Tervist, mina olen Urmas Vadi. Stiilne Mati Unt otsib Von Krahli teatris maailmale nime. Kasvatusteadlane Kätlin Lille vaatleb VAT teatritasku muusikali kolumats. Hanno Soans tutvustav multimeediaüritust. Üks pluss üks võrdub üks negatiivne Jaan Toomik ei vaja valmis reaalsust. Jääge kuuldele. Eile esietendus Von Krahli teatris Mati Undi uuslavastus stiil ehk mis on maailma nimi. Näidendi aluseks on prantsuse sürrealistliku loo tekst. Stiiliharjutused, mida osaliselt eesti keelde tõlkinud ja toimetanud Ain Kaalep peab täiesti lavastamatuks. Kuid kompotti armastab lavastaja Unt. On tekstile juurde seganud ka peet, vallaku, novellimaa naine ja natuke porgase esteetikat. Loosse toob selgust Riho Lauri Saar. Kahe mehe vahel tekib teataval ajahetkel bussis rüselus. Aja pärast nähakse ühte meestest raudteejaama juures, kus keegi kolmas soovitab tal oma Montlile üks nööp lisaks õmmelda. Pange eelnevale jutule lisaks peet vallaku, novellet, maanaine, mis räägib maapoodi sinakasmusta, tinti ostma tulnud naisest. Lisage sinna pisut Porkese esseistikat ja Hans Pöögelmanni. Proovige, kas saate kokku sama stiili, mida Mati Undi eestvedamisel hakati eilsest Von Krahli teatris mängima. Etendus stiil ehk mis on maailmanimi, on inspireeritud prantsuse sürr realisti Raymond genoom tekstist stiilis harjutused, kus autor kirjeldab väliselt täiesti tähtsusetut vahejuhtumit 99. eri stiilis. Aastaid tagasi stiili harjutusi ajakirjale Vikerkaar toimetanud Ain Kaalep tähendab, et eesti keeles oli neist edasi anda võimalik vaid kolmandik, sest ainult osa oleks eesti keeles juba kaotsi läinud. Ma ütleksin, et nad on väga raskesti edasi antavad sest autor on muidugi lähtunud prantsuse keelest ja peale selle veel prantsuse mitmesuguste stiilide, sellisest kujust, nagu see on isegi ajaloo jooksul kujunenud eesti keeles, ei ole kõigile neile keele ja stiilitasanditele täpseid vasteid mõnikord üldse võimalik leida, mõnikord aga on. Ja isegi need on mõnikord võrdlemisi tinglikult ja eesti lugeja tahab ka eesti tõlked teist voodi vastu kui prantsuse lugeja prantsuse originaali, näiteks mina tõlkisin mõned luulevormis harjutused ja ühe tõlkisin eestikeelsesse Aleksandr triini, prantsuse keeles on see värsimõõt Aleksandril ülitradi katsiooniline, see algab juba keskajast ja prantsuse lugeja kuulaja tunneb silmapilk ära. Ahaa, see on ju oleks saanud Triin nii nagu eesti lugeja kuulaja tunneb seda, aga see on ju segi. No umbes nagu kalevipojas, aga Eesti Aleksei Triin, mida mina kasutasin, on eesti lugejale kuulajale muidugi vähetuntud. Nii et efekt on teine. Aga ma ei oleks saanud ka näiteks isegi üheski tõlkida, see plekkisid juba olnud midagi muud, nii et õieti sellest Kennoo naljakast üritusest lähtudes oleks võib-olla kõige õigem olnud kirjutada eesti keeles täiesti uus tekst võib olla tema on ju see, et kasutades aga hoopis teisi eesti keelele ja eestistiilile mõeldavaid vorme kasutades see oleks üks võimalik võimalusi olnud, aga see oleks olnud muidugi enam tõlge, vaid oleks olnud mugandus. Hundinäidendi paremaks mõistmiseks oleks seega vähemalt eesti keeles ilmunud stiiliharjutustega soovitav kursis olla. Kes on aga Raymond geno ja mis tähtsus on stiili harjutustel kirjandusajaloos? Ain Kaalep. See teos kuulub prantsuse sürrealismi järellaines. Genonime on ühendatud ikkagi selle meetodi esindajatega, keda nimetatakse sürr realistideks. Kuigi ta ei ole noh, ütleme selles mõttes sürrealist nagu ütleme või Eluaal põletoon või kes selle liikumise kunagi kahekümnendatel aastatel