Tänases lastetoasaates on meil külaline, kes on öelnud nõnda, et luuletuse kirjutamine on palju keerulisem kui proosa paberile panek. Kordan ta maininud, et diplomaadi abikaasale on diplomaatilise vastuvõturiietus kui töö tunke. Et suhtlemisvabadus, see on peamine. Ja üks kord veel, et laps, täiskasvanu ja rauk on ikka seesama isik. Viivi Luik täna oleme osa saamas teie laste taast. Nojah, see on väga selline intrigeeriv algus, see minu mõte, mida ma kunagi olen öelnud, et laps, täiskasvanu rauk on üks ja sama inimene ja nii palju, kui ma olen inimestega rääkinud inimesed tunnistavad ikka, et ega nad ei tunne teisiti. Olgugi, et mõni on kaheksakümneaastane ja mõni on 20 aastane, nad tunnevad ennast ikka ühe ja sama olendina. Ühe ja sama inimesena. Lapsepõlv on üldse selles mõttes noh, väga imelikult elu küljest lahti löödud. Niimoodi inimeste suhtumises. Kui inimesed suhtuvad teiste inimeste lapsepõlve, siis nad suhtuvad nendesse lapsepõlvedest kuidagi niimoodi, nagu need oleksid mingisugused sellised, mitte just eriti täisväärtuslikud ajad teiste inimeste elus, kusjuures iga inimene oma lapsepõlve armastab. Aga teiste lapsepõlve võtab niimoodi kuidagiviisi ülevalt alla. Ma olen seda lihtsalt tähele pannud või märganud, aga tegelikult peaks olema vastupidi, sest lapsepõlves on inimene just nimelt see, mis ta hiljem, mis temast kõik hiljem välja tuleb, see on lapsepõlves olemas. Et kui vaadata ühte last, siis võib näha südames inimene, temast võib saada või mis võimalused tal tegelikult käes on. Need võivad ka elu jooksul ära kaduda, inimene ei pruugi neid kõiki hiljem enam endast üles leida, ka alguses on need kõik käes. Kogu kaardipakk, me oleme selles saates rääkinud väga paljude inimestega. Saatesari on olnud õige pikka aega Eesti raadioeetris ja alati on tulnud jutuks kõigepealt see, et mis oli see see kõige esimene kus te mäletasite iseennast. No võib-olla see hetk on ka selline, mille pinnal saab inimese elu üle hakata otsustama või järeldusi tegema või et selles hetkes kuidagiviisi peegeldub tagasi see, mis inimesele juhtub hiljem või noh, mis on tema põhiprobleem hiljem võib-olla võib-olla esimene mälestus toob selle teravasti välja? Ma mäletan seda, et ma ei osanud rääkida Ja ema ja vanaema tahtsid minna Einale. Mäletan isegi seda, et nad rääkisid sellest ja kujutasin täpselt ette seda ainult et mina ise ei osanud rääkida ja ei osanud öelda, et ma ei taha üksi tuppa jääda ja sellel oli siis väga palju tegemist sõnadega tähendab enese väljendamisega sellel hetkel selle eneseväljendamise võimatusega mis tegelikult on inimese, iga inimese probleem, terve elu minu meelest. Ja selle inimese probleem, kes sõnadega hiljem tegeleb veel eriti sest et inimese inimeseks olek tegelikult on pidev eneseväljendamine ennast väljendada, tahtmine. Ükskõik mil viisil. Inimene püüab ennast teistele selgeks teha teistele mõistetavaks, teha kogu aeg oma tegevusega või sõnadega või ilmetega oma eluga, oma elu ja tegevusega, ütleme niimoodi, et võib-olla selles esimeses mälestuses siis tuli just see teravalt välja. Mäletan, et päike paistis, oli ilus ilm, ka see ei oleks aidanud midagi, kui ma oleks ütelnud, et ärge minge. Aga palju hullem oli see, et seda ei saanud ütelda ka. Kas tuli vahel ka rohkem selliseid hetki, et väike tüdruk pidi jääma üksinda? Teised läksid lihtsalt nad ei jätnud teda nimme mingi hoolimatuse