Algab fotokool ja täna oleme juttudega Ameerikas Joseemiti rahvuspargis, kus käis hiljuti Kaupo Kikkas. Ka huvitav on see, et sa oled ju tegelikult portreefotograaf, aga ikka ja jälle lähed sa loodusesse, sealt midagi otsima, kuigi see ei ole loodusfotograaf. No minu jaoks on loodus midagi nii lahutamatult ja nii kõikvõimsat, et ma ei kujutaks, et kuidas, kuidas üldse ilma lootuseta saaks ja kui ma just hiljuti ühes intervjuus pidin vastama küsimustele, et, et mis, mis on mõningail juhtudel nii-öelda minu sõnum, võimu, piltide sõnum, siis ma tegelikult ütlesingi, et kuna ma nii-öelda igapäevaselt mu siis tellitud tööd on seotud eelkõige muusikute, kunstnike, aga ka kommertsportreed ega siis enamuse nii-öelda oma isiklikest projektidest teel ma vastupidi hoopis ilma inimesteta ja proovin sinna peale püüda lugusid millestki hoopis võimsamast, ehk siis sellest sellest looduskeskkonnast, kus, kus me kõik kuidagimoodi peame eksisteerima. Kui sellist mingisugust nii-öelda väga lihtsalt sõnastatud sõnumit, mis seoks kõiki neid, minu projekte, peaks välja mõtlema, siis ma võiks öelda seda, et kuidas mu pildid võiksid nii palju kasvõi natukene muuta maailma, et mõned inimesed hakkaksid loodust armastama rohkem kui raha. Sest et tegelikult väga mõttetu hakata rääkima näljas olevale inimesele, et hoialoodust ja ära sae puid. Aga ometigi näljas olev inimene kipub tegema loodusele oluliselt vähem kahju kui see tööstur, suurkorporatsiooni juht või või naftafirma omanik või nõukogu liige või, või mis iganes juhatuse liige, kellel tegelikult ei ole mitte kõige vähematki puudus tarvis kannatada, aga ometigi on ta väga kergelt sõjaliselt valmis nii-öelda vahetama siis Exceli tabelis olevad rahanumbrid reaalselt eksisteerivate sadade või tuhandete aastate aastaste puude või hoidku jumal, miljonite kümnete sadade miljonite aastate vanuste mägede kivististe vastu millesti jää tegelikult pärast seda exceli tabelit enam mitte midagi järgi jõuga neid asju teha ei ole võimalik ja selles suhtes ma kipun nii-öelda uskuma pigem emotsioonidesse ja armastusse, sest ma arvan, et inimesele on sisse kodeeritud vajadus. Nii nagu inimesed on alati hoidnud kokku oma kommuuniga või loonud oma mingid seltsingud. Täpselt samamoodi on inimesel kuskil sügaval sisimas alati vajadus looduse, keskkonna ja millegi kõrgema järgi ja ju ma siis sedasama kõike tunnet sealt loodusest otsimas käingi ja nii tegelikult mu matkad ja käimised on ja on üsna erinevatesse kohtadesse, aga enamasti ikkagi kui ma tagantjärgi vaatanud seotud mõnede selliste väga vägevate loodusnähtustega või selliste võimsate mõjusate looduskeskkondadega ja Joseemiti, millest me täna pisut räägime, on tõesti tõeline maamärk ja tõeline nii öelda ameeriklaste rahvuslik aare. Sest et Joseemitis käimine on ka nagu, nagu selline pühakäik, kus ikkagi enamus ameeriklased elu jooksul ära käivad ja see on justkui selline minikokkuvõte, selle kontinendi ajaloost ja kõigest sellest, mille üle ameeriklased uhkust tunnevad. Et Joseemiti pakub tõesti vaatamiseks väljamägesid, orgusid jõgesid, koski väga haruldasi, siis selliseid graniitrahne, maailma suurimat üksik, kuna seisvat kaljurahnu ka väga, väga tähtsalt kultuurilugu ameeriklaste jaoks, sest et tegelikult juba 1880 käis seal juba selline vilgas turismitegevus. Arvestades, kui noored on Ameerika ühendriigid riigina üldse, siis tegelikult on see ajalugu ju ääretult ääretult pikk turismiajalugu. Nii et tõesti, ameeriklased on õppinud rahvuspark armastama ja teinud sellest ühe oma sellise kuidas öelda identiteedi sümboli. See tundub pisut uskumatu, mul on jäänud tunne, et Ameerika ongi just see maa, kus raha räägib ja kõik muu vaikib. Ta ennem esimest Ameerikasse esimest korda Ameerika ühendriikidesse minekut, et olin ka