Vikerraadios jätkab nüüd saatega lastetuba reetmade. Täna, head kuulajad, oleme tulnud koos teiega, selle inimese lastetuppa tema lapsepõlvemaile, kes on täiskasvanuna öelnud, et teadus ei ole elukutse, vaid eluviis ja paratamatult on see, kes sinna korra on asunud seal sees. Ta on öelnud ka, et teadus on uute teadmiste loomine. Me oleme täna teie lastetoas Jüri Engelbrecht. Ja kõigepealt ma tahaksin küsida, mis siis tegelikult on, kui natukene lihtsamate sõnadega öelda mittelineaarne dünaamika. See on? Jah huvitav küsimus, kui seda niimoodi selgitada lihtsate sõnadega. Tegelikult on see meie maailmapildi loomine. Arvestades seda, et kõik mõjutised meie ümber on vastastikused ja me ei saa lihtsalt ühte sündmust teisele juurde lisada vaid me peame arvestama sellega, et kõik, mis me teeme ja kõik, mis meie ümber on, see mõjutab meie teisi tegemisi, kas rohkem või vähem. Füüsikas on võimalik seda väljendada teinekord päris lihtsate võrranditega või seletustega igapäevases elus on seal tunduvalt keerulisem. Aga seda rohkem me ka näeme neid vastastikuseid mõjutusi. Ja ega see, millest me täna räägime, Monteks Mittalinaalse dünaamika all ei ole. Äsja avastatud. Aristoteles ütles omal ajal, et tervik on suurem kui tema osade summa. Ja eks see nii olegi, selle taga on ka needsamad tänapäeva mittelineaarse dünaamika mõisted. Te olete oma juubelisünnipäeva puhul välja andnud ka kaose raamatu ja minu jaoks on kaos näiteks segadus kirjutuslaua sahtlis ja siis on see üsna ebameeldiv ja ma tunnen, et midagi ei ole teha, et see kaos tuleb siit likvideerida ja mingisugune ratsionaalne teratulesid leida. Aga see kaose raamat puudutab siis jällegi maailma kõiksust. Poola ulmekirjanik Stanislaw Lõmm on öelnud, et kaos on see režiimis häbis maailma loomisel. Ja tõepoolest kaose mõistega on teinekord tekkinud segadust on ikkagi selles kontekstis füüsikaline mõiste ja mis tähendab teatud ebareegleid pärasust, aga väga huvitav on see, et kaoses selles mõistes peitub kord ja seekord on väga huvitav, seal on oma reeglid, seal on mitmed nähtused, mida me ka nimetame teinekord keeruliste terminitega, aga lihtsalt välja öeldes tähendab see seda, et me saaksime leida kaoses reeglipärasusi, need reeglipärasused teinekord korduvad. Ja, ja tegelikult on väga erinevad nähtused, teinekord kirjeldatut tahavad ja arusaadavad lihtsate põhimõistete abil. See gaase raamat on kirjutatud kahasse minu väga hea kolleegi Ülo Lepikuga ja see on mõeldud üliõpilastele. Mina olen Tallinna tehnikaülikooliga seotud, Elo Lepik on kogu oma tegevusega olnud seotud Tartu ülikooliga ja see raamat haarab need neid kursusi, mida me mõlemad oleme lugenud ja püüab selgitada tudengitele neid elementaarseid mõistvaid kaoseteooriast koosseis paljude näidetega väga palju mitmest valdkonnast, olgu need siis füüsikast või keemiast, muusikast või meditsiinist. Ja see on üks ütlemata põnev valdkond, sellest me võime edasi rääkida, aga ma sain aru, et see tänane saade on rohkem lapsepõlvest ja lapsepõlves, need nähtused ja need mõisted, millega laps tegeleb, see need on muidugi kaugel nendest matemaatilistest terminitest teooriatest. Ma tahaksingi need astuda teie laste ta uksest sisse ja kesidat. Kas Räikese Jüri maailmas oli see kaose mõiste, ütleme niisugusel lihtsal moel olemas. Et kas need mänguasjad ja sahtlid ja riiulid ja raamatud ja kas nad kippusid olema pigem kaoses või korras? Sellises lähenemises ma ütleksin pigem, et peaksime vastandama korda korratust. Ja tõepoolest tal täitsa huvitav meelde tuletada. Ma arvan, et see oli täpselt nii nagu igal lapsel ema palus asjad korda teha ja siis nad kippusid jälle korratuks minema. Ja eks ikka midagi kadus ära ja nii edasi, nii et ma ei oskaks küll sealt kaugemast minevikust väljal lugeda. 