Eino Baskin, ma nägin veidi aega tagasi üht pilti ühes ajakirjas, seal oli üks väike poiss, no umbes nii kolmeaastane ja istus väikese kolmerattalise jalgrattasadulas ja tal oli selline muhe ja naerune nägu peas. See olite Teie ja, ja ma vaatasin, et tõepoolest teie puhul võib küll öelda ilmeksimatult, et see väike poisikene on just Eino Baskin mõne inimese puhul elu kuidagiviisi muudab väga välimust, aga teil on see iseloomulik ilme juba niisuguse pisikese poisina. Kas mäletad, olete kaks kaalse täpselt võetud, on? Minu arvates see on Haapsalus võetud, meil oli tavaperekonnas niuke, mõni suvi puhkasime Narva-Jõesuus ja mõni rohi, Saarso hakkab nagu need päris algaastad, esimene, teine ja kolmas ja neljanda aasta siis, kui natuke vanemaks sain, viie aastaselt juba käisime põhiliselt ainult Narva-Jõesuus. Haapsalus üürisime mingisugust pool maja või ühte korterit, seda detaili enam ei mäleta. Isa, ema tavaliselt puhkesid ühel ajal lisateenistuja Eva juuksur, tal oli juukseäri nii et ta võis ise vastavalt oma vajadusele siis teha endale puhkuse, siis teised inimesed töötasid sel ajal, kui tema puhkase isa oli Tallinna tekstiilist ööl. Taali olev kaubatundja ja siis ta oli tekstiili alal, spetsialiste käis väga palju väljamaad reisima, see selles mõttes tööreisid olid tal, ta ostis kokku Inglismaal põhiliselt villa. Ja raua niidis ja kus need kõik need riided siis valmis tehti, tema oli nagu selle ala spets tekstiilialal, nii et isegi nõukogude ajal töötas veel selsamal alal, töötas veel hulgibaasi direktori asetäitjana ja tekstiili alal, nimelt. Kas te olete rohkem isa või ema? No ma ikka vist ema voodi rohkem, ma arvan, tema oli niisugune tõmmu ja isal olid sinised silmad, näiteks Evarridest tumedad silmad ja ta oli täitsa sügavpõrinat. Algaastatel, kui ta juba üle 50 künnise oli, siis ta elu muutis teda, siis ta muutus pisut teistsuguseks ja viimased aastad enne surma, kui teda suri kaheksakümneaastaselt oli ta väga raskelt haigeskleroosi tagajärjel orga rasked haigused olid tal ja mälukaotus oli ja tema lõbupäevad olid väga koledad, ta suri psühhiaatrihaiglas. Aga isa oli elu lõpuni väga seltskondlik ja. Peab ütleva, küllaltki optimistlik inimene ja kaheksakümneselt suri isa, nii et mõlemad on surnud õela samal aastal. Aga isa oli täievõistlusel, kui suri, vajuks nädal aega enne tema surma, käisin tema juures külas, ta elas Pärnus. Viimased 10 aastat elas, abiellus teistkordselt, demonstaks laku peale sõja. Ja elas Pärnus ja pensioniiga oli Pärnus siis, kui ma käisin tema juurest kuni viimsepäevani, nagu öeldakse, oli täie teadvuse juures ja selle juures väga selge teadvusega. Inimene armastas näitemängu, oli isetegevuslikus, teatris. Tallinnas oli, oli päris hea koomik, näitleja palju mängis. Ants Lauteri juhtimisel oli siis nisukene Lubimine nimi oli pealik, selles klubis oli siis päris korralik nagu meie mõistes teater kus isa oli asendamatu. Voodimeister, kes mängis väga palju vanu. Eitesid nüid juudi klassikas ja üldse klassikalistes etendustes, mängis tavaliselt naisrolle võimeliseks. Kas te mäletate ennast päris väiksena, kust te teate, et päris kindlasti mäletate iseennast? No ma mäletan ennast arvatavasti kuskil Narva-Jõesuus siis kui ma võitsin auhinna esimese koha, kõige päevitu lõbupoisi tiitli, selle auraha väikese pisteti mulle rindeks lint. Selle pistis Paul Pinna