Poole. Tuua ilusa on luua tur. Webb viima ka. Jul annaks kuid osa. Vaid oma ala maa või sullegi sigida ja oma maas mida me Joonega. Mis võiksidki? Mis loed siis üks? Siis omala. Legi keeda. Ala. Legi. Ja. Ei ole ka. Mis õiksidki? Mis loe ja Ka see oma la. Ta tasa teenida. Kõlas Raimond Valgre laul, vaid oma laule, ma võin sulle kinkida, esitas Uno Loop Horretseigeri bigbändi saatel. Ja seade olete Horretseiger teinud teie, kuivõrd paljude elu jooksul üldse olete kokku puutunud Raimond Valgre muusikaga? Mul endal isiklikku suhet ei ole üldse olnud, sellepärast ma olin siis veel ikka nii poisikeseohtu. Aga seda ma pean küll ütlema, et kunagi me olime õega koos noortemajas pärast, siis ta tähendab kuskil see võis olla 1948 vist umbes niisugusel ajal. Ja siis ma mäletan, et seal oli see eesti korpuse orkestri no kuni võib-olla see, mis temast ülejaid pärast seda, kui suur orkester oli laiali läinud, oli see Emil Laansoo orkester ja seal oli minu teada Raimond Valgre ise ka ja oli tema laulu talverõõmud esiettekanne, vaat seda ma mäletan, et öeldi, et esiettekandes Raimond Valgre laul, Talverõõmud, nii et siis nii palju on mul seda nagu isikliku noorpõlve mälestus temast ja mäletan niisugune nagu kõhnukene mees oleks olnud, kes püsti tõusis, aplausi vastu võttis. Aga muidu, mis puudutab tema loomingusse, siis maalin noorema mehena olin arvamusel, eks ta ikka isetegevuslik looming on ja nii amatöör. Et kuna need noodid, mis minu kätega satuselt tihti ka puudulikud ja seda ma kuulsin ka ikka vilunud kolleegide käest, et aeg-ajalt tuleb seal teha parandused, harmoonia ja kuskil ei klapi ja nii edasi, sest et ta väga põlve otsas kirjutas seal, tõsi mul on ka niisugune asi, et kunagi olid siin Eesti raadios oli niisugune saade, kus me arvutasime naguus, uut heliloomingut, mis oli salvestatud ja siis Heljo roomeralil kutsunud meie stuudios ja oli ka üks Aarne Oidi laul ja me seal rääkisime sellest palast ja mina ütlesin kuidagi nii, et toit on kirjutanud paremaid laule, kui see praegu oli, et see võib olla tema loomingu mingi ere näitaja ei ole ja paar päeva hiljem hoid helistas mulle ja oli nagu solvunud, tema rääkis alati hästi aeglaselt ja ütles kuidagi, niiet. Eile, või, ja nii ja naa minu laulu kohta, et ega kõik laulud ei saa alati olla kõige paremini tehtud, et eks ikka üks on parem, halvem. Ma tahtsin ennast välja vabandada kuidagi ja ütlesin, et ma arvasin, et seal on niisugune nagu Raimond Valgre niisugusel tavalisel tasandil, et tema oli nagu amatöör ja et noh, et selles mõttes, et noh, et, et hoidilt oodatakse rohkemat ja ta ütles, kes hoices, muidu läheks alade aeglaselt, see vastus oli tal kiire peale. Mis me räägime? Valgrest Valgre oli con geniaalne ja see pani mind pärast hiljem mõtlema, et mis see tähendab ja ma isegi ütleksin ka praegu valgele looming on hämmastav, et tähendab, ta ei olnud ju õppinud helilooja, aga tema talent sundis kuidagi endast välja. Ja seda arvestades, kui palju, kui kergelt ta kirjutas ja sellega, et tal ei olnud selle ala eriharidust, siis ma arvan, et ta tegi oma tööd väga hästi ja need laulud on kogu aeg lauldavad ja peale selle mind avaldavad nad sellepärast, et neid on väga hea töödelda. Kui nad on juba kord meloodia kõik paigas, siis võib neist kirjutada küll aeglasest valsis Chadžatja foksist aeglast valssi ja tangot, teha Rumbat ja nii edasi see, kuidas paratise uus ja värske mõte sinna tuleb ja ma nii olen käinudki selle loominguga ümber võib olla, et see on küll ka