Kui vaadata teie tõlgete loetelu, siis paistab, et teie tõlkija tegevus on olnud üsna mitmeharuline. Ma loen siin niisuguste teoste pealkirju klemmi, kivikirvest, aurumasina, nii aurumasinast, elektrimootorini, elektrimootorist, kosmoselaevani, siis on siin ajaloo õpiku tõlge, väljetonide tõlked ja keeli on ka üsna mitu. Tähendab oli see kõik, enne, kui te jõudsite ilukirjanduse juurde? Muidugi oli see kõiken. Alustasin päris tehnika tõlgetega, selle järel tulid filmide subtiitrite tõlked, siis tulid mõned Belletriseeritud tehnikaraamatud. Ja alles nüüd vabariigi ajal on minust saanud ilukirjanduse tõlkija. Päris viimastel aastatel? Päris viimastel paari-kolme viimase aasta jooksul. No nende juurde jõuame. Põhiliselt on need kaks hästi põnevat autorit häiris küll ja Erich Maria remark. Aga kui rääkida näiteks filmide subtiitrite tõlkimisest, mis kogemuse see teile andis ja mis, mis raskused sellel teel olid? See on üks omamoodi tõlkimise liik, nii nagu romaani tõlkimine erineb luule tõlkimisest. Tehnik tõlkimine erineb näiteks arstiteaduse tõlkimisest. Nii erineb ka subtiitrite tõlkimine muudest tõlkimise viisidest või liikidest. Kõigepealt ei saa tõlkida kõik, kui inimene jõuab alati kiiremini rääkida. Kui teine inimene, kes kinosaalis istub, jõuab ekraanilt seda teksti lugeda. On kindlaks tehtud, et kui inimene tahab pilti vaadata ja ühtlasi subtiitreid lugeda, siis sel ajal, kui film jookseb üks meeter, jõuab ta lugeda 25 täheruumi. Mis tähendab, et kui mingis filmistseenis tegelane ja räägib ja tema teksti on kolme meetri peale ütleme 150 täheruumi, siis tuleb pool välja jätta. Mida eriti tuli ette siis, kui filmide all keel oli inglise keel. Tõlkida tuli alati vene keelest filmid olid dubleeritud. Teistest keeltest nii palju ehk välja ei tulnud jätta aga siiski küllalt palju, see kujundas omapärase suhtumise tõlkimisse, alati tuli otsida lühemaid sünonüüme, ei saanud pikki sõnu tarvitada, võimaluse korral tuli välja jätta nii meesid näiteks ja üldse õpetas sõnaga väga kokkuhoidlikult ümber käima, praegu romane tõlkides ma tunnen, et just nagu oleks mingisugune korsett ümbert ära võetud. Ma võin korraga kirjutada lauseid nii, nagu nad algkeeles on. Filmidega võrreldes on see hoopis uus kogemus. Aga kuidas te tehnika raamatute tõlkimise juurde jõudsite? Jõudsin sedaviisi, et tol ajal töötasin ühes konstrueerimisbüroos, mille juurde asutati teadus- ja tehnika informatsiooni osakond. Ja et ma olin juba paar aastat subtiitreid tõlkinud, siis arvati, et eks ma või ka midagi muud tõlkida. Selgus pärast, et võin küll. Oli seal ka terminitega raskusi. No loomulikult, eriti alguses ja ega lõpuni ei pääsenud termini raskustest. Kõigepealt alasid oli väga palju ja igal alal on omad terminid ja üks ja seesama sõna. Näiteks vene keeles võib tähendada ehituses ühte ja auto juures teist ja ütleme, keemias veel midagi kolmandat ja alati tuleb klaarida, millega parajasti tegemist on. Missugune mõiste on selle sõna taga? Tuli ise teha termineid, ma võin ka kaks pisikest sõnaraamatut koostanud. Üks on niisugune kummaline nagu pesu pesemise ja keemilise puhastuse sõnaraamat. Vene-eesti eesti-vene-saksa-eesti ja teine on kellassepatöö sõnaraamat. Need olid ka alad, mida tuli tõlkida ja kus tõepoolest tuli päris tühjale maale rajada nende alade terminoloogia. No aga näiteks kui tõlgita raamatut aurumasinast elektrimootorini, siis te peate ikka neid masinaid ja mootoreid tundma. No vaadake, sellega on nii, et