Tere õhtust. Täna rändame Uku Masingu luuleradadel. Teejuhiks on Toomas Liiv. Kui me täna õhtul võtame kõneks Uku Masingu siis võib siin üheks põhjuseks olla asjaolu. Uku Masing, vähemalt minule seostub millegipärast luuletajana kõigepealt talvega kuidagi talvine luuletaja, võib-olla see on ekslik mulje, aga siiski ta ise on sellest talvest ja luuletamisest kirjutanud ja on rääkinud, kuidas tal tekkis ettekujutus ja arusaam õigest või tõelisest luuletamisest. Ja see on tal just seotud ühe talvise elamusega, see on rohkem kui 60 aastat tagasi. Ma loeks singi nüüd kõigepealt, et Uku Masingu enda ei lauseid sellest, kuidas tema jõudis siis selle tõelise luule olemuseni. Nii et ma praegu tsiteerin ühte Uku Masingu meenutust kunagisest talvest mis oli siis tema kui luulete jaoks ilmselt väga pöördeline. Uku Masing kirjutab niimoodi. Küllap juhtus 1933. 34. detsembris-jaanuaris, kui ei juhtunud kaks aastat varem. Et mul oli rahulik, kui ärksad jõudeaega silmitseda üsna vagases ilmas hõredat lumesadu, kuidas helbed takerdusid suure pärna samblikus tüve külge või heitusid tagasi, vajusid madalamale maha. Taipasin siis, et ma enne üldse polnud näinud lund, lumesadu, puutüve ega midagi muud maailmas. Ning sellest hetkest pääle võin kõike näha tõeliselt ja ütelda maadega, mis pole saadud teiste käest ega kuuldud näidendi ossa. Järsult küll luuletamine ei muutunud, vahel kirjutasin pärast endisel kombel aina harvemini ja viimaks enam ei võtnud ette midagi temaatilist. See on nüüd Uku Masingu enda kirjeldus siis oma ärkamisest, tõelisele luulele ja see tekst on praegu minu eest trükituna ja siin on trükituna suure algustähega sõna näinud. Nii et siis sõna nägi maa. See on siin selles minus olevas tekstis hõrendatud suure algustähega. See on siis nüüd Uku Masingu kui luuletaja sünni juures nüüd oluline moment, nii et ta siis selle tõelise suure luuletajana sündis, alles siis kusagil kolmekümnete aastate esimese poole ühes detsembrikuus, kui ta nägi lund, lumesadu, puutüve ja nii edasi. Ja võib-olla sellepärast ongi põhjust rääkida Uku Masingust talvel võib-olla detsembrikuus, võib-olla just need jõuludega seostuvalt võib-olla just selle, tema enda pihtimus killu põhjal sellest lähtudes temagi luuletaja sündis talvel ühes talvises nägemuses ühes talvises lumesajus. Ja kui me nüüd räägime Uku Masingu luulest üldse, siis tema luulega võib-olla tõepoolest saab kõige paremini seostada mõnda mõnda kindlat konkreetset kuud aastas ja ma arvan, et üks nendest kuudest on kindlasti detsembri jõuludega seostuv kuu. Sellepärast et Uku Masingu luule on nii või teisiti teoloogiline luule see on ikkagi väga selgelt seotud teatavat usundilised tõekspidamistega ristiusuga. Ja jõulud on ikkagi meie jaoks jõulupühade kaudu väga selgelt niisuguse usundilise tähendusega kuu üldse. Ja kui me nüüd räägime Uku Masingu luulest, siis ilmselt tuleb siin kõige olulisema raamatuna esile tõsta tema esimest luulekogu, see, mis ilmus 1935. aastal ja millel on siis natukene imelik pealkiri neemed vihmade lahte. See on niisugune luule kogumis ilmus usuteadlaste seltsi välja andma. Ja see on ka niisugune luulekogu, milles siis mingis mõttes kulmineerus Eesti müstiline või teoloogiline kirjasõna üldse. Tegelikult see aasta 1935 oli Eesti raamatu juubeliaasta sai täis siis 400 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest ja Uku Masingu luulekogu neemed vihmade lahte haakubki