100 kaose raamatu ideed. Küll, aga raamatute ideed, mis mul kippusid ikkagi ühte lugu olen ma nina ees ja küllap ka mu silmanägemine veidi, ehk siis ka sai mõjutatud prilla matkasin üsna vara kandma kooli eas juba ja, ja noh, see on ainukene ehk mis ma oskaksin selle koha pealt öelda. Millal te mäletate ennast esimest korda päris ise? Seda on raske paik ka panna. Sest need lapsepõlve mälestus seda ei ole ju seotud täiesti selget aastate või kuupäevadega. Me ju ei fikseeri seda taoliselt, et vot seal siis täpselt sellel aastal ma mäletan nüüd seda, see tuleb pärast hiljem rekonstrueerida, juhul kui seda vaja on. Ma olen kasvanud üles sõja ajal. Mu lapsepõlv on kindlasti sarnane väga paljude teistega. Olen Tallinna poiss, kui ma ei oska ehk enne panna niimoodi ajaliselt paika neid üksikuid seikasid. Noh, kas või seda, kui ma kolme nelja aastat tasena käisin emaga koos Lõuna-Eestis sugulaste juures, mul on meeles need, see sõit sinna, mis võttis kaunis hulk aega. Ööbida tuli Viljandis, et jõuda siis teisel päeval tõrva tõrva lähistele kus meie sugulased elasid aga vabalt meeles ja seotud täiesti selgelt. Praegu küll juba kuupäeval ei saa täpsusega, on meeles ikkagi see see punane taevas. Tallinna kesklinna kohal. Märtsipommitamine, elasime nõmmel ja ema pidas paremaks minna. Tuttavate juurde lähikonnas, kellel oli kindlam kelder ja see on muidugi mällu sööbinud Ja üks pomm oli teid juba vaeslapseks teinud. No see sündis varem juhuslikud pommid tabasid lollina siis, kui esimest korda rinna läks üla. Ja üks pomm kukkus ka meie lähikonda. Rahumäel killud tabasid isa. Ja Sa ei olnud küll fataalne haav, aga verekaotuse tõttu siiski suri. Arstiabi oli sellel ajal peaaegu olematu ja nii ta siis kolin. Nii et oma isa tegelikult ei mäleta Jah, praktiliselt ma mäletan teda. Ema juttudest on tegelikult päris võimatu, et niisugune pisikene poiss veel midagi täiesti konkreetselt mäletad. Küll on aga ema. Oma varasemast elust rääkinud, palju seikasid ja see oli ka mulle üks lemmikteema temaga rääkides ütleme, selles vanuses viie, kuue seitsme aastasena. Nemad elasid noorte inimestena nimelt välismaal, nad läksid Riiga tööle ja elasid seal sees siis päris hulk aega. Ja kui nad Tallinna tagasi tulid 30.-te aastate keskel, siis seadsid nad end sisse siin mitmes kohas, kuni siis lõpuks ostsid maja rahumäele ja seal oli siis ka see saatuslik päev. Kus siis ma isa kaotasin, kes isa oli, Pisa oli ometi mees, tema oli oma ametilt rätsep seal ikka küllaltki huvitav, sest ta päris noore mehena lahkus esimese maailmasõjatandrilt ja sattus siis Londoni. Ja, ja seal oli siis tal taoline ainukene võimalus saada sellekohast tööd. No ja niimoodi ta siis tagasi tulla hiljem Eestisse ja abielludes jätkas seda ja, ja ema juttudest ma sain aru, et ta oli küllaltki edukas. Käies aeg-ajalt ringiga Euroopas. Ja väga raske on öelda, et kuidas oleks elu läinud, kui, kui ta oleks niimoodi oma ametit jätkanud ja siis. Ja üldse kuidas oleks läinud Eestil siis, kui meil ei oleks olnud neid satuslike