seda vadrata, aga kaevaselt muidugi, aga siiski mäletada. Paul Pilavil küsis mu käest midagi. Oskan laulda või tantsida, või? Millal siis midagi seal vastasid, et ma oskan kõike. Seda ma mäletan, et ma mäletan nii katkendlikult seda maja, kus me elasime. Lugevnbergi pansionali luugemberg oli selle nimi, seal üürisime aasta tõuseb kolmetoalise suvekorteri suver randaga. Mina, ema, isa Rocky, mul vendi õdesid ei olnud ja meie meie, siis koduhoidja võinjania. Meil oli siis Jaania, eks ole, kes mind nagu hoidis. Kuni sõja alguseni, kui 41. aastani, siis kui me halvi sulid alaseid muidu oli üks venelanna roolikseerivad, tema poeg oli üks, kuulus Moskva näitleja. Ta nüüd surnud. Isa oli Narvast pärit, aga Taavi, Eestis sünnita, valdan väga hästi eesti keelt. Valdas vene keelte vallas prantsuse keelt, saksa keelt oli väga haritud inimene. Tivaali minu nii-öelda panna, nii et suviti me olime siis niisuguse seltskonnaga koos ja siis oli veel veel Perenaine eestlanna mandaalida nimi, väga tore inimene. Kes isegi siis, kui mu ema juba oli väga-väga vana ja haige, isegi siis käis. Ta oli ise, elas üle 90 aasta vanaks, käin meeldib emat abistamas, jaguleerimas, nii-öelda toitu valmistamas. Ta oli harukordne kokk. Ta töötas omal ajal president Pätsi lossis kokana enne seda, kui ta meile tuli tööle. Erakordselt suurte kogemustega kokk. Kuna mu ema-isa olid küllaltki suured gurmaanid Milaise ka hoovistasin toidule küllalt suurt tähelepanu, siis ema otsis ta välja sellepärast, et ta oli võrratu. Söögitegija. Millised need lapsepõlve lemmikraamat siis olid? Oi, mina ei mäleta täpselt seal, aga ma mäletan varvasse väga roosamannat piimaga. Siis ta küpsetas kõikvõimalikke pirukaid ja puljongit pirukaga. Millegipärast ma mäletan, pirukad olid tähtsamad kui puljong, pisikesed pirukad, niuksed olid seentega ja lihaga ja ja kapsaga ja munaga ja vaat neid taas kasta seal ebatavaliselt pisikesed, ei hästi meelde. No üldkokkuvõttes ma pean ütlema, et mälu, minu professionaalne mälu on päris korralik olnud, elus ma olen õppinud teksti, mul on kõik jäänud võrdlemisi kiiresti mäe. No nüüd ma olen varsti 70, muidugi nüüd hakkab juba mälu kuskil kustuma mõningates küsimustes. Kuigi praegu isegi kui ma lava jaoks midagi ette valmistanud, ütleme seal mõnda följetoni või jutustust või anekdooti või kuula vaja esineda, siis ma tavaliselt õpin seda kohutavat kiiresti rolle ka. Nähtavasti professionaalne mälu. Kas lapsepõlves ka muinasjutud väga hästi meelde vahel mõne poisikese puhul on nõnda, et ütled pealkirja ja tuleb kohe Parinal. Mingisugused üldtuntud muinasjutud punamütsikese teatris, muinasjutud, nendel olid alati nimelambid ja niuksed. Vendade Grimmide jutustused on midagigi meeles tollest ajast. Ma ei ütleks, et ma väga suuri muinasjutukuulaja oleme elus olnud, mind huvitas nagu reaalne elu, reaalsed asjad nagu muinasjutus kaugemale. Ja kuna isa tegeles täitekunstiga, siis ta õppis neid rolle kodus valjult vahel ja ma ikka kuulasin seda, ma mäletan juba kuue-seitsmeaastaselt humala Koojaks minema. Siis ma ise õppisin neid tekste ja, ja koolitegevuses tegin kõvasti kaasa prantsuse lütseumis. Ma olen tegelikult esimene prantsuse lütseumi klass, mis avati veel Tehnika tänaval, oli prantsuse lütseum vanas majas esimene aasta pärast kaasa kolis sinna majandusele, praegu on Lauri Leesi juhtimisel, saadi see