Tervist, mina olen ahjualune, Urmas Vadi ja lähen kohe Küllo Paavo Matzinile. Paavo Matsin on hästi huvitav kuju. Ta on selline suurmees, kiilakas ja kannab pikka nahkmantlit. Ja eelmisel aastal ilmus Paavo Matsin neilt üks üsna veider proosaraamat mille pealkiri on sinine kaardivägi ja kus kokku on saanud erinevad ajad. Tegevus toimub Riias, käimas on mingi möll ja mäss ja orgia. Ja enne kui ma matsin, lähen. Ma loengi siit raamatust sinine kaardivägi ühel lõigu 11.-lt leheküljelt rahvakirjanik Kiliks käsika aeg-ajalt muuseumis. Ta oli ebatavaline külastaja, sest tuli alati vägevate auruda ja laenas tagatipuks käsikirju. Tagasisaamislootus oli väga väike, sest ta lihtsalt ei toonud midagi tagasi. Kordani tülikas isand, isegi ööbinud direktori kabinetis rulli keeratud vaiba sees. Ja ainus mõistlik inimene siin majas koristaja ja eestoavalvur, proua kordula oli tal kaenla alt saksi kõrtsi luule käsikirja ära rebinud ning raudkappi tagasi pannud. Niisiis oli võrdlemisi füüsikalis-loogiline, et tookord kadus isand lõpuks vaibaga kile. Kiliksin ei olnud nii nagu kõigil moodsatel kirjanikel ühtegi väljapaistvat teost. Kui mõni ajakirjanik või intervjueerija juhtus suure otsimise peale küsima, kas näiteks selle või mõne teise teose tegelased on kirjutajale kõige südamelähedasemad, siis Kilik Kiliks vaid turtsatas irooniliselt. Eitas napilt krõhvitses end vähe ja tegi väsinud ning tülpinud näo. Nii hakkasidki ajakirjanikud küsima talt hoopis, mida ta arvab seksist, mida vihkab või mis eelistab nendegi küsimuste peale Kylikiliks tavaliselt haigutes. Aga ikkagi midagi vastaseks kobises direktoriga sidus neid peale ühise ülikooli aja kummaline kirg käia ümber riietatult ringi igasugustes kohtades ja kuulata, mida keegi neist arvab. Kile Kylixi huvitas ainult muidugi, mida keegi arvab temast kile Kiliksist. Nagu kõik moodsad kirjanikud, kujutas Kilik Kiliks ette, et tal on maailmas täita tohutult oluline roll kanda eriline kratiidne klassiku raskusdirektor suudes sõbrakätt ja pannud pähe ekspositsiooni nagist pärineva kuulsa saksi kalastamas mustrilise soni lahkus koos Kilid Kiliksiga alla riigasse. Ma arvan, et juba kuulajaga kuuleb, et, et see on hästi kõrgete lagedega. Jaapanis hästi, siin sa kutsusid mu siia, tähendab, ise kutsusin, et ma tulen sulle külla, et sa elad Viljandimaal, aga, aga kutsusid mind külla hoopiski Tartus. Ja Tartu inimesed kindlasti teavad seda maja kui kunagist Tartu kunstikooli lastekunstikooli asub Jakobi mäel. Praegu on siin korporatsioon. Et miks sa mind siia kutsusid. No see nüüd on selline vana standatud, aga algselt oli rohuteadlaste korporatsioon ja see on mina kuulun siia korporatsiooni, kuigi ma ise rohuteadlane ei ole, aga aga siia on kuulunud läbi aegade, isegi mõni mõni kirjanik on kuulunud näiteks isegi Oskar Luts on siia kunagi kuulanud ja lätlase nimi välja, siis mina Budutama, et ma kindlasti volast Oskar Luts. Ei, ma mõtlen inspiratsiooni Fraternitas Tartuensis Liivimaa vennana. See on kuidagi nagu tähenduslik ka, et sa siia kutsusid, et lugesin hiljuti su viimast raamatut mille pealkiri on sinine kaardivägi. Tegevus toimub siis Riias seal korporatsioon olulisel kohal Su eelmises raamatus doktor Schwartz. Seal on ka korporatsioon ja mingisugused kummalised vandenõuteooriad ja mingisugune sebimine käib seal. Et mis sul sellega on. No ma ise kuulun korporatsiooni alates 90.-st aastast, et ma olen juba 23 aastat nagu kuulunud, et noh, et ma arvan, et eks ta nagu on selline initsiatsiooniline organisatsioon oma, et ütleme ja sobib hästi minu maailmapildiga ja ja kui ma tahan oma maailmapilti kuskil raamatus nagu edasi anda, siis siis siis on see maailm, on ka see, mida ma nagu võib-olla tunnen, onju ja tean neid mingeid märksõnu ja ta selles mõttes kuidas öelda, et noh, ma võrdeliselt Tammsaarega ka Tammsaarel oli selline talumaailmanäiteks noh siis võib-olla kuigi ma olen ka talus elanud viimased seitse aastat, aga aga pigem nagu kirjutama hakkan, siis ma ikkagi kirjutan nagu veel linnakeskkonnast, et see talukeskkond näiteks mulle nii omane, noh ei ole, on ju ja ma seda nagu tunnen, onju, ja teine asi on see, et noh, ma nii kaua nagu korporatsioonis olnud ise et siin on ka olnud selliseid paremaid päevi, on halvemaid päevi ja vahepeal olen kuskil kõrvale jäänud ja aga nüüd ma nagu alles nüüd tunnen, et võib-olla nüüd nagu saab sellest hakata, see on nagu kuidagi nagu kirjutama. Et varem, võib-olla noh, olid nagu liiga elevil või, või ma ei tea seda operatsiooni nagu elu noh, ta ei noh, selles mõttes küll, et ega ega, ega, ja ma arvan, Tammsaare haavata talu asi on seal ikkagi nagu kuidas ma ütlen, selline dekoratsioon tegelikult on ju, et tegelikult noh, räägitakse ju nii Fausti-lugu, võib-olla, või ükskõik, mida seal on ja et et siin on sama asi, et noh, see on ka nagu selline rajanike dekoratsioon tegelikult või või et siin on nagu mõtlen tantsimine. Et kui me nagu elama tahame, noh, minu maailmavaade on nagu selline, et me elame nagu sellises taas, kus on nagu kuidas ma ütlen noh, siin on see ruum on väga ilus praegu. Ja kusjuures kummaline on nagu see ka, et, et see on meeletult suur maja, ma ei kujuta ette mitu-mitu-mitusada ruutada, võib-olla. Ma ei tea, kas kolmekordne maja kõrge torn on ka sinna ühesõnaga ja mul on täiesti kahekesi ainult siin majas. Kõmu kajaduslik, jah, see on väga luksuslik, nimeta, et ta võib väljastpoolt kindlasti need ümbritsevate majade elanikud arvavad, et siin käib mingi parasiitide klubi, nagu on ju, või midagi sellist. Aga. Aga igasugused vandenõuteoreetikud või, või