ega tõlkija ei jõua kõike tund, aga nagu öeldakse, tõlkijal peab olema mingisugusel määral fantaasiata, peab oskama endale silma ette manada seda, mida ta parajasti tõlgib. Nõnda neid masinaid pead ikka ette kujutama, kus kohas dail võib asuda, millest parajasti jutt on ja kui sa juba seda tead ju siis kusagilt selle sõnaga üles leiad. Siin ma näen veel niisugust raamatut et uus aeg 1640 kuni 1870 vene keelest tõlgitud ajaloo õpik ja kas see on see raamat, mille kohta te kunagi ütlesite. Et püüdsite vältida võõrsõnu. Seesama ta on, ma ei tea, kas õpetajad ja õpilased ka seda tähele on pannud. Tavaliselt ei panda niisuguseid asju tähele, aga selle sees on tõepoolest võimalikult vähe kasutatud võõrsõnu. Tegin isegi niisuguseid ketserlikke sõnu nagu vastu revolutsioone ja murra või keel suust ära selle kontrrevolutsiooniga, mida tavaliselt konter, revolutsioon koguni hääldatakse. Aga vastureformatsioon on vanast ajast tuntud sõna, miks ei või siis vasturevolutsioon olla? Aga kuidas õpik iseenesest oli, see on ilmunud meil 88. aastal, läks ta vene keeles, ilmus ikka vist sügaval stagnaajal. Seda muidugi õpiki, see on niisugune, nagu need tolle aja õpikud üldse olid, kus ikka tõestatakse, et kapitalist on paha ja tööline on hea ükskõik mis ajal. Ja huvitav oli vaadata, missuguseid erinevusi oli sellesama pikku eelmise trükiga võrreldes, kuidas mingisugused arvud olid kord suuremad, kord väiksemad. Mingid sündmused kajastasid kord nii, kord naa. Ajaloolased olid vahepeal vist midagi ümber hinnanud ja siis jõudis jälle õpikut, kus nii ta Aga päris ilukirjanduse juurde jõudsite. Följetonide tõlkimise kaudu. Jah, ma omal ajal ka vist umbes 60.-st aastast alates tegin hulk aastaid kaastööd Pikrile. Tõlkisin põhiliselt ja kuna sel ajal oli nii, et kohalik autor ei tohtinud iga asja peale, kui ta aga näiteks poolakas tohtis küll haukuda, siis oli tarbeks kas tõlkida poola keelest otsida seljatanud, mis kajastas ka meie olusid ja see oli jällegi ära öeldud. Niimoodi tagaukse kaudu sai mõnesuguseid, mõtteid ja nähtusi kritiseerida, mida siia kohalikel autoritel ei olnud võimalik teha. Glavlit oleks halastamatult välja kiskunud niisugused tõlked. Õppisin siis nii palju poola keelt esimesena pärast ka Bulgaaria tšehhi slovaki keelt. Et oli võimalik nendest keeltest selliseid lühikesi följetoni kesi, keda ja nendel oli omal ajal hea minek. Pikali toimetusel tekkis hea koostöö, eriti poolakatega. Sealsed autorid koostasid seljetoni valimik. Mina siin tõlkisin, trükiti, rahvas naeris. Aga siis pidi keel ikka küllaltki käesoleva sellepärasteks naljadeks on ju niisuguseid asju, mida nii kerge ei olegi aru saada. Jah, on mõned tõlkimise liigid, mis nõuavad äärmist täpsust, minu meelest aforismide tõlkimine, kõige raskem tõlkimise liik vist üldse, sest tõlkida tuleb üht lauset vahel kahte-kolme. Ja selles lauses peab siis iga sõna olema, nii tabas ja tappis ta kuhugi ei nihku. Nii et te olete seda teinud aforismi. Natuke täiesti tühiselt aga kab väljetamis, muidugi tuleb leida niisuguseid vasteid ja niisuguseid ütlemisi, mis ka eestlase peaksid naerma ajama, kas ajasid, eks seda ütlevad lugejad. Enne kui me läheme nende raamatute käsitlemisele, mis meil siin laua peal on tahan ma veel tuletada meelde, kuulajad muidugi mäletavad teid ju väga hästi. Keelemehena raadio, keelesaadetes, esinejana. Olete te sellest nüüd loobunud? Ei saa loobuda kogu aeg, keegi kusagil jälle palub esineda või kirjutab toda ja nii ma