Vikerraadios jätkab nüüd saatega lastetuba reetmade. See inimene, kelle lastetoas me täna sinuga hea kuulaja koos olla saame, on öelnud. Kui reporter tungib inimese südamesse, siis on see liiast. Et igaühe elus on valdkondi, mis kuuluvad ainult temale. Tema enda kohta on öeldud, et Ta on kahtlemata Eesti humanitaaria suurkuju, et temasse on koondunud inimlik tarkus, ausus ja headus. Et ta on õpetanud, kuidas olla inimene, aga et ise ja nõnda on öelnud väga-väga paljud, et ise on ta inimesena äärmiselt tagasihoidlik. Meie paljude ajakirjanike õpetaja Juhan peegel, kas te nüüd mu keel kohe komistaski, sest et meie ajakirjanduse lõpetajad oleme just nimelt meie õpetaja Juhan Peegli sõnade järgi kokku leppinud, et me räägime kõik omavahel. Sina, ma tahtsin küsida, et kas tagasihoidlik olek? Et kas see oli juba lapsepõlvest saadik, kui hakata mõtlema ennast väikese poisina tagasi? Ma arvan küll sellega pärast, et Ma olin oma peres, olin kõige noorem, meid kasvas üles. Viis last nimena, nendest kõige noorem ja tekstid olid vanemad, ma harjusin nagu omaette mängima ja tegutsema ja siis peale selle meie sünnikodu ei olnud mitte külas, see oli niisugune üksik talu juba väga vanadest aegadest peale. Need oli kolm talunikust puisniidud, laial mõisal kuulasid. Ja seal mul noh, niisugust külarahva kerilist kontakti külalastega enne kooli eriti ei olnudki, võib-olla jah, naabriperes poiss oli samaealine, aga me nagu koos mänginud, nii et see omaette vaikne oledki nii nagu külge kasvanud ja ma ei tea See on Saaremaal see kodu. Saaremaal on ju väga vana talu, on, ma nüüd vaatasin, 30.-te aastate algul ilmus koguteos Saaremaa, seal on see taruga nimetatud ja ühes mõisahärrad testamendis. See testament on pärit siis aastast 1464, nii et kohe kirjalikult on tõestusesse, on taru on olnud seal juba Viieteistkümnenda sajandi alguses sest see oli selle mõisahärra, vanaisal oli see talusel olemas, seetõttu see õhkkond seal oli. No kuidas ma ütlen, üsna sinisugune patriarhaalne. Ja ega me nüüd rikkalt ka ei elanud, aga kõht oli täis, eri oli seljas ja sel ajal mis me räägime, sel ajal oli ju mentaliteeti ja suhtumine. See oli hoopis midagi muud kui praegu jah. Aga eks sealt sellest lapsepõlvest on ikkagi ikkagi väga palju märkamatult kaasa võetud eriti just ema kaudu ja, ja vanaema elas veel sel ajal, kui ma veel noor olin. Laps olin ja see tema on Coheni mütoloogiline kuju, oregano saatus oli ka kurb, aga, aga Taani vaimses mõttes andis ikka väga palju ilka. Umbes selles vanaema ja vanaisa ja vanaema ja vanaisa, vana, ma olen sugune must väike tanu täide. Pöide kihelkonna tanu. No see on ka selline lootsiku moodi või ei ole Väga lai jah, aga ta on veel palju väiksemgi Muhu naised on pisikene samet mustas. Seal umbes sel ajal, kui ma sündisin, aga see on väga ilus pilt, tegelikult see on, ja saksa okupatsiooni all 1917, kui nad Saaremaal vaalu tulistas, saksa praktiliselt passid. Ma nende järel kombineerisin siis pilt eraldi passimit, seks vanalis. Peab siis paika, et see talu on olnud juba 10 põlve või, või isegi 11 põlve, siis teie perekonna. Noh, see on niiviisi, et eks ta vahepeal, kui oli see suur nälg ja, ja põhjasõda, siis ta ilmselt suri tühjaks talu ja need inimesed on, kes nende talu ümbrusse kuskile mäe siis see on nüüd üks mägise anda siis liivakünka sisse on maetud, aga siis kuidagimoodi see elu jätkus pärast. Muidu jah, Saaremaal üldse