siis vabamüürlased? Ei, ma ei, ma seda väga ei usu, aga aga ma mõtlen, vaata et just nagu, mis, ma tahtsin öelda, et väga ilus ruum on ja ja võib-olla noh, ükskõik, mis siin ümber nagu toimub, kas siin käib, mis riigikord on või või noh, muidugi riigikord nagu mõjutab seda maja ka. Aga üldiselt me elame ju sellisel ikkagi noh, minu maailmavaate kohaselt nagu allakäigu ajal või me elamegi nagu keset mingeid vaimseid nagu selliseid varemeid, onju ja on väga vähe nagu selliseid organisatsioone, mis mis kuidagi nagu püsivad ja, ja tõesti, see on, lipp on laual ja ja siin on väga väärikaid esemeid, relvi, kummalisi sarvi. Ma ei teagi, mis siin, mis siin kõik veel kapis on. Peekri, hõbedast ja uhke ohi on sinna kummalisi pilte, kus vaatavad, sellised, võib olla samasugused arale kindlasti palju väärikam maad, võib-olla seal on ilmselt pilt võib-olla kuskil ennem teist maailmasõda tehtud. Et organisatsioonid nagu on oluliselt minu minu jaoks pärast, et nad kõik tegelevad nagu ministeeriumile või et nad ei ole nagu see, see ei ole see mingi püha koht on ju, selles mõttes ta ei ole nagu kus ma ütlen nagu kirik või midagi sellist. Aga ta on nagu koht, kus tegeletakse ministeeriumiga. Et ma võin nõustuda kuidagi seda mõtet, tulin siia siis siia tuled küll nagu templisse, et on üliõpilaslaulva konventi nagu templi. Ma tõttan midagi võluväel või midagi sellist, aga noh, selles mõttes, kui sa siia tuled, see on küll nagu selline, et see päris nagu kirik ei ole, aga sa saad aru, et ta on nagu teistsugune koht. Aga see ministeerium, noh, selles mõttes ministeerium või ta tegeleb nagu sellise saladustega või otseselt skamingu vandenõud, noh, ma annan vandenõud nagu ei ole, aga aga saladus saladused on kindlasti jah, et siit ei räägita välja. Et uues testamendis vist Paulus, kas Efesose kirjas kuskil ütleb, et, et ta abielu on ministeerium nagu. Ja vot see, see ministeeriumi asi võib-olla et kirik on nagu kogu aeg rõhutanud nagu mingit vabaduste sakraalsus, nagu igal pool räägitakse seda nagu lääne ühiskonnas, aga tegelikult kui Paulus ka vaadata, siis Paulus rõhutab nagu ministeeriumit või saladust ja vot minul on alati elus olnud nagu olulised need kohad, kus nagu tegeletakse selle saladusega, nagu et abielu peab olema nagu saladus, onju et võib-olla ei saa kõigest arugi. Ja samamoodi on mingid organisatsioonid, mis tegelevad nagu saladustega noh, väljaspoolt võib-olla tõesti inimestele võib tunduda nagu, et mingi vandenõu, aga tegelikult noh tegelikult lihtsalt hoitakse nagu mingisuguseid selliseid silla väideni või, või nagu seistakse keset neid varemeid nagu. Paavo Matsin, sa mõtled seda ministeeriumit pigem siis ikkagi religiooni mõttes. Kontekstis sa seda silmas pead? No ütleme nii, et on nagu, on olemas mingid organisatsioonid, kus on ja ma arvan, et on olemas ka selline kirjandus, mis nagu kajastab mõnes mõttes just neid ideid, noh näiteks mul on väga lähedal niukses mõtlejase evola itaalia parun, näiteks. Raamatut on ka täiesti selles mõttes, nad ei ole otseselt keelatud, need antakse välja, aga kuskil ma arvan, ülikoolidesse ei räägita ja ka Eesti Eesti kultuuriajakirjades vist kunagi on küll Vikerkaares midagi ilmunud, aga aga pärast Udam lahkumist nagu sellest, nagu ei räägite, mis ta kirjutas. No tema niuke traditsanalist nagu. Ja mul on need ebola vaatad nagu küllalt nagu lähedased või nad on nagu olulised tema näiteks on ka avanud seda ministeeriumi ministeeriumi asja, et, et ja, ja see on ka muideks tema vaade mõnes mõttes, et elatakse nagu, et on ainult nagu vaimses maailmast, mis kunagi oli ilus ja mida kajastub see maja ka siin tegelikult, sest see on tohutult esteetiline. Tegelikult siin on. Et sellest on jäänud nagu ümbritsev ümbrusse ainult nagu mingid jäänused või varemed. Ja on selline Merkantiilsusi kommerts või ükskõik kuidas seda nagu nimetada. Et tehakse mingeid tooteid ja perekonnad on nii, nagu nad on ja nagu laguneb ja kõik muutub ja aga noh, mingid nagu sellised väärtused võib-olla nagu jäävad ja just otse saladus asi on selles mõttes kamar on oluline, et et kui oleks lõpuni teada mingi asi siis võib-olla nagu oleks igav, tegelikult saaks juba selline halvas mõttes käsitöö. Tuleb meelde, üks soome kunstnik oli kunagi ma õppisin korraks Helsingis kes joonistas mingisuguseid põtru, küsiti, et miks ta neid joonistab ja siis ta ütles, et kui ta teaks, et siis ta enam ei joonistaks, noh sihuke klišeelik vastus, aga ma arvan, et see on nagu õige, et et ega võib-olla need inimesed, kes siin nüüd võib-olla toovad uksest sisse või annavad siin all kellaine. Et ega, ega nemad igavad tavaliselt ei mõtlegi selle peale, et nad tegelevad siin tohutute saladustega või ministeeriumitega, onju, et nemad näevad õlles, see võib olla siin, onju. Aga aga mingi mingisugune seletamatu asju ja kas ta on tumemaraton, hele Eka tähendab see et ta ei ole tume, aga ta nagu hele, aga, aga ma arvan, et noh, siin on mingi jah, selline just nimelt selline kreatiivne mingi. Et sa ei saa nagu sõnastada kõike, onju, aga Ta ei ole ka kirik, aga ta on mingi selline selline oluline, näiteks talu on samasugune tegelikult iga igal igal talul on nagu mingid saladused. Balzacwist ütles kõva kisaga, reaalselt, Pariisis on igalühel salatseda, ma arvan, et taas on ka igalühel, on mingid saladused. Et selles mõttes, et jah, ei mulle siin alati meeldima siia alati tulen, kuna ja siis justkui ma läksin maale elama, siis mulle nagu muutus just oluliseks, et mul on nagu Tartus ka mingi selline, kuidas ma ütlen, staap või selline koht, kuhu ma saan alati tulla ja ja siin