mingis mõttes seal eesti raamatu algusega, see oli ka niisugune kiriku kirjanduslik algus, teoloogiline algus ja selles esimeses Uku Masingu luulekogus on ka luuletus, mida võib-olla kõige rohkem tuntakse Uku Masingu loomingust. See on luuletus tontide ees, taganejate sõdurite laul. See luuletus on väga sugestiivse rütmiga ja mulle tundub, et ta on üks väga programmiline luuletus, niisugune, kus on antud väga selge maailmavaateline programm ja sans on samasse antud siis väga võimsas poeetilises kujunduses. Pillipuhujad olema need, kellelt kodu, et naine ja laps on vaid Valenduv pilvede triip ja hobuse kärnanessaps. Aimult sinetav laotuse veerijat, tolmune kana raistee siis kui maad pole enam ei järgi, võime süüdata merede v. Oma varjudel astume ikka ja lippudeks meie käed. Kuna viimased siiski veel vabad on jumala taevaste mäed. Hobused ankronud ja tüdinud meil kondile kajaks, Kont, mõõgad, roostetanud. Aga süda on muistendi tõrvale lainet. Varbad purunenud kivide vastu ja keha on kihele haav. Süda kaotava maleva vettinud verega lahingukraav. Pillid auke on kulunud täis ja lauludki, tolm tapab eos. Aga siiski. Me läheme uhkelt, vilets sinised, karedas peos. Metsad põlevad kuklate taga ja leevendab viljatu nurm. Seda tunneme hästi, et jälgib meid tontide kuningas, surm. Aga oleme viimased kaitsjad. Pille puhub ja närudes salk. Need, kes laastavad tonte eest väljad ega teagi, mis töölise palk. Inglitiibu küll ihaldab retkel sooriad, jonnakas hind. Aga kinni pidada suuda ja meie õnnistus sind. Valget, ootame vahelgi laeva. Lõppev leekides, järelan sild. Teame hästi, et tuhaks saab peaga talade viimane kilde. Ainus sõber rada rõõmuks pagenuid käes juba maa. Aga sellest ei nukrust, ei leina seda näha, ei saa. Pole hoolt, kuhu sureme viimaksest veri, otsatult hell. Kui ma osalevad pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav kell. Mis siis sellest, et ees on vaid ootus ja järgi on suitsune tuul. Sest me südamed kunagi õitsvad jumala jäädaval puul. Pillipuhujad, oleme dessandid, kellel naist pole, kodu, ei last, ainult sinetav taevaste veer. Selg valgele laevale, mast. Äsjakuuldud luuletus on paljude eestlaste jaoks olnud 1930.-te aastate ja eriti arbujate luule üks olulisemaid tunnuseid. Mingis mõttes niisugune sild embleem ja seda luuletust tontides taganeda. Sõdurite laul on ka eesti kirjandusteaduses kommenteeritud ja, ja interpreteeritud. Ja need kommentaarid või interpreteerid, traditsioonid on mingis mõttes, ronis erinevad, polnud siin praegu Karl Muru meie praeguse kõige autoriteetsema luuletundja sele tus selle tontides taganeda sõdurite laulu juurde. Karl Muru nimelt kirjutab luule antoloogia sõnarine teise köite lõpul. Tsiteerinud Karl Muru ühiskonnas toimuv kajastub Masingu värssides harva otsesõnu, kuid luulepiltidest leiab lugeja ometi erksa ajatunnetuse, mis mõnikord, kui luuletaja asub humanistliku väärtuste kaitsele võib-olla isegi raevu, kas nagu luuletuses tontide ees taganejate sõdurite laul mille otseseks loomistõukeks oli fašismi võimuletuleku ajal Saksamaal läbielatu. See väide, too tontides tagant sõdurite laul on seotud saksa fašismi, ka pärineb tegelikult Uku Masingut endalt. Uku Masing oli 1930. aastate alguses Saksamaal stipendiaadina ja ta nägi siis selle saksa fašismi tekkelugu kaunis vahetult ja muidugi on üpris selge, et siin see ajastu impulss kajastub. Aga teine küsimus on muidugi selles, kuivõrd oluliselt ta siin kajastub või kuivõrd oluline üldse konkreetne poliitiline või sotsiaalne liikumine on. Aga selle luuletuse kohta on kirjutanud väga huvitava kommentaari üks väliseesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Nimelt Ivar Ivask ja Ivar Ivask on 1958. aasta. Välis-Eestis ilmunud Uku Masingu luulekogu uus trükile kirjutanud järelsõna ja seal ta omakorda siis kommenteerib seda meile juba nähtavat luuletust tontidest taganedes suurte laul. Niimoodi ta siis pandakse. 