vist, aga selle pereajaloos naiste osanud ikkagi väga suur üks rootsi sõdur oli ennast Väikse väina roos oli varjanud, ma olen sellest kirjutanud, isegi novell oli leidnud siis naise sealt ja ja siis läks elu edasi. Nii et minu ema oli eksas põlv järjest, siis mina olen siis üheksas. Mul on lapsest siis 10., neil on ka lapsiseks teis, aga isa tuli sinna koduväiks muhust ja siis perekonnanimi, mis praegu on niisugune mööblieseme esimeseks muhust pärit olevat huvitav muhu keeles peegel sõnagi ei ole olnud lihtsalt teel. Aga millegipärast on siis alamsaksa Speegel on sealt siis kus ta eesti keelt ja tuli on, siis võiks selle nime all. Ja selles mõttes ka üsna vana talu suur muidugi, aga. Selle peale öeldakse poole adra puuma. Ta oli siis 31 hektarit oli, aga põldu oli vähe ja muidugi kehvavõitu põld. Ma ei oska ütelda, ostuks viis, kuus hektarit. Aga meid oli siis jah, viis last, vanaemal oli ka hulga lapsi. Aga mingi nakkushaigus vist tihvt eliit või? Jah, kurguhaigus, tomatis kolm väikest last korraga, siis oli tal veel poeg, oli, see oli väga andekas poisid, õppis Kuressaares linnakoolis ja sai võimlemistunnis, sai viga, nii, ta suri ära selgroo vigastusega. Ja ainuke, kes järele ja minu ema. Emal oli, kas kuus last, viis kasvas süles ja mina olin nendest kõige väiksem? Need olid pilt ka, olid siis neli poisse, mina olen pisikesi vihase näoga õun peos. Isake lahti, see on väga tore sihukene särk seljas, ma olen siin vast üks kaheaastane, aga ma rohkem ei ole, teised kõikjale vananenud. Ja nende vanemate poistega on tõesti üsna suur vanusevahe. Ojaa kõige vanem vend oli sündinud 1906 ja mina 1919 13 astun vahe. Ja sest nad on ikka päris niuksed, noorhärrad juba. Nojah, ja meil oli niisugune asi, kuigi meil ei olnud erilist jõukust. Kodukootud riided on seljas ja ma õpilase vanaema, kange õmbleja, kes mõisates Aga veel, ma vaatan, on tõesti niisugune hästi uhke krae, see on vist küll. Kas siis kodutehtud pits vä? Ja, ja ikka ikka nii, et kõik need Liis Lass, kes sellest kasvasid, sai rohkem haridust kui alkul ta, see siis nii väga kerge ja lihtne ei olnud ka. Kas on meeles veel esimene mälestus endast? Ma ei oska öelda, jah. Ma olen sellest isegi võib-olla kirjutatud üks suvehommikul meelde jäänud, märkisin üles. Paljajalu ma koolis ei käinud, päris lapsepõlvest ja väga ilusal suvehommikul tuli nõu paljajalu. Kägu kukkus ja puisniidud puisniit oli väga ilus, nüüd on katsunud võsasse. Väga tore oli, nojah, ja esmaskarjamaal seal üks intekte mängisin. Kui vana või siis väike Juhan olla. Kui see meelselt nunn alkoholi ikka kuskil nelja-viie aasta või niimoodi. Ja siis need õhtud, mis nüüd selles vanas majas, kus oli see suur rehetuba silinid, kuidas ma ütleks, mootsalt tuli natuke renoveeritud, selle. Seal peeti siis videviku. Vanaemal oli väga ilus hääl, ta laulis, ta oli range luterlane. Ja rääkis siis mõningaid muistendeid. Mõni neist meeldinud laulis seal mulle laulusõnad meelde ja see ro piiblis on see lugu sees. Kuidas vennad Joosep peramiisid, ma ei tea, kas lugu teatakse. Pluuse kirju kuuele vennad olid kadedad? Ist. Oma noores lapsepõlves vaga lisa silma all olin mina karri hoidmas väga rõõmus juudamaad. Igapäevane eluhoiak oli kuidagi niisugune, et seal olid mõned mõtlen niisugust eetilised enesestmõistetavused olid. Nagu ma hakkan nüüd tagasi mõtlevast, sel ajal hinnati inimest selle järgi, mis ta kellelegi heaks on saanud