vana maja tagasi. Aga mina õppi siis esimeses teises klassis Tehnika tänaval ja juba kolm, kuus, 37 38 39 40 pool aastat õppisin ma juba siis uuelt prantsuse lütseumi majas, seal siis hariduse tänaval valsihakkas sõda pihta, Nõukogude sõdurid astusid Tallinnasse 40. aastal juunis, kui ma ei eksi, vist juba septembris. Pere sõitis Alaevakueerus. Me keerasime kohe ja isa läks sõtta. Nõukogude armeesse. Läks vist juba 41. aastast peale, meie emaga olime pidevalt sõja-aastad, elasime Kasahstanis. Vaataksime natukene veel pisut seda aega, kui sõda ei olnud veel alanud. Te rääkisite oma suvekodudest nii Haapsalus kui ka siis Narva-Jõesuus. Aga tegelikult Tallinna poiss Ja veel, ma olen sündinud Tallinnas ja ma sündisin Lembitu tänaval. Elasime seal kaks aastat, seda ma ei mäleta. Imelikul kombel ma mäletan seda. Jaan ulatuvad sellepärast, et ma pärast nägin seda vaja. Ma mäletan mingil moel seda korterit, kahekorruseline korter oli, me elasime korva tädiga. Aga siis me kolisime Raua tänaval, mis praegu on ka Raua tänav maja 13. Kus ma siis juba elasin, kõik need aastad, ma sündisin 29. aastal ja sõitsin minema 40. aastal, järelikult 11 aastat vana oli seda muidugi mäletan kõiki neid viimaseid aastaid ja kooliaastaid. Seda mäletan päris hästi. Aga kui kodus oli juba nii palju keeli, mida siis kõige rohkem räägiti, siis oli see põhi. Vanemad rääkisid omavahel saksa ja eesti keelt. Kui nad tahtsid, et ma aru ei saa, siis nad rääkisid saksa keelt. Ja juudi keelt kuivavad. Pärast hakkasin sellest keelest aru saama ja praegu räägin saksa keelt päris korralikult. Julgelt räägin ka, aga muidugi seda mitte seda heebrea keelt, vaid seda Euroopa juutide keelt. See, mis on täiesti saksa keele moodi, valdi juutide keeljelda. Koduselt rääkisin ma vene keeles. Momonnega emaga rääkisin vene keeles, isage, rääkisin nii vene keeles kui ka eesti keeles. Kuna koolis ja lasteaias ja oli igal pool eesti keel. Ja see oli see, mida mina olen. Kas on endal niisugune tunne, et mõnes keeles läks asi nagu ludinal maalt, et mõttetegevus, kui üksi sai oldud, et siis nagu kippus minema üht või teist keelt pidi? Eesti keeles läks ludinal valt vene keeles oli siiski takistusi ja ma vene keelt praegu räägin hästi korralikult, muidugi lõpetasin vene kooli. Ja kõik sõjaaeg oli Venemaal ja ja, ja 57.-st aastast alates töötas teatrites Leningradis kuni 69. aastal, nii et ma olen ikka väga pikka aega töötanud vene teatisega. Lad isa luuvenel avaldajate peadega, perfektselt keelt tundmavaraks, on tegelikult hästi ja nägin teda ka praegu korralikult, kuigi hajub ainult tänu sellele, et räägi nalja ka vene keelt, muidu hakkan unustama. Keeled on sellised, et neid pidevalt harjutama või üle harjuma, muidu nad kipuvad nagu ära libisema. Aga kui oli see väikese poisi maailm. Isa töötas emaga, töötas hoidjatädi oli ja, ja kokatädi kodus ja kellega vanematest siiski oli nagu lähedasem kontakt. Ma arvan, mõlemaga oli võrdlusest emal läks hommikul kell kaheksa tööle ja tuli pidevalt kell 10 11 öösel õhtul koju. Töötas väga palju, tal oli oma äri Salombasiil Vene tänaval, mis praegugi eksisteerib. Tal oli kümmekond töötajat, selles, ta oli selle juhataja omanik. Tal oli kohutavalt palju tööd, sest ema oli väga hea spetsialist omal alal, Eestis võib-olla üks tunnustatumaid juuksurid. Ta ei tegelenud niukse tavaliste tööga, vaid