pärast, aga töö vajas tegemist. Hiljem need ei olnud enam tähtsad hetked, sest et siis oli mul palju oma tegevust ja see nagu kuulus asja juurde, et sellest ei olnud nagu midagi, aga see esimene hetk ma mäletan just nimelt seda. Ma ei tahtnud ka selle pärast jääda sellele hetkele üksi, et ma olin ilmselt ikkagi väga väike ja ma teadsin, et sellist mingit auku kokku või põranda praegu, mida ma kartsin. Ja ma ei osanud ka seda ütelda, et ma seda kardan. See oli maakodu. Ema ja vanaema läksid einele. Jah, see oli Viljandimaal ja, aga huvitav on minu puhul see, et et ma olen sellest küll kirjutanud suure paksu raamatu oma lapsepõlvest justkui, kuigi see ju tegelikult minu lapsepõlve ei ole, vaid ikkagi mingi kokkuvõtte või mingi selline palju lapsepõlves koos võib-olla, aga minu enda lapsepõlv kuidagiviisi ei seostu mulle üldse eriti selle kohaga. Ega üldse mitte mingi kohaga. Mõtetega või raamatutega kõige sellega, mida ma mõtlesin ise sel ajal, nii et seal on siis palju kohti koos ja väga huvitav oli mulle, kui ma lugesin esimest korda saatori raamatut sõnad sest seal oli väga palju neid tundeid või neid, selliseid olekuid või elamusi, mida mul omal olimine oma lapsepõlves. Nii et see, kus see toimus, kogu see näitelava ja need tegelased, see oli nagu lihtsalt näitelava oleks võinud ükskõik kus olla. Milline see näitelava siiski oli? No see oli loodus, suured metsad, talved, seda on küll seitsmendas rahu kevades palju. Ja jäi mulje, et alati oli talv ja. Ja muidugi, see oli minule väga tähtis. Ma õppisin nägema mitmeid asju, mida ma muidu poleks näinud kui ma ei oleks olnud just nimelt seal kohas ja sellel ajal näiteks avarust, kõike seda, mida siin põhjamaades ümberringi on selline metsik loodus, täielik tühjus. Üksiku lapselapsepõlv selles mõttes, et õdesid-vendi ei olla. Ei olnud ei olnud ja ma olin väga rõõmus, et neid ei olnud. Sest et ma ei oleks üldse ette kujutanud, mismoodi saaks elada, kui oleks suur perekond ja õed-vennad. Sa peaksid kogu aeg aru andma mõtlema, mida sa teed, kuhu sa lähed, mida sa mõtled? Mina olin oma lapsepõlves väga vaba ja ma imestasin alati, kui teised lapsed pidid kodus aru andma, mida nad tegid, kus nad käisid, kuhu nad lähevad? Kes olid need kõige lähedasemad inimesed, kes aruandmist tegelikult ei nõudnud? Põhiliselt olid mul ema ja vanaema. Muidugi, see oli ikkagi niimoodi, et öeldi, kuhu minnakse. Ma arvan küll, et seda nauti, kuigi ma ei mäleta seda minu mälestustesse, nii et seda ei nõutud. Kunagi ei olnud ka sellist väikest sakkimist või et kui sai päris hilja tuldud kuskilt, no selles mõttes, et et oli juba hämaraks läinud ja hakkas väike mure, et kuhu see laps jäi. Ei, mulle tundub, et ei olnud, mul oli koer kaasas alati, kui ma kusagil käisin ringi ja palju oleneb ka harjumusest sellega oldi harjutud, et ma kolan palju ringi. Igal pool, milline oli ema, see langeb samuti Saartri sõnadega kokku, ema oli väga noor ja seal raamatus räägitakse kahest noorest tüdrukust kes elab nii-öelda justkui oma vanemate juures lapsega, nii oli minu emaga ka. Sest mu ema oli väga noor ja ei olnud sellist suhet nagu tavaliselt emal ja lapsel on, võib-olla tänapäeval on, kui on väga noored emad siis on selline rohkem nagu kam Raadlik suhe, mitte selline nagu ema ja lapse suhe nagu vanasti oli, sellist ei olnud, käisime emaga koos isegi vallatust teha või mingisugust sellist hullu