lõid. Aga ta on nende järel vähe esindaja nii-öelda, ma tean, et tal on terve rida populaarseid teoseid kirjutatud, Prantsusmaal on ta täitsa esimese järgu nimi, aga meile peale nende stiiliharjutuste ebatäieliku tõlke ei ole muud minu teada olemas. Näidend stiil ei seisne vaatamata pealkirjale siiski ainult stiiliharjutustes sinna on juurde lisatud veel ka peet, vallakul, novell, maanaisest hundilikke vimkasid ja sugugi mitte viimast rolli ei mängi üks teatav reheahi. Kuid kui selgub, et osa stiili harjutusi pole eesti keeles edasi antavadki, siis mida arvab Ain Kaalep sellisest kirjanduse kompotist, mida Von Krahli lavadel mängitakse? See oli vanasti kooli lugenikust, minu generatsioonist teab seda igaüks, mis lõpeb sõnaga suur reheahi. Minu ajal oli see täitsa niisugune kõnekeelne väljend, et kui midagi öelda või midagi kirjutada ei ole, näiteks lähed külla ja sulle lükatakse külalisraamat, sa ei oska mitte midagi sinna kirjutada. Siis kirjutad peet, vallaku inspiratsioonile, suur ahi, kuupäev ja omanini saab aru ja igaüks naerab. Nii et see on eesti kirjanduse klassika. Ma suhtun sellesse eksperimenti teatava umbusuga. Ma olen suur Mati Undi proosateoste austaja, aga tema teatrieksperimendid on minust mõnigi kord tekitanud võõrastest. No temast väga lugu pidades tahaksin ma talle siiski edu soovida. Midagi sellest ikka välja tuleb. Anname ka sõnaga autorile. Mati Unt räägib sellest, kuidas sündis üldse ideed, tinti otsiv Eestimaa naine ja kuskil Prantsusmaal bussis mõttetult rüselevad mehed ühte patta panna. Tähendab, ta on tegelikult selles mõttes jõuproov või tuulte faas tegelikult ei peaks olema lavastatav, aga tähendab see, seda väljakutset, ma tundsin paar aastat tagasi. Aga ma ei leidnud nagu põhjendust miks seda teha, kuna seal räägiti juttu kahest mehest, testliinibussis Pariisis ja siis hiljem midagi seal Saavi raudteejaama ees ühest mehest, kes palub, et ta võiks laht oma mantlil ühe nööbi juurde õmmelda, täpse sisu, mis oli oma loomult küll ideaalne, oli ikka niivõrd kauge ja siis tuli meelde peet, vallaku, novell, siis ma sain aru, et nüüd peaks selle asjaga tegelema hakkama. Räägitaksegi vallaku lugu. Ühe ahjust üldist ja minimalistlikud stseenid. No ega nad laval nüüd nii vanni väga minimalistlikud. Meil on päris soojassess, juhtub seal, nii et jah, minimalism leidub ka, kui minimalismi sõber midagi soovib, siis ta saab kama. Selge see, et stiiliharjutused ei olegi tegelikult teatrilavadel mängimiseks mõeldud ja suures osas ei anna genotekste ja näitlejatööd hästi ühendada. Seda tunnistab ka lavastaja hunt ise. Tähendab, ülejäänud testid on seal täiesti noh, minul on anagrammid, mis tähendab tähtede ümber tõesti. Aga seal on veel lipogrammid ja tuhanded asjad, mida tõesti ei ole mõtet lingvistilise hullumeelsus huvides. Pingutada. Seega siis Von Krahli teatris hakati eilsest mängima sürrealist Raymond Genoa stiilis näidendit. Stiil ehk mis on maailma nimi, kus läbivaks motiiviks on ettekujutlus maailmast kui suurest reheahjust või mida Mati Unt nüüd silmas pidaski? Ma pean suure viha all silmas lihtsalt suut, vähe ahju, mida ma elus küll näinud ei ole. Ja siis siis ka krematooriumiahju ja kaminat, mille ees ollakse ja kõikvõimalikes üksi ahje. Tallinna pedagoogikaülikoolis kasvatusteaduste magistrant ja töötab sisekaitseakadeemias. Ning teie käisite sellel nädalal Kanuti Gildi saalis vaatamas VAT teatri etendust kolumats, mille on lavastanud saksa lavastaja Christian röömer. Ja need on needsamad hirmsad lood, mida me