58. aastal lähtub eesti pagulaste olukorrast ma tsiteerinud iva rivaskit. Siiski lugedes täna seda suurt poeemi, liitub meie vaimus metafüüsiline tõlgitsus ajalooliselt realistlik, kui ka see on, loeme luuletust meie rahva mitu sajandit kestnud sund taganemisena vabadusest. Nii mõnigi sõdur ja põgenik elab jälle läbi omaenda taganemist lugedes. Pillipuhujad, oleme need, kellelt kodu või et naine ja laps. Tema meeleheide väljendub luuletaja kibedaid sõnu, mis siis, kui maad pole enam meil järg võime süüdata merede vee põgenemis ookeanis, teekonda kirjutab luuletaja ületamatu teravusega. Nii nagu oleks ta tõesti seda meiega läbi elanud. Oma varjudele astume ikka meil kondile, kajakson Kont, et keha on, kibeleb haav lauludki, tolm tapab eos, metsad põlevad kukalde taga ja lõõmendab viljatu nurm. Ainus sõber on rada ja rõõmuks pagenuid käes juba maa. Kõik, mida pagajad veel suudavad teha, laastada tontist väljad ja pilgata vaenlast. Kõige raskuste kõigi raskuste keskel sammuvad Masingu sõdurid uhkelt, kuigi vahest iga ihaldab ihaldetakse inglitiibu ja valget laeva. Lõpuks pole neil enam hoolt, kuhu sureme viimaks ja mis siis sellest, et ees on vaid lootus, järja, suitsune, tuul. See oli siis eesti pagulaste tõlgendus Uku Masingu luuletusele tontides taganeda suurte laul. Nii et Ivar Ivaski tõlgenduse järgi Sis, Uku Masing esines 1900 kolmekümneaastate esimesel poolel luuletajana teatud prohvetina kesis, nägi, et seda, mis eestlastega juhtub 1900 neljakümnete aastate esimesel poolel nägi ette siis seda kodumaalt lahkumist ja nii edasi. See on üks väga huvitav näide, kuidas siis kirjandusteadlased tõlgendavad neid varem sündinud luuletusi uuemate sündmuste valgusel ja nende uuemate sündmuste selgitamiseks. Aga Ivar Ivask märgib ka, et see on üks võimalus tõlgendada Uku Masingu luuletust tontides tagant sõdurite laul. Ja tegelikult seda ütleb ka Ivar Ivask, siin see luuletus on ikkagi. Ma tsiteerin. Selles luuletuses Masingu prohvetlikku tontides taganejate sõdurite laulus taganevad muidugi võitlevad sõdurid kristlased kiusavate tontide eest, kellede kuningaks on surm. Nende ootused jumalariigi teostusele siinses maailmas on väärad ja ainult valge laev ehk messias on neile pandiks, et nende südamed kunagi õitsevad jumala jäädavalt puul. See on siis Ivar Ivaski järgi niinimetatud metafüüsiline tõlgitsus ja ma arvan, et tegelikult ikkagi Uku Masingu luuletus tontides taganeda. Sõdurite laul on tõesti niisugune metafüüsiline luuletus. See ei ole seotud mingi konkreetse ajaloo epohhiga mingi konkreetse ajaloosündmusega, kuigi muidugi siin võis olla impulsiks mingiks impulsiks mingi konkreetne poliitiline liikumine või sündmus. Aga me peaksime ikkagi arvesse võtma seda, et Uku Masingule teoloog, Tali, usuteadlane ja ta oli niisugune teoloog, kelle jaoks ikkagi teoloogia oli ülim teadustest. Kõik teised teadused olid mingis mõttes siis madalamad kui dioloogia. Niisugune seisukoht oli 1930.