mina veidi sellisel arvamusel ja pean ütlema, et ei ole olemas nii-öelda rohkem valesid seisukohti, kui see, et Ameerikas ei oleks või armastataks või hoitakse loodust. Kui võtame Ameerika rahvusparkide kaardi ette, siis kõik erinevad osariigid on täis suuri looduskaitsealasid, jaga rahvuspark, rahvuspark on loomulikult vähem, kuna seal on nii-öelda väga erinevad siis sellised, kuidas öelda hierarhilised, erinevad positsioonid, kas tegu rahvuspargiga või tegu on riigimetsaga või rahvusmetsaga ja nii edasi. Aga kui me võtame kasvõi ainult rahvuspargid, siis näiteks kõik nende töötajad, riigitöötajad, nad on nagu ametnikud, nii et see inimene, kes müüb sulle pileti, see inimene, kes müüb sulle seal mõne selle nii-öelda metsaonnis ööbimise õiguse või rääkimata Reinseritest, kes on äärmiselt uhked ja šerifi, ehk siis politseiniku staatuses mehed õigusega kanda relvaõigusega võtta vastu otsuseid, siis Ameerika rahvuspargid on väga-väga hästi hoitud, armastatud ja tõesti näiteks noh, ütleme nii, et olen ka ise kogemata mõningaid rikkumisi erinevates rahvusparkides nii-öelda toime pannud, kas jäänud kogemata mõnda kohta liiga kauaks õhtul ilusat valgust ootama, kus enam ei tohtinud olla või näiteks olen ka kogemata ühe tee peal kiirust ületada siis tegelikult sellele järgneb äärmiselt tõsine loeng sulle Reinzeri poolt, kellel on õigus sulle teatav väga kõrgeid trahve. Aga, aga siiski, minul on õnnestunud alati saada oma õppetunnid kätte ja rohkem mitte nende asjade vastu eksida. Nii et see kõik näitab tegelikult nende armastust ja uhkust nendesamade rahvusparkide ja rahvusmonumentide üle. Nonii, aga kui seal käib nii palju rahvast ja nad seda armastavad ka seal natukene privaatsust on ses mõttes, et kõik loomad on võib-olla ärahirmutatud, teed on sisse tallatud ja sa nagu ei tohi kuhugile astuda, kõik on nagu väga muuseumis. Väga õige küsimus, et täpselt jällegi see oli mu esimene hirm enne esimest Ameerika reisi, kui ma hakkasin järjest neid rahvusparke vaatama, olgu see siis Grand Canyon, olgu see siis defrälli või Yosemiti siis jällegi nii-öelda ei taha, et see selline Ameerika kummardamise jutt tuleb, aga see on ikkagi looduse kummardamise jutt, mitte Ameerika, aga, aga tõepoolest, see, see turism on seal ka väga hästi korraldatud, ehk siis väga suur osa kõikides rahvusparkidest on jäetud metsikuks jäetud võimalus liikuda ainult jalgsi või siis muula või hobusega. Ehk siis sisuliselt võib öelda, et 80 protsenti näiteks Joseemiti rahvuspargist või isegi veel rohkem ei ole üldse muud moodi ligidalt, mäletad, kui ainult nendele inimestele, kes on valmis päeva kaks, kolm, neli, viis matkama ja see võtab automaatselt maha tohutult palju siis sellist turismipinget. Sest et tegelikult ju mõelda vaid, et üks bussitäis inimesi, 50 60 inimest saabub kohale, neid buss on kümneid, sadu tuhandeid, aga üks indiviid, kes peab minema, seljakott seljas, matkama kolm päeva sisuliselt tema võime loodusele kahju teha, onju, noh, võrreldes nende bussitäiteinimestega või lennukitelt inimestega täiesti olematu. Nii et need kõige salajasemaid põnevamad ja kaugemad kohad on just nimelt meelega jäetud täielikult asustamata teed on sinna jäetud täielikult tegemata. Ta, sa võid seal ööbida metsaonnidesse, võtad oma magamiskoti ja toidu kaasa. Sellise trikiga suudetakse tõesti hoida need rahvuspargid ka väga talutava turistide koorma all. Kui me näiteks võtame sellise maailma turismi elatise number üks tõenäoliselt, mis on siis Peruus asuv matšubitsu, inkade kunagine püha linn, kuhu Unesco on kirjutanud korduvalt ette päevalimiit ja kui palju sinna inimesi ei tohiks lasta ja Peruu Peruu nii-öelda riiklik süsteem ainult kuidas öelda vilistab, selle peale laseb sinna iga päev ikkagi kuni 5000 inimest see kogu see