Lastetuba. Täna, head kuulajad, oleme külas selle inimese lastetoas, kes on öelnud, et kunstnik ei saa pilte, poegi ta nagu jänes ja neid kõikjale maha jätma. Ta. Ta on öelnud ka, et loom on hea sümbol. Ja temaga me seondame alata. D väga kummalisi ja väga huvitavaid pilte, kus on inimesed turris juuksed peas või kuidagi kokku kleepunud juuksed peas natukene poolakate silmadega inimesed või just nagu inimesed maskiga või ilma maskita. Ja loomad ja linnud, just nagu loomad. Ja just nagu linnud. Jüri Arrak. Täna astume mikrofoniga teie lastetuppa. Kas te mäletate, kui pisikene te olite, kui te ennast ise päris ise esimest korda teadvustasite või, või midagi endast esimest muljet mälestust meelde jäänud? See on niimoodi inimestel ja ma arvan, et ka minul on see täpselt selline, et arvatakse et mäletatakse ennast kuskil. Mõni räägib ühe aastaselt, kahe aastaselt kolmeaastaselt, aga väga palju nendest lugudest. Rowan on ema, isa, tädide-onude, vendade sõprade poolt üle räägitud ja jutustatud, mida see lapsukene on teinud ja lapsele kuskil 40 aastaselt hakkab tunduma, et tema ise mäletabki neid lugusid. Sellepärast vabandan, et võib-olla kõik niuksed, suuremad lood, mida ma arvan, et ma ise mäletad, Ta on mõningad asjad võivad olla ka mulle lihtsalt jutustatud ja siis ma juba nende tõesust eriti ei oska nagu kinnitada pitsatiga. Aga mis kindlasti inimesele jäävad meelde, ainult temale endale on detailid ja neid pisikesi detaile, nüansse ei, ei saa ükski kõrval seisev inimene teada peale selle lapse enda. Nüüd sellepärast ma täpselt ei oska öelda, mis on nüüd minu esimene mulje või mälestus siit siit maapealsest elust, aga, aga noh, sõja algust ma mäletan, kui sakslased vallutasid Tallinna 41. aastal siis me olime all pesuköögis. Kõigepealt see pesuköök asus majas laulupeo ja kollase tänava nurgal, kollane tänav 20, seda maja enam ei ole. Seda tänavat enam ei ole, sest laulupeo tänava pikendus kollasele tänavale lõikas läbi nüüd meie maja. Selle koha peal on liiviku kauplus. Lapsepõlve korteri koha peal kaubeldakse viinaga praegu. Ja, ja me tulime pesuköögist välja, kui paugud olid juba raugenud ja, ja oli rahulik, siis ma mäletan täpselt, kuidas Kadri turu poolt saksa sõdurit Mootorratastel sõitsid Tallinna, see on nii, nii mul meeles nagu fikseeritud kinokaader. Ja üks sõdur tuli mootorrattalt maha ja küsis ema käest juua ja ema läks, tõi juua ja nii kaua, kuni tema käis vett toomas. See minu jaoks oli ta sõdur ja sõdur on alati niukene, vana ja tugev mees. Aga ta võis olla praegu, kui ma nii oma seda visiooni analüüsin, siis ta võis olla noor poiss. Ja, ja ta silitas mu pead ja andis tüki šokolaadi lapsele lapsel vot nihukene detaili meelde ja kuna mitte keegi seda kõrvalt ei näinud ka mitte ema siis, siis see on küllalt audentne, sõja aeg on. Teadagi, see on selline, selline emotsionaalne aeg, eriti skorpionist sündinud pisikesele poisile. Ma olen üldiselt niux aktiivse ja küllalt sellise tegutsemise himuga poisikene olin ja sellega oli mul igasuguseid pahandusi muidugi, aga noh, ellu ma jäin ja ja, ja olgugi, et sõja ajal ja eriti sõja lõppedes sai mängitud lõhkeainete ja granaatide ja ja igasuguste flaki kuulidega, on need õhutõrjekahurikuulid, mis, mis põlevad leekkuulidega. Ma ohkan koheselt peale, sellepärast et, et minu põlvkonna inimestel on poisikestel, kes tol ajal elasid, on, on küllalt tõsiseid traumasid olnud, sellega. Ja muidugi see pisikese poisipõlv ja, ja mängumaad ja need tõesti sattusid olema siis selles kõige hullemas sõja ajas ja sõjakeerises, sest et sõja alguseks oli Jüri Arrak, siis nelja viieaastane. Ma sain 24. oktoobril viie aastaseks, nii et kui sakslased tulid sisse septembris vist oli see nii, et siis ma olin noh, peaaegu viiene. Nii et sellest viiest edasi, need aastad on juba sellised, kus inimene väga hästi ja väga palju mäletab ja need