taliga. Kosmeetik. Ta õppis 30-l kuuendal ja seitsmendal-kaheksandal aastal Pariis Komoli Instituudis kosmeetikat ja mina olen emaga kaasas. Ma elasin Belgias kaks aastat Pariisis poolteist aastat. Kusjuures kui õpingud olid, siis ma olin Tallinnas. Õpingud lõppesid, sõitsin ema juurde ja olin siis suvel, kuni sügiseni oli siis vastavalt üks aasta Pariisis Brüsselis kus elas ema õde, ema, õde, surigi Brüsselis juba nõukogude ajal. Ta oli tantsija nooruses lõbedas nagu tantsu balletikooli. Ja oli Sel aastal sõitis Belgiasse ja surisema. Millised mälestused on nendest reisidest, Prantsusmaale, Belgiasse? Käisin hiljuti Pariisis oma abikaasaga lihtsalt külas, olin kuu aega huvitaval kombel Brüsselisse Vaisatudki pidin nagu minema ei saanud, pole aega olnud, siis päris paljud asjad tulid meelde, huvitaval kombel, käsi seal rajoonis, kus me elasime, tuli midagi meelde. Ja väga, väga pealiskaudselt tulid meelde need majad ja neid kortereid ja siis me käisime seal tuttavate juures ja surnuaias käisime seal, kus ema tuttavad olid maetud ja Brüsselis ei ole käinud nii üht kui teist. Kuigi mälestused Brüsselist on väga erksad, tähendab mingisugune mingisugune laste elektriautode mängumaa mingisugune tiiv oli aed, kus sai siis sõidetud igasuguste kaarikute ja ja, ja nendel on roolidega ja kõikvõimalikel sihukestel lastel. Raudtee, valetan, Brüsselis sõitsime väikses lammunitis. Magnetraudtee oli niisugune, need asjad on merre mingil moel. Meil on isegi teatud määral meeles korter, kus elasin Brüsselis. On meeles see korter, kus elasin Pariisis, emal oli ta raha palju ei olnud, ta ei olnud eriti rikas inimene. Pere ei olnud üldse väga rikas keskmine. Vaadake Eesti ajal, keskmine oli rohkem kui praegu rikas. Sest et näiteks kui isade kolm 800 Vastrognoosta auto väikese Morrise, siis järelikult ta oli, kas inimene siiski ta suutis, auto oli väga kallis, tol ajal kallimaks vuranud. Ja kui Bonepilade koka pidada ja suvilat pidada ja saata mustab. Ja meil oli neljatoaline korter Raua tänaval väga luksuslikus majas, niiet tuli välja ikkagi ema teenis kurit, kuigi võlg oli ka palju, ma mäletan, kui venelased sisse tuligi, konfiskeeriti ema ärises, isal lendlause, oli ikka, sain võlgadest lahti. Aga isa tegutses nii, nagu jutuks oli juuditeatris ja see oli selline isetegevuslik teater ja, ja kui ta siis käis kodus ja neid oma rolle õppis ja mängis ja no kuskohalt see teatripisik siis algas kassalt isa rollide jälgimisest, kõrvalt vaatamisest. Arvan küll, isa poole pealt, tema ei tegelenud teatriga üldse kunagi. Ainult ema tantsis hästi, nad käisid vahel mallidel tantsimas, said auhindu ja tantsid neid moodsaid tantsida, tol ajal olid valsid ja inglise valsid ja Foxy tangot. Palju tantsisid mu vanemad, seda ma valetan. Võistlustel osalesid ka, aga teamegi professionaalil lihtsalt halvast. Isa sai missale pisiku. Kui ma olin teises klassis prantsuse lütseumi, siis ma mäletan, et mind valiti klassi poolt esinema. Ja ma juba see oli vist kolmandas klassis, sest ma esinesin juba hariduse tänava koolimajas. Olid proovid, aga esinesin ma juba Tallinna kontserdisaalis Estonias ja lugesin ma ühte mingisugust katkendit ühest prantsuse huumoririskist. Ja mängib oma rolli ka lasteetenduses. Mul oli, mäletan, mingisugune smoking oli õmmeldud ja juuksed olid kammitud, siledaks vurrid kleebitud, seda ma mäletan, aga