on väga mõnus ja ta natukene meenutab nagu sellist inglise klubi on ju. Kuigi võib-olla ta on natuke ikkagi enamat ta. Aga jah, ei jah, raamatutes ka ei, ma olen ikka jah seda, seda, seda nagu jälginud kuidagi või. Kuidas need organisatsioonid ka mujal on, et mind on huvitanud Riiane näiteks. Ja siis ma olen käinud seal nagu külas erinevatel pidudel ja pallidel ja ja see, mis ma seal sinises kaardile kirjutanud, et see on enam-vähem tõsi tegelikult, et need üritused näevadki nii välja seal ja seal on natuke kõik natuke peenem kui võib-olla Eestis, et Eestis nagu, kui näiteks õlle laudses süüakse siin võib-olla mingeid ube ja praetud leibu ja keegi ei tea täpselt, kus see komme on tulnud, aga kunagine talupoisid tegelikult tegid neid organisatsioone ennem teist maailmasõda aga lähed Riiga, siis seal on kõik nagu peene, seal pannakse laua peale seksi naine või on seal lihtsalt peened salatid ja kõik on nagu kuidagi hulga peenem, isegi värvid on teistsugused. Kui vaadata eesti korporatsioonid värve, siis siin praktiliselt kuldset värvi väga vähe siis ta naistekorporatsioon, flip. Nojah, nende ükskõik, kas lipud ei tekkinud? Riias on peaaegu üle ühe, seal on, kõik on jookseb nagu kuld sisse ja noh, ta on ikka ikka metropol nagu, või et selles mõttes ta mulle pakkus huvi ja pakuks ka huvi, noh, selles mõttes nagu vaadata, et kuidas seal siis ka praegu nagu seal on need tingimused delt nagu oluliselt. Kuidas ma ütlen nagu kontrastsemalt või et Riia annab kontrastide linn ikka seal ei ole niisugust tohutut heaolu ja päris võib-olla nagu ma ütlen ka, et seal üks, üks pikk tänav jookseb getost, kuni siis üüber kallite majadeni on ja needsamad inimesed käivad samal tänaval, onju et seal on kõik nagu kõik on kuidagi selline kontrast, sellepärast mulle see Riia nagu teema, nagu oli lähedane. Praktiline põhjus ka, et mul üks sõber võttis ukrainlanna naise ja kolis riig, elame, ja siis mul tekkis riigikogulane staap nagu, sain nagu läksin parema meelega kui Tallinnasse, kuna piletid olid ka Pärnust väga odavad. Ja tegelikult Viljandimaa tõmbekeskus ongi olnud alati tegelikult Riia. Ja see on tõesti tõsi, ma kunagi ostsin ühe puhvetkapi omav külast ja siis, kui ma sinna läksin sinna majja, siis tuli välja, et seal oli ka väga palju muud mööblit ja see kõik oli tegelikult Riiast toodud nõu, et seal on tõesti isegi isegi nagu Riiast mööblit toodud või noh, kas Riiast, aga Lätis selles mõttes head. Et see piir on nagu seal Viljandimaal ikkagi nagu väga, väga väga nagu lähedal. Jätkame jutuajamist Paavo Matziniga, seesama teema, mis ütlesid, et vaimsed varem, et see on tegelikult selle, selles samas raamatus sinine kaardivägi ka seal sees. Põhimõtteliselt toimub selles linnas mingisugune kummaline orgia, tapmine ja põletamine ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis on tõesti mingid korporandid, mingid kirjanikud, mõni eestlane, Lätlasi, et mida sa selle vaimsete varemete all silmas pead. No see oli ikka niisugune kaasaja ühiskond nagu et me oleme võib-olla nagu väga. No ma ei taha nüüd öelda seda, et mina elan nagu mingit väga eeskujulikku elu või midagi sellist või ma kuidagi erinev nagu ümbritsevast. Ei, ei, absoluutselt mitte. On küll, jah, ta ikkagi vaata, siia tullakse, siis pannakse korralikult riidesse, selles mõttes, et ja miks selles mõttes, kui ka taluinimene võib ka tuua, kus, kus see kirjas on, et ei tohi nagu. Muidugi lihtsalt vaatasid, kuigi ma arvan, et see jah, on, on ka märka märki varemetest on ja sinu raamatus absoluutselt kindlasti kindlasti. Aga noh, selles mõttes küll, et, et noh, kui vaadata nagu näiteks neid näiteid nagu igalt poolt tuua või, või näiteks ma mäletan, evolo näide vist on, ta räägib nagu isas perekonnas on ju et tänapäeva ühiskonnas ainult nagu rahamasinaid ja siis ma arvan, et enamus tunneb ennast sellena vara on ja enamus isasid on ja kui neile öeldakse rahamasinad, onju. Aga et ta peaks olema hoopis võib-olla mingi mingi selline suveräänne patroon on ja kes seal asju juhib, on ju. Aga noh, selles mõttes küll, et mul on oluline, aga niisugune talumaailm ikka, et ega ma nüüd nagu nagu ma olen küll kasvanud nagu Tallinnas ja olen sündinud nõmmel. Aga aga, aga ma kõiki julgustaks küll minema nagu maale, et selles mõttes siin vahest võib ka lugeda neid artikleid, et maal on elu raske ja ei saa hakkama ja tegelikult ma arvan, see, kes saab nagu linnas hakkama, saab maal hakkama, et see nii et see talu on nagu hästi niuke, talu on puhas ministeerium. No aga mis sa teed, kas sa peadki talu siis või kust sa raha saad? Ei, ma ei teinud absoluutselt kõik enam aega, maal peab nagu kõike tegema. Et olid mingid väga head ajad, kui ma näiteks tegin ajakirjale Playboy näiteks kirjutasin raamatuarvustusi, see oli mu lemmik töö. Et modellisin tallu raamatut ja kirjutasin nendest selliseid lühikokkuvõtteid näiteks ja aga ma loen ka loenguid ja head jaa, absoluutselt kõigega maale, noh niimoodi ei saanud seal seal väga valida, nii et mida sa teed on ja ja mõnikord on ka Kultuurkapital aidanud ja ja noh, parem on, kui maal on selline rikas naine, on ju, ikka sõidad, on küll, ma arvan küll jah. Et, et on, võib, võib, võib niimoodi öelda. Aga ei noh, selles mõttes, et maaelu kasvatati kesiseid asju ise. Et noh, see niuke muide muidugi need talud ei ole enam need, mis nad vanasti olid, et meie kandis näiteks öeldi enne teist maailmasõda seal, et kui on alla 100 hektari seal väiketaluna ja näiteks Harjumaal või kuskil öeldi, et kui on üle 25 hektari, siis on suurtaluna. Aga noh, ma kunagi lugesin mingi maamõõtja mälestusi