sündmusi, eks ole, kõik väga tihedalt seotud. Aga ema eriala, ema oli praktiliselt nagu nimonti, sel ajal öeldi koduna, hiljem ta ka olude sunnil, kui ta üksikuks jäi, ta ei saa kõrvalt üht-teist õppinud, siis taga töötas siin selliseid seal Arci eelkäija vist neil oli see rahvariietega oli seal palju tegemist. Ma mäletan, et ta võttis ikka koju neid, seda tööd, olgu see siis tikkimine või, või olgu see seal midagi muud. Ja hiljem ta ka oli oli rohkem kodus ametis kui niimoodi palgalise ametikohal. Lapsepõlvekodu seal nõmmel, mis sellest meelde on jäänud? Nõmme jäi minu mängumaaks, õigemini rohumaa jäi minu mängumaaks ka peale seda, kui ma päris enda majast ei olnud. Elasime seal lähikonnas tuttavate juures, nii nagu see peale sõda. Rasked ajad olid. Maja oli. Sõjapurustuste tõttu ilma akendeta ja ja kohale saabunud Vene sõjavägi rekvireeris loomulikult kõik need tühjaks jäänud majad millest mul nüüd tagantjärgi on väga kahju, läks kaduma kogu raamatukogu mida isa-ema olid ostnud ja muretsenud. Just eriti rände kolmekümnendatel aastatel. Jäid järele küll, üksikud köited vene sõjaväe ilmselt tundis aukartust Nobeli laureaatide seeria ees, meil oli küll hõbepaber ümber, aga kalingurkaaned olid punased ja seetõttu jäid need puutumatult. Nii otse tosin või paarkümmend raamatut, sellest seeriast jäi täitsa siis alles. Kõik muu läks kaduma. Nõmme mängumaa oli nii nagu ta kõigil nendel poistel oli. Seal ümber kaudsetes metsades ja, ja nii edasi, aga hiljem see oli 47. aastal me kolisime linna kesklinna poole, õigemini Henno Paldiski maantee alguse kanti. Seda rajooni praktiliselt enam ei ole. Seal laiutab nüüd üks suur auk, kuhu kavatseti omal ajal ehitada uhke hotell, aga siiamaani ta seisab siis siis taoliselt. Ja see viis ka minu koolitee siis ka otsemat teed kevade tänavale ja siis, kui see aeg kätte tuli Kodus oli siis muudatusi toimunud, ema abiellus teist korda. Ema abiellus ja see oli just parasjagu sel ajal, kui mina hakkasin ennast siis kooli sättima seitsmeaastaselt see tingis ka selle meie kolimise ja edasi hakkas siis juba juba koolide. Nonii, nagu ta kõikidel nendel aegadel oli. Maest jäid tunnid ära selle tõttu, et lihtsalt ei olnud elektrit. Ja, ja paari aasta pärast oli kase saatuslik, kus nii mõnedki klassikaaslased kaduma lihtsalt jäid väikese poisi silmis. Õpetaja ei andnud sellekohaseid selgitusi, kes seda julges Läänes saatuslik küüditamise? Meie pääsesime. Eks kastasitu kõik sel ajal, aga meie suguvõsas ei läinud sugugi mööda küll ühel või teisel põhjusel. Ja sugulased Lõuna-Eestist pidid võtma selle kauge teekonna ette ja eksega jättis oma jälje kõikidesse nendesse mõtetesse. Teatavasti perekonnaringis arutati asju väga avameelselt ja mõtted olid teinekord päris kurvad. Küll oli ka lootused, onu emal oli täiesti kindel, et näeb, olukorrad lahenevad paari aasta jooksul. Aga võta näpust, asi võttis ikka ikka hulk aega. Avate optimistest onu ei näinud ka seda oma silmaga. 22. keskkool, kevade tänava kool, see oli tollal poiste kool ja kas seal veel sellist Westholmi poistekooli hõngu oli? Ei, ma pean nüüd natukene täpsustama, jällegi on see oli see aeg 40.-te aastate lõpp, kus selles Westholmi koolimajas oli kaks kooli, siis te läksite 20.