-te aastate Eestis Euroopas. Kaunis kummaline, aga Uku Masing seda kuulutas avalikult. Ja me peaksime seda arvesse võtma, kui me hakkame Uku Masingu luulet lugema nimelt seda, et ikkagi see usuga seostuv oli kõige alguse kõige lõpp. Ja kui me nüüd loeme seda luuletust tontides tagant sõdurite laul, siis siin on ka programmiliselt väljendatud kristlase olukord või kristlase teekond või kristlase käekäik selles maailmas, milles me ka tänapäeval elame, see on siis 20. sajandi maailm. Ja minu meelest ongi kaunis oluline nüüd selle luuletuse juures teekonna motiiv või see, et sa luuletus kirjeldab ühte teekonda. Ja see teekond on muidugi kaunis kummaline, see luuletus lummab niisuguse kõlajõuga. Ja tavaliselt sinna ei panda keriti täpselt tähele, mida siin sõnasõnaliselt väidetakse. Aga see, mida siin sõnasõnaliselt väidetakse, see ongi kaunis oluline ja no kõigepealt on siin üks niisugune huvitav probleem selles, et kes siis tegelikult on need, need taganejad pealkirjas öeldakse, nüüd on siis sõdurid. Aga samas luuletus algab pillipuhujad, oleme need, kelle kodu või et naine ja laps on vaid Valendav, pilvede triipe, hobuse kärnane Saps. Nii et need on siis niisugused sõdurid, kellel on siis pillid kaasas, need on need sõdurid, kes siis üheaegselt on ka pillipuhujad. Ja kui me seda luuletust edasi vaatame, siis siin tõepoolest räägitakse nende taganejate sõdurite puhul. Nii mõõgast, mõõga tunnedel, roostetanud siin Uku Masing ütleb väga selgesti meie hobused, kroloodia tüdinud, meil kondile, kajakson, Kont, mõõgad roostetanud, aga süda on muistendi, tõrvane lont. Nii et nendel sõduritel on mõõgad. On küll roostetanud ja me peame jällegi natuke naiivselt siit järeldada, et mis sõdurid need on, kelle mõõgad on roostetanud. Aga edasi, Uku Masing ütleb, ka nendel sõduritel on pillid, pillid, pillipuhujad ja ma jällegi tsiteerin seda luuletust, pillid, auke on kulunud täis ja lauludki, tolm tapab eos. Aga siiski. Me läheme uhkelt, viled, sinised, karedas peos. Nii et need on tõesti natukene kummalised sõdurid, nendel on siis mõõgad, mis on roostetanud ja samas on nendel kõigil käsis viled, viled, sinised, karedas peos. Nii et see ilmselt ei ole ikkagi see sõdur. Need ei ole need sõdurid, keda me oleme siin näinud filmides ja kellest me loeme raamatutes, kes võitlevad kas siis vabadussõja või esimese maailmasõja ja teise maailmasõja rinnetel. See on mingi eriline sõdurite liik, keda siis Uku Masing siin kirjeldab ja, ja need sõdurid on Uku Masingu luuletuses taganejad. Need on need sõdurid, kes on kaotanud lahingu, kui seda lahingud üldse olemas oligi. See, see teekond on siis taganemise teekond ja siis on väga vaevaline. Ja siin on siin Uku Masing kirjeldanud väga sugestiivse, kuidas selle taganemise viletsus just avaldus, varbad purunenud kivide vastu ja keha kibeleb haav, süda kaotava maleva vettinud on verega lahingukraav. Ja nüüd edasi tulevad niisugused täpsustavad märkused, metsad põlevad kuklate taga ja lõõmendab viljatu nurm, seda tunneme hästi, jälgib meid tontide kuningas surm. Nii et nende sõdurite vastas seisavad siis tondid ja nende tontide kohta me saame teada, et nende kuningas on surm. Ja nüüd me paneme tähele siin seda, et Uku Masing räägib ikkagi põlemisest, metsad põlevad kukrada, leemendab viljatu nurm. Nii et see taganemine on siis kuidagimoodi seotud tud põlemise ja põletamisega. Ja siis edasi, ütleb Uku