teha või kuidas ta teistele kasulik olnud, arvan, ma taidaris on selle juures sugugi rikas olla. Selle järgi nagu hinnati inimest, kuidas on saanud teisele kasulik olla, haistab. No see oli täiesti enesestmõistetav, milleks talvel läks Kuivastu Kuressaare talidee, läks heinamaalt, läks läbi. Ja ma mäletan, kui mõni hobusemees jäi öö kätte seal ja tuli noh, öömaja otsima alati vaidlete vastu ja anti talle süüa ja, ja öömaja ja küsimata sellest kesta olija. Ja ma mäletan, kui olid kanged ilmad, olid sügisel tormid, no me olime merest eemal, väike väin on vist kaks kilomeetrit, Orissaare on kõigile. Siis vanaema süütas küünlalambi ja palvetas nende eest, kes on verel. Ja kes on teel mulle meelde jäänud, kui oli niisugune, noh, need puud, mets, vana muud haigused ümber ja ja tõesti, kes sel ajal merel olid peaaegu 10 inimest, olime söögilaua, meil söögipalvet nagu iga päev loetudega pühade ajal, oti, vana palveraamat on kodus praegu olemas, saare. Siis mina lugesin palvet veel ja ma olen sellest ajast Dean suur kalasõber olnud, sest kõiki põhitoit ja väga hea Kotmistid kalastajad püüdis teha sellest samast taimest keda nüüd kaabist meres väheks jäänud. Kõht oli meil täis ja. Oli mingisugune lemmituid ka. No minul on siiamaani on kuivatatud lest on esimene number praegu, mina pean sellest rohkem lugu, kui suitsu ongi? Hiljem juba, kui täismeheks saada, siis võib-olla pühade ajal. Või niimoodi käis siis sinna juurde üks lonks kodust külma õlut, Kaaga möll ei tohtinud? Ma ei tea, isa vennad läksid kunagi purjus olnud teda sügavuti. Pool rituaalselt isegi ja teda oli ikkagi. Peaaegu et läbi aastate vahetevahel tehti vanaisa oli ka külla. Selle laua ümber istuti väga vaikselt ja ega lapsed eriti kombeks, rääkisid vanad inimesed omavahel rääkisid head, ma mäletan ühe niisuguse juhtumi. Ma ei tea, ma räägin siis ära, aga muidu on mingisugune arutamine, oli selle laua ümber ja ma olin ikka sellised ma kuulsi käinud. Ma läksin hilja kuuldud mul siniseks, aastatega sain teise klassikute arutati ja. Vanaema oli seal ja mina ei tea, mis teema see oli mille ümber küsimus oli. Ja mina ütleks nii, et mida vanem Nii et seal söögilaua juures sellised arutamised või, või vestlused, need olid suhteliselt haruldased, aga millal rohkem siis pere oma asju omavahel rääkis? Videvikutunni ajal? Ega Videvikul olid ka lapsed ja ei ja päris Nad olid koos, aga siiski teised tulid ka. Enne kui tuli üles võeti lambid põlema, pandi, tuli ka sinna kokku. Aga ikka söögilauas arutleti ka neid asju. Aga õhtul oli niisugune teatud niisugune, kuidas ma ütlen oma ettemeele olu või kuidas seda öelda, selle laua. Nojah, need on niisugused. Lisanud ma ütlemisi. Kes kõige rohkem siis lastega tegeles, oli see vanaema või? Vanaema tegeles ka vanaemaga, meil oli väga hea suhe. Ma käisin Kuressaare gümnaasiumis. Siis ta oli juba pimeda, ei näinud midagi teiega käsikaudu, noh, liiklus ja õiendas ja ja siis, kui ta mu häält kuulis, siis ütles kohe, tulid koju ja ma läksin ta juurde kätega, katsusin nägu, et kas on tal väga ja sain väga hästi läbi, minul ta nagu. Eemal nagu haakub aste kohe niisugune austus nende inimeste vastu, sest nende päevad on ikka olnud raskes ja mure Likud vanaemal oli selle poolest küll. Noh, ema, 500 emaliinis seda suguvõsa edasi oma viie lapsega, tal oli siiski üks õnn oli küll, ta suri üle 90 vana, suri sellel meie vabariigi viimasel vabal aastal 1939 