-sse kiusali nimelt? No tore see siis olete minu koolivend, sest ka mina olen 20. keskkooli. Villane ja täpselt samuti läinud esimesse klassi Westholmi kooli 20-le. Keskkooliõpilasena mina ka täpselt samuti, aga siis sai 20. kesk kolm omale uue maja Pärnu maanteel. Ja mina olin siis parasjagu lõpetanud kolmanda klassi ja ma käisin paar nädalat ka seal Pärnu maanteel. Kuna see teekond oli ikkagi kaunikesti pikk, siis ema otsustas, et ilmselt tuleks ka jätkata 22.-st ja nii ma ka siis seal tegin. Ja 20 teises lõpetasin ma. Seitsmenda klassi. Ja siis oli. Me saime oma majas rahumäel ikkagi ühe osa tagasi ja me kolisime uuesti rahumäele ja millegipärast tekkis siis Muuga mõte, et siis tuleks vahetada kooli ja, ja ma läksin siis teise keskkooli. Aga teises keskkoolis saime õppida ainult ühe aasta siis toimus suur jagamine, sain Eiknad, poiste ja tüdrukute koolid muudeti siis segakoolideks ja selle tõttu siis alates üheksandast klassist õppisin seitsmendas keskkoolis ja selle ma siis lõpetasin, nii et tegelikult ma olen läbi käinud neli Tallinna kooli ja kõik nad on head koolid. Aga sõpru järelikult tekkis siis väga palju. Tõepoolest, kuigi aeg on meid kaugemale viinud ja, ja kui sellest algperioodist esimesest kolmest klassist meelde tuletada, sest siis sealt on jäänud ikka päris vähe neid häid sõpru või tuttavaid hiljuti ma olen ühe oma klassivenna sünnipäeval, tuletasime meelde neid aegu sealt aga ilmselt on ikkagi rohkem jäänud sõpru just sellest hilisemast perioodist ja eriti just siis Alt seitsmendast keskkoolist. Kas Tõnu Aav? Anne klassivend on minu klassivend? Tõepoolest, veelgi rohkem ta oli, mu pinginaabersõbrad on need kellega ei pruugi üldse väga tihti teinekord koht Dudagi. Aga sõbrad on sõbrad, kelle juurde võib alati minna ja kes, kes saavad sinust aru. Selle järgi sõbrad üldse tekivadki. Mingid momendid on inimesi lahendanud jaa, jaa, pea ühiselt leitud näitud nii mõnedki tõed, eriti selles lapsepõlves, kus siis maailma avastamine on, on silme ees ja kallis hilisemalt ütleme nihukesed ülikooliperioodil. Varasemast lapsepõlvest mul ei olegi nii väga palju sõpru, kellega ma läbin. Aga, aga just selle sellest kooliaasta ülikooliajast, sealt on jäänud ikkagi väga head sõbrad. Ja veel kord ma ütlen, et ega see ei tähenda, et me neid tihedalt regulaarselt kohtume, aga me teame, et sõber on olemas ja, ja me saame alati leida selle ühise keele ja sõbrad toetavad ka siis, kui raske on. Ja tulevad ka siis, kui on rõõmupäevad. Sellest on juttu olnud, et spordiga sai tollal palju tegeldud, et need alad olid siis suusatamine ja, ja sõudmine oligi nõnda või oli neid veel rohkemgi? Tegelikult. Kui ma tuletan meelde seda päris algust ja kui minu ema käest oleks siis küsitud, et kas sellest poisist ka üldse saab asja niimoodi seda sporti teeb, sest ta oleks küll öelnud, et oi-oi, ei, seda ei saa küll tehasest, et kogu selle Peale sõjajärgse perioodi tingimused polnud ju siis kiita, siis leiti, et mul on kopsud nõrgad ja kopsunäärmetega oli tegemist ja, ja ma olin arvel selles kopsunäärmetega ja isegi küllalt pikka aega ka esimeses klassis näiteks kodusel režiimil ja pidin kodus õppima. Ja ma arvan, et kuni seitsmenda klassini vist peaaegu ei olnud niisugust erilist spordivaimustust, aga siis kuidagi mandel kooli niisugustel ettevõtmistel siis selgus, et midagi mind sinnapoole kisub ja kui ma sellest ajast sealt 22.