Masingu luuletus. Väga täpselt, aga oleme viimased kaitsjad, Pille puhuv ja närudes salt. Need, kes laastavad tont neist väljad ega teagi, mis töölise palk siin tuleb sisse nüüd viimaste kaitsjate motiiv ja. Me saame aru, et sinna kasutavad siis laastatud maa taktikat. Nad siis põletavat tonti teest väljad ära. Nii et Uku Masingu luuletuses räägitakse siis tõesti ühest kummalisest sõjaväest kummalisest malevast, kes taganeb, aga kes taganeb siis, niiet ta põletab siis kõik enda taga põletab sillad. Ja, ja siis nende taganemist jälgib surnud. Selles mõttes on see kahtlemata sünge luuletus. Huvitav on siin see, et see surm jälgib. Millegipärast siin ei ole öeldud, et surm sekkuks sellesse taganemisse. Me võiksime ju küsida, et miks see surm siis see tontide kuningas surm vaatab, miks ta nendele tontidele ei lähe. Oleks ju loogiline, et kui tontides taganevad vaenlase sõdurid sisse tontide kuningas surm läheks nende taganevate vaenlase sõdurite juurde ja surm surmana surmaks neid. Uku Masingu loogika järgi surm siin ainult jälgib. See ongi imelik. See ei ole siis. See sõjavägi ei ole see malev, keda surm ohustaks, keda lahingu kaotamisel ootaks surm. See on siis niisugune malev. Niisugune sõjavägi, mille alaliseks olemisvormiks on elu või elamine. Niimoodi võib sellest ehk aru saada. Selle luuletuse teises osas. Kasutab Uku Masing paaril korral siin sõna sina ja ta kirjutab selle suure tähega, see on siis nüüd niisugune konkreetne sina ja ma arvan, et see on siis mingisugune teine kuningas, kuigi siin otseselt ei ole öeldud. Kes sina on, küll aga on siin sõna jumal, nii et ilmselt on siis ikkagi see sina siin jumal. Sedasi Uku Masingu taganevad sõdurite laulus. Et tuleb üks väga eestipärane mõiste ja eestipärane nähtus, siis on valge laev. Uku Masing kirjutab valget, ootame vahelgi, laeva lõppev leekides järel on sild, teame hästi tuhaksa peaga talade viimane kild siin Uku Masing väidab, et need taganevad sõdurid ootavad valget laeva. Ja see on nüüd eestlaste jaoks midagi eriliselt olulist. Valge laev. Me tunneme seda valget laeva, on eestlased oodanud möödunud sajandil ja võib-olla ka sellel 20. sajandil. Me teame seda valge laeva ootamist Lasnamäenõlvakul eelmise sajandi keskpaigas. Valge laev on nüüd eestlaste jaoks mingi rahvusliku usulise pääsemise sümbol. Ja Uku Masing praegu siin selles luuletuses räägib valgest laevast. Siis see on. Mulle tundub, et väga põhimõtteline, põhimõtteline asi, nimelt Uku Masing 1000 900 kolmekümnendatel aastatel tahtis kujundada, mida Eesti rahvusliku ristiusku rahvuslikku kristlust. Uku Masing oma rahvusluses väitis, et kogu senine ristiusk Eestimaal oli sakslaste poolt toodud ja nüüd 1900 kolmekümnendatel oli tema arvates vaja siis luua seda rahvuslikku ristiusku. Ja nüüd selle rahvusliku ristiusu loomisel. Uku Masingu jaoks ongi üheks põhiliseks mõisteks valge laev. Selles esimeses luulekogus, mis ilmus 935, on ka üks väga huvitav pikem luuletus valgest laevast. Poimiks võiks seda isegi nimetada. Nii et Uku Masing on siin ka selles luuletuses ehitamas konstrueerimas niisugust eestlaste teoloogilist usulist kristlikku identiteeti. Nüüd edasi, kui me seda luuletust loeme, siis selle lõpuosas hakatakse rääkima ka sellest teekonna lõppeesmärgist, sellest, kuhu need taganevad. Närudes Pill puhuvad roostetanud mõõgaga sõdurid välja jõuavad. Ainus sõber rada ja rõõmuks, et pagenud käes juba maa. Aga sellest