Ümberkorraldused ja reformiplaanid haridussüsteemis on ka mõisakoole puudutama hakanud. Täna on haridus ja teadusminister Toivo Maimets Järvamaal et tutvuda siinkandi mõisakoolidega ja kaasa lõõthana konverentsil, kus mõisakoolide esindajad oma probleeme selgitavad. Eruma mõisakoolide ühenduse juht Piret Rammo. Kas mõisakool koolina omab tulevikuperspektiivi? Miks ta ei peaks olema? Kui lapsi jätkub, siis kindlasti, sest kui 80 aastat annad koolideks kõlvanud, miks nad siis edasi kõlba? Peale selle on praegu siiski Eesti riigi võimalused neid mõisaid koolideks kohandada, ümber ehitada ju palju suuremad. On isegi riiklik programm vastu võetud, mis 10 aasta peale näeb ette, et need mõisakoolid mõisakoolides luuakse kaasaegsed õpitingimused. Muidugi, siinjuures tuleb arvestada seda, et need mõisad on muinsuskaitseobjektid ja nendes mõisates on selliseid kohti, mida ei tohi puutuda, mis peavad jääma säilitama oma esialgse kuju. Ja kui nad oma esialgse kuju säilitavad, siis see on muidugi kallis töö. Aga ma arvan, et Eesti riik peaks siiski olema riik, kes kultuuri tunnistab. Ja see on ja need on kultuurimälestusmärgid, need mõisad. Nii et mina arvan, et mõisakohale on tulevik. Kuivõrd on praegu mõisakoolide esindajad üldse asunud haridus ja teadusministeeriumi ja ministriga nendel teemadel infot vahetama või kommunikatsiooni, et mõisakoolide käekäigu eest ka sealpool haridus- ja teadusministeeriumis ka muretsetakse ja hooldandaks. Täna on haridusminister ju just mõisakoolide esindajate kutsel siin jäämaal. Tegelikult on Eesti kõik eelmised haridusministrid ja samuti ka peaministrit meie probleemidega olnud tuttavad ja nad on meile kaasa aidanud sellele et see riikliku koostatakse, sest haridusministeeriumi esindaja oli selle riikliku programmi juures väga tõsine osavõtja. Aga, aga uus minister ilmselt ei ole veel jõudnud nende probleemidega ennast kurssi viia ja meie eesmärk oligi see, et me kutsume teda täna siia ja räägime oma probleemidest ja räägime ka sellest, et mõisakoolil on tulevik, kui seda tulevikku tahetakse. Kuivõrd on tavalises, nii-öelda tavalises koolimajas tegutsev kool odavam pidada omavalitsusele riigile kui see, mis mõisahoones Noh, ma arvan, et kui nüüd välja arvata seda need kultuurid, väärtused, mis majas on, siis siis hind võib-olla ei olegi erinev, sest et kui näiteks need nõukogude ajal ehitatud majad, mis sooja ei pea, nende kütmiseks, on suuremad kulud kui näiteks meie majas, mis väga hästi peab sooja, meie küttekulud ei ole suured. Siis kui nad ükskord on korda tehtud, siis ma arvan, et nende ülalpidamine ei ole kallim. Kui nüüd päris tavalise õpilase, mõne pisikese plikatirtsu ja poisikese tasemele tulla, siis mis annab temale mõisakoolis õppimine enamat võrreldes sellises tavalises hoone karbis hariduse omandamisega? Noh, seda peaks muidugi selle poisi võime iga käest küsima, aga üldiselt on niimoodi, et kui me tegime 98. aastal 99 tegime esimest mõisakoolide konverentsi üleriigilist, siis me tegime uurimuse Järvamaal ja küsisime Nende laste käest, kes olid käinud nii mõisakoolis kui ka kooliks ehitatud koolis ja küsisime nende käest, et mis te arvate nendest koolidest, siis üldreeglina olid need hinnangud mõisakoolidele positiivsemad kui üldkoolidele ja, ja rõhutati seda, et need majad on ilusad, nendes on salapära. Nendes on niisuguseid kohti, kus on väga huvitav huvitav istuda näiteks nagu meie maja kaminat või, või mõnes majas keldrisaalid ilusasti välja ehitatud. Et ja nad arvasid, et eriti huvitav oli see, et ka nendes koolides, mis tollel ajal üldse veel korras ei olnud lapsed väitsid, et, et see mõis on põnev. Põnevus on, emotsioon on see, mille kaudu last kasvatatakse ja tema arvamus ja tema seisukohti kujundatakse. Ja küllap on siin kõige juures tähtis ka see, et inimene saab hoopis paremini noor inimene, laps saab hoopis paremini läbi selle vana hoone tundma ka oma kodupaiga ajalugu. Just nimelt just nimelt möödunud aastal tegi Järvamaa mõisakoolide ühinud, tegi niisuguse konverentsi kus õpilased olid uurinud oma mõisaid ja, ja siis see konverents toimus meie majas ja kus olid laekunud väga huvitavat tööd ja nii, et lapsed uurivad oma kodulugu kodu-uurimise võimalused on tohutud