olid kõik siis sõja-aastad. Kas olid need Tallinnas Tallinna poisil või mindi ka sõja eest pakku? No me olime kogu aeg Tallinnas sealsamas majas, kollasel tänaval ja ainult 44. aasta üheksanda märtsipommitamine. Noh, sellest on nii palju kirjutatud ja räägitud, see oli selline psühholoogiline pommitamine, murda igasugust vastupanu, nii Soome kui Eesti poolt pommitati samal ajal ka Helsingit. See niisugune lauspommitamine siis me olime sellesama puumaja keldris, sealsamas pesuköögis oli rivi vundament, kõrge kõrge vundamendiga maja olija, see oli kivikelder. Ja siis üle tee kukkus kaks pommi, no mis üle tee, see kollane tänavu on ju nii kitsas. Nii et see, see on mul väga selgelt meeles, kuidas see maja värises täielikult kõik aknad lendasid sisse hirmus rahvakas Rahmakas, nii et ma olin siis seitsme aastane. Kahe pommitamise lainevaheajal kuskil öösel me jooksime kivimaja keldrisse, mis praegu on seal Gonsiori tänaval, need majad, mis on siiani säilinud, seal oli suur varjanud. Ja seda ma mäletan ka, kui kõik põles ja suitsu oli ümberringi täis ja siis telefonitraadid olid tänavatel ja ema komistas kottidesse ja minul oli nihukene tunne, et ema sai surma. Ja see muidugi see on ka nüüd nagu niukene välk, kaader, kuidas noh, ema on maas ja, ja nii edasi. Aga õnneks oli need ainult traatidesse koperdamine ja nüüd kui minu elukutse juurde minna, nahk, kes ma nüüd praegu olen juba 30 aastat kunstnik siis no fakt on see, et inimene kujuneb välja teatud niisugune baasis või vundament kujuneb välja siiski lapsepõlves. Ja kõik need emotsionaalsed läbielamised ja sündmused ja peale sõda kohutavas vaesuses elamine ja noh, see on niisugune pikk jutt ja siin poole tunniga seda ei räägi, ma olin kaks tundi rääkida sellest, aga see vorminud. Millised mängud siis väikestel poistel olid või poistel ja tüdrukutel seal Kadrioru eeslinnas Tallinnas, nii nagu see kollane tänav on, kui Need rinne oli läbi läinud ja kui otsest niisugust pommihirmu ei olnud ja kuskil pesuköögis või keldris ei pidanud redutama kui oli see tavaline lapse elu, sest et laps on alati rõõmus ja optimistlik ja mida siis tol ajal tehti? Ei, no meie seltskond, kes seal ümberringi elas, nii nagu poistel ikka, kujuneb põhiline sõjamängud. Talvel oli nii, et me ehitasime vanemate vendadega, tähendab õigemini mina tühi, seal midagi eriti ehitanud, aga ma olin niisama kambas, sest mul on kaks vanemat venda, üks on Henno Arrak, on kuus aastat minust vanem ja, ja Arno on, elab praegu Ameerikas on üheksa aastat vanem. Nii et nad olid minust küllalt palju vanema Diana ei olnud mingi mänguseltsiline seal, aga niisama koperdasin jalus, aga minu jaoks olid nad ikka suured ja võimsad vanemad vennad. Ja nemad ehitasid selle maja hoovi, kus olid hiigelilusad ja suured hõbepajud sinna puude otsa ehitasite lumekindluse. See kindlus tehti väga kapitaalselt, sinna ehitati mingi redel, tali, umbes Vello üks kahe-kolme meetri kõrgusel. Tehti lumest, siis valati veega üle, siis ta jää Tartus kinni, see võis olla kuskil 40 42 43 talvel ja minu jaoks oli see niivõrd võimas ja suur sakkidega ja laskeavadega ja, ja lumepallidega ja siis toimus selline lumesõda, et ühe üks meeskond oli siis all, püüdis vallutada kindlust ja teine oli puu otsas ja nii kordamööda. Ja üldiselt, kui ma sellest majast veel räägin, siis see maja, see maja kollasel tänaval on, on minu jaoks muutunud niukseks. Kuna teda enam ei ole ka veel selliseks niukseks mingiks unelmat lossikeseks, kusjuures ta järjest läheb nagu mulle tähtsamaks öeldud, Joanne, et elu algus ja elu lõpp lähevad kokku, elu on nagu ring. Ja sellepärast hästi vanad inimesed muutuvad lapseks tagasi, noh, mina veel nii vana ei ole, aga mul lihtsalt lihtsalt sellepärast on nostalgia, et seda maja ei ole enam, kui see maja oleks alles siis poleks midagi. Seda enam, et seal veel see muinasjutuloss ka