kes oli kuskil Viljandimaal käimas, mõõtis maad ja õhtul jõudis mingi talu juurde, mõtlesin, et küsib vett ja leiba ja et kas saaks kuskile kuuri ennast pikali visata. Lähenes nagu aknale, piilus sisse ja vaatas, et seal on nagu nägi sellist pilti, et kaks nagu smoking itega meestreid, kes tegid, tõmbasid sigareid, mängis grammofonina ja nad vaatasid seda akvaariumi, kus ujusid kalad. Ja siis ta sai aru, et pole mõtet nagu vett ja leiba. Pole mõtet küsida. Et, et noh, see oli siuke tõukas kant kunagi, nagu see Viljandimaaga nutta ikkagi küüditati täitsa tühjaks, et seal külades neid vanu elanikke praktiliselt ei ole. Seal endal ei ole selle Viljandi või selle, selle talukohaga, kus sa praegu elad esivanemate pidi ajalugu või, või mingit suguvõsa liini. Ei ole jah, et ma lihtsalt ühel hetkel ma olin Tallinnas nagu ka töötasin Estonian Business kuulis ühel hetkel, kui ma 10 aastat seal olin olnud ühe koha peal, ma olen nagu väga lojaalne inimene. Lihtsalt nagu tekkis tunne, et nüüd on vaja maale minna. Ja siis ma käisin läbi mingi 40 talu, umbes. Vaatasin neid, jaa, jaa. Ja see on ka täielik müsteerium, et selles mõttes, et kui ma jõudsin sinna vahe taluvuseni, Swardi külaan. Kui ma sinna jõudsin ja õue peale jõudsin, siis ma sain aru, et see on seenevad. Ongi täiesti seletamatu, et, et selles mõttes, et miks just või, aga ütleme nii, et noh, see oli ka selline väga lõbus, väga lõbus rännak ja, ja väga-väga huvitavaid inimesi kohtasin seal talusid vaadates ja ja noh, näiteks kuulsin ka hämmastavaid lugusid, sellest talunimed on tavaliselt hästi tähenduslikud. Et oli üks talu, mille nimi oli kört pärtli. Ja, ja kui ma uurisin, siis mulle tundus, et see, see ilmselt kevadel nagu vee all vähemalt ühe küljega, siis pärast keegi sosistas mulle kuskil külatee peal, et selle talu õige nimetus tegelikult on näru muru aga läru, murunäru muru, Jahal aga, aga et maaklerid panid talle nimeks Kärt pärtli, et oleks parem müüa lõbusaid lugusid, noh seal ikkagi ikkagi kohtab, aga, aga muidugi noh, see Viljandi ma ei ole nagu Võrumaa või ta ei ole nii metsik ja ja võib-olla inimesed ei ole nii kontaktsed ka. Et ta on selline, kuidas ma ütlen kultuursem kuidagi või? Vale sõna. Aga selline normaalsem vä? Jah, ta ei ole nii metsik, et seal päris nagu ütleme, mingi nuga saapasääres ringi ei käida ja päris päris seto märk nagu ei olegi. Et selles mõttes ta on ikka niisugune kui isegi isegi ülikooliosakonda Viljandisse. Aga see, nagu ma ütlesin, on sind muutnud ka mingisugust mõtlemist, see maale kolimine või pole seal mingit vahet? No eks ta on pannud mind võtma jõuangi ringiga tagasi näiteks ka väärtustama seda maja, siin on ju seda korporatsiooni maja, et siis noh, ega, ega seal ju väga sul mingeid tuttavaid ja kõiki ei ole, nii et et kõik need sidemed ikkagi nagu katkevad. Kui sa sinna lähedane, siis oledki üksinda sellise loodusega nagu seal vaatan, loodust hakkab märkama. See on küll, et sul on mujal jälginud ka, sa jälgib kogu aeg näis temperatuur ja seal peavad olema korralikud jalanõud korralikud kindad, taskulamp, nuga. Kõik sellised asjad peavad seal olema tegelikult, et et mida, te väga kummaline jah, et ma ei usu, et väga paljud inimesed käivad ringi neile nuga taskus, aga minul näiteks on alati nagu klaasipurustaja nuga näiteks oma taskus, kui muidu oleks vaja, väga pole läinud, aga mis sind loosi purustada, lugu asen sellise otsaga, millega saab klaasi purustada, kui on vaja? Ei, ma ei tea, milleks seda vaja. Aga mine tea, võib-olla läheb vajama. Ise sa oledki see mees, kellel nuga taskus külas? No või võib-olla tõesti, jah, võib-olla tõesti. Kuule, aga sellest korporatsioonist ma ütlen ausalt, ma ei ole kunagi aru saanud, ei kuulu korporatsioone ja. Ma ei taha kuhugi korporatsiooni kuuluda ka. Ma kujutan ette, et eks sa oled ka sedasama juttu, mis ma seal ei ole praegu räägin palju kuulnud, et noh, et mis, mis selle korporatsiooni mõte üldse on, et tulete siia kokku, joote õlut ja, ja mingisugused rebased, keda alandatakse ja siis pärast vaadatakse ja ühesõnaga kuidagi kuidagi mõttetu tundub see nagu, et mis, mis vaimses siin ikka olla saab või mis asja siin aetakse või mis selle mõte, nagu on. No ma ei, ma ma nii kriitiline nagu ei oleks, et. Ma arvan seda, et need asjad ongi nagu oluliselt nagu sõna sõnastamatule. Kuna igalühel on ka, kes näiteks kuulub mingisse organisatsiooni, ükskõik kuhu siis on ja kas korporatsiooni või kuhugi mujale. Et need isiklikud kogemused, ütleme, igasugused näiteks ärkamised ja mul on näiteks niukseid lemmik, kohtume pärast näidata. Üks niisugune, eks nahkdiivanile. Ma kunagi ärkasin seal suvel ja oli võrdlemisi segases seisus ja vaatasin üles, üleval on fotomees, kes ärkab. Ma võin pärast saadet seal aastaaru, aga see kahekümnendatel tähendada samas toas ja ütleme, on sama segases seisus mingite villaste sokkidega vaatab mõistmatu kombel ringi, onju et igalühel on, vaata igasuguseid organisatsioonid ongi see asi, et kui inimesed räägivad ka, et mis see saladus on, et räägi-räägi-räägi, meile saladus suuri sõnu saladusest siis tegelikult need on nagu saladus, ongi need isiklikud kogemused mis sul nagu on, need ei ole nagu konverteeritud või need ei ole nagu teistele teiste jaoks, need ei tähenda midagi. Sellised hetked, onju, aga need on, need on mingid sellised olulised hetked, onju. No see on umbes nagu niimoodi, et, et lähed mingisse võõrasse linna, räägid, et näed, siin polegi nagu midagi, et mis te siin linnas üldse elata, et aga see ongi täpselt see, et kui sul endal mingisugune side puudub kontakti