lapsepõlves lugesime büroman triinust, pöidlad kaotanud lenditust ja supisassist, kes päevapealt muutub poliimikuks sureda. Heinrich Hoffmann, see kole mees, kes need jutud kirja on pannud, on kindlasti lähtunud pühast kasvatuslikust eesmärgist lastelt võõrutada nende halbu kombeid. Kätlin Villem. Millised need lood paistavad läbi tänapäevaste teooriate? Saaks neid kuidagi analüüsida? Et ohmani lood on kindlasti oma aja lapsed tol ajal nähtigi last sellise objektina, keda saab siis vastavalt kujundada, mõjutada ning et ta on kasvult väiksem, talle mõistust vähem ning täiskasvanu saabki kõike seda defitsiiti heastada. Kuid samas oli ka juba Hoffmanni kaasajal tegelikult ka teistsuguseid arvamusi. Ilmunud oli sansakrusso Emeelkus, siis lähtuti arusaamast, et kasvataja on selline aednik kes aitab lapsel nagu täiskasvanumaks saada. Ning osad lood Hoffmanni raamatus on kaudselt mõjutatud ilmselt Karus soost näiteks sugu Taavet haavakiik Krist või inimtuule rohest lennarkist. Et russo üks kesksemaid ideid oligi see, et last saab kasvatada läbi selliste Theo negatiivsete tagajärgede ehk et kui ta kogeb midagi negatiivset, siis ta teab, et ta süda enam ei pea tegema ning seda kogesid ka need lapsed nendes lugudes. Kuid russo rõhutas ka seda, et kasvataja ehk täiskasvanud peaks suutma näha ette neid tagajärgi kuid nende laugude lapsevanemad ei suutnud seda teha. Nendes kolumatsilugudes ongi asetatud rõhk sellisele sotsialiseerumise protsessile ehk kus siis mõistetakse last objektina, kellele siis lapsevanem annab edasi need ühiskonna ootused, nõudmised näiteks Lugukolumatsi seda endast, või siis söögilauas jukerdavast jõukust, et vähemalt püüdsid neid teha vastavaks nendele nõudmistele, mis ühiskonnas on. Kuid kaasaegsemat, kasvatusteooriat sammas lähevad, et kasvatus ei ole üksnes sotsialiseerimine, vaid oluline on nii sotsialiseerumine, ehk siis vaadatakse seda lapse seisukohast kui ka individualiseerimine. Ehk siis, et lapsest kujunes välja selline ainulaadne isikupärane loomus, mingisugust see on väärtuseks. Ning minu meelest Repkistavad teatri etendust tõlgendada eelkõige kui hoiatust lapsevanematele, et kasvatuse juures on oluline esse tasakaalustatus nende ühiskonna ootuste nõudmiste suhtes. Kui kas siis lapse enda isikupära Ja tundubki, et selles VAT teatri lavastuses kolu mets ongi väga tähtsal kohal lapsed muidugi eeskätt, aga ka nende vanemad mis näitab seda nimetagem siis seda kuidagi haiguseks või väärarusaamadega, et see kõik andeks spiraalina, klaasilastele ja lastelastele ja nii edasi, nii edasi, millesse tuleb, et üks inimene võib saada kolumatšiks. Et on see selline vanemate väärkohtlemine või ühiskonna surve või on see siis selline pime, mõistmatu jõud, kus tuleb ei tea kust? Tuutes kasutas teooriates tegelikult kinnitust leida mõlemale seisukohal olete selle, et näiteks geenides, sest arenguga on kasvatusteadustes aktuaalne selline pärilikkuse teema ning see must jõud peitubki siis nendes geenides, mispärast üks lapsevanem teeb oma lapsele selliseid asju. Kuid samas on ka sotsiaalse õppimise teooria, mis näeb just seda, et laste on niimoodi kasvatatud ja ta hakkab samamoodi kasvatama ka oma lapsi. Kuid võib-olla kõige kõlavamaks hääleks on kaasaegsetes kasvatusteooriates selline humanistlik lähenemine, kus siis nähakse seda, et tegelikult on inimene võimeline nagu muutma iseennast, välja tulema, oma minevikust üle olema nendest mustadest jõududest, iseendast tegelikult suudab inimväärseks kujuneda ja areneda. Aga kui vaadata seda VAT