juttu ajada. Seda mul raamatus kirjeldatud ka, ma arvan. Ja siis vanaema oli see, kes korrale kutsus, nii ema kui mind. Selline sõbrannade suhe on tegelikult väga tore oma emaga pidada pikki-pikki vestlusi kas või öö läbi, see on tegelikult väga tore. Nojah, eriti kui laps on väike noh, nii nelja-viie-kuue aastane. Ja siis tal ei ole sellist piirajat, see ei olnud ka mitte vabakasvatus, kaugeltki mitte, vaid see oli midagi nii vabakasvatuse ja kui selliseid termineid kasutada ja täiesti normaalse loomuliku elu niuke kooskõla. Kas seal läheduses mõnes teises talus ei olnud ja kaaslasi ka, et kellega mängida või lapsi? Nad olid vanemad minust. Ma ei mäleta, et oleks olnud selliseid mänge või mänguseltsilisi või teisi lapsi. Nad olid ikka tublisti vanemad, kui nad olidki, eriti ma ei mäleta. Sellist muud ei andnud, et vahel ka kuhugi teise tallu külla minna ja ja kui seal ka laps ei olnud, siis mõne täiskasvanuga niisugust mõnusat juttu puhuda. Ja seda ma tegin. Käisin ikka ümberkaudsete talude enamasti nädala jooksul kõik läbi ja ajasin juttu nende vanainimestega, kes seal olid. Ma ise arvan, et ma võisin olla väga tüütu, kui ma läksin, sellepärast et ma tahtsin alati raamatuid ette lugeda. Nõudsin, et mind kuulataks. Aga samal ajal midagi selles pidigi olema, mis inimestele nalja teegi? Need vanainimesed ikka ootasid mind ka. Ja see raamat endal kaasas siis raamat oli kaasas ja raamat seal on meeles ka. No kuidas kunagi lasteraamat, mida tahes võis ka ajaleht olla, võis ajalehe juhtkiri olla näiteks ajalehes tra. See oli väga tore, et ukse juures oli päike, koputas ja tuli siis raamatulugeja jälle sisse. Jajaa, no selles oli ka teatavat edevust muidugi, et näidata, et ma loen Kas kodus oli raamatuid palju? Mitte jumal teab kui palju anekdoodiraamatukogust. Ja muidugi osteti ka, sest sellel ajal oli vist mingi selline selline kord või seadus või umbes nii, et heeringat meedi koos raamatuga. Tundub nii, et raamatut pidi ostma, eks kõik, mis raamat see siis oli? Nendes teistes taludes oli ju ka raamatuid natukene teistsuguseid ka oma kodus jälle tekkis huvi neid ka minna vaatama sirvima ja vanu ajakirju, näiteks. Ja need ajakirjad olid hästi tähtsat sel ajal ja kõigile minu põlvkonna lastele vist nad olid tähtsad ja ütlesid midagi. No vähemalt seda nad olid mingi märk sellest, et alles hiljuti oli olnud mingi teine riik või midagi sellist. Ja sealt võis vaadata näiteks aastaarve ja see oli väga huvitav, see tunduski alles hiljuti ütleme aasta 39. Aastal 50 ei olnud kuigi kaugel veel. Ja sellest võis teha sellise mängu näiteks aastaarvud ritta kirjutada ettepoole ja kujutleda, mida siis nendel aastatel võiks olla. Näiteks aastal 69. Või aastal 79 kuni sajandi lõpuni. Kas midagi peab paika ka nendest ettekujutustes? Vaevalt, et ma nüüd oskasin nii konkreetselt ette kujutada, on paika peab kindlasti see, et kõik on teisiti. Et kõik peab teisiti olema. Aga millal tekkis tahtmine ise kirjutada? Kohe nii kui ma lugesin, lugedes tekkis tahtmine kirjutada lugemis oskust, oli varakult. Ma arvan, nii kolme-neljaselt kohe kui tähed olid selged, kirjutamine oli palju raskem, minu jaoks oli kogu see lapsepõlv selline. Noh, minu meelest ma siis mõtlesin, et nii palju aega läheb raisku. Lihtsalt et see oli paratamatus, lapsepõlv oli paratamatus. Aga ta ei olnud nagu omaette väärtus või midagi sellist vaid huvitas palju