kogu see sait või siis see koht on ju väga piiratud ala, mille see igav päevane tohutu inimvool hoiab seda meeletu pideva turistide voolu all. Nii et näiteks sellist asja proovitakse ikkagi USA rahvusparkides küll vältida, et kontsentreeritakse need inimesed teatud kohtadesse, kus loodus ei ole ohus. Ja edasi sealt suunatakse ainult inimesi, kes on valmis ise matkama liikuma ja selle selle nimel natuke pingutama, et seda loodust näha. Nii kui sa käisid seal, mida sa nägid, mida tunnetasid ja võib-olla ka milliseid kaadreid sul õnnestus saada? Joseemiti pakub tõesti võrratut vaheldusrikkust ja ekslased tuga, nii kuulus on ja minu jaoks tegelikult minu teadvusesse jõudes jõudis Joseemiti või noh, ütleme siis ma teadsin küll ta olemasolust ka varem, aga sellise väga detailsus teadvusesse jõudis ta kuus aastat tagasi, kui ma nägin Anse laadamsist, kes on üks maailma nii-öelda ajaloo tuntumaid maastikufotograafe, kellest oleme teinud ka eraldi saate tema elust filmi. Ja tema armastus ja sõlmiti vastu oli absoluutselt piirid. Ta pühendas tegelikult kogu oma elu ainult Joseemiti rahvuspargile matkates ja käies seal ringi sisuliselt terve oma elu. Tema nii-öelda pildi Islandist on mõned üksikud pildid pärit teistest paikadest ja kõik ülejäänud matkast oma suur plaatkaamera seljas ootas valgust ja otsis seda õiget, võtta nurka terve oma elu. Nii kurb või nii. Põhiline, samas kui see ka ei oleks, siis tegelikult kuni kõrge eani välja vaevles ta tõsiselt kõikvõimalike finantsmurede ja elu reaalsuste üle, olgu need siis perekondlikud, rahalised või tunnustusega seotud ja alles kõrges vanuses. Tegelikult sai ta väga tuntuks. Ta sai peaaegu selliseks Ameerika looduskaitse maskotiks sellise halli habemega jõuluvana, nagu ta oli ja sai tegelikult ka veel enne oma oma surma väga rikkaks, kuna tema tööde hinnad tõusid nii-öelda pilvedesse. Aga mainisin ühte sõna, mis tegelikult iseloomustab nii Ansele, Adamsi kui iseloomustab Joseemitit ja see valgus ehk siis mägede vahel peegeldav eriline valgus, mis hakkab seal Joseemiti orus mängima eelkõige ilmselt tänu nendele kuulsatele kaljurahnudel, mis hiiglaslikke tornidena kohe näe, sealtsamast oru servast otse üles kerkivad ja Elgapita on ehk siis nii-öelda kapteni kalju, mis on maailmamägironijate kaljuronijate seas väga-väga tuntud, on selline soojades toonides graniitkivi, mis annab kogu orule tegelikult peegelduse ja sealt peegeldav valgus, päikesevalgus muutub selliseks soojaks pehmeks väga eriilmeliseks. Ja muidugi eriti hästi tuleb see välja sellesama Elgapitani vastas oleval mäeahelikud, kuhu ta siis peegeldub. Nii et seesama alguse otsimine ja valguse leidmine. Ja tõepoolest, Ansele Adams käis samades kohtades sadu sadu kordi, otsides seda õiget hetke, kui õige nurga alt päike peegeldub ühe kose alt ühe kose peale, näiteks sedasama kaljurahnu peegeldusest ja ta ootas ja ta otsis ja ta leidis, nii et tegelikult fotot Grafi Jaakson, Joseemiti märksõna, kindlasti seal ka eriline valgus, mis on siis seotud eelkõige nendest mägede peegeldusega, aga California siis nii-öelda selle kliimavöötmes. Teatavasti oleme ka sellest lausa mitu saadet teinud, küll nüüd juba mõni aasta vist tagasi, kus me rääkisime erinevates kliimavööndites olevate valguste eri erinevusest ja kuidas see tegelikult ka pilte mõjutab. Nii et tõesti see California valgus fotograafile ka üks tõeline unistus sa leidsid selle haiguse. Vot ma arvan, et tuleb täpselt niimoodi nagu antsele Adams, et sa ei leia seda lõplikult mitte kunagi, sest et ei ole olemas ühesuguseid olukordi, nad muutuvad alati, nad on alati uued, nii et tegelikult see on üks äärmiselt meeldiv otsing. Ja kui sa arvad, et sa oled kohale jõudnud või selle üles leidnud, siis on midagi valesti. Aitäh tänaseks, Kaupo Kikkas.