutatud laua Lapina ja vastupidi. Ma läksin ja ostsin paki pesupulbrit ühe küürimis pulbri, kaks eriti kanget plekieemaldajat ja ühe nõudepesuvahendi ja 15 prügikoti. Ma ei hakka sulle oma tööd üksikute etappide kirjeldama. Keskeltläbi läks mul hea kuus tundi, et tekitada mingit illusiooni kodust, kus ka elatakse ja veel kaks tundi, et saada puhtaks Arturi riided ning prügi välja viia. Ma olin laipväsinud ja vajusin magama. Esiteks, päev läbi tehtud töö ja teiseks olin ma ka üksjagu nutnud. Ma mõtlesin välja kõik, mis ma Arturile ütlen, kui ta koju ilmub. Aga ta ei tulnudki. Kui tuli siis nii kummaliselt, et parem poleks ma pidanud seda nägema. See oli hästi vara hommikul. Nii viie paiku, kui esikus algas hirmus kobin. Sealt nad siis kahekesi tulidki. Ma ei saanud aru, kumb, kumba toetab, see värvitud Luhva muudkui naeris. Artur, ära tee. ATV-l. Misasja ma pidin tegema? Sa ei usu, aga ma ütlesin sirge selja ja efektiga. Kui kena, et mu mehe koju saatsite. Ehk sooviksite tassi kohvi? Artur jorises midagi, et selleks Rebecca tuligi, et me oleme kursusekaaslased ja käime üksteise pool hommikuti kohvi joomas? No tema oli omadega igatahes nii läbi, et vajus peale neid sõnu voodisse. Selle linnu ma tapsin pilguga. Kadus ühe, nagu poleks teda olnudki. Hommikul järgisin ma sinu väljakujunenud taktikat, mitte ühtegi etteheidet, kurba pilku, rasket ahet. Tõin liitri keefiri ja sundisin teda, pea alaspidi torusid parandama ning viskasin lõbusat nalja. Tal pidi olema jube paha olla. Aga hirm minu ees oli veel suurem sest Acopsis Jakolkis neid torusid nii püüdlikult kui ta kaine peaga midagi ei tee. Seejuures virisemata. Lõpuks ta hakkas vist tervenema ja muutus pahuraks. Ma pidavat ette teatama, kui ma tulen ja malevat kõik tema süsteemi oma koristamisega segi ajanud. Ma lasin tal kõik rahulikult ära öelda ja lubasin, et ei tule enam kunagi. Ja lahutuspaberid võib ta mulle ema juurde saata. Labane nõks aga mõjus. Me rääkisime õhtu läbi, saame palju asju selgeks ning jõudsime Arturi joomatuuride põhjuseni. Ma ei teadnud, et ta koondati. Ma arvasin, et ta tuli ise ära. Nähtavasti tekkis tal mingi vajadus tõestada, et ta on asjast üle, mida ta polnud. Ma küll üritasin talle seletada, et joomine ei aita ja tundus, nagu saaks ta aru. Aga mu süda valutab ta pärast. Inimest ei saa sundida alkoholist loobuma. Artur joob kas või kiusu pärast edasi. Aga kuidas teda aidata? Anna mulle nõu, kuidas ta onu Pauliga selle probleemi lahendasite. SINU anna. Kallis tädi. Ma olen elanud hirmsat elu kuid nüüd on mu sõbrad, mu uued sõbrad näidanud teist teed. Meie eeskujuks on Joosepi kui Kristuse isa usk ning töökus. Meie püüame kõiki töö juurde tuua. Alguses saab harjutada meie väikese koguduse töökojas. Me valmistame väikeseid puitesemeid ning saadame tasuta laiali. Läbi andmise. Õpime armastuse rõõmu, mida tundis meie vaimne isa läbi ajaloo. Me püüame sarnaneda ka väliselt. Varsti kui ma ennast heast küljest näitan, kingitakse mulle sandaalid. Mu sõbrad leidsid mind väga raskes olukorras. Anno oli just ära sõitnud, volindada, väga kurvastanud. Ma mõistsin seda, kuid ei osanud endale teadvustada. Ma tundsin viha, et ta mind käsutas ja ähvardas. Millegipärast tahtsin ma leida unustust ja juua. Kui ma olin väga purjus. Kukkusime kõhuli autoteele. Ma arvasin, et on parem, kui tuleks mõni suur auto ja sõidaks must üle. Ma tundsin ennast kasutuna. Mind koondati, see tähendab, ma olen saamatu. Ma ei suuda tulevikus oma peret üleval pidada. Ja just siis nagu ilmutus ilmus üks noormees. Ta oli lihtsalt riides ja väga sõbralik. Ma ajasin teda hirmsate sõnadega eemale. Aga tema veenis mind ning viis enda poole. Me rääkisime pikalt ning ma mõistsin, missugune jõud on Joosepi vendade kogul. Nad võtsid mind kohe omaks ega põlanud mind. Sest ka nendel oli elus olnud samasuguseid õnnetusi. Meie õpetajal sellel samal noormehel on päevad täis tööd, et hoida ühendust nende väikeste klubidega, mis tegutsevad üle Eesti. Temale on mobiiltelefon hädavajalik, et lohutada oma usus nõrkuja töös jõuetuid. Tihti sõidab ta mitmeks päevaks meie tehtud mööblit kinkima. Et see jõuaks just selle vajajateni. Me kõik armastame teda väga ja püüame oma laiskusega mitte kurvastada teda. Niipea, kui mul on vähegi aega jooksema töökotta, et leida kasvõi üksainus väike detail. Ma ei joo enam ja püüangi oma sõpru sellest võõrutada. Aga nende hing pole veel valmis. Anna ei suuda mind mõista. Ta kahtlustab, et meid kasutatakse ära. Ka tema puhast hinge on rikkunud meie julm ühiskond. Kuid kannatust, tädi kannatust. Minu armastus on tugevam kui kivi ja sügavam kui meri. See võidab, anna umbusu ja meist mõlemast ning meie lastest saavad Joosepi vendade klubi liikmed. Seisa tuules kui pöök ja ära murdu. Artur, Joosep.