-st koolist meelde tuletan, siis oli ju see põhiline talvine tegemine oli uisutamine ja selles niukses Oreaalis oli seal väga palju võimalusi. Kõigepealt oli Snelli tiik ja siis oli Spartaki liuväli ja ja mis seal veel kõik oli, ja teisel keskkoolil oli siis ju ka oma oma liuväli ja näiteks täiesti kujutamatu praegu. Meil olid juute tegelikult klassisisesed poiste klass, klassisisesed, ridade vahelised jäähokivõistlused. Eks see ole iga rina pani oma meeskonna välja stockis ja oli seal ei rockabise tehtavatele varust dos ja, ja uisutki olid nii et võib-olla kruvitud. Heather, mul väga vedas, meil oli, ma ei tea, mis ajast olid siis jäänud näpilisugused kruvitavad hõisata. Aga nii või teisiti, nii me olime seal väljas. Ja tõsisemaks spordi tegemiseks läks ikkagi mul keskkooli ajal. Ja kuna ma linnamäe poissi siis teises keskkoolis arvati, et ma peaksin minema ka kooli au kaitsma suusatamisest. Ja ja nii huvitav, kui see ka ei olnud, see viis mind siis edasi suusatreeningutele, seal oli päris minu enda ettevõtmine. Ja seda aega maga, meenutan ülima soojusega, lihtsalt selles mõttes mul vedas väga. Minu treeneriks sattus täiesti juhuslikult, ma ise läksin sinna. Taavet klass, kes on nüüd küll manalamees juba, aga tema oskus lastega ringi käia oli ikka hämmastav komandör praegu vahest kullamäelt, et nad lõpuks valitakse ja siis vaadatakse, kes on andekam ja, ja, ja, ja ongi, et temast saaks ikka kindlasti asja seisuga sellel ajal klass, et lased tõi, et kõik kõik tulevad. Kui ta ukse kõlbab hiljem, siis ta teeb siis siis lihtsalt olla see raja ääres kontrollpostiks ja nii edasi. Ja suusatamise jooksmise harjumus on mul sisse jäänud ja, ja mul on sellest ülimalt hea meel. Ja suutmise juurde ma sattusin ka päris juhuslikult, sest see oli juba hilisemas ajas häda ei saaks lugeda enam lapsepõlveks, sest see käis tehnikaülikooli või tollase Polütehnilise Instituudi ajal kus siis lihtsalt talle jällegi vaja kaheksasse veel ühte meeskonnaliiget lisaks ja nii mulle see ettepanek tehti ja nii ma siis ka seal seal siis päris mitu suva, tegelesin väga hoolega, see oli üks ütlemata tore aeg ja, ja väga head mälestused ja küllap ka seal teatud niisugune treenitus on siis ka sellest ajast jäänud. Tamise puhul oli ju tulemusi väga häid. No mis seal ikka oli see, et nüüd Tallinna koolinoorte meistriks tulla või ka ka niimoodi Eesti meistrivõistlustel koolinoorte meistrivõistlustel nüüd need esineda ja seal neid auhinnakohti Noh, ma ei ütleks, et see nüüd oli mingi eriline saavutus, aga see oli tore aeg ja ja ka sealt on jäänud mul mulle ikka palju häid, häid tuttavaid kellega koos mäe ikka meenutama. Aeg-ajalt, kui kokku saame ikka neid neid aegu, mis, mis siis seal Glehni pargis ja hiljem siis talvisel ajal ka Otepääl võistlustel siis sündis ja nii edasi. Kas muusika mahtus ka tolle ajapoistemaailma või kindlasti mõne jaoks oli ta väga tähtis, aga teile. Ta päris nii ei olnud, aga ma käisin siiski klaverit tunnis. Ja mingid algtõed ma sealt sain, kuigi ega ma ikka päris südamega sel ajal selle juures ei olnud, mida ma taganenud praegu kahetsen. Aga poiste asi ja mis sa teed? Hest oli just see sport oli ka peale, ma ilmselt alustasin liiga hilja või selles oli kase Aegil alguses vist ei olnud ka emal võimalusi ka, ei olnud ju neid neid niisuguseid kursusi, lõpuks ma käisin õpetaja juures. Ja eks ajad olid rasked. Aga, aga mul on väga hea meel, et need algteadmised olid olemas ja võib-olla hiljem seisu juba keskkooli ajal, siis tekkis huvi tõsisema muusika vastu seal plaadimajandus oli sel ajal