ja see oli tema õnn, sest ei läinud ju kaua aega mööda, kui tervisepere, kes kodus veel olid 20 olid, siis oli viidi ära külmale maale, tema siis pääses, sest kui ta oleks kodus olnud, tema oleks ka sinna pandud, ei kuskil. Ei tea, kus jaama, sellest ta ei oleks kohale sõita, tuli nii, et see oli tema õnn, tegelikult ta saidi kodu mult, kõik meie peremehed siis isa ja neli päeva aga olid kõik ju Venemaal kõige vanem poeg, kelle pärast kodu tühjaks tehti, tapeti 42. aasta juulikuus, Sosva laagris oli kaitseliidu kompanii pealik ja kaks venda, vanemat olid siis mobiliseeritud. Järgmine moment sai Lukis surma. Ja meie tulime siis nooremat venda, tulin tagasi, kuigi seal oli ka kaks. Kaks uut auku, kaks lisanduda, mina jäin päris terveks. Iki vihasena tul. See aeg oli juba siis, kui tegelikult ka see pere kõige noorem laps oli juba keskkooli lõpetanud. Jah jah, seda küll ja me pidime päris lapsepõlvest rääkima, ma räägin seda ja ma läksin kooli üheksa aastaselt, kool oli kaugele viis kilomeetrit, noh peaaegu miski. Jah, ja me käisime emaga siis enne, kaheksa aastaks, kevadel sain, käisime sügisel, reaalkooli juhataja. Anton kivi ütles, et kiskus värskelt lugenud, mõtlesin, et oskan küll, sellepärast vendade raamatu tulid kodus märkamatult õppisin lugema. Jah, ma mäletan isegi, et üks õpik algkoolis tolleaegse programmi järel rääkisid Trooja sõjast ja ma mängisin selles jääl. Lugemik. Ja muidugi mul on jäänud nendest algkooli õpetaja ikkagi väga sügavalt mälestusega, väga väga head õpetajad olid, neli klassi olid siis olime koos ja siis paar kilomeetrit, vahet oli siis üks 506. olid siis. Ja selle ajal süsteemis veel kahekümnendatel aastatel oli veel nii, et üks neli klassi algkool oli kohustuslik ja siis oli veel kõrgemalkul viies ja kuues klass, aga noh, hiljem oli siis juba minu ajal, olid, oli kuus klassi, oli kohustuslik, oli jah, see oli päris. Ja hea kool oli, ma olin ikka vist kuuendas klassis. Ja siis kirjandusõpetaja Juhan Kivi oli. See oli üks kodukirjand, vot just nii talveõhtu kodus või niisugune. Ja mina kirjutasin selle ja joon Kivi saatis selle siis Saaremaa ajalehele Meie maale ja minu teadesse seal ilmus isegi nii, et mina Sain trükimusta kokku juba. Mis aasta see võis olla ikka 33, vast oli mann kuuendas klassis. Ma ei ole seda tagantjärele nüüd vaadanud otsa, aga minu teada ilmus, ma lugesin seda lehest, imestasin sellepärast, et üks asi ilmub trükist hoopis midagi muud, kui ta on käsitsi. Ja kui mõni asi tuleb ka raadiosaatena raadiokastist, siis on ta hoopis midagi muud kui, siis kui ta on lindi peale ja tuleb lihtsalt. See on ka nii. Tavaliselt laste käest ikka küsitakse, kelleks tahad saada ja ja ega siis ei oleks osanud ütelda, et tahan saada keelemeheks ja tahan saada ajakirjanike koolitajaks ja nii edasi. Aga ma olen kusagilt lugenud, et keegi on tahtnud kindraliks saada. See on täiesti õige, ma tahtsin saada tõepoolest kindraliks mitte vähemaks jää. Et kui ma nüüd oma elus olen olnud kuus aastat, üks kuu ja 10 päeva seal seal, siis ma sain ainult seersandiks, nii et see mind sugugi ei rahuldanud. See oli sellest, et noh, vabadussõjast oli väga aega möödas, kui mina. Raamatuid lugesin juba, sest lennuti midagi, sõda lõppes 1920. Mina sündisin siis sõja ajal veel 1919 ja muidu see oli kümmekond aastat, tuli vahetuma. Vabadussõjas lugesin neid raamatuid ja loomulikult, mis siis seal ikka kindral siis kindral, see