või mingit isiklikku kogemust ei ole, et siis, või noh, ma ei tea, sõpru selles linnas või tuttavat kohvikut või siis Polegi nagu seal miskit või et no võib-olla see on ikkagi nagu mingi selline asi, et, et me otsime igalt poolt nagu ise kõik meenutaks meile neid ennast. Saladus on nagu väga isiklike fotode teistele ei ütle midagi. Vot see ongi see saladus, võib-olla mul tuleb meelde, kuidas kadunud Haljand Udame ikka ütles, et et tõde on süsteemide vahel tema dünamo, et et ükskõik, kus sa kuulud nagu organisatsiooni või kuhugi või mis rida, sa nagu ajad elus, et, et kõik need organisatsioonid nagu ühel hetkel kuidagi lubjastuvad vä või noh, nagu kivinevad või ja selle pärast on oluline näiteks kuuluda võib olla mitmesse mingisse organisatsiooni või kuhugi ja see, see tõde nagu välgatab seal vahel on ju, et ta on ikkagi niisugune, et see tõde on ikkagi, on ebatavaline, tema ikkagi tuleb kuskilt Tanja või see ongi see müsteerium. Ega sa võid seda korporatsiooniga võtta, ma arvan, et neid siin korporant kuulavad, mõtlevad Smatsin jälle. Tuli maalt, jõi kasti õlut ära ja nüüd räägib raadios mingeid rumalusi. On ju. Et, et selles mõttes, et et ega, ega seda võib võtta ka täiesti nagu klubilist liikumist, onju noh, minu minu taust ja haridus ja kõik on selline. Mina vaatan teda kui sellist organisatsiooni, mis tegeleb nagu ministeeriumitega teatab mingi vennaskonna niisugune väga puhas ja ta on hästi siuksed tugeva jõuga, kuna tal kogu aeg tuleb, vaata liikmeid juurde, aga see on siuke igavese nooruse ma ütleks, ülistamine või mis, noh, siia linna tegelikult Tartusse sobib ja see linn ongi nagu selline igavese nooruse või mingi ringkäigu või noh, seda on raske nagu raske nagu sõnastada, aga see on just see linn tegelikult võib-olla see korporatsioon kuskile mujale linna väga ei sobigi. Riisa tundub. No ma ei tea, Riias nad on ka väga tugevad on ju ikkagi, et neid on väga palju. Aga Riia, noh, niuke ka kuidagi võib-olla kuidagi ohtlikum või kuidagi mulle tundub nagu ohtlikuma nagu suur linn ikka jah, näiteks kui seal minnakse ka paraadile mingite lippude asjadega, tihti tellitakse politsei valve näiteks isegi kaasa. Noh, ta on ikkagi selline teistsugune linna vä. Et, aga samas mõtlen seal toas kontrastid nagu hästi esile on ju, et kui ma nagu raamatu hakkasin kirjutama, siis ma sain ka aru, et, et siin noh, siin kui paneks Eesti keskkonda kõik seal. Et see oleks nagu päris see oli, et seal on ikkagi mingid inimesed, kes nagu on palju kriitilisemates seisudes ja käituvad, võib olla palju õilsamalt vä mitte mitte see, et mulle nii kangelastest tead, kirjutatakse kangelastest räägiks, onju. Aga, aga just see igapäevane ütleme niimoodi igapäevase rutiini nagu talumine vangi talaslikkuseni väga rasketes mingites oludes, noh näiteks nagu lätlased ikkagi on olnud, on ju? Kuidagi mulle tundub, niuksed maagilised annab, tegelikult on nagu väga rahvuslikud on ju. Et kui seal on näiteks 18. novembril vabariigi aastapäev, siis on kogu linn on täis inimesi, kellel kõigil on nagu need lipud rinnas. Et selles mõttes näiteks kui eestlased ei ole pooltki nii rahvuslikud kui on kui on lätlased. Muidugi see on muidugi niisugune huvitav, et selles mõttes mina nagu sul mul siin Läti nagu kuidagi väga sümpatiseerib, mulle tundub, et see on jäänud kuidagi unarusse või võib-olla ta nüüd on kuidagi muutuma seal nagu olulisemaks või sellest räägitakse nagu rohkem. Nüüd tuli see euro säärane. Aga põhimõtteliselt noh, kui kellegi käest küsida kaasajal Lätis on praegu, siis ma arvan, enamus ütleb mingid littid, latid on naine keegi ütle võib-olla, et euronen. Et selles mõttes ta on nii lähedal ta nii nagu uhke huvitav kogu see ka Riia näiteks. Ja samas samas nagu mulle tundub, nagu, justkui temaga nii väga ei tegelemine. Liivia viitalia, kes seal on, kes on kirjutanud ja tõlkinud ja tohutut tööd teinud, tegelikult on ju. Aga ega, ega seda nagu väga ei, ei kuidagi ei nähtav peaks palju rohkem väärtustama. Paavo Matsin, ütle selles sinuga raamatus sinine kaardivägi. Inimesed, kes ei ole seda. Loogiline realism või ma ei tea, kuidas sa ise seda nimetada ka, et et see on tõesti paar inimest, kes ongi väga segastel aegadel Lätis Riias nagu tegutsevad ja täpselt isegi ei saa väga täpselt aru, mida nad ajavad, aga nad justkui nagu valvaks korda või, või neil on mingisugune nagu missioon. Et mis nad teevad seal. Noh, nad on, ongi nagu sellised võtab, ma ei taha nüüd mingit ühest interpretatsioon, põhimõtteliselt ma ei tahaks nagu online. Aga noh, eks eks nad on, on, on nagu natuke jah, niuksed, vana kooli inimesed või kas nad ei ole mingid nagu pühakud on jah, vat see on oluline nagu aru saada, onju. Et nad on ikkagi nagu sellise ta näiteks professor vainu asja ja kes seal on, on nagu selline vägagi lihtne mees on ja kes seal elab kuskil getos on ju ja, ja igal võimalusel, kui ta satub kuskile kohvikusse, baari tellib kõige kallimat õllešampanjat nimega teos, milleks on siin, Tartus on müügil. See maksab vist mingisugune. Ma arvan, mingi paarkümmend euro eest. Aga see on täiesti olemas, maitsev jõledalt nagu oleks kõige odavam õllest õlle sisse pandud mingisugune gaseeritud õhk. Aga, aga ei, absoluutselt jah, et selles mõttes nad ei ole nagu mingid suured kangelased või sellised. Aga nad on inimesed, kes ütleme, keerulises olukorras nad ei, nad ei hülga oma mingeid väärtusi või. Võib-olla ütleks niimoodi, nagu. Loomulikult, nad on täpselt samasugused inimesed nagu söö ära, kelle pilt seal on, kes ärkab hommikul, villased sokid, seda ei saa aru, kus ta on ju. Noh jah, et mis