kaunikesti nõrgal järjel. Ja ikkagi need 78 tiiruga grammofonid olid olemas, siis hakkasid tulema 33-ga. Ja see kvaliteet polnud ka suurem asi, aga ma mäletan korrasest Tõnuga. Tõnu muretses ühe suure pakiplaate suviseks ajaks ja siis me neid siis siis ka tõepoolest kuulasime, niimoodi ühtepidi ja teistpidi on tema huvi oli tunduvalt tõsisem kui minu oma, aga, aga see, et mingi jälje need niimoodi jätnud ja jama. Ma tõepoolest proovin käia nii palju nüüd kontserditel, kui minu aeg seda võimaldab. Tantsumuusikaga keskkooli ajal oli ju ka omamoodi huvitavalt, ega neid võimalusi nii palju ei olnud, isegi rep produtseerimine oli kaunikesti raske. Minu isa ema olid omal ajal ostnud, et niisuguse väga moodsa vändaga kantava grammofoni, mida kasutasid siis ka keskkooli ajal ära. Täiesti naljakas on nüüd mõelda seal praeguselt ajal projekteerida see tagasi nendele ütleme, 50.-te lavastajatele, et vot niisugune seade oli siis siis siis ikkagi väga oluline selle noore inimese elus mida sa ikka teinekord käe otsa võtta. Ta jääb minna siis sõprade juurde või klassikaaslaste juurde, lähen õhtulehe ja klassiõhtu ikka, eks seal saad tõepoolest täiesti hämmastav, eks ole, pildiliselt, milline on see 100 meie areng olnud ja kuidas, kuidas me oleme jõudmas praegu siia olukorda, kus me nüüd oleme mängus, meie muusikavõimalused on, on ikkagi piiramatud alles maailma ulatuses. See küsimus on keelel sügelenud nüüd tükk aega ja kuidas siis see hakkas välja paistma? See teadlase pisik? Kas seal lapsepõlves, koolipõlves oli juba väga ilmekas tunne olemas, et on tahtmine tegeleda? Et just nimelt niisuguste ainetega, mis viisid hiljem sinna täppisteaduste valdkonda et oli olemas selline alge, et tegeleda mingi asjaga sügavuti. Kust see kõik tuli? Teadmiste vastu, mida sai raamatutest kätte? Ma mäletan ka seda aega, see oli ilmselt seitsmenda võib-olla viienda kuuenda klassi ajal, kus ma ei oska, avastasin, et minu onul oli siis seeria, mis käsitles neid maailma Maida rahvaid sellised kolmekümnendatel välja anti, Nad olid vihikud. Seal olid seal köitmata ja neid ma siis tassisin järjest ja lugesin neid vee sees tema pjedestaal lugu keelama ja ikka kogu aeg ütlema, et sa rikud oma silmad ära, aga, ja seda ma tegin ka. Aga, aga edasi siis selgus lihtsalt, et, et nad matemaatika ja füüsikaülesanded lahendusid mingi moega väga lihtsalt ja ja kogunenud selle keerulise niinimetatud keerulise algebra juures, eks ole, see oli lihtsalt vaja alustada ja, ja nii, nii see vastust siis ka tulid. Ja küllap sealt jäi siis mingisugune mulje. Mul endal, et, et midagi ma selles suunas võiksin siis edasi ka õppida. Aga see õppima minek oli ka omamoodi probleem. Meil oli juba üks kogemus veres minuga saada nimelt lõpetas Tartus. Et ega see väga kerge ei olnud. Ma lihtsalt majanduslikult ja mulle tundus, et võib-olla oleks tehnikaülikool siiski kohasem olnud, need olid minu mõtted siis sel ajal, kui seal lõpuklass kätte jõudis XI ja tuli mõelda sellele. Tõsi küll, ma mõtlesin ka ka, kuna ma olin väga seotud suusatamisega, tasub vaadata ka edasi selle spordi poole pealt, aga, aga jällegi see mate jäi sinnapaika, sest kuidagi ikkagi köitis midagi niisugust. Salatlanasele. Noh, kas siis matemaatika poole pealt ja see, et ma sattusin Tallinna tehnikaülikooli või tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonda, oli ka niisugune lihtsalt noore inimese valik mitmete