olen sellega kogu aeg ikka tegelenud. Iga skulptuuri ja elunumbris ilmub praegu üks keelekirjutis ja siin-seal tuleb vahel mujalgi üles astuda. Nii et ei, ei saa öelda, et loobunud. On sellest kasu olnud, kui nüüd näha, et need vead ikka ühed ja samad vead kui ka korduvalt, siis ikas ei teki lootusetuse tunnet kui jälle need loetud päevad ja, ja niisugused väljendit suurte pealkirjadega ajalehtedest vastu vaatavad. Ma olen vist juba korda mitu eelnõud, nõnda et ega sellest tegevusest suurt kasu ole, aga ega ta kahju ei tee. Ja kui keegi midagi ei tee, siis on kindel, et kasu niikuinii ei tule. Aga kui midagi teha, võib-olla mingisugune kasu on? Erilist kasu küll märgata ei ole olnud. Sellel on mitu põhjust, ma arvan. Noh, praegu on kõige nõrgem koht keelekultuuris, keele hooldas keelehoius, ajakirjanduse keel, korraga on tekkinud tohutu hulk uusi ajalehti, ajakirju, need kõik vajavad ajakirjanike ja sinna toimetustesse on tööle läinud niisamuti tohutu hulk inimesi, kellel enne mingisuguseid ajakirjaniku kogemusi musi ei olnud või kui, siis väga väikesi. Peale selle, kes sinna lähevad, noored ja tragid, inimesed, ma arvan. Aga nemad tulevad parajasti sellest ajastust kui meil oli käimas niisugune nähtus, mille nimi oli üldine ja täielik keskharidus. See kestis umbes 70.-st 85. aastani. Nii et need, kes praegu tegelevad on ja on tulnud sellest ajastust on praegu nii 27 44 aastased, 27 42 43. Noh, kuidas keegi. Aga see on ju kõige toimekamate inimeste tegevusiga. Lugesin hiljuti evaniini vaara mälestusi. Tema ütleb oma keskkooli aja kohta, et kõige tähtsam õppeaine oli eesti keel. Ei saa öelda vist küll, et üldise ja täieliku keskhariduse ajal ka eesti keel oleks kõige tähtsam õppeaine olnud. Ja sel ajal oli üldse niisugune kummaline lugu. Viie aastaga suurenes õpilaste arv keskkoolides 15 protsenti. Enneolematu asi kogu maailmas. Õppeedukus suurenes vastavalt, õppeedukus jõudis peaaegu 100 protsendini. Kõik paberil, aga loomulikult sellest kusagil maailmas pole olnud niisuguseid inimesi niisugusel hulgal, et kõigile oleks jõukohane keskhariduse omandamine. Selleks on vaja ikka mingisuguseid vaimseid eeldusi. Ja kas me tahame või mitte, aga väga palju on inimesi, kellel neid eeldusi ei ole. Et siis mujal maailmas lähevad kuhugi ametikooli, aga nõukogude liidus pandi kõik keskkooli ja ja tsaariajal öeldi, et kui annab jumal ameti, annab mõistuse. Sel ajal arvati, et kui partei annab korralduse, siis saavad ka kõik mõistuse lõpetavad keskkooli. Tekkis niisugune mõist ja sõnanihe, räägiti üldisest täielikust keskharidusest. Tegeldi üldise ja täieliku küpsustunnistuste väljaandmisega. Aga kui me siin juba rääkisime võõrsõnadest, mis te arvate, kas eestlased tunnevad hästi võõrsõnu? Minu teada ei tunne ükski rahvas hästi võõrsõnu, võib-olla et vanad roomlased tundsid, nemad veel ladina keelt rääkisid ja kõik praegused võõrsõnad on suuremalt jaolt kas ladina või kreeka keelest pärit mõningate eranditega pärast ei ole tundnud neid vist küll, ükski rahvas on uuritud võõrsõnade kasutamist saksa keeles ja alati on selgunud, et võõrsõnu ei tunta. Ta on uurinud soomlased ja on selgunud, et ei tundnud. Minu mäletamist mööda Eestis korraldas viimase uurimise ajakiri sotsialistlik põllumajandus, kui ta veel ilmus ja selgus, võõrsõnu ei tunta. Mis aga pole seniajani takistanud ajakirjanikel kirjutamast artikleid, mis sisaldavad rohkesti võõrsõnu ja sealhulgas ka vähetuntud võõrsõnu uusi võõrsõna, mis alles