mis sisuliselt oli võimalik? No siis, Georg Ots õppis prantsuse lütseumis. Simon Levin, meie kuulus eesti advokaat, õppis minuga koos Aleksandr liikumad, õppis prantsuse lütseumis, Niuke terve komplekt neid inimesi, keda praegu näed tänaval noodsa kahjuks surnud, aga ja niimoodi vahel tuleb, tuletame meelde, et niuksed aastal teatripisik tuli sealt võib-olla ja siis muidugi rahvateatris seda nimetati siis klubipealik oli selle klubi nimi, seal oli kas tegeldi keeglimänguga ka ja spordiga ja jalgpallimeeskond oli, korvpallimeeskond oli ja isa mängis keeglitele keeglialal väga tugev. See oli ikkagi niukene klubi, kus käidi ikka väga süstemaatiliselt koos ja väga süstemaatiliselt tilti näitab. No ja paar tükki juba, Väljataga Taevi üksik puri oli üks näitemäng, kus väiksed ühter peetjate ühte rolli, mida pärast Draamateatris mängis Helle liigersele roll. Salme Reek mägis 11 koralliga avalikud peol. Seda mainis ka üks minuealine poiss, kes pärast sõitis ära Ameerikasse. Sealt tuli see püsika, aga no kui ma juba olin 15 16 aastat vana, siis ma koordideli kooli Grovolariga. Astusin ohvitseride vaja raekoja platsil ohvitseride maja, isetegevusliku teatritrupi. Meil oli juba piletid müüdi, rahvas käib vedelas vaatamas. Siis ma astusin juba vene punalipulaevastikku teatasimis, asused. Seal ma mängisin juba massistseenides roll pisikesi. Praktiliselt, kui oma teatri instit Ruti Eesti teatri istunud 48. aastal läksid oli mul juba nagu kuskil viie, kuue aastane staaž selja taga teatrit teha. Mitte nii lausa näitlejana, vaid üldse na. Teatri hõngu sain mõjuma tulla märksa varem. Oma teatrikooli läksin siis mul oli mingi pagas selja taga. Kui väga lühidalt vaadata neid aastaid, mis olid siis Eestist ära olles, kui oli sõda ja, ja kui sai mindud Kasahstani Esselonide eestlastega sõitsid 40. aastal Welcasse. Seal oli nende Esselonide juhid, olid eestlased, kes juhtisid tervet seda rahvahulka kohale Guellgaa külasse ja seal hakati selekteerima, seal hakati paigutama inimesi siis vastavalt kestatis jääda koha peale, kestad sõita Tšeljabinskis, kes tahtis sõita Eesti ansamblites, kes tahtis sõita ta kuskile mujale. Ja kui meile öeldi, et on olemas niisugune võimalus sõita Kasahstani mangaragai sovhoosi siis ema, kes õppis kunagi Tartu Ülikooli majandust, tal oli lõpetamata kõrgem haridus, mu ema otsustas, et võib-olla ta saab seal tööd. Hõlpsam saada tööd kuskil tagalas, ütleme kaugemal. Ja sõitsime sinna sovhoosi. Olime seal kaks ja pool aastat, tema oli tõesti sai endale raamatupidaja emale haritud inimene, ta valdas perfektselt prantsuse keelt vene keelt, saksa keelt, eesti keelt, juudi keelt. Taavi, haritud inimene, ta oli palju käinud ja näinud. Nii nagu isa kiisa val rull inglise keelt. Ema inglise keelt ei räägi. Ja seal siis mina läksin, esimene aasta ma ei käinud koolis. Ma läksin sinna, omangaragai sovhoosis oli algkool. Läksin sinna jälgi, seitsmenda klassi lõpetasin. Ja viimase aasta sõitsime emaga tila Minskisse, kus õde koormamehega elasime nendega koos ühes korteris ja seal ma siis lõpetasin juba viimase klassi. Neljanda aasta. Novembris, kui ma ei eksi vist. Ja siis ma läksin õhtukooli ja lõpetasin õhtukooli neljakümned kuuendal aastal vist või 47.