nukrust ei leidnud, seda me näha ei saa, pole hoolt, kuhu sureme viimaks, sest veri on otsatult hell. Kui me osanud pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav. Kell. Ja nüüd edasi tuleb siis kaunis palju tsiteeritud värsirida, mis siis sellest, et ees on vaid ootus järgi suitsune tuul. Sest me südamed kunagi õitsevad ju jumala jäädavalt puul. Sellest väljendist, jumala jääda puu, sellest võib tuletada kogu Uku Masingu luulet läbiva lõppeesmärgi või mingi niisuguse ankru, millest Uku Masing alati oma luuletustes lähtub. Ja nüüd edasi siis ma mul on kiusatus tsiteerida siin neid viimaseid värsse, pillipuhujad, oleme sandid, kellel naist pole, kodu, ei last, ainult sineta taevaste veer, selg valgele laevale mast. Nüüd on siin öeldud siis väga selgelt pillipuhujad, oleme sandid, kelle naist pole kodu, ei last. Uku Masing siin seda pillipuhujate seisust seostab Santidega. Ja kui me nüüd natukene filoloogilisemalt asja võtame, siis me teame ka seda, et eestikeelne sõna sant, et on tulnud tegelikult. Ladinakeelsest sõnast Sanctus seotud püha pühadusega ja me tänapäeval muidugi seda ei taju, aga tegelikult on siin siis Uku Maasing, kui ta väidab pillipuhujad, oleme sandid omalt poolt veel võimendanud seda, et need pillipuhujad on kuidagimoodi seotud püha pühaduse mõistega. Ja siis edasi. No need kaks viimast värssi on vaid hõbedast pilvede triip, selg endale oda ja piik ja silmades peegeldub suur kõrbe taganeb jumala riik. Sõna jumalariik on siin suure tähega ja see sõna lõpetab selle luuletuse. Ja see ongi nüüd minu meelest kaunis kaunis, sihikindlalt lõpetatud luuletus Nende sõdurite, nende tahanevate sõdurite taganemise sihiks ongi jumalariik. Ja me võime julgelt ütelda, et siin on nüüd Uku Masing andnud siis mingis mõttes ristiinimese teekonna poeetilise manifesti. See on pidev taganemine, taganemine tavate sõduritena jumalariigi suunas. Ja siin kui tulles tagasi selle tontide kuninga surma juurde, see on selgelt siis öeldud välja ka, et surm neid inimesi, neid taganevaid, pillipuhujaid, sante, neid, kes taganevad jumalariigi suunas, neid surm ei ohusta neid surmanud jälgib. Nii et me võime ütelda, et see luuletus on üks eesti luule omapärasemaid luuletusi, see on siis niisugune teoloogiline, teoloogiline, väga sugestiivse seisukohavõtt keset seda üldiselt väga ilmaliku, 1930.-te aastate olustiku. Ja minu meelest ongi siin nüüd põhjust rääkida ka Ühest teisest asjast sellest, mis teeb võib-olla Uku Masingu luule veel olulisemaks. Nimelt see 1930.-te aastate eesti, mida me oleme harjunud seostama pätsu ja Laidoneri, vapside ja noh, minu poolest ka sotsialistliku revolutsiooni küpsemisajaga. Tegelikult see Eesti oli kummaliselt kristlik või kummaliselt teoloogiline, Eesti sellest 1930.-te aastate Eestis Eesti intellektuaalse elu juhtivad jõud tegelesid väga intensiivselt jumala küsimusega inimese ja jumala vahekorraga. Ja ma nimetaksin siin alguses alguseks tõe ja õiguse viiendat köidet, kus Tammsaare vana Vargamäe Andrese suu läbi ütleb väga selgelt oma arusaamise inimese ja jumala vahekorrast. Tammsaar ütleb seal niimoodi, et inimene on jumala tööriist, inimene on jumala labidas. Räägiks siis seal edasi veel kraavi, labidas, de mätta, labidas ja nii edasi. Nii et 1300 aasta alguses fikseeritakse Eesti tollase kõige suurema kirjaniku sule läbi siis niisugune eriline erilise selgusega see inimese ja jumala vahekord, tõde ja õigus