Teatri lavastus, siis see ei ole kindlasti Jonny Hoffmanni lugude tõepärane või tõsimeelne tõlgendamine, vaid see on juba nende lugude üle naermine, selline pime, must iroonia või isegi künism. Mina näen seda mitte niivõrd Dylan Hoffmanni vastu või suhtes, vaid pigem bilana just nagu selliste lapsevanemate suhtes, kes näevad oma lapses objekti, kes aitaks nagu nende lapsevanemate eesmärki saavutada. Et ilmselt võib ka siin sellist ühiskonnakriitilist tooni välja tuua kõik eliitkoolidega seonduv selline teema, et võib-olla sellele tahetud vihjata. Kuivõrd palju need lood tänapäeval kõlavad? Moraalseks arenemise asemel nähakse tänapäeval inimese arengut just eelkõige nendest teguritest, mis mõjutavad inimese elu teadlikuks saamist ja just sellise sotsio-kultuurilise keskkonna analüüsimist. Ning kuna ühe inimese mõju teisele, sealhulgas kasvataja mõju lapsele Casandikule on ennustamatu, siis tegelikult on ka tähelepanu suundunud enam sellele keskkonnale, kus laps kasvab. Mind jäi sellest etendusest kummitama kavalehel olev küsimus, mida siis need lapsed oma vanematele esitavad. Miks te meist lahti ütlesite, oli lasteküsimus ning laps tunnetab iseennast subjektina ning sellest ka tema küsimus, et miks vanem ei suuda teda võtta sellisena, nagu ta on. Miks lapsevanem eelistab just neid, ühiskonna väärtusi, nõudmisi, ootusi sellele, mis tegelikult lapses endas on? Et ilmselt siin on mõtlemiskoht, aga kõigile tänastele lapsevanem? Ühesõnaga saagem teadlikuks ja olgu ka teadvustatud, et VAT teatri meeldivat hullust kolumats võib näha tuleval teisipäeval Tartus Vanemuise väikeses majas kus hakkavad tegutsema näitlejad Katariina Lauk, Garmen Tabor, Sven Guntu, Tanel Saar, Margo Teder, Janek saratson, Margus plangel ning ansambel koosseisus Mart Soo, Eve Pütsep ja Rivo Laasi. Istub meie pingib. Üks kaltsakas asotsiaal, endal käes on vanad päikeses. Talle sobib kõik, mis ripakil. Ei kedagi, ta tülita. Kui mingil vei tiivikut. Ma ka ei sülita. Tal pole kuskil magada. Sel loivab ligiloits, hirmu, kaika tapab. Siis tuleb talle kambaga. Kus on siis kõige suurem ka? Ilmub, see oli jobu ja. Täna kell pool kaheksa hakkavad noored kunstnikud Kanuti Gildi saalis jälle oma avangardistlike trikke tegema. Nimelt toimub seal ürituste sarja üks pluss üks võrdub üks avamine andres Laaja Kiva peavad seal maha ühe heliloengu, mis tähendab seda, et nad mängivad muusikat ja räägivad sinna juurde juttu. Hanno Soans tutvustab spetsiaalselt selle üritustesarja jaoks tehtud võrguajakirja wwwd looming, punktorg. Lisaks astuvad üles veel Hollandi ja Läti kunstnikud. Näiteks on võimalik vaadata lätlase Harald enseerise filmi Matti miiliuse hull manifest. Milline võiks olla see lunastab idee, mis kõik nimetatud ja veel nimetamata sündmused üks pluss üks võrdub üks raames kokku võtaks. Sellest räägib lähemalt Hanno Soans. Tihtipeale on niimoodi, et, Meedia nagu teatavaid formaate võib-olla hästi ei söö, aga, ja selliste kunstiliikide või noh, ütleme loomingulise tegevuse jaoks nagu on, ütleme, elektronmuusika või eksperimentaalne kaasaegne muusika ja ja mõned videoasjad sageli, nagu need huvitavamad tulemused tulevadki formaatidega eksperimenteerida, siis kui ma ütlesin, mõtlesime seda teha, siis siis me jagasime need oma huvidist nagu kohta, et just nagu selgelt lahutatud teemaploki, et oli selline kujutlus, et et noh, mina olen asju teinud rohkem videoga ja ka teleka töötanud selles mõttes, et telearhiividega näiteks kaasaegse kunstisaalis. Et mulle jääks siis noh, nagu tele- ja