Selle nädala ajakirjanduses on kõige enam eetriaega ja leheruumi pühendatud ühiskondlikule leppele. Ei saa selleta läbi ka tänane kommentaar, sest teema on kahtlemata oluline. Leppe kohta on ohtralt sõna võtnud erinevad poliitikud ja arvamusliidrid. Ometi ei tea kuigi palju sellest, mida arvab ühiskondlikust leppest avalik arvamus. Siiski Uuringukeskus Faktum poolt juuni alguses läbi viidud küsitluse põhjal toetas ühiskondliku leppe sõlmimist kaks kolmandikku 15 kuni 74 aastastest Eesti elanikest 60 protsenti pidas tol ajal ka sellise leppe sõlmimist võimalikuks. Muidugi oli mais-juunis päike, kollasen, rohi rohelisem. Vahetult enne valimisi olid nii suured kui ka väikesed erakonnad oma allkirjadega kinnitanud ühiskondliku leppe vajalikkust. Selline üksmeel avaldas mõjuga avalikkuse suhtumisele. Siiski ei tasu varasuvisest arvamusuuringust otsida rahva mandaati leppe sõlmimiseks. Pärast suve möödumist on selle aadressil sadanud ka ohtralt kriitikanooli. Ja tõtt-öelda ei tea me ju päris täpselt, mida avalik arvamus oma hinnanguid andes ühiskondliku leppe all üldse silmas pidas. Nii nagu ka suurem osa leppest kirjutamist on ühiskondliku leppe enda jaoks lahti mõtestanud erinevalt. Ehk nagu ütles Piibeleht Vilde tuntud näitemängus. Igaüks on endale pisu Hanna meisterdanud ja kritiseerib nüüd palehigis seda. Mis siis ikkagi on see kurikuulus ühiskondlik kokkulepe. Ühiskonnana koos elamine tähendab juba iseenesest teatud kokkulepet. Et inimestel oleks võimalik koos tegutseda, peavad nad olema mingites küsimustes sarnastel seisukohtadel jagama ühiseid väärtusi ja uskumusi. Oleme kehtestanud normid ja reeglid, mida järgida. Inglise filosoof John Lock eristas inimeste elu reguleerivates normides kolme liiki seadusi. Jumala antud käsilaudu riigi poolt kehtestatud seadusi ja nõndanimetatud seltskonna seadust ehk avalikku arvamust. Ehkki avalik arvamus näib neist kolmest olevat kõige väiksema kohustus jõuga, pole see tegelikult hoopiski nii. Jumala seadust rikkudes võib loota pattude andeksandmisele riigi seadus rikkudes. Aitäh, et sa vahele ei jää ja karistus mööda läheb. Ent kui asetada ennast väljapoole seltskonna, see tähendab avaliku arvamuse sundi, on inimene määratud hukule. Ilmselt on ta Eesti ühiskonnas olemas selliseid vaikivat kokkuleppeid, mida kõike nii erakonnad kui kodanikuühendused, nii poliitikud kui tavakodanikud oma igapäevases praktikas järgivad. Kuid veebruarikuus memorandumit allkirjastades üritasid osapooled saavutada enamat. Nimelt jõuda kokkuleppele ka nendes küsimustes, kus üks meestel pole ning see ka kirja panna. Kuid nagu juba lokk teadis, jääb kirjalik dokument ilma seltskonna moraalse sunnita tühiseks. Paljud leppe kriitikud on väitnud, et Eesti riigi olulisemaks ühiskondlikuks leppeks on kehtiv põhiseadus. Tõepoolest on põhiseaduses sõnastatud enamik reegleid, mida ühiskonna liikmetel omavahel ja riigiga suheldes on vaja järgida. Sellegipoolest oleks mõistlik üht-teist seal kirjapandust veel kord kogu ühiskonnale teadvustada, tuletada meelde, mis on tegelikult riigi eesmärk ja mis selle saavutamise vahendid. Mis kasu on majanduse arengust või unustame, mille nimel me seda arendame. Mis kasu on põhiseaduseski, kui meid varitseb oht 100 aasta pärast rahvana välja surra? Paljud poliitikud arvavad, et kõik head ettepanekud ühiskonna jätkusuutliku arengu tagamiseks on juba kirjas nende programmides. See võib ju niimoodi olla. Ent demokraatliku ühiskonna poliitiline organisatsioon on palju laiem kui pelk erakondlik võrgustik. Ühiskondliku leppe kaugem eesmärk on aktiviseerida kogu kodanikkonda. Tundub, et just seda erakonnad ei tahagi nähes kodanike poliitilise aktiivsuse ainsa õigustatud vormina erakonda kuulumist. Tundub, et praegu seisab ühiskondliku leppe saatus noateral. Sellest argumente on nii poolt- kui vastu. Poolt kõneleb see, et kogu viimaste aastate ühiskondliku õhustiku on iseloomustanud ootuste muudatuste järele ühiskonnaelu juhtimises. Mis seda kinnitab. Näiteks see sotsioloogide poolt käibele toodud kahe Eesti metafoor leidis avalikkuses ülikiiresti laia kõlapinna. See, et üha enam on ühiskonnas kuulda oma õiguste eest seisvate kodanikeühenduste häält. Nagu seegi, et Eesti Greenist väljatoojast sai president ja koosnele lubajast peaminister. Lepe ei pruugi aga õnnestuda sellepärast et kriitiline mass avalikkuses ka seda pidama endale siduvaks. Oluliseks möödalasuks, mida ühiskondlikku lepet ette valmistades tehti oli see, et algusest peale ei püütud võita leppe poolel avalikku arvamust. Lepet valmistati ette ja allkirju üritati saada meie võimustruktuuridele. Nii tavapärases kuluaaripoliitika stiilis. Läbirääkimised käisid poliitilise eliidi vahel kabinetivaikuses, mitte avalikel foorumitel. Praeguses vormis võib avalikus leppes seatud eesmärkidega küll nõustuda, kuid ta ei hakka tunnetama enda osalust. Nagu ütles üks remarki kangelane. Inimene armastab head siis, kui teised seda teevad. Ühiskondlikku lepet on hakatud käsitlema nagu töökäsku poliitikutele mitte kui kodanike ühist kohustust. Seepärast tundub, et leppele allkirjade saamisega poleks vaja kiirustada. Kavandatud allkirjastamise eelõhtul paistab diskussioon otsekui paisu tagant valla pääsenud olevat. Leppe juures ei ole ju kõige tähtsam mitte lõpptekst ega allkirjad, vaid selles sisalduvate eesmärkide lai kandepind ühiskonnas. Ainult nii omandavad leppe põhimõtted moraalse jõu muutuvad seltskonna sunniks, mida ei saa ignoreerida ka poliitikud.