mälestustes pajuokstel kiikumas. Ja muidugi ja, ja see, see ümberehitus tehti seal nii kiirelt ja kapitaalselt ära kuskil 87. aastal. Et sellest ei jäänud midagi järgi, üks pisikene puu vist kuskil tänava ääres kasvab, seal on kõik uued uued hooned, nii et võrdlemisi nukker. Ma olen isegi mõelnud sellist kummalist mõtet, et minu piltidel on väga palju kujutatud nööri ja mingit seinu ja nendel võib olla sellel kujundil võib olla kaks põhjust. Üks on kindlasti see, mida on ka kunstikriitikud ja tuttavad arvanud, et, et see võib olla nagu selline suletud maailma sümbol. Et kust me siin elasime ja müüri taga ja Hiina müür ja raudne eesriie, kõik niuksed, et ilusad sõnad. Aga, aga nüüd, kui ma sellest lapsepõlvekodust olen mõelnud, siis, siis seda maja ümbritses, tal oli suur aed oli ja selle maja ümber oli umbes kahe meetri kõrgune plankaed. See oli nii tihe, et ega sealt eriti läbi näinud oksa august võib-olla ainult ja sinna üles maga jõudnud ronida. Ja ainukene koht, kus kus sai siis üle aia vaadata oli, oli suur hoovivärav hobuste jaoks tehtud, et tuuakse kütet, et tol ajal autosid oli vähe. Siis selle selle värava peale ronida. Noh, see meenutab natuke juba niukseid luuletust Meil aiaäärses tänavas ja üle värava vaatad maailmaga, minul oli tõesti ta nii et mind hoovist välja ei lastud. Noh teadagi Niukest viie-kuueaastast poissi, ema ikka keelas sõjaaeg ja nii edasi ja, ja siis oli seal haava peal kõõlumine, ma mäletan, oli üks lemmikkoht, sest seal sai üles ronida ja siis sealt upitada ja vaadata üle värava, seda tänavaelu. Maaelu munakivi tänav piimamees käis hobusega mõnivoori meelse, mõni sõjaväeauto ja sõdurid marssisid vahest harva Kadriorgu, kes ära eksis. Nii et võib-olla piltidel ka see minu kollase tänava maja lank sisemiselt pluss siis poliitiline olukord, kui ma olin juba täiskasvanud inimene. Milline suhe oli lapsepõlves tontide ja vaimude ja näkide ja olen kuulnud, et kaabu jüri olevat veel olnud üks niisugune tegelane, kes lapsi kaevu vaatama meelitas. Kas keegi ütles ka, et kui teed seda või teist, tuleb kolumats? Nii et nii täpselt ma seda ei mäleta, aga, aga see detail on mul küll meeles, et kui me peale 44. aasta märtsipommitamist pidime linnast, evakueeriti inimesed ära ja meie läksime Kohilasse aandu küla Jüri talu ise, minu nimi on Jüri Jüri tallu ka. Ja oli nii, et olid mingid sulased ja mehed noh, seda, et need detailset ei tea, aga aga lihtsalt seal oli kaardimängu jaoks oli vaja neljandat kätt. Ja no mina mängu ei osanud mingit, mulle õpetati küllalt ruttu selgeks, need igasugused viis lehed ja linna põlet, ma ei mäleta, neid mängima enam ei mängi ja ma ma kujutan hea meelega igasuguseid totakaid mänge piltide peal, aga mind niuksed, mängud ei huvita, et ma vabandan kaardimängijate ees ja see seltskond seal ajas igasugust plära suust väljas mängisid kaarti ja mina pidin siis seal ka kambas olema, seda ma ka nagu kuidagi tunnet tuslikult tasemel. Kuidagi mäletan, et nad hirmutasid pimedusega ja, ja tegid igasuguseid õudusi ja kummalisi jutte. Et võib-olla see on üks põhjus, aga miks ma kardan pimedust siiamaani, tähendab, ma ei taha üksinda olla tühjas majas näiteks. Ma kujutan ette, et mul on liiga hea fantaasia, ma kujutan ette igasuguseid asju, ma ei saa vaadata õudusfilme, niuke lausõudus, mind eriti huvi. Aga niuke Hitchcocki õudus mind mind vapustab sellepärast et kui on mingid sammud ja mingi ukselingi käginal mingi ukse avamine ja ukse taga on tühjus näiteks siis minu fantaasia maalib sinna oioi, kelle ja ükskord jälle selles kollase tänava majas. Ma nägin. Jah, noh, ma arvan, et ma nägin, ma nägin tegelikult lapsena nägin kummitust, üksainus kord elus olen näinud, see oli niimoodi, et meil oli kolmetoaline pisikeste tubadega korter, teisel korrusel, korter seitse ja magamistuba oli pisikene, sinna mahtus minu minu väike voodi ja siis