meedia teema ja siis Andres laule helieksperiment, alistika teema. See on omamoodi huvitav nišš selles mõttes, et see jälle kaasaegse muusikaga selline probleem, et mõned heliloojaid, eks ole, töötavad ainult konkreetse ruumi keskkonna jaoks lähtuvalt näiteks konkreetsest ruumi elamusest, kus nad hakkavad oma muusikat arendama. Sedalaadi töid näiteks ei ole võimalik ette kanda kontsertettekandel kõik need siuksed, formaatide konverteerimise probleemid, mis on kaasaegses kunstis selle sõna kõige laiemas mõttes. No ma mõtlen nüüd heliloomingut ja performance'i tantsu-, need on pidevalt tulevad esile ja nendest on Meil huvitav mõelda telekoha pealt võib-olla nii palju. Et üks impulss, mis ajendas tegema, kui me alustasime just nagu jagasime need selgelt poolteks, ära mind selle teemaga uuesti tegelema oli see, et ma olen istunud siin kultuurkapitalist kunstikapitalis viimased kaks või kolm aastat, ma ei mäleta, see sai nüüd läbi, aga et seal oli, oli pidevalt see küsimus, et kui oluline just nagu oleks toetada kunsti tegemise rahade eest. Selliseid portreefilme kunstnikest, no selliseid, kus teate, tullakse kaameraga, räägitakse kunstnikuga juttu ja siis näidatakse, kus ta elab ja siis on paar tööd ka ja need on niuksed. Hästi. Stereotüüpne formaat on just see, mis toodab seda, et need, kõik need kunstnikud pärast paistavad ühesugused ja keskpärased, et aga ikkagi seal nagu, eks ole, dokfilme, seal on suhteliselt suured eelarved. Ja mul tekkis nagu küsimus, et, et miks see formaat on nii ühesugune ja miks alati lõhutakse nagu haridusfaili lets on oluline, me saame tulevikus neid vaadata kui arhiivimaterjale ja ja et kunstiharidus ja inimestele peab ju tutvustama asju. Aga võrdluseks võin tuua näiteks. No see oli selline halb näide, aga võrdluseks teise formaadi poolt just suhteliselt hiljuti ma pakun, et kuu aega tagasi oli ETV-s suurepärane film portreesaade John Malkovich ja see oli koostatud niimoodi vahepeal ma Shakis ja siis ta oli valinud sinna ise oma lemmikvideokunstnike töid vahele. Nii et seal olid vahepeal niuksed peaaegu viie seitsmeminutilised katkestused, kus kogu teema läks nagu Tammalkovitšist kõrvale, aga oli midagi, mis olid John Malkovich erakordselt oluline ja see oli nagu huvitav vormieksperiment ja me saime selle kaudu John Malkovich siis samuti palju rohkem teada mujal ütleme, sedalaadi teletoki formaati näiteks kasutatakse palju vabamalt ja, ja nüüd kui see programm seal on üks väikene väike video program sissejuhatuseks meil nüüd üks pluss ühe üritusel, seekord siis need on valitud kunstnike enda tehtud videod teistest kunstnikest, nad ei räägi meile midagi biograafiast, nad võtavad selle isiksuse ja tahavad anda mingisugust isiksuse, põhitooni või nooti edasi. Muusika poole pealt. Üks asi, et ütleme, loojat ja Kiwa on muusika poole pealt mõlemad korraldanud selliseid üritusi, kus nende nimesid pigem seostatakse sellise tiitli kultuuri ja pidude kultuuriga, eks. Ja kui nad nüüd üritavad selle asemel keskenduda võib-olla abstraktse malemuusikale ja, ja elektroakustilistele eksperimenti, tele ja ka näiteks antud juhul formaadile mis minu arust on paljulubav ja huvitav, et nad teevad heliloengut, tähendab Nad räägivad oma asjadest, kuidas nad konkreetset muusikat teevad ja lasevad neid helinäiteid ja avavad, noh, räägivad selle siis lahti, see on siis nagu põhimõtteliselt nagu justkui raadiosaade, kus oleks nagu kommentaarid ja siis tagasiside refleksioon samamoodi ma olen mõelnud, et miks üldse peaaegu ei, ütleme näiteks