kellegi lisaks on, mingi kangelane on jah, noh. Keeruline, keeruline öelda. Muidugi niimoodi on raske, et ei, see on vale ka, et ei tohi anda, nagu, et öelda, et see on see või. See ongi mõtet. Et peab, peabki jääma. Ma arvan, niukseks palju interpretatsiooni, nagu see on nagu oluline. Ja no muidugi, mis on selle raamatu puhul huvitav, on see aeg, mis seal on, mulle tundub, et et see on nagu selline aeg, mis on nagu erinevatest aegadest kuidagi läbi imbunud kas või mingite detailide mõttes, et seal on mingid atribuudid, mis viitavad meie tänasele päevale mobiiltelefonid, mingid sellised asjad ja siis justkui mingid 100 aastat tagasi pärit ajast asjad, mis on kasutusel nad kuidagi. See aeg tundub nagu nagu noh, et kõik ajad on korraga paralleelselt olemas. Aga kui kas või siinsamas ruumis nagu ringi vaadata, siis need ajad on kaskini olemas, tegelikult on ju. Siin ma olekski nagu 100 aastat tagasi vist oli minu makk, mis salvestab, on nagu kaasast. Absoluutselt jah, et, et ma, ma pean ütlema seda küll, et tegelikult noh, kuna minu erihuvi on nagu mingi okultismi esoteerilises, ma pean ütlema seda, et aega kui sellist ei ole olemas, tähendab seda teab näiteks igaüks, kes on kunagi taro kaartidega ennustada. Kaardid ei näita kunagi aega. Nad ei suuda näidata, näiteks kui ennustatakse kellelegi, mis saab, on üks selline ennustamine, nagu mille nimel narr võetakse suure orkaani pildikaardid, ütleme ja norran segatakse ära, pannakse ritta ja vaadatakse, mis saab Norrist vasakule. On minevik ja mis Norris paremal on, tulevik on ju kaardid kunagi ütle seda, ütleme, kui jääb paremale viis kaarti näiteks on ju siis nad ei ütle kunagi seda, see võib olla ükspäev kõik need sündmused, need sümbolid, mida seal on, nad võivad olla üks päev, aga nad võivad olla kogu elu lõpuni. Et kaardid kunagi ei suuda öelda. Aeg aega ei ole olemas, küll annab olemas ruum, kaardid tajuvad näiteks ruumi muudatusi, eks kaardipakiga ei tohiks sõita näiteks muidu Tallinnast Tartusse või see pakk on tükiks ajaks nagu ennustamisvõimet, ütleme niimoodi. Ja tajuvad nagu ruumi muudatusi. Et kaarte näiteks peab hoidma musta siidi sees ja niukseid, palju vanu, palju vanu niukseid reegleid, et ma maitset tegelenud kaartidega näiteks kaartide puhul on tõesti see, see on, see on niimoodi. Et ruum on aega ei ole. Ja ma arvan, et ilmselt nii ongi. Aga mis ajast selle okultismi ka tegelema oled hakanud, et noh, ma tean, et sa oled õppinud bioloogiat mingis mõttes nagu ma ei tea, kas just päris vastukäivad nagu alad või, või teemad. Heinata, tegelikult ei ole vastukäivat, mina õppisin nagu usudesse instituudis ja mul olid enamus kõik kursuse lõputööd olid kõik nagu sellises võrdlevat usundiloost ja mul lõputöö oligi minu juhendaja Ringo ringvee ja mul oli seal keemiast nagu et tol ajal tehti juba kaitsti niukseid õhkaks kuidagi vabamaks on ju seal kahe tuhandete alguses, et kaitsta just töid näiteks luule, Viilmast ja igast naljakaid töid kaitsti aga, aga et selles mõttes ei, seal ei ole nagu tegelikult sellest minu jaoks on, nagu seda vastuolu nagu ikkagi ei ole. Ja noh, siis mind hakkaski kuskil huvitavam arvamus. Aga nüüd ma pean Äravis sisse laskma, keegi tuli. Korporatsioone. Jätkame jutuajamist Paavo Matziniga. Nii, ühesõnaga nüüd sa lasid enda korporatsiooni venna aru uksest sisse, noh, ei tahtnud, et ta külmetab väljas. Ma vaatasin, härral oli ka väga huvitav sall, sall oli lipuvärvidega seal midagi uut. Korporatsiooni lipu? Jah, absoluutselt väga uhke. Aga vaatan, et siin on need rapiirid seina peal, et nendega kunagi mõõgeldudki veheldud või kuidas öeldakse nende kohta torgatud 11. Ja ei seda või tehakse seda praegu ikka tehakse, harjutatakse täiesti ja, ja kui meil oli sinise kaardiväe Tallinna esitlus, siis ma palusingi käsid kolm venda, Tallinna konvendist meie korporatsioonis, kes näitasid siis sellist noh, kuidas nimetada seda mingi mensuur või mõõgavõitlus, ütleme selliste need on niisugused spetsiaalselt näo näokatted ja käekatted ja kõik kõik kõik asjaga. Et noh, mingi mingi selline element peab ka juures olema, muidu läheb niukseks, ei olegi nagu vahet, kas oled kuskil pubis või seal on ka niuksed nahkdiivanid ja kuskil inglise pubiseks jaheda, aga siin ikkagi selline mingi mingisugune eksistentsiaalne küsimus peab kogu aeg üleval olema. Mäletan, Riias nägin mingeid saksa ära, siis nendel olid ikkagi niuksed, võimsad, näohaavad veel ja siiamaani täiesti nagu. Piiridega siis absoluutselt mitte jah, et selles mõttes, et see maailm ikkagi täiesti olemas tähendab. Ja hoiame oma mingeid väärtused. Mis mõttes ühel hetkel hakatakse torkima? Ei, ei, see on ikka kuulub nagu kasvatuse juurde, nagu seal on ju, et siin õpetatakse nagu välja, onju. Eks on seotud niux aumeestega ka, onju. Et sa suudad selles süsteemis oma au kaitsta, näitakse. Või kellegi kutse duellile näiteks midagi sellist, onju, aga noh, ta kuulub nagu selle kasvatuse juurde. See on küllaltki küllaltki keeruline, spetsiifiline on see võitlus, et see ei ole päris selline nagu filmides võib näha kus nagu vehitakse edasi-tagasi, et seal on mingid väga spetsiifilised löögid, on ju sihuke. Aga sellest teab küllalt palju, ma arvan, see eesti kirjanik Tiit Aleksejev, toon Sakkolast minu meelest absoluutselt, ma arvan, oleks õige mees sellest rääkima, mitte mina. Mina olen ikka niuke niukene, lihtlihtsam tüüp. Et Sakala on ikka, jah, ma arvan, siuke lipulaarsusest. Räägiks veel edasi sellest ikkagi sellest bioloogiast sellest okultismi, st et et kus see huvis on tekkinud selle, mingisuguse ennustamise või, või sellise