võimaluste vahel ja ma ei ütleks, et see oli väga nii-öelda palju ette kaalutud ja läbimõeldud ja tagantjärgi võiksin ma öelda, et see oli üks kohutav vedamine, sest see õppejõudude hulk, kes siis sel ajal oli rohkem ehitusteaduskonnaga seotud, see oli ka suurepärane ja vot sealt, ma arvan, tuli see pisike, tuli see tõsine soov hakata tegelema just niisuguste asjadega millest veel vähe teada, tollal ei olnud, õpilasteadust? Ei olnud. Aga noh, midagi vist siis oli sellepärast et meil noh, nagu ikka need, kes koolis on, siis aga siis ka pannakse kokku seal aeg-ajalt nendele klassiõhtutel midagi niisugust iseloomustavat ja, ja üks fraas on mul sealt meelde jäänud talle vist pandud natukene riimi olnud minu kohta käis see ütlus, et suur raamat poiss ja suusapaar Filmsalt seal raamatus sekt oli siis siis niisugune oluline, aga samal ajal see suusapaar oli ka väga oluline tollel ajal näiteks sellest perioodist üks asi, mida ma väga kahetsen. Vaat üks aasta oli meil fakultatiivne ladina keel. Ja, ja see oli just see aeg, kui ma olin võib-olla oma suusatamise tuhinas kõige tiivsem esitest lugu talvel laagrites ja seetõttu ma pidin siis neid harjutusi ja, ja, ja käänamise pööramise kõike järgi tegema ja see jäi mul natukene kesiseks ja sellest on mul tuline kahju. Aga muidu oli huvi keelte vastu küll huvi keelte vastu oli ja siis ma peaksin ütlema, et, et seal on ikka väga suur osaleida vahtral, keda me kõik tema, õpilased, tuletame meelde suure tänutundega. Seitsmes keskkool ei olnud sel ajal veel veel inglise keele kallakuga, ka leidva Vahtra oli seal olemas. Temale ju see, kes selle lõpuks niikaugele selle kooli viis. Ja õpetajana oli ta muidugi suurepärane. Kes, kes pani rõhku siis kõigele ka sellele, et ka sõnavara pidi olema. Kui nüüd ise väga lühidalt öelda, mis tundub, mis olid need kõige peamised mõtted või või suunad või asjad, mis sealt lapsepõlvest lastetoast sai kaasa võetud ja mis tegid teist just niisuguse inimese, nagu te praegu olete. Ma arvan, et kõige olulisem oli minu ema osa, tal ei jõuta aga vähese haridusega sajandi alguse keerises aga ometi valmis elus ringi vaatama lahtiste silmadega ja ta kuidagi kujunes selle meie Subulaskonna üheks niisuguseks keskpunktiks küllafistama südamesoojuse tõttu. Ja ma arvan, et tema suhtumine ka nendesse traagilistest sündmustest ja tema pool alles tutvusringkonnas olla nende suhtes, kes veidi rohkem jäid ajaloorataste vahele. Ma arvan, et tema osa on olnud minu üldises mõttes maailmas väga suur. Ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma seda tajun. Võib-olla üks periood on veel oluline, kui ma olen teises kolmandas neljandas klassis, ma usun jah, see oli see periood, siis noh, nagu ma ütlesin, tervis oli vilets, siis ema leidsid, et tuleb saata poiss ikkagi suveks maale kosuma. Impiima jooma. Kasuisa sugulased elasid kas kuus-seitsekümmend kilomeetrit Tallinnast ja seal ma siis ka suviti olid ja see oli ka üks omamoodi tore aeg metsade keskel seal Jägala jõe ääres ja see andis ilmselt mingisugused pidepunkti loodusega ja, ja sellega, et see Ilus olgu ta siis suvisel ajal või sügisesel ajal talvisel ajal on ikkagi niivõrd oluline rahustav faktor. Aga ma arvan, et see oli üks väga oluline periood minu elus, sest et linnapoisina ma ei oleks seda muidu saanud. Te kuulsite saadet lastetuba oma lapsepõlvest jutustas Jüri Engelbrecht. Temaga vestles reetmade