oli üks asi, teiseks raamatut meil ikka kodus oli ja päris nii haruldasi vanu piibli on praegu seal seal 1773 aastat, Tiivel kodus, aga siis oli mõned raamatud, olid veel vanaema, oli mõisatest kange õmbleja ja ta oli toonud siis Kreutzwaldi maailm ja mõnda, mis seal sees leida. See on siis möödunud sajandi keskelt 40 kaheksa-üheksa aastakäigud. Seda ma lugesin vanas kirjaviisis suure vaevaga. Sellepärast et fraktuurkiri, seda oskasin muidugi lugeda. Cyrifactuupratuur trükk, aga see oli poolest saadik vanas kirja alistanud laskurit. Ja siis ma hakkasin ise ka raamatuid tegema, koolis õpetajate köitmist vennad olid õppinud ja meil olid isegi vastavad niuksed, pressid ja õmblemise raamid ja need olid kodus isegi olemas. Ma ei tea, mis ajast või kelle jaoks ja siis ma teen kallisest vaikseid raamatuid, paberiribadest ja kirjutatud, ma ei osanud lihtsalt sinna pliiatsiga peale ja siis lugesin sealt välja, mida ma tahtsin. Nii et kaks niisugust asja ei ole kindel, kas ma olen saanud ja pärast leidsin riistu kirjanikuks siiski ei ma, seda ei ole. Kirjandus, mind huvitas ka Jahjumatut. Tahtsin põhiliselt kirjandust õppida. Aga siis olid kirjandusega muidugi niisugust loodud, need kirjanikud, kes olid mulle noh keskkoolist nagu gümnaasiumist nagu külge jäänud. Need eesti kirjanik, aga väliskirjandusest ka need olid hoopis teise hinnanguga. Sel ajal nägi, neid ei käsitletud ja mina vaatasin, miks ma seda kirjandust ikka kui see niisugune on, et et seda saab siis Jaapanis pole keelatud. Ma valiksin siis erialase eesti keele, sellepärast et seal on ikka seda, kelle ajalugu on püsiv. On olemas, murded on olemas, õigekeelsus on on ikka olemas, siuksed, püsiväärtused ka keeles. Ja noh, õpetajad olid ka head õpetajad veel varasema põlvkonna maad ja mulle see meeldis, kuigi ma ei ütleks, et mu keelte peale oleksid eriti andlikus. Aga siiski siis keda ma nüüd natuke võõraid keeli ta pisut nagu tead ja ma sõjaväest tulin, mu pea oli nii tühi, et vaata ühest kõrvast sisse, siis vahepeal midagi teisest kõrvast vaatad, väli vilkulataks välja, õppisin isegi ladina keele korralikult ära, tänud nalja krossilgis. Kes nendest minu õpetusest praegusenigi elab ja keda tänu meenutanud ja siis peale selle üks varandus on siiski suur, see on see kodune keel, see on see tõesti emakeel ja minu arvates see on üks selline pärand inimestele, mis talle nagu sünnikohti antakse ainult kord elus. Ja nii, nagu vanemad antakse. Ja see on, see on tõesti suur korraldus. Jah, ja ma olen seda püüdnud ka talletada ja meeles, pidali praegu ei tule, mõni tore sõna meeldima, kirjutan sulle, jooksen kohe vana inimene laua juurde, kirjuta paberile. Apelsinide jääb küll. Andrus Saareste le tuntud eesti keelemehele, kes on Tallinnas sündinud, kelle kodune keel noorest peast oli saksa keel kodus, kes ei tundnud lapsepõlvest peale ühtegi murret, kes need siiski ära õppis. Ja õppis päris kihelkondade kaupa, selle. Teadis väga hästi ja laskis ülikoolis ka kirjakeelset juttu. Alustas, ei, ütles kohe ära teie murdetausta, vot sealt kihelkond see oli ikka haruldane keelend selles mõttes. No mina arvan, et me elame maakodumurret, siiski tean ja, ja tean ka isa murret ja mul näiteks hüüa õõga. Vahetegemisega ei ole raske, sest isal oli mõlemat oli muustele. Jaga Ida Belgiasse ajaks seda vahet, ma olen nalja pärast öelnud, et selle vöö piir käib läbi viia karjamaa. Tuleks ära