tulevad käibele ei tutvusta, et need võetakse iseenesestmõistetav tavatena kasutusele. Aga inimestel on kombeks võõrsõnadest üle lugeda. Ehkki aru ei saa, loeb ja mingi mulje tekib, see võib vale olla, aga mingi mulje on, sõna oli. Ta on seda sõna lugenud. Ja lepib sellega, kui paljukest meie hulgas on neid, kes võtavad võõrsõnade leksikoni, kui võõrsõnast aru ei saa. Ega neid kuigi palju küll ei ole. Ma kardan küll, aga, aga jälle peab nähtavasti ütlema, et on ka neid On on ikka, on, aga ega neid kuigi palju ole. Nii, ja nüüd raamatut, mis meil siin praegu on kõik ühe kirjastuse väljaanded, kirjastusnokkadel seal väike kirjastus ja väike. Ja millal ta siis alustas oma tegevust paar aastat tagasi? Siis on natuke rohkem kui paar aastat tagasi. Ma peast ei oskagi öelda, aga ma arvan, et neli või viis aastat tagasi. Siin ma näen ühte Erich remarki Jäkaga kirjutatuna raamatut, unistuste tuba. Ma ei öelnud seda enne saksa keeles lugenud ja kui ma nüüd eesti keeles lugesin, ma vaatasin, et kui ei oleks olnud autori nime. Mina ei oleks küll aru saanud, et see on remark. Jah, see on autori õige nimi Erich remark. Hiljem võttis ta kirjanikunimeks Erich Maria Remarque. See ta nooruses avaldanud kaks romaani, millest ta on ise ka pärast nii-öelda lahti öelnud, sest ta ei pidanud ka ise neid oma muu loomingu taseme vääriliseks. Aga raamat on muidugi huvitav selle poolest, et ta tutvustab autorit teisest küljest. Niisugusest nagu meie seniajani teda ei ole tundnud. Ja ma olen vahel mõelnud selle peale, missugust kahju tekitab kogu maailma ulatuses ja omal ajal siin Eestiski, kuidas niisugune nähtus, mis ütles, et ei, keskpärast raamatut ei tohi välja anda, tohib välja anda ainult häid ja väga häid raamatuid? Ei oleks saanud ehk Remargist kirjanikku, kui tal ei oleks olnud võimalust oma noores põlves avaldada paar raamatut, mis ei ole küll kirjanduslikult nii kõrgel järjel aga mis andsid talle ometi tunde, et ta on juba avaldatud mees, ta on juba kirjamees. Näiteks kui too eesti kirjandusest kas või üks näide, sattusin kunagi lugema Henrik Visnapuu esimesi luuletusi mingis lastelehes või noorsoolehes. Sealt ei tunne ka Visnapuud ära, need pole minu meelest isegi päris luuletused. Aga kui teda poleks avaldatud, võib-olla temast poleks pärast seda Viisnaput saanud. Selles mõttes on meie praegune ajakirjandus hea et siin saab ka avaldada palju niisugust, mida 10 aastat tagasi poleks ükski ajalehte ka ajakiri üldse vastu võtnud, avaldamisest rääkimata. Ühest küljest muidugi halb, niisugust poolkirjandust levib rohkesti, aga teisest küljest võib see olla pinnas, millelt sirgub uusi kirjanikke kes muidu poleks ehk sirgunud. Ja ja siin kaanel ma näen sinist liblikat. Ja, ja siis on siin lõpus, et et monoklil on sinise liblikasari. Need on siis niisugused, enne, tähendab sõjaeelsed minu raamatut, mis juba meilgi siin olid ilmunud, kas te olete nende tõlkega kohendanud? Mõnda ja mitte kõiki. Põhiliselt ilmusid nad enne sõda kas tänapäeva romaani või looduse kroonise romaanisarjas. Põhiliselt on tegemist raamatutega, kus on armastust või seiklusi. Seda, mida tänapäeval inimene, kes oma päevatööst väsinud ja valitsust enam kiruda ei viitsi tahab õhtul lugeda. Siin on ka maailmakirjanduse teoseid nagu? Jah, näiteks selle ma olen keele poolest üle kõbinud. Usun, et ta on parem, kui oli omaaegne tõlge, omaaegse tõlked on tänapäeva mõõdupuuga mõõta, kuidas küll kehvakesed? Nad on kõik enamasti lühendatud, sest kroonise