on tegelikult ju jutustus inimese ja jumala õigusest, nende vahekorrast. Ja kummaliselt kombel see teema nüüd jääbki nüüd kõlama läbi selle kümnendi eesti kirjanduses 1934 näiteks tuleb noor kirjanik Aadu Hint kirjutab oma esimese romaani pidalitõbi ja seal tal on jällegi tegemist kirikuõpetajaga jumalaprobleemidega ja selle esimese romaani lõpul siis pidali Sõber kartuses kirikuõpetaja peab omapärase silla jutluse. Astusime otsese dialoogi siis Jeesus Kristuse mäe jutusega. See on Aadu Hint, seal see noorem põlvkond. Ja nüüd ta 935 tuleb Uku Masing välja oma luulekoguga neemed vihmade lahte, mis on läbinisti rajatud kristlikule tohtriinile. See on tegelikult siis selle eesti usulise kirjanduse või teoloogilise mõtte üks kulminatsioon 1000 935. aastal. Aga asi lõppes sellega vaid kummalisel kombel ka 1939 tulevad need eesti kirjanduse suurvaimud ikkagi sellesama teema juurde tagasi. 1939 avaldab Tammsaare romaani põrgupõhja uus vanapagan, kus ta toob saatana või kuradi Jürka toob maa peale. Siis Tammsaare esitab niisuguse kummalise uue testamendi versiooni ja selsamal aastal kirjutab Aadu Hint pisikese killu tuli Jeesus kus ta kujutab seda, kuidas Jeesus tuleb 1000 930.-te aastate sellesse kapitalistlikku ühiskonda. Nii et see on niisugune kummaline kümnend, mille keskpunktis seisab Uku Maasing. Ja ma ütleksin just selle oma esimese luulekoguga neemed vihmade lahte. Ja sellest luulekogust omakorda on siis kõige kandvam luuletus luuletus tontides taganeda sõdurite laul, mida me juba oleme kuulnud ja mida me võiksime sellepärast veel üks kord kuulata. Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võeti, naine ja laps on vaid Valendav pilvede triip ja hobuse karnane Saps. Ainult sinetav laotuse veer ja tolmune Konorestee siis, kui maad pole enam järgi võime süüdata merede, vee. Oma varjude lastame ikka lippudeks on meie käed. Kuna viimased siiski veel vabad on jumala taevaste mäed. Meie hobused, ronoodio tüdinud, meil kondile kajakson, Kont, mõõgad on roostetanud. Süda muistendi, tõrvanelont, varbad purunenud, kivide vastu ja keha on kiheleb haav. Süda, kaotava maleva vettinud Anderrega lahingukraav. Pillid auke on kulunud täis ja lauludki, tolm tapab eos, aga siiski. Me läheme uhkelt, vilets sinised, karedas peos. Metsad põlevad kukla taga jälle ammendab viljatu nurm. Seda tunneme hästi, et jälgib meid tontide kuningas, soomlane. Aga oleme viimased kaitsjad. Pille puhuge närvudes salk, need, kes laastavad tonte eest väljadega, teagi piss, töölise palk. Inglitiibu küll ihaldab retkel Surjede jonnakas hinnad. Aga kinni ei pidada suuda iial, meie, oh õnnistus sind. Valget, ootame vahelgi laeva lõppev leekides järelon, sild, teame hästi, et tuhaks sa peaga talade viimane kild. Ainus sõber on rada ja rõõmuks 10 null käes juba maa, aga sellest ei nukrust, ei leina. Et seda me näha, isa, pole hoolt, kuhu sureme viimaks, sest veri on otsatult hell. Kui ma osanud pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav Kell. Mis siis sellest sees on maid, ootuse järgi on suitsune tuul. Sest südamed kunagi õitsvad jumala jäädavalt puul. Pillipuhujad oleme sandid, kellel naist pole kodulast. Ainult sinetav taevast, veer, selg valgele laevale, mast on vaid hõbedast pilvede triip. Selg endale oda ja piik. Keskesaates vaatles Uku Masingu luuletust tontide eest taganete sõdurite laul. Kirjanduskriitik Toomas Liiv. Luuletuse esitas Toomas Lõhmuste.