rohkem see, mis saab, mitte see, mis parajasti on. Et see tundus väga ajutine. Kogu see lapsepõlv, et mingi ettekujutus ajast oli nagu olemas ja seda võis isegi välja arvutada. Et mis on 10 aasta pärast, et ei olnud sellist süütut paradiisi, kas sa oled ja oled ja mõtled, et kõik, see kestab samamoodi edasi vastu pidime kogu aeg, ootasin, et millal see ära lõppeb. Kas esimene märk, et midagi on väga-väga muutumas, tuli koos kooliga? Ei, sest kool ei muutnud nagu mitte midagi. Vastupidi, kool oli noh, alguses haruldaselt igav mulle kuna ma lugeda oskasin ja kõik, see läks nii hirmus aeglaselt. Kool oli tohutu pettumus just selle tõttu, et need kuud läksid. Ja mitte midagi ei juhtunud, ikka loeti sõnu kokku ja. Eka arvutati nii 20 piires umbes ja. Aga samas oli ka kokkupuude juba oma eakaaslastega, kellega varasematel mängumaadel nagu suhtlemist ei olnud. Ja muidugi ainult et nendele kaaslastele ma pean küll ütlema, olid hoopis teised huvid, see oli väike maakool, seal oli vähe lapsi ja nemad alles õppisid koolis veerima ja lugema ja nendele see oli võib-olla ta küll tõesti suur muutus. Nii palju kui ma mäletan, siis muidugi ma jooksin nendega ringi ja niimoodi teesklesin, et ma ka nagu oleks. Ühesõnaga, ma mõtlesin niimoodi, et peaks nagu teesklema last õpetajale ja teistele lastele ja aga samal ajal jällegi hoopis huvitasid mind teised asjad. Noh, need asjad, mis ma raamatutest lugesin ja maailm, mis kuskil mujal oli olemas, ma juba teadsin, et et kuskil midagi on. Kas oma esimene omaloominguline kirjatükk ka meelde tuleb? See ei saanudki valmis, võib-olla seal olid mõned sõnad või read, aga ma mäletan, et ma tahtsin väljendada midagi. Ja sellest ei tulnud midagi. See oli umbes nagu selle üksijäämisega, kui teised einele lööksid. Et ma oleksin tahtnud ütelda seda, kuidas tuul puhub ja õhtu tuleb. Ja ümberringi on pimedad ja tühjad metsad. Ja siis üksikud sellised kulukõrred jäävad lume alla. Et lumi tuiskab. Aga mitte kuidagi, seda ei õnnestunud sõnadega kirjutada. Võib-olla mingi üks rida, mida ma ei mäleta muidugi, aga ma mäletan seda, kuidas ma selle kallal pusisin. Väikse tüdrukuna. Võib-olla kaheksa aastaselt kusagil, võib-olla teises klassis või umbes nii. Õpetajad märkasid ka niisugust kirjutamise soovi ja oskust, pea natukene andsid hoogu või ei pannud tähele. Oi, ei, vastupidi, ma varjasin seda õpetajatest. Mulle ei meeldinud, kui. No ma isegi häbenesin seda, sest ma ei osanud omast arust minu meelest näiteks kirjandid või niisuguste asjade kirjutamine oli lihtsalt selline formaalsus, et see, see ei olnud midagi. See lihtsalt kirjaoskuse kontroll või et ega komaviga pole aga päris kirjutamine. See ei olnud üldse selline asi, mida oleks tahtnud õpetajale näidata või. Mitte kellelegi emale. Oi, ei, muidugi mitte kuna noh, kui ma oleks osanud, siis see oleks teine asi olnud. See enese kontrolliv niisugune mõõdupuu oli siis väga kõrgele asetatud vä? Ei tea ma isegi sellest mõelnud üldse, ma lihtsalt sain aru küll, et ma ei oska sellest, ma sain väga hästi aru, et see ei tule välja see, mida ma tahaksin sõnade abil ütelda. Ja see oli siis ikkagi luuletus, see luuletus, no mingit juttu kirjutada või proosateksti kirjutada, sellest ma isegi ei mõelnud siis sest proosatekstis ei väljendata nii otseseid elamusi kunagi. Nii isiklikke Ometi koolitüdruk Viivi Luik kirjutas ju ka selliseid luuletusi, mida