Saates mul meeles veel tahab Jaak Ojakäär igal pühapäeval pakkuda välja ka mõne tuntud eetri hääle hea kolleegi ja Kaja Kärner on praegu siin minu seltsis kaja. Kas sinul on mõni selline vana hea lugu ja mingi konkreetse meenutusega seoses? Ma arvan, et igal inimesel on mingi konkreetne lugu, mis on talle väga armas või siis on mingi niisugune emotsioon, mis alati teatud muusikapalaga seostub ja kui nüüd sellesse loosse sisse elada, siis peaks kuulaja mõtlema ennast väikesesse Lõuna-Norra linna mille nimi on Fredrik Statmis, asub kahel pool klamma jõge. Ühel pool jõe kaldal on sellel linna Ta vana keskaegsete kindluse müüridega osa ja teises vastaskaldal on siis niisugune linna uuem rajoon ja peaks mõtlema ennast ühte sooja suveõhtusse aastast 1994. See oli laupäeva õhtu ühes väikeses pubis kus lauad ja toolid olid üksteisele nii lähestikku koed, tüdrukud, kes õlut laiali kandsid, ei mahtunud õieti iga laua lähedalegi, vaid õlleklaasi niimoodi ulatati käest kätte. Teie siis samamoodi jälle kliendi käest raha käest kätte, kuni kuni siis ettekandja nii kõik olid ausud, kõik olid ausad, oli hästi mõnus meeleolu, tüdrukud olid ennast kõik hästi ilusti üles löönud. Poiste kohta võis arvata, et võib-olla nad on kuskilt sügavatelt norra metsadest tulnud palgi parvetuselt või metsa langetuselt, kõik olid saunast läbi käinud. Kõik kõhetas oli niisugune ootusärevus sest oodati ühe Suurbritannia pundi esinemist. Mul on väga kahju, ma ei mäleta selle grupi nime, aga nad teenisid oma leiba sellega, et nad sõitsid riigist riiki, esinesid linnades sellega, et nad esitasid biitlite repertuaari ja püüdsid võimalikult täpselt biitleid ka jäljendada. Ja see õnnestus neil muide üsna hästi. Õhtujuht pidas väikese sissejuhatava kõne ja siis hakkasid tulema kõik need kuulsad biitlite lood, mida rahvas kohutavalt armastab kõiki Yesterday ja leedi madonna ja väike abi minu sõpradelt ja narmäe otsas. Ja kõik need lood leidsid vaimustunud vastuvõttu. Ja siis ühel hetkel, kui nad hakkasid mängima jälle järjekordset lugu, juhtus selle publikuga midagi pöörast, et hakkasid kõik karjuma, rõõmsalt kätega vehkima, kõik tõusid püsti, mõni tõusis jalgupidi toolile ja, ja kõik, nad skandeerisid ja laulsid laulu kaasa, välja arvatud meie neli eestlast, kes nagu alguses ei saanud aru, mis lahti on arvata, mis lugu see on? Palun norra mets, just originaalpealkiri on talviste nor, võitsin, võid. Ja et see oli niisugune hetk, kus ma sain aru, et et muusikal on tohutu jõud, mis väljendus. No täiesti nähtavalt, see ühendas inimesi. Mulle tundus, et kõik need inimesed selles pubis olid Teisklematult õnnelikud, sellel hetkel nad tundsid ennast võib-olla natukene ära valituna igal juhul see oli selle õhtu noh, niisugune tipphetk, mida seal pärast lauldi, kuidas õhtu lõpes ma seda enam ei mäletagi, aga see lugu tuleb mulle iga kord meelde, kui ma näen, kui norra lastel läheb spordis hästi, kui nad võidavad Eurovisiooni lauluvõistluse vaat sisse heita. Selles väikses suitsuses pubis, mille nimegi ma enam ei mäleta, see tuleb mulle meelde.