märkida. Sellele. Ma olen kusagilt lugenud, jällegi pean ütlema, lugenud, et tegelikult oli vist üks keelealane teadustöö juba ka lapsepõlves mingi vanaema murdekeele võrdlemine kirjakeelega. Vaata esimest korda ma seal Alcuse puudute palkule ja Anton kivi Tornimäe kooli juhataja, kes mille emakeelt õpetas, ütles, et pange nüüd tähele, mismoodi küll vanaema kodus nüüd kõigile lastele niiviisi, et vaadake, kas raamatukeelega läheb ühte, mis seal vahet on. Ja tõepoolest mina siis üks õhtuja päris tõsiselt siis kuulsuse, mismoodi vanaema räägib ja kirjutasin neid üles. Hämmastuseks leidsin. Tõepoolest vahe on null. Ja mõni asi oli isegi nii, et, et päris üliõpilane olin, ma kuulasin emaga, nüüd siis emal ei olnud, oli ja mõned muud asjad olid ka ennem tähele pannudki. Kas lapsepõlves lõbusaid lugusid ka oli, sest et tegemist on tegelikult täiskasvanud inimesena just niisuguse mehega, kellele niisugune nalja viskamine väga hästi sobib ja meeldib. Oli ikka jah, mind hoiti vennad ja õde olid, me võitsime selle kamba peale, õde oli ainukene, meil pole rääkinud juba vanas põlves, et ema oli talle rääkinud, et ta ootas nende poiste kõrvale, kes oli politsei kolme poisi kõrval, ootas ühte ühte tütart veel. Oli päris kurb, on ta isa oli öelnud niiviisi. Ära kurvasta midagi, võib-olla. Sellest saab ka asja. Sest ega ma niisugune väga füüsiliselt väga tugev ei olnud, mis, mis sa totad, võib-olla saab sellest. Mis asja? Sa ei, meil oli päris lõbus nende tööde õppimisega ja vanematel natuke tõstis mind kanalisse heina niitma ja meil oli laste jaoks tehtud väike vikati lusi oli Väike-Pikaatori sepa pikalt oli selle otsas ilusti, ma mäletan veel kollaseks värvitud Oliver liigese püksisait, Riho oli ja sellega käisime siis muidugi hommikul nii vara üles ei aetud sõda. Last veel, kes seda õppis, seda heinategu suvel nuhvel siin 14 15 oli küllalt suur ja siis ma mäletan, mina õppisin ka sellega ja ja ma vaatan praegu hämmastusega seda, siin olid need linnakorrastuspäevad, kuidas linnalapsed, isegi õpetaja kujund õpilastega väljas, kuidas Riho ja absoluutselt ei oska hoida reha pihus. Ta lõpetas seal ei ole jah õpetust saanud. Mis ei räägi minut hästi istunud tee vikatiga ümberkäimine Saaremäe enamasti sepavikaatid, olite väga terava tuline, Gotlandi käiad. Käiad Luisate pärast hoopis teistmoodi, lisatakse arvamus siin mandril. Aga siis mul oli suureks seiskuks isasest, nii puhast, nii korraliku niitmis või üldse tööd, mis ta tegi, see muhu mees, ma ei ole näinud, niivõrd puhas kaar oli nii ühtlaselt niidetud, niitidega servaga, jäiselt rohi kasvama ja nii edasi. Ja ikka muud asjad ka, ma mäletan, meil olid vaikses ainukesed mõrrad sees. Ükskord ma olin juba gümnaasiumis olin, ma ei tea, kas vennad olid siis ja isa ütles, tol läheb täna hommikul vaatan võrdu võrdu nõudma, Farm klotsid, lähen plussiks. Sõitsime siis mõrdade juurde, see oli just võidupüha hommik, väga vaikne oli, väin oli pütt väga. Ja ma mäletan, kuidas ta sõudis. Mina sõudsin, harjutatud standard. Ja siis ise sõudis oli niivõrd noh, ma ei tea. Ikka tuleb tööd korralikult ja see, mis ta tegi, ta oskas väga hästi puutööd ja tema tehtud mööblit on seal ja ilusti tehtud need minutid, kus ta õppis, sest ma ei tea, ta kuulis ikka natukene käinud paar aastat. Selles mõttes väga, Ants, ma olen täielik koba, kui ma hakkaksin midagi niisugust tegema. Mul ei ole seda minu pea seda jagama, nii. Tupmini. On