Kaks nädalat tagasi siin vikerraadios kõneldes viitasin ühele uuringukeskus Faktum poolt juuni alguses läbi viidud küsitlusele mille põhjal toetas ühiskondliku leppe sõlmimist kaks kolmandikku Eesti elanikest. Tookord jäime selle üksiku sotsiaalses akti interpreteerimise jänni, sest me ei tea ju, mida avalik arvamus oma hinnanguid andes ühiskondliku leppe all üldse silmas pidas. Nüüd, oktoobri keskpaiku õnnestus läbi viia järjekordne küsitlus, milles me avalikkuse arusaamad tänasest poliitilisest protsessist ja kokkulepete osast otsuste langetamisel täpsemalt luubi alla võtsime. Mis uuringust selgus? Uuringu tulemused kinnitavad varasematest küsitlustest selgunud tendentsi Eesti ühiskondlikus õhustikus mida iseloomustab ootus muudatuste järele ühiskonna juhtimises. Soov jõuda senisest tasakaalustatumat ühiskonda, kus teostatavad poliitikad tasandaksid, Mittagai teravdaks sotsiaalseid erisusi. Tervelt kaks kolmandikku küsitletutest leidis, et ühiskonna enamuse huvides teostatav poliitika peaks välja kujunema erakondade ja huvigruppide vahel sõlmitavate kokkulepete, mitte poliitilise võitluse kaudu. Vaid viiendik küsitletutest jagab mõtteviisi, mille kohaselt võit ja kaotus on poliitikas väärtuslikumad kui kompromiss. Valdkondades, milles teostatavad poliitikad peaksid eelkõige muutuma ühiskondliku kokkuleppe objektiks tõstis avalik arvamus esile viit olulisemat. Lastega perede toetamine, riigipoolse abi osutamine laste kasvatamiseks ja arendamiseks. Selle paigutas viie olulisema ülesande hulka 65 protsenti küsitletutest. Tervishoiuprobleemidele lahenduste leidmist pidas vajalikuks 60 protsenti toimetuleku tagamist neile elanikkonna gruppidele, kes seda ise ei suuda. 58. Hariduse väärtustamist, haridussüsteemi edasiarendamist 52 ja liialt suurte erinevuste kaotamist inimeste heaolus 47 protsenti küsitletutest. Seega on tänaseks juba alla kirjutatud ühiskondlikus leppes kajastatud valupunktid selgelt ka avalikus arvamuses teadvustunud esiplaanil seejuures ka nende inimeste seas, kes ühiskondliku leppe sisust midagi teada. Neid aga on kahjuks küllaltki palju. Kolmandik eestlastest ja enam kui pooled mitte-eestlastest ei ole ühiskondlikust leppest midagi kuulnud ega lugenud. Uuringu tellinud ühiskondliku leppe sihtasutusele peaks andma piisavalt mõtteainet, kuidas avalikkust senisest paremini informeerida ja protsessi kaasata. Uuringust selgus ka, et inimeste soov ühiskonnaelu puudutavate otsuste tegemisel kaasa rääkida on suurem kui selleks pakutavad võimalused. Vaid kümnendik küsitletutest arvab, et neil või neid ümbritsevatel inimestel on enamasti võimalus soovi korral otsustamises kaasa rääkida. Samas kui sellekohast soovi väljendas küsitluses 31 protsenti. Avalik arvamus näeb meie tänast otsustusprotsessi pelgalt poliitikute mängumaale, kus isegi riigiametnikele ja ettevõtjatele on jäetud vaid statisti roll. 73 protsenti küsitletutest arvas, et poliitiliste otsuste tegemisel lähtutakse peamiselt erakondade ja poliitikute seisukohtadest. 26 protsenti usub, et arvestatakse ka ametnikega ja 18 protsenti et silmas peetakse ettevõtjate huve. Avalikku arvamust ja teadlast, teadlaste arvamusi kuulavad otsustajad vastavalt üheksa ja kaheksa protsendi arvates hoopis tahaplaanile jäetud otsustamisprotsessis kodanikuühendused vaid kolm protsenti. Ideaalis näeks avalikus, et riigivõim arvestaks varasemast tunduvalt enam avaliku arvamusega teadlaste spetsialistide ettepanekutega ning võtaks kuulda ka kodanikuühenduste häält. Mõlemad eelmainitud Küsimused kõnelevad kahjuks selget keelt võõrandumise ulatusest rahva ja võimu vahel. Ühiskondliku leppeteemalisi uuringu tulemusi kokku võttes võibki konstanteerida, et inimesed ootavad poliitikutelt ja huvi gruppidelt märksa suuremat üksteisega arvestamist ja koosmeelt. Asi, mida vähemalt üks võimule tõusnud erakondadest valimiste eel lahkesti lubas. Ning siis tegelikkus on selline, et teisipäeval Päevalehes kirjutanud Lialarini hinnangul süveneb ühiskonnas hoopis klassiviha. Ilmselt vajab ilusate ootuste rakendumine kõigi protsessis osalejate omapoolseid jõupingutusi ja head tahet. Koosneile ideoloogia autor Rein Taagepera töödest leiab teisigi tarkusetera. Muutustega tuleks alustada iseendast. Seni kuni kõik läbirääkimiste laua taha istujad vaid üksteisele nõudeid esitavad ega vaevu vastaspoolt ära kuulama jäävad avaliku arvamuse uuringust selgunud kaunid eesmärgid vaid soovunelmat. Eks.