omamoodi vägivaldne, aga minu meelest kõikide maailma suurte heliloojate loominguga käiakse just nii ümber kerges muusikas, et nad ei kaoks, tehakse neid jälle veidi teistmoodi ümber. Meil on võimalik teie bigbändi esituses kuulata veel ühte teie seatud Raimond Valgre laulu, see on mul meeles veel, solistan Astra Põder. Neil on suveedee kus käsikäes kord käisime ja udule misse varjäägi järve. Mul meeles veel on kuldne kuu ja õie teisto ja huuled saaja taid. Keera. Horetseiger, teie bigbänd on üks väheseid niit tegutsevaid orkestreid kes pakuvad Tallinna linnarahvale veel võimalust tantsida. Ma mõtlen keskealisi inimesi, tantsuhimulisi, kes tahavad oma pingeid tõesti tantsupõrandal maandada. Ja Raimond Valgre muusika on ilmselt ka üksjagu sage teie nendes kella viiestes kontsertidest, mida te Tallinna Õpetajate Majas mängite. Arvestades seda, et selle muusika kuulajad on ka praegu palju neid inimesi, kes võib-olla meelde tantsiksid, aga kes enam ei saa ühel või teisel põhjusel tantsida ka, aga hea meelega kuulab seda muusikat ka see seltskond on meil teretulnud, ühesõnaga need, kes võib-olla teevad ainult ühe tantsu või kaks õhtu pääl, aga kellele see muusika on südamelähedane? Ma muidugi see on tore, et meil on see hooaeg, oleme püüdnud seda teha siin ma pean ütlema suure aitäh Tallinna linna kultuurivalitsusele, kes seda asja seda üritust sponsoreerib. Sellepärast et tänapäeval seda teisiti teha üldse ei anna, see on mõeldamatu. Ja muidugi tõsi see on, see saal ei ole küll väga suur, aga isegi sinna. No arvestades reklaami keerukaid tingimusi, mis selle reklaamiga tuleb teha, siis on vahel sinnagi rahaski rahvas saada. Ega see ei ole nii, hõlpus, aja muidugi, seda ma pean ka ütlema jah, et see muusika ennekõike meelitab võib-olla isegi üle kesk ja inimesi, sellepärast just neid, kes on kuidagi Valgre kaasaegsete, kes on omal ajal kuulanud nisukest sving džässi, nagu nagu Glen Millerit ja Benny Goodmani ja seda tüüpi muusika on see nagu domineeriv. Ühesõnaga, ma ütleksin, mina ütlen nagu laias laastus sõja-aastate tähendab teise maailmasõjaaegne muusika on see põhirepertuaar, mida me mängime. Oma rõõmuks ma pean ütlema, et tähendab, et mitte küll selle õhtul just, aga muidu meil on bigbänd, on käinud mitmetel pallidele tantsuõhtutel mängimas, märgin rõõmuga terve rida noort seltskonda, naudib seda muusikat ka ja naudib tantsu, mitte seda diskot või seda huupi tähendab seda üldiselt seda suurt improvisatsiooni, vaid on neid, kes oskavad tantsida valssi ja tangot, Rumbad lambad ja. Ja näiteks ma siin ütlen, et Tallinna kõrgem kommertskool on üks niisugune, kelle peol oli rõõm mängida, siis on üks üliõpilas. Liitude esindus on niisugune ja, ja ka mitmete üliõpilaste organisatsioonide ültse teevad, et seal on seda noort rahvast, kes on tunda, et nad on tantsukursustega ikkagi tutvunud ja ja tahavad näidata ennast ja oma oskust ja tunnevad sellest rõõmu. Mitte nii, nagu meil oli üks tähtis palli hiljaaegu, kus oli nii, et avavalss kohustuslik tantsite ära ja, ja ülejäänud jäeti orkester mängima. Ja, ja kaunis nii, noh. Pilt televisioonis ei näidanud erilist tantsurõõmu. Kuulame Henri mansiini lugu Timpanola. Hõretseiger, ma tahaksin teie käest küsida teie kui tantsumuusikaspetsialist te mängite oma big bändiga põhiliselt tantsuõhtutel. Mis te arvate, milles on probleem, et Eestimaal on niivõrd vähe tantsuorkestreid järelejäänud ometigi omal ajal oli neid ju küll ja küll. Tegureid on mitu. Üks on võib-olla see, et ega