valitud teine töö ja seda teist teedel on tehtud hästi. No ma ei tea, kui hästi võib-olla et see niisugune suhtumine on ka võib-olla kuskilt kaugemalt kodust pärit ja minu arvates on täiesti inimlik, on seesugune arusaamine, ütleme siis või enda jaoks endale selgeks tegemine on see, et ükskõik mida sa teed ja kui hästi sa teed, aga kunagi ei ole ju välistatud see, kui mõni teine inimene on näiteks selle koha peal, et tal oleks võimalus seda paremini teha. Vonni oli seal täiesti arusaadav igale inimesele, eks ole. Ei ole ükski inimene, kuskohast on kõige kõrgemal kohal, et on nüüd maailma tipp, ei ole keegi teine, võiks seda paremini teha. See, kus nüüd inimene tööle läheb või mis ta seal teeb, vot väga hea, kuidas nüüd teeb tõesti nii, et oma võimete kohaselt, aga kunagi ei ole välistatud keegi tehnikest võrrel kõikide inimeste kohta kehtib, nii et selles mõttes ja ega ei ole nii, et üks must ja teine valge õlg vahedased tehnik. On ju nii, ma arvan, et ma räägin või kuidas. Vaat õigus. Aga kui need tänase saate katsuks lõpetada paari mõttega või, või lihtsalt ise lehitseda neid mõtteid nagu heinakaart, siis natukene niimoodi loogu võtta. Et mis võiks olla enda meelest need kõige olulisemad, mis on seal lapsepõlvest kaasa võetud, mis on teinud? No ma siin juba nüüd nagu varem ütlesin, et kui palju üks inimene suudab kellelegi heaks ilma sundimata teha ja teha seda täiesti ausalt ja omakasupüüdmatult ja siis ikka enda ees peab inimene jääma nüüd täiesti ausaks jääma. Arvan ma, ja seda on tõepoolest sealt on kaasa võetud ja inimlikus suhtlemises on ikkagi väga oluline, lennutan vanaema noh, hinnad on ikka häid ja halbu inimesi, vanaema rääkis ka halbadest inimest, rääkis kuidagi niisuguse käratsevad niisuguse hukkamõistu või võid. Püüdis, võib-olla inimesel olid sellised nõrkused, mida sai isegi naeruks teha, ta seda meelsasti kasutas. Ja eriti niisugused asjad, mis inimese enda teha ei olnud, mis tal olid õnnetuseks selle üle pärispatuks, pidas nende üle naerda, ütleme, et kui keegi oli seal noh, kuidas praegu ütleme, puuetega inimene kelgule, küür seljas, eks ole, näiteks jumal hoidku, lapsed. Keegi oli väga inetu ja kui ta sellest rääkis, mul on, mul on siiamaani meeles, siis ta alati vabandas ennast. Et see ei ole selle inimese endusi, tan küll igavam, Saaremaal igava Kolutima näoga ta ütles. Aga see ei ole tema asi, eks ole. Ja praegugi siin nüüd mõnda inimest selle pärast kas või avalikult aetakse tal seda ja teist välimust ei ole. See oli, tema meelest oli pat suhtlemine ja siis veel üks asi mis sel ajal. No see on ka nüüd ikka väga patriarhaalne kumme. Ma mäletan, mändmets on sellest kirjutanud. Aga ka meie kandis pöidlale see see oli, kui sügisel oli Velistati loomi tal. Siis naabritele viidi värsket lastele antikordajat, et vot nüüd selle eriti neid külas oli vaesentiimse pops vabadike nagu sarm. Et vii sinna vett värskelt miljonit sugulasi oli ka seal lähedal olid, vabadikud olid laps, saadeti sinna, saatis kuskil laotused, oli see kogu neli nimed, hüvishine siis värskelt ilma küsimata ja ja pealetükkiv samuti pühade eel viidi, siis võib-olla viidi siis pisike lähtedes õlut, ujutiga saatis laagrit suhtlemine ja siis nüüd üksteise peale kaebamine ja mina ei tea, kui see, need valitsused asjad siin muutusid, kust need inimesed siis tulid või mõnda teist? Oma lapsepõlvest jutustes Juhan peegel. Temaga vestles Reet Made.