romaani ja tänapäeva romaanisarjal oli oma maht 200 240 lehekülge. Kui romaan oli pikem, siis lühendati vahel tubli kolmandik. Ja kuna neid raamatuid tuli odava hinnaga välja lasta, nad maksid kroon kroon 50 selle aja kohta, odavad raamatud. Neid pidi olema võimalik trükkida ka suuremas trükiarvus tolle aja kohta küllalt suures, kaks-kolm 1000. Ja siis tuli ka otsida teilt, kes olid nõus suhteliselt odava raha eest ja suhteliselt kiiresti tõlkima. Nendel tingimustel ei tule alati head tõlked välja. Aga te olete remarki tõlkeid vaadanud ka, mis on tehtud vene keelde, mis nende kohta ütlete? Jah, vene keelde tõlgitakse üldse nii nagu Eestis tõlgiti enne sõda. Eranditega muidugi. Remargiga on tehtud igasuguseid tempe. Remark on teatavasti ju nii hästi fašismi kui ka kommunismivastane kirjanik venekeelsetest tõlgetest kommunismivastasus kaunisti välja jäetud. Näiteks raamatus varjud paradiisis anneks kahekõne umbes niisugune, kus üks tegelane ütleb, et Saksamaal pannakse inimesi päris ilma süüta vangi. Teine ütleb, et Venemaal ka, aga tal on ka koonduslaagri. Jah, aga see on välja jäetud lihtsalt venekeelsest tõlkest kest. Ja vahel seal kirjutavad tõlkijad, mis nemad asjast arvavad, mitte seda, mida remark ise on öelnud või teinud ja ka seda on tehtud ja kui aru ei saa, siis lühendatakse selle koha pealt. Ja kui ta ikka arvab, et asi on teisiti, kui remark on öelnud, siis ta kirjutabki hoopis teistmoodi. Jah, varjud paradiisis. See ilmus pärast remarki surma. Seal on väga huvitav see, kui ta on Hollywoodis peategelane Ross ja tehakse siis filmi sellest, mis Euroopas toimub, sest sõda ju käib veel. Jah, ega see filmi tegemise kirjeldus on värvikas ja kirev ja seal on toredad tegelased ja raamatu peategelane, tunne, pass ja filmitegijad ei tunne asja. Ta on kogu aeg hädas sellega, et kujutatakse tegelikust sootuks teistsugusena, kui see oli, pannakse inimestele valed mundrid, selge ei klapi nende auastmed seal, aga muu. Ja tema parandustesse suhtutakse alguses väga hästi, talle makstakse kena tasu selle eest, aga pikapeale selgub, et kui niiviisi teha, siis jälle Ameerika vaatajale ribast filmi ära jusama. Tee tundmisi just ei ole nii ilus, kui peab olema või nii inetu, kui peab ameeriklase jaoks olema. Vaat minu arvates Hollywoodis käigu kirjeldus on just see, mida mina pean tüüpiliselt Remarqilikuks. Tähendab see tema huumor ja iroonia muidugi. Aga üldiselt jah, selles raamatus on ka palju nukrust ja ja pagulase valu. Jah, selles ongi ehk remargi kui minu kirjaniku. Kas just saladus, aga ütleme jõud, et tema oskab segada nii hästi seda päris traagilist kui ka päris lõbusat ja iroonilist niisugustes annustes. Tervik on vist igaühele vastuvõetav nii sellele, kes armastab tõsist kirjandust, kui ka sellele, kes armastab natuke pealispinda mööda libiseda. Nii sellele, kes väheke seiklusi armastad, kui ka sellele, kes filosofeerima kaldub. Ta pakub kõigile midagi. Ja seal ameti üks niisugune kena roog kokku küpsetatud. Mis hästi maitseb. Mis te arvate, palju teda veel tõlkimata on, ma tean, tal oleks koonduslaagris omanderfooge, LED on, kas, kas see on ka tõlgitud eesti keelde? Minu teada ei ole. See on üks väga tõsine ja tal õde oli nähtavasti vist koonduslaagris koll üldiselt tunded on meil palju tõlgitud. Jah, on jäänud üks noorpõlve romaani ja siis samadel funke leeven ehk elusade. Ja muide seda, seda väljendit elusäde ta kasutab siin võrreldes paradiis ka. Tema romaanides on ju üldse palju