kultuuri kasuta mitte mingisugust seletust või kommentaari mingis osas. No muidugi, kui tegemist on tantsupeoga, etnose katkestus oleks, oleks nagu imelik, aga mõnes teises kontekstis oleks jõle huvitav kuulata. Teised panevad neid plaate peale näiteks. See ei ole nüüd asi, mis, mis puudutab otseselt üks pluss ühte pigem seda nagu erinevate formaatidega mängimist, pitsid panevad oma plaate peale, nad on mingis mõttes olulised tegelased, sellepärast et selles lõputus muusika paljususes, mis, mis neid ümbritseb, muusikatööstus toodab rohkem, kui, kui keegi seda kuulata suudab. Nemad teavad, nemad valivad, neil on mingid printsiibid. Et miks keegi neist ei, ei, ei võtaks nii nagu raadiosaates vahele lobiseda, et inimesed teaks ja inimestel oleks huvitavam. Tallinnas vaal galeriis aas sel nädalal oma maalinäituse Jaan Toomik värske balti assamblee preemia laureaat. Sellest, kuidas seekord tavatult arvukate maalidega üles astuva Toomiku loomingus põimuvad nali ning India filosoofia kannatused ja tähenduste paljusus ning sellest, miks inimesi Toomiku looming hirmutab kõnelevad kriitik Eha Komissarov ja Jaan Toomik. Eero Epnerile. Võib-olla Toomiku võõrandatus eesti publikust Nahkuma läheme mingisse interneti jututuppa, siis Toomik on absoluutselt kindel, negatiivne märk, noh, ma ei tea, Savisaar toomik maha on neid märke, kes on alati mingis negatiivses rollis, on ja see negatiivne märk valitseb selline konsensus, et no mitte midagi teha pole, kõik on nõus, kõikitav ja syda kunstnik, eks ole. Ja Savisaar, need siin on täielik konsensus negatiivse märgiga saada. Ja võib olla üks põhjus ongi see, et Toomiku looming, et sõnum, millega ta tegeleb, no ei ole pakita ühte-kahte asja ühte kindlasse asja, me oleme ära õppinud, mida ma tean ja millega ma võin opereerida, eriti seltskonnas, rääkida loomingust, vot selle kunstnikust ja publikut muidugi vaatajat, selline laius ja selline tunnete tulv ja selline võime niimoodi läbistada oma kujundeid oma oma kunstikeelega. Maailma sügav kihistusi mõjub häirivalt, destruktiivset hinnad konstrueerivad sellise ühese märgi. Jaan Toomik. Kuidas sa kirjeldaksid maalikunsti tähendust enda jaoks? Sellises kiires pinni selles maailmas on ta üks selliseid võimalusi süvitsi nagu iseendaga olla. Kuna ma mingile mingi muu meditatsiooniga ei tegele, siis minu jaoks on ta selline aktiivne meditatsioon k mis aitab nagu teatavaid pingeid nagu maha laadida ja teatavat tundlikkust nagu tõsta sest argipäevast, nagu välja olla käesolevat näitustega, mõningaid varasemaid ma olin eetris arvesse võttes, tundub, et tema olite justkui komplektidena või teatud kooslustena kas on nii, või on siis miks? Vastupidi, ma nagu ei tahaks hoopis teha mingi tseriaalsed, mille all kannatab kogu kunstimaailm kus juba on sisse programmeeritud teatav selline valmis reaalsus või produktsioon. Aga paraku kõik on muutumises, aga minu selline individuaalne muutumine võib-olla nii kiiresti ühes sellises ajaühikus, mis hõlmab ühte maalinäitusetsüklit ei ole nii märgatav. Aga siiski ma püüan nagu iga iga maal, mis selle näitesõnana nagu kätkeb iseendas mingit oma probleemi eraldi. Aga teatav selline. Mul on mingi tehniline oskus, nagu seob neid kokku mingi ajaperiood, aga mitte mitte olemuslikult. Seal võib-olla mõni üksik töö, nissan teisega nagu seotud, aga üldiselt on nad kõik nagu ise omaette maailmad. Sageli märgitakse ka seda, et üks teie loomingu tõukealuseid on säärane autobiograafiline lähtealus, olete nõus sellega? Paraku see on söömata materjal, mida me