tantsumuusika ta paistab, pealtnäha väga lihtne ja paljud orkestrid suhtuvad nii tahet kui vaja, eks me siis mängime. Aga päriselt nõuab tantsupärisele tantsumuusikamängimine jälle omaette vilumust ja omaette kogemusi ja ega asjatult ei ole siis nii, et maailmas on ainult omal alal tantsuorkestripidaja suured nimed Sylvesteri Victor Sylvesteri, eks ole, ja siis seal saksa tuugost rassaria maks, Krieger ja on teinud niisuguse päris Tantsuplaate. Meie orkestrile on see asi, et aastaid tagasi me mängisime ka tantsuvõistlustel ja see on väga raske pidada temposid ja jälgida, no kõik, et just need rütmid ideaalselt istuksid ja võib-olla see ka alati õnnestunud, aga see andis ikkagi orkestrile hea kogemusepagasit ja, ja tähendab seda ma muidugi ütlen, et see peab olema teatud mõttes entusiasmi asi, sellepärast et ega see, see tegevus ennast selles mõttes ära ei tasu, et ta teeb rikkaks ja õnnelikuks ja uhkeks selles tähenduses haka muidugi vanasti oli päris aastaid tagasi, kuna orkester mul küll vanas, ma mäletan, et kunagi isegi arseeni pool, kas meie üks tuntud tantsuõpetaja ütles üks 30 35 aastat tagasi, et iga klubi tantsuorkester peab oskama mängida nii tantsumuusikat, et võistlustantsija saab oma tantsu seal ära tantsida ja see oleks muidugi väga tugev nõue, sest ma arvan seda, et kui praegu keegi läheks selle mõttega kuhugi tuuri asutuse, siis no seal on väga vähene, vähe neid, kes tulevad selle ülesandega toime, millised ülesanded kellelgi on seatud ja lähtuvalt sellest tuleb välja, meil on ka paljud puhkpilliorkestrit ja näiteks ma pean ütlema, et Soome presidendil mängib tema vastuvõttudel ju puht pilliorkester sõjaväe puhkpilliorkester ja mängivad muidugi väga hästi, kuid kui ma olen aus, siis minu meelest tantsumuusikast jääb seal ka ikka palju puudu sellest, mida mina, oota, mina ootan neid niuksed millerlikke, säravaid värve, aeg-ajalt jana, seda kristall koorus või ütleme niiviisi või väga säravaid saksofoni ja ja hästi kerge, et noh, ma ei ütle, et mul seal alati õnnestuks. Meie bändi rütmus peaks nagu rütmipool peaks olema ka kerge ja elegantne ja see vahel seda ei ole ja ja see on väga raske ülesanne, nagu ma arvan, iga žanri korralikult tegema ükskõik, mida hakata operetimuusikat tegema, seal on omad ülesanded, see on ka keerukas teha. Näiteks niisugust virtuaalset kontsertmuusikat, seal Muubele aktsendid aga, aga tantsumuusikat. Jah. Ma pean ütlema küll, et ma hea meelega vaatan tantsijaid, ma ise ei ole tantsumees, aga see ei tähenda seda, et mulle tants ei meeldiks. Mulle meeldiv vaadata, ma hea meelega vaatan näiteks kas või tantsuvõistlustel, kui on avamine vini valsiga tulevad kaunid paaride kaunis keeruline, seal seal ilus pilt, see on võrreldav balletielamusega. Friedman näit on kirjutanud loo rock raundvaq lokk. Teie Harretseiger, olete selle seadnud ja eestikeelse pealkirja pannud kellarokk. Nii on ta vist ennem raadiost tuntud olnud, minul pandud ei ole, sest et et ta on ikkagi päriselt rokkar, raundade clock vist on see seal hästi tuntud rokiteema, siin on ta siis nagu tantsuks saab hästi kasutada seda arzaivina. Minu meelest. Te ütlesite, et teil on küllaltki vana orkester, minu teada on see orkester koos käinud 37 aastat 42 ja puu, vabandust, isegi nii palju. Kas orkestrandid nad ei ole ju teie käel professionaalid, ei ole professionaalne orkester. Kas nende jaoks on see orkestris mängimine ka pinge maandamine või, või miks nad seal käivad? No ma arvan, et kindlasti mingi mingil määral