korduvaid situatsioone, palju korduvaid mõtteid ja. Korduvad peategelased. Ka seda on isegi sama nime all vahel ja. Ravik tuleb jälle Ameerikasse, Pariisist. Muidugi nende nimed pagulastel muutuvad. Ta ütleb, minu nimi on siin, ütleb mingi nimetab, aga see on minu tõeline nimi. Nüüd on see võimekus ka muidugi. Haarab kaasa. Tal on väga elav dialoog. Jah, muidugi, palju ja pikalt võiks rääkida veel musta Stobeliskist, mis on tal üldse üks paremaid raamatuid, aga me peame rääkima veel Raymbris Kõllis. Sellest ilusa välimusega raamatust kaitseta kodu. Selle raamatu kaane on kujundanud Ülle Meister, aga mingisuguses trükkimisfaasis tekkis segadus ja tema nimi jäi raamatust välja. Ülekohtuselt. Jah, juhtuvad niisugused asjad, aga aga kui neid väljaandeid vaadata niimoodi järjest lähevad nad kaunimaks. Monoklil. Ja nende väljaannete pealt paistab, kuidas kirjastus aja jooksul on edenenud. Kuidas esimesed raamatud on ilmunud, no kasvõi näiteks remargi must obelisk ilmus kahes vihikus sest kirjastusel ei olnud võimalik raha hoida nii kaua käsikirja ja trükkimise all. See on kehvemal paberil trükitud pehmete kaantega teeni trikiga ja sedagi paberit paberit kokku hoida. See on aja märk ja kui nüüd vaadata kas remargi varje paradiisis vedelikaitsjate kodu, siis neil on juba kõvad kaaned. Paber on valge, trükk on suurem, lahedam lugeda. Seda kõike on need võimaldanud. See, et kirjastus on enda nii lühikese ajaga üles töötanud Mülleri Mark olid mõlemad ja on ka veel edaspidi väga menukad kirjanikud. Mis te arvate, on nendel midagi ühist? Ühist leiab ikka kõigepealt mõlemad sakslased, mõlemad on mures saksa rahva pärast, keda kiusanud fašism ja natsionalism ja muud hädad. See on nähtavasti küll üks asi, milleta taheks õige saksa kirjanik kuidagi läbi ei saada, tunneb, temas on mingi kompleks, ta tunneb, et Ta on kuidagiviisi süüdi sellepärast, et kaks maailmasõda sakslaste pärast käinud. See on neil ühist, see on see asja inimlikum külgkirjanikuna käsitluslaadilt, et nad nii sarnased ei ole sugugi. Põll on filosoofilisem remark kuidagi tegelaste kaudu püüab oma mõtteid väljendada ja kui remark filosofeerima kipub, siis ta paneb ühe lehekülje või poolteist niisugust elufilosoofiat sinna vahele. Tema lause läheb korraga pikaks. Lauses on kiillause selle sees, teine teisegi lause sisse pressitud, kolmas kole raske tõlkida. Vii tegevustik edasi. Neis on muidugi oma mõtte, väidetakse, et remargi. Filosoofilisi vaateid olevat mõjutanud Schopenhower ja Nietzsche. Aga tema filosoofilistest vahepaladest küll see väga ei selgu minu peenest, küllap need paremad asjatundjad ehk siis seda tunnevad, et sedasi Alan Bell filosofeeriv ka palju, aga tema filosažeerib teistmoodi, tema filosoofia jookseb kogu teose vältel mitte ainult vahele põimingutena. Karakterite kaudu ja ka seda on nagu rohkem kiitusi ja ka seda ega bell ei ole ka muidu Nobeli laureaat. Remargis ei saanud Nobeli laureaati midagi, jäi puudu, see natuke. Võib-olla see natukene ongi just see filosoofia ja see niisugune üldine ellusuhtumine ehkki remargi raamatud on kindlasti levinud suuremas trükiarvus, gobelli omad. Lõppkokkuvõttes aga bell on filosoofina suurem kui remark. Ja teil on veel tulemas ekspeli romaan eesti raamatust. Jah, see on väidetavalt belli põhiteoseid piljard kell pool 10 mis püüab anda ülevaate saksa rahva elust ja saatusest sajandi algusest kuni 50.-te aastateni. Ja millal seda võib oodata? Seda teab kirjastus, seda ei tea tõlkija.