kummalise asja vastu. Ei, aga no see huvi on ikkagi selles mõttes täiesti ühene, et et inimesi võib jagada nagu kaheks, et on inimesed, kes on nagu näinud, et need asjad toimivad ja siis on inimesed, kes võib-olla ei ole näinud ja nad eitavad kuidagi. Aga, ja kui sa näiteks 10 kuuga näiteks kaarte, laadeni, mina, mina kasvatan Crowley pakina, eks siukseid, võib-olla kurja kuulutama vingemaid, niukseid, kaardipakke, neid on tuhandeid erinevaid, on ju kõige levinum Ryder vait nagu aga, aga selles mõttes, et kui sa nagu näed seda, et kaardid nagu noh, ma ei oska öelda, räägivad või näitavad ennast või sa saad, sa saad näiteks paned kaarte, tuleb ainuvõimalik kaart nagu. Et siis sa jääd nagu aitan ja sa saad aru, et need asjad on nagu olemas on ja ja noh, ega, ega kõrvalt kellelegi nagu seda ei, ei otseselt nagu ei seleta, on ju muidugi näiteks mara, et see mu suur lemmik, see evola suhtuks sellesse küllaltki halvasti, et selles mõttes eriti vanades, seda ma arvan küll jah, mõnes mõttes kuigi kaardiku loetuseks Euroopa müstika juurde, et ta on nagu hästi oluline. Et nad ilmuvad välja kuskilt vist 16 sajand, aga eks nad kuskile Egiptusesse tagasi lähevad nagu kõik asjad lähevad enam-vähem Egiptusse tagasi. Aga, aga tänapäeval ta kuulub pigem jah, kuidagi seal New Šveitsi hulk aine kuskil müüakse seal kummalises poes, kuskil loitsukeldris on ja võib-olla neid taro kaarte aga seal alati peab nagu vaatama ka New eitsi puhul, et alla pannakse igasuguseid nähtusi, osad nendest on väga vanad ja väärikad, pannakse nagu sinna ütleme, igasuguste auratransformatsiooni kõrval naine, et see ei ole päris see, et seadus peab alati vaatama, millega tegelikult tegu. Et see taro on nagu väga-väga vana ja väga-väga väärikas süsteem. Et minul on näiteks küll, jah, olulistel hetkedel malati alati panen kaarte ja, ja. Et sa teed mingisuguseid otsuseid läbi noh, selles, mis, mida sa näed läbi nende kaartidega? Mitte mitte ainult mina, ma tean, ma tean vähemalt ühte, ühe panga personali inimest, kes teeb selliseid otsuseid ja ma tean päris mitut majandusinimeste ühte ehitusettevõtjad, kes teeb otsuseid kaartide abil ja tähendab mittekaardid ei otsast. Aga sa kontrollid nagu. Ja kuidagi vaatad üle. Ja väga palju neid niikuinii panna ei saa, sest kaartidega on selline süsteem, et kui sa küsid ühte sama küsimust, siis kaardid vastavad, vastavad pealtnäha justkui erinevate, tegelikult nad lähevad vastustega üha sügavamale, aga seda inimene, kes paneb, ei pruugi enam suuta nagu lahti lugeda. Kaardid lähevad nagu üha sügavamale, üha üksikasjalikumaks. Tavaline inimene ei suuda seda nagu nagu jälitada selle pärast, nagu kaarti ei saa panna, ütleme niimoodi, et sa pead nüüd iga päev, et küsikastes armastab või armastavad jälle kaardile, nii et see on nagu mõttetu. Et saad, sa ei loe nagu midagi välja, et need kaardid on ikkagi selline asi, mis on põhiliselt kuskil riiuli peal üleval, mustast siidist ja neid võetakse vahest harva välja ikka olulisel hetkel nagu. Ja noh, mina pean tõesti mingites vanades reeglites kinni näiteks reegel, et et keha peab olema kaetud üleni. Sihuke vana uskumine, mida tänapäeval enamus kaardipanijaid ei pea kinni sellest aga mina pean sellest kinni ja see põhjendus on see, et juhul kui sul on mingi jäse paljastatud siis sa jääd sellest ilma kuna, et jõud on nii võimsad, millega sa suhtled, sa pean sellistes vanades traditsioonides küllaltki nagu kinni. Sa oled mingil hetkel tegelenud riba raamatutega ka et kas ja need need viimased, need raamatud on nad siis nagu põhimõtteliselt sellised väikesed ribad, mis on kokku köidetud ja siis mingid täiesti kummalisi ja erinevaid tekste on seal peal trükitud kunagi üheksakümnendatel Nad ilmusid mingite aegade tagant jälle noh, kindlasti laiem lugejaskond, ei teagi sellest midagi, aga et teil oli üks rühmitus, et ütled, et mis sellest nendest riba raamatutest on saanud või sellest sellest rühmitusest. Sest olin ju N-ö 14? Ei, tõesti, rühmitus on ärganud üles ja ja kohe mõne nädala pärast tuleb kon kumus üks selline Kiva poolt kureeritud projekt, olematute raamatute antoloogia ilmub, kus ilmub ka neli testi, nüüd tähendab teos, mille mina kirjutasin, selle nimi on professor Moriarty igavene kukkumine. Ja, ja kus on jälle järjekordselt kujundajaks Mait Laas, nii et selles mõttes 14 nüüd nagu on, on jälle nagu tegutsemas. Aga siin tegelikult see kuulub tegelikult noh, minu nende huvid alla, et ega, ega selle avangard on ka nagu selline metafüüsika või ministeerium, seal leidub piiridele liikumine väga lihtsalt öelda, et selles mõttes näiteks mul on alati olnud väga hea läbisaamine Skiiva vähe. Ma saan nagu aru, mida nemad teevad. Et ütleme niimoodi, et see noh, see on ka metafüüsika, avangard on alati nagu mingi kuju nagu metafüüsika, et, et sellepärast mul see avangard, kirjandus on ka nagu oluline olnud või noh, näiteks see raamat, mis nüüd tuleb, seal on seal on ka ainus raamat koosneb nagu fotodest kus tšellokontserdi doktor Moriarty kukuvad kosest alla ja teksti on väga vähe. On ju Dannyga seisundi raamatuid, et kohati on nagu hea teha niuksed täiesti kontseptuaalsed teosed, et kui selline võimalus antakse, siis noh, ma olen alati nagu valmis neid tegema. Kuigi, kuigi noh, ma mingi põhiliin on läinud ikkagi nüüd nagu siukse jutustav proosa jah, absoluutselt jah, et, et kuna kunagi sellise rida, aga nagu päris läbi käidud või et neid riba raamatud või küllalt palju ja nad olid niuksed, dünaamilised ja muutusid kaantega ja igasuguseid ilma ja et see, see tee nagu noh, ühel hetkel ütleme niimoodi jõudis