ja seda kasutatakse ära ja seda kultuuriväärtuse ja muinsuskaitseseisukohti on nende majade kaudu ja imeliselt võimalikele. Ja üldiselt peab ütlema, et kui see mõis on ikka korda tehtud, ega lapsed hoiavad, kui on ripakile räpakil, siis lõhutakse, aga kui on korras, siis ei lõhuta. Haridus ja teadusminister Toivo Maimets, et tänane käik siin Järvamaale mõisakoolide käik on alles alguses. Te olete läinud ühte mõisakooli. Kas praegu võite öelda seda, et mõise rool käivad lahku nüüd ja tulevikus? No siin Järvamaal on see küll esimene mõisaga, eks ma olen, eks ma olen neid mõisakoole ennem ka näinud. Ja ma ütleksin niimoodi, et maalis peaks mõisakool lahus olema. Valitsus võiks kool olla spetsiifiliselt koolimajaks ehitatud asi oma logistikaga, oma võimalustega, Hama spordisaalidega, täismõõdus korraliku söökla kompleksi ja, ja kõige muuga. Sa oled seda ka välja ütelda, et mõis on ehitatud mõisa mõisa põua elamiseks teenijatele liikumiseks ja see ruumide logistika on lihtsalt teistsugune. Nüüd, ega me ideaal reaalses ühiskonnas ei ela ja ega võib-olla idaadium ideaalini me ei jõua ka mitte kunagi. Nii et selle reisisingli reisi üks eesmärk ongi see, et oma silmaga näha, kus on mida mida teha annaks, kus parandada, annaks tundmatud parandada asju, kus ei olematut parandada asju, on päris selgelt enne kui me oleme nii jõukad, et me iga mõisakooli kõrval esitame ühe täiesti uue, tipp-topp ja kõikide võimalustega kõigile ideaalidele vastav maja, sinnani läheb enne tükk aega ja selle tõttu me peame paljudes kohtades leppima sellega, mis lihtsalt on ühest küljest ja olemuselt võimalustest parima võtma. Ja teisest küljest ma tean, näen ka, et nende mõisakoolidega on tavaliselt seotud hästi palju selliseid entusiastlikke inimesi, kelle tööd ma sügavalt hindan selle mõisa elus hoidmise ja selle selle tegevusalleshoidmise juures. Nii et nende inimestega, nende majadega tutvumine ongi mul on praegu esmalt. Mõisakooli esindajad kutsusid teid sellepärast siia, et meil on mure just nende samade teie väljaütlemiste pärast, et mõisakool peavad ideaalis olema lahus kuna võib siin oodata esimesi samme, eks nad peavad oma koolide mõisate pärast. Ma arvan, et muretsema peab alati, ma arvan, et tuleb mõistusega muretseda ja, ja nagu ma ütlesin, see seda reaalset maailmapilti tõenäoliselt me kas niipea või võib-olla kunagi ei näe. Nii et kui realistlikult asjasse suhtuda, siis siis lähevad asjad kõige paremini, see lausa võib tähendada üsna palju. Aga mis saab nendest mõisatest siis, kui koolid ükskord välja kolivad? See on teine küsimus. Tegelikult on see küsimus üldse sellest millest peaks neid mõisa kuule finantseerima, eks ole, on selge, et mõisakoolil on üks osa olnud hariduslikku tegevust ja see tuleb kindlasti haridusest finantseerida nii riigi poolt kui ka omavalitsuse poolt. Teine pool, muinsuskaitseline kultuuriväärtuslik pool, mida minu arust ja ilmtingimata või tegelikult ei tohi hariduse poolt finantseerida, sellepärast et et meie rahaandja, meie riigikogu annab seda raha eelkõige hariduse hariduse toetamiseks. Ja paraku On niimoodi Eestis palju hariduse, raha läheb sotsiaalprobleemide lahendamiseks laadsete probleemide lahendamiseks muinsuskaitseliste probleemide lahendamiseks, ütleme kui siin viimase viimase viia aasta jooksul on, on riik pannud mõisakoolidesse umbes 100 miljonit krooni sisse siis mõisa kuulide programm, spetsiaalne, mis, mis Kultuuriministeeriumist tuleb ja mis peaksid teadvustama seda, seda kultuuriväärtuslikku poolt, see jääb alla 10 miljoni ehk alla 10 protsendi on tegelikult võrreldes nüüd selle, selle riigi haridusraha saanud seda muinsuskaitselist raha, vaatate nende mõistetele otsa, siis see suhe ei ole üks 10-le et 90 protsenti on hariduslik kulu ja 10 protsenti on, on muinsuskaitseline kuut kultuuriväärtusi kulu. Nii et see, see tasakaal on paigast ära. Ma arvan, et kui hariduse poolt tuleb 100 miljonit sinna sisse riigi käest ainult omavalitsust ma veel ei rehkenda, siis võiks kultuuriväärtuste kaitse poolt vähemalt sama palju tulla. Ja siis me elaksime natuke teistsuguses situatsioonis ja siis me ei raiska sellest mõisakooli efektiivsusest või mitte efektiivsusest. Aga praegu on need suhted niimoodi