peame enda jaoks objektiivseks, mis meid puudutab, aimu kogu meie isiklik elu ja kogemused. Aga teine osa jälle ju pürib tegelikult oma egost välja kogu aeg, kui sa võid avastada või liigud millegi kuidas me seda ka ei nimeta jumala või mingi universaalsuse suunas siis miks, miks autobiograafiline ma nii ei arvanud, tahaks tegelikult selleks, et antud juhul, kui ma seal kasutan iseennast modellina, siis on lihtsalt mugav moodus kiiresti lahendada probleeme ja ja ükskõik siis mingi 50 aasta pärast või kuskil välismaal ei tea mind keegi nagu pidi, need võtavad ikka seda kui lihtsat inimest kui märki ja need ei ole, aga tihtipeale ei ole autoga graafilised teemad. Pigem ma pean ikkagi Olesena klassikalise anti kunstniku prototüüp, kes tahab mingeid universaalseid ideid nagu läbi iseenda nagu kajastuda. Selles mõttes ma, nagu see väga-väga sellise päeva pääse kontekstuaalsusesse ka ei oska rahaga ümber käia, nii osavalt kui mingi asjaga nagu enda jaoks lõppu minna muutub. See asi võib olla ka vastas märgiliseks mingist teisel tasandil juba tegelikult ma just lähtudes nagu india filosoofiast, et väga tõsise asja juures peab olema mingi väike protsent nalja ebatõtt ta nagu usutava maalt mõjuks midagi tuleb nagu läbida. Et jõuda. Ühelt poolt oleks siis tühjus, kergus, meelehea minu jaoks Toomiku töödes just alati on võimendunud võimeline sellised asjad nagu näiteks tema empaatia, noh, me teame, et Toomik on väga tugevalt oma kujunemisaastatel olnud mõjustatud budismist ja tema elulukku, noh, siiamaani kuulub niisugune pidev korrapärane reeglipärane medit teerimine ja ta on ka selle vaimse budistliku vaimsusega lähedalt seotud. Teine miinus korruse liin, Toomiku puhul ma nagu pakuks Ena välja, see on siis ta tukub lahti täidetusest materjali seerub raskusena, ta väljendab kannatust. Nii nagu oma videotes, toomik liigub alati üksikute nähtuste kaudu üldistustele mis hõlmavad tegelikult kogu põhistada laevast eksistentsi ja käivitavad, panevad mängima igasuguseid seoseid, suhteid, sõltuvusi. Käivitub alati Toomiku kunstimaailmas, on see siis maalide graafika, käivitub alati mingisugune poolsete tasandite kaos lausa ja käivitub palvydasid mõtteseos, nad on kõik väga sümboolsed, nad on seotud väga eksistentsiaalsete asjadega. Ja neid ei saa, koputa ootalt, tahaks pakkuda hea töökindla definitsioonide hommikust ja. Aga ma ei saa, mina ei suuda, võib-olla keegi suudab mina isu. Sest kui sa liigud sellel miinus korrusel, täidetas raskus kannatus liinil. No kuulge, mis me nendega teeme? Nüüd paneme aga, et tema jaoks on see nats naljakas, ta räägib, ta püüdis iseendast rääkides seda päeviku vormi läbi viia teatud distantseeritud iroonilise diskursuse, aga see on kahtlemata see iroonia on olemas kas või see või see nali. Nali, kannate sõnani, miks mitte nendest hommikukujunditest? Rida pilte ikka vapustavad meid väga halastuseta väga võimukad kujunditega, mis on koomilised, maks tõesti mõjuvad koomiliselt, aga kuna nad on ümbritsetud üsna raskete asjadega, siis ei tarvitse selle kommilisusega suhestada. Võime nalja ei tähenda ümber, kõneleb muidugi väga heast valitsemisest ja ja täielikust teadlikkusest oma probleemide teadvustamisest, kannatus läbi mõistva pilgu. Ja samas külma intellektuaalse analüüs ja selle protsessi üsna hõrke eriskummalisi jälgi kannabki toomikuma minu jaoks. Tänase kultuurikaja panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi ning meile saab endiselt kirjutada elektronposti aadressilt vadi ät r punkt e olge terved ja kohtume.