nagu mingi musta ruudune või valge ruudune, nii et neid pole mõtet rohkem teha tollel tollel hetkel nagu aga mis ei tähenda, et, et neid jälle nüüd ei võiks teha, sest kui ma vaatan näiteks ka mingit, ütleme, aja ajakirjanike värske rõhk või midagi sellist segases avangard-seid, vaata noored ei kirjutanud avangardi. Või ma ei tea, mina, mina seda nagu ei näe, et kõik ikkagi teevad nagu selliseid üritavad teha mingeid nagu klassikalisi või sotsiaalseid tekste või. Aga kas on olemas mingisugune paljutõotav noor ma tea poeet, kes teeks videleks mingit ainult graafilist luulet või või mingeid mingeid avangardi, sest ei ole veel seda, et seal on mingi liin, mis nagu noh üheksakümnendatel oli minu arust nagu küllaltki nagu tavaline, et, et mida, nagu ma praegu nagu ei näe ja noh, selles mõttes Et need teosed on huvitav jah, tähendab ega ma hakkasin ka mõtlema, et kas ma tean nagu mingit sellist eriti jah, ma 100 protsenti ei julgegi ja öelda, et ma ei pruugi kõigega kursis olla, aga aga tegelikult vist ongi nii jah, et ei ole sellist avangardtekste, et nad noh, need, kes ongi paha, torkavad, ongi Erkki Luuk, kes on juba vana mees. Nojah, luuk on juba, ütleme ikkagi klassikaline mõnes mõttes, aga, aga see on just nagu sihuke vabaduse asjad, neist kuni 90 üheksandad tegime, et siis nagu, et sa ei allu mingitele toimetajatele. Et see on nagu seal oluline see vabaduse tunne. Et ja noh, mõnes mõttes ma tegelikult ka ikkagi nende raamatutega seda liini nagu kuidagi jätkan näiteks ka isegi süzee või ükskõik või see maailm, mida kujutas kasvõi näiteks korporantide moel. Mulle tundub, et praegu võib-olla ongi just mingi konservatiivsus on avangarnama olla, parun on näiteks väga avangardi minu arvates aga mitte olla anarhiste. Et noh, selles mõttes, et, et mis see, mis see avangard või mis, mis see piiridele püüdmine parajasti on, et see on ikkagi ajas nagu muutuvania ja mina näiteks sõna avangard nagu ei karda, osad ütlevad, et seda ei ole enam ja nii edasi, aga ei ole päris nii, et et ja ma arvan, ta käib küll niuke, avangardi kerinavad mingeid asju, vaata, tehakse ära, sa ei saa neid nagu uuesti teha olematut jaamid musta ruutu, valget ruutu, onju, aga siis jäneseaeg läheb nagu edasi, siis minu arust nagu jälle teha. Aga mulle tundub, et praegu just Lodguma siin ruumis ikka istun, siin on klaaslagi, on neli pool meetrit, sinna on ju väga kõrgele, et, et mulle tundub, et päeva just nagu avangard, nestuse siin ruumist mitte võib-olla kuskil seal Genklubis näiteks. Mis asi see siis on, on see nagu see on täiesti nagu seisukoht mingisuguse peavoolu vastu või, või mis on Siinses kaardiväes on ka üks selline koht, et need kott püksikas Riias üles tõusevad, nad nagu hävitavad ühe hävitavad mingid ateljeed, mis asuvad kuskilt geto piirkonda nagu kultuuritehasesse, nagu et ma sain aru, et on oluline, et et on nagu sellised kohad, kus noored saavad teha mida iganes ja ja, ja ka kunsti või teatrit või ükskõik mida võib pidutseda. Aga alati peab vaatama seda ka, et, et kas see, kas see, kas seal keskkonnas tuleb ka midagi sellist, mis nagu nüüd jääb nagu et võib-olla peakski keegiga tegema kuskil barokklossis mingeid asju. Et ma ei tea, kas see on nagu väga jääb, mis seal tehakse või noh, mis, mis seal üldse muidugi jäävaniale suured küsimused, aga noh, näiteks seal sinises karjas ma natuke nagu tegeleda sellega, et et ega ma ise ka nüüd teeme, saate ära, ma võib-olla lähen, käin klubis hea koht, seal on hästi taine vaba olla, onju. Aga noh, ütleme barokkloss. Et ega nad on mõlemad vajalikud ja need ei saa kalduda nagu äärmusesse nagu ainult mingi mingisugune ütleme, ebaesteetiline tehasehoone on ju, et seal ei saa kõiki asju nagu teha. Mulle tundub nagu, et on asju, mida seal ei saa lihtsalt teha. No mulle tundub niimoodi, et seal võib-olla saab teha mingi protsessi nagu asju, kus on nagu protsess, oluline võib olla. Aga kas seal nagu ka tulemastama? No ma ei tea, võib-olla ma muidugi, ma olen 155 pluss enam-vähem. Tead juba lugestuna tehtud. Aga see on nagu hästi huvitav, räägid enda riba raamatutest, mis on nagu täiesti avangard või, aga noh, et, et kui seal kenklubi, mis on nagu täiesti nagu selles suhtes ka võib öelda, avangard, et sa seda ei tunnusta. Ei, no ikka tunnustame meie, no mis mõttes ei tunnusta, ega nüüd ütlesid, et tulemust ei ole. Eks ikka seal mingit tulemust on, aga ma lihtsalt tahan öelda seda, et, et on, on kindlasti vaja ka mingeid Kadrioru lossi, mina arvan, et see peabki olema saama ja et, et ma arvan, et võib-olla avangard ongi nagu praegu barokk klassinova. Vot see, noh, see on selline lihtne mõttena. Ma hakkasin mõtlema veel selle selle suure toa peale, et kogu selle maja korporatsiooni maja peale hästi suur tõesti, aga et täna on hästi külm ilm ka väljas on selle talve kõige külmem ilm 13 kraadi. Ja et seda peab kütma, et kust te nagu enda ülevalpidamiseks raha saata, et kas teil on mingisugused liikmemaksud? Kui absoluutselt liikmemaksu suurust öelda, aga see ei ole nagu väike et see liikmemaks on täiesti olemas ja et ikkagi nagu vilistlased ja tegevliikmed peavad üleval rebastele, on enamus asjad tasuta. Et selles mõttes ta on jah, niuke päris. Ütleme ja liikmemaks on oluliselt suurem kui Kirjanike Liidu näiteks selle eest, et seal vist on seitse eurot ja ja siis oi, kuidas seal oli, siis tehakse erandeid. Palju, aga siin nagu jahisaan aru, et et ilmselt on seda ikka kellelegi vananeva. Et on peetud nagu oluliseks, kuna hoida seda Tänane ahjualune käis külas Paavo Matzini. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.