kuskil ära trükiti. See oli palju hiljem juba see oli 14 15, võib-olla juba keskkoolitüdrukuna peaaegu ja, ja need on praegugi esimeses luulekogus, selleaegseid, luuletusi, mõned kusjuures luulekoguga oli ka nii, et kui see ilmus, siis ma ei tahtnud teda üldse näha, sest minu meelest need olid nii armetud luuletused. Kuigi samal ajal muidugi ma ise andsin nad teiste kätte. Aga siis väiksena enne kooli ja koolis. Muidugi ma ei mõtelnud kirjutamisest või kirjanikuks saamisest või millestki sellisest nagu mingist tegevusest. Isegi mitte nendel hetkedel, kui oli see ajaloomäng, et, et mis tuleb viie aasta pärast 10 aasta pärast. No mingil määral mingil määral muidugi ma seostasin ennast teiste kohtadega ja mõtlesin, mis inimesi ma peaksin nägema. Tegeletamisega ei, ei, ütleksin pigem inimestest. Nendest võõrastest inimestest, kellest ma teadsin, et kindlasti ma kohtun paljude inimestega, aga missugused nad on, seda ma püüdsin ette kujutada. Et see oli üks põhiline asi, mida ma lapsepõlves palju mõtlesin, et missugused inimesed tulevad. Kui nüüd katsuda natukene oma mõtteid lasta libiseda seda rada pidi, et mis asjad võiksid olla need kõige olulisemad pidepunktid või hetked, aga võib-olla hoopistükkis ka mõtted. Aga võib-olla siiski ikkagi lähedased inimesed või ümbrus, mis just vormisid teist, Viivi Luik, need just sellise inimese, nii nagu te täna olete, sest et nii nagu on öeldud, on see laps ja see täiskasvanu ikka see üks ja see sama. No kindlasti see, et ma varakult lugesin. Ja mitte ükskõik mida vaid tõenäoliselt sööta üks esimesi raamatuid, millega ma kokku puutusin, mida mulle loeti ja mida ma pärast ise lugesin oli piibel. See tundus mulle väga kuidagiviisi nagu välja kasvanud sellest loodusest või sellest ümbrusest seal kuidagiviisi ma seostasin seda kõigega, mis ümberringi oli, umbes nii, nagu ma oleks ise elanud keset piiblit. See oli siis, kui ma olin väga väike ja see oli gooti trükis piibel. Muidugi see oli üks asi, siis. See avarus, mida ma rääkisin, valgus, see oli teine asi, aga see seostus ka kuidagi tekstidega, mida ma kuulsin. Siis üks väga tähtis asi oli arvatavasti üks luuletus. See oli seesama väike luuletus, Ridala talvine õhtu. Aga see oli samal ajal ka kooskõlas kogu selle ümbrusega, mis parajasti näiteks akna taga oli. Nii et täpselt samamoodi see tekst oli elav, mitte surnud tekst, mitte luuletus, vaid ümbrus ise. Ühesõnaga korraga ma sain kuidagiviisi aru, et tekst või sõna või inimese eneseväljendus ei ole eraldi elust, et see on, eks, sama sõimule tegelikult tähtis kogemus. Kroonikat vajutan lumes? Selline ühtsuse tunnetus ja hiljem kunagi ma ei ole mõelnud, et kirjandus oleks mingi eraldi asi kunst või ükskõik mis inimese tegevus oleks midagi eraldiseisvat inimesest. Võiet, kunst ja kirjandus oleksid tähtsamat kuidagiviisi või kõrgemad kui muud inimese tegevused. Et seda ma ei ole kunagi mõelnud hiljem, sest et kõik, kõik, mis oli kõik need nii-öelda madalad asjad nagu vanaema oma viltidega vä noh, inimesed käisid siis väga vaeselt, viletsalt riides, kõik see sulas sellesse samasse õhtusse ära, kõik see oli üks osa sellest ja sellest samast luuletusest, mida just siis loeti. Et võib-olla see on üks määrav niisugune kogemus, mis. Kuulsite saadet lastetuba, mis oli esimest korda eetris möödunud aasta märtsikuus. Oma lapsepõlvest, jutustas Viivi Luik. Temaga vestles Reet Made.