see kindlasti pinge maandamine, aga ta võib olla ka pinget tekitav, sellepärast et pillimehe ka amatööri pillimehe elukutse on omaette keerukas, sest näiteks mina, kellel mul on olnud kuskil öeldakse, näiteks on mingi juubel või tule ka, ma ütlen, et millal sõnades niuke kuube, ma ütlen see, aga see on laupäev, et ma ei saa, kuidas laupäeval kõik saavad ju laupäeval juust ja tähendab seal ka kõikides peredes on see probleem muidugi, et pillimees on kinni, kuis mäng tuleb ja näiteks noh, kasvõi täiesti oma sünnipäeval või mingil muul tähtpäeval. No oletame näiteks, et vana-aasta õhtul mäng võib olla küll, et keegi maksab hästi, aga see tähendab ikkagi, et vana-aasta õhtul oma pere juures olla ei saa. See on üks asi, teine asi on muidugi see, et tänapäeval on see läinud velo majate keerukamaks, sellepärast et tööprobleemid on nii tihedad ja rasked ja Moldovat muidugi proove viia läbi nii aeg-ajalt, et mingi väga olulisi pillimehi selle või teise loo jaoks just ei ole. Nad on komandeeringus või tööga hõivatute helistavad mulle näiteks, vot ma ei saa homme õhtul tulla ka tulla, kui see on, nii et selles mõttes on see keeruline, aga ma arvan seda, et selles muusikas on igal pool, on mingil muusikal, on omas säde tera ja noh, Polon paar pillimeest ütelda üks oli niisugune lööklause, mis meil on liikvel, et muusika on ilus asi ja. Ma pean ütlema, et ta on tõesti kena asi ja selle eest tuleb Jah, tuleb käia kohal ja suur orkester on sellepärast ka veel raske, et tähendab võib-olla keegi mängib ainult neljandat häält, et tekib mulje, et ah, mis sellest on, kui mind ei ole, aga see ei ole enam bigbänd, kui ei ole seda neljandat häält, mis on seal võib-olla sel hetkel väga vajalik. Teie laululoomingus on väga tähtis roll Heldur Karmol, kes on teile kirjutanud sõnad teie loodud viisidele. Tema on jah, üks kuldne inimene, ma ei väsi teda ülistamast kiitmast, haruldane haruldane sõber, haruldane ja ma pean ütlema, et ma ootasin omal ajal peaaegu võiksin öelda, et oli nagu järjekorra, sellepärast et Karmo tegi teksti ju hoidile ja naissoole ja ojakärule ja noh, kõikidele ma ütleks, nii-ütelda korüfeede len väga tugevatele kergemuusika heliloojatele ja tegi alati hästi, ma mõtlesin, kui ta ikka mulle ka teeks kunagi. Jaa. Ja see aeg tuli, me tegime päris kena koostööd siin nende lauluvõistlustega mehed, meri ja maa, mida raadio korraldas tollal, mis oli tänulik asi, see võimalus mul just nagu amatöörheliloojal välja tulla ja Heldur tegi alati väga head teksti ja väga noh, ta mõistab nagu seda, mis ma muusikas ütelda püüan ma talle natuke seletama pidanud, niisugust asja silmas ta pärast teeb, selle, see on, see on nii briljantne, et ta läheb, ma, ma ei oska ütelda, kui ma selle teksti kätte saan, siis seal midagi eriskummalist ja üldiselt teeb ta alati muusikale peale oma tekstid. Aga on ka juhtunud, üks niisugune eranded. Ükskord ta saatis mulle vana aastaks või jõulude ajaks saatsime niisuguse kena värsis tervitses oli kaart, mis tuli ja ja soovis mulle kõige head sellel aastal ja kuna me olime rääkinud, et eestlane, Ainakesed, eestlase jonn on ikka vahel vaja seda kõike ja see tekst oli nii tore, et ma tegin selle peale meloodia ja, ja see jäigi nagu minu arvates niukseks vana-aasta õhtulauluks, aga ma arvan, seda kõlbab laulda ka mõni teine niisugune hetk, kui on üldse midagi head soovida kellelegi. Selle lauluga võib ehk ja sobib ehk soovida ka teile nii-öelda vahejuubeliks kõike head ja ilusaid hetki ilusa muusikaga. Väga.