-le ja 48. aastal läksin Eesti riikliku teatriinstituut. Aga lapsepõlv oli veel huvitav selles mõttes, et et Kasahstanis oli oma töö, vot vaadake siis oli niuke asi või oli see kaardipidi saama, muidu ei oleks leiba saada. Ema töötas ja mina töötasin ja ma olin kaks aastat tallipoiss. Ma olen väga kursis hobustega, siis ma olin sõjaväe jaoks valmistati ette raskekahurite jaoks raskeid, nagu ütleme, ordeni tõugu hobuseid, eks ole. Need olid need raskeveohobused ja mina olin siis Talibuis. Seal olid sellised suured hobusetallid, kus kasvatati 150 kuni 250 hobust hooaja jooksul ja siis viidi need rindele. Ja maalin siis talipoiss, kes siis sõitis, ratsutas nende hobustega, siis steppi, harjutas nende hobuste jooksu jootis neid hobuseid, pesineid, hobuseid, siis käisime ujumas nende hobustega, siis rakendasime hobused vankri ette, lasime neid raskusi vedada. Vot see käis kõik minu töö kompetentsi praktiliselt 13 14 ma olin juba tööl. Aga see oli küllaltki raske töö, me pidime esiteks kell viis hommiku kõik tõusma viieks pidime tööl olema siis, kui hakati hobuseid toitma. Ja see lõppes vahel väga hilja õhtul. Vale, vahel isegi 10 11 ajal tulime koju. Mõni lemmik oli ka hobustel. Hitleri-nimeline hobune, seda ma mäletan, oli jube must hobune kohutavalt tige. Kes ikka niimoodi ei lasknud üldse kedagi ligi ja ma mäletan, me nimetasime seda Hitleriks seal augus. Marendav seljalt paar korda ratsutanud, aga see oli mõttetu. Ratsutamine viskus kindlalt maha. Meiegi maha viskama, kõiki praktiliselt pärast läks ta rakkesse lihtsalt raskeveohobuseks. Noolil omad lemmikud loomad ja olid ka juuksed, keda me eriti ei sallinud ja nagu ikka, aga hobuseasjandust tundsime korrektselt. Kui nüüd proovida väga lühidalt kokku võtta iseenda jaoks, mis teile tundub, Eino Baskin, mis oli see oluline, mis lapsepõlves teie lastetoast kaasa võetuna on vorminud teil just niisuguseks inimeseks niisuguseks meheks, nii nagu te praegu ole? Normaalne lapsepõlv ütleme väga paljus mängib rolli, kui vanemad saavad omavahel hästi läbi. Skandaal ei ole, koridorid ei ole v karjuta lapsega või lapse jätta üksinda, kui ei minda lahku. Seos kõige tähtsam, kus vanemad on lahku läinud, ütleme sel ajal, kui lapsed on kuskil seal viie, kuue, seitsme, kaheksa aastased kolme aastased isegi tavaliselt need lapsed muutuvad egoristideks, esiteks isegi egotsentrilisteksi hõistideks. Nad kindlasti ei hooli oma emast või isast, nii nagu võiksid hoolida. Muutuvad ükskõikseks, neil tekib mingisugune salastatud ja oma ema või isa vastu. Kes siis mingil moel on nende lapsepõlve tumestanud, minul näiteks, selles mõttes oli kõik korras, sellepärast et minu vanemad kuningad, kui läksid, nad läksid lahku siis, kui ma olin juba täiskasvanud inimene oma relva praktiliselt 18 aastat vana. See enam ei mängi nii suurt rolli, kusjuures ma sain loogikast aru, miks nad lahku läksid, isa oli viis aastat habemes, emaga ei olnud mingit kontakti, isal tekkis teine inimene seal rindel olles ta juba automaatselt tulles koju abielus. Ja emal tekkis ka üks inimene selle viie aasta jooksul kuidagi selliseks valutult. Said omavahel päris kenasti läbi. Aga ma arvan, et see oli põhiline, et nad sel ajal, kui ma ütleme, formeerusid sel ajal, kui ma kasvasin, ütleme seal 15. eluaastani olid sõbralikud väga hästi, said omavahel läbi ja hoidsid 11 ja kogu see pere alates kokast, õpetades Jaaniaga ja ema-isaga, nad hoidsid 11. Suhtumine oli niisugune väga tolerantne. Eino Baskiniga vestles Reet Made.