ema, isa voodi ja. Ühel õhtul hilja selle ahju taustal ma millegipärast nagu ärkasin üles teised, kõik magasid ja näen, et üks niisugune täiesti valge figuur seisab, seisab ja natukene natukene liigub, niuke hõljub. Muidugi, ma jõllitasin, jõllitasin, panin suure häälega kisama ja see on, see on ka niukene stoppkaader mul meeles ja siis ema ärkas üles ja rahustas mind tükk aega rohkem, ma pole elus näinud nii, et eputada oma ei saa, mõni inimene valetaks siia juurde kohutavaid lugusid kummitustest, aga, aga sellistes asjades peab inimene olema enda ees aus ja täpne ja kui sellistes asjades valetada teistele, siis ta saab mingisugused negatiivsed mõjud tagasi endale. Kas need hilisemad kujud, mis on jõudnud lõuendile ja milles on ju natukene kummitusliku või, või minu jaoks on nad siiski pisut ebamaised? Maiv, nii vist oli kunagi ühe tegelase nimi sellises lasteraamatus. Kas need on kuidagi siis täiskasvanumehe peas sündinud või on nad reisinud kaasas ikkagi seal lapsepõlveradadel? No ma arvan, et inimene ei saa ennast nii täpselt jagada lapsepõlveks ja kolmekümneaastaseks, 50 aastaseks ja 80 aastaseks inimene, ta muutub loomulikult pidevalt teiseneb. Aga, aga need mõjutuste tagasi ulatus seda on väga raske rääkida, igatahes kummitusmaniakid ei olnud küll minu figuuride moodi, ta oli lihtsalt selline inimese siluett. Valge muidugi tagantjärgi targutada, et võib öelda, et see oli ahju taustal ja kuu paistis sisse ja mingi aknaaugu valgus vastu ahju ja kõiki asju võib ära seletada, ma räägin oma elamust, ma ei räägi seda füüsikalist maailma praegu mida võib seletada nii ja naa, niiet ka seda öelda, aga, aga igatahes need Seefiguraalne süsteem tekkis minus 70. aastal, millega ma praegu tegelen, aga noh, see on lapsepõlvest kaugel. Ahjaa, kui öelda veel selle ainsa lasteraamatu kohta, mida ma elus kirjutanud Panga-Rehe jutud 1975 ta ilmus siis see Maiv, see peategelane on tegelikult vaim, esi ja tagumine täht on ära vahetada tatud Maiv vaim. Nii et sellise omaarust väikese nõksu ma tegin, mis on tegelikult noh, 1000 korda kasutatud igal pool selliseid tähtede vahetamisi, uue sõna moodustamist. Aga lapsepõlvest veel, mis mul on väga jälle teravalt meelde jäänud, on minu esimene koolipäev, see oli 1944. aastal täpselt minu sünnipäeval, 24. oktoobril, sest kool hilines peale sõda jälle, septembris oli jälle uus Tallinna vallutamine Nõukogude armee poolt saanud ju esimesel septembril kooli minna, loomulikult, ja hea, et oktoobri lõpuski kõik sai korda. Ja emal ei olnud millegipärast aega ja vanem vend Henno võttis mu käekõrvale ja kuus aastat vahet, eks ole, nii et ta oli 14 aastane. Mina läksin täpselt oma kaheksandal sünnipäeval, kool võttis käekõrvale ja Me marssisin rauakoolimajja tol ajal 21. keskkool, mäletan seda kohutavat pabinat, kui ma sinna uksele lähenesin, minu lapsepõlve üks kõige suurem südamesõber oli kadunud Jaan Saul näitleja ja noh, väga andekas poiss, aga tal oli sündinud südamerikkega. Ja siis me tahtsime Jaaniga muidugi pinginaabriks täitsa loomulik. Aga kuidagi noh, Me läksime eraldi kooli, tema elas laulupeo tänava nurgal, seal, mina nägin, oo jaan ja jooksin Jaani juurde istusimegi ühte pinti, aga siis kui laste lugemine tuli, õpetaja kontrollis, kes klassis on tuli välja, et mina ei olegi siin klassis. Ja see oli jälle kohutav trauma selles mõttes, et noh, ma tahtsin Jaaniga koos ühes pingis olla sõbraga ja mind viidi kõrval klassi ja kuna seal ei olnud muud kohta vaba kui esimene pinksist, pandi mind sinna istuma. Eriti meeldiv ei ole niukene asi. Poisikesele sellised lapse Raumad on võib-olla noh, väga suure tähtsusega, kui mingi viiekümneaastase mehe börsil 100000 krooni kaotuse umbes sama kategooria. Nii et see aeg sai mul olla rauakoolis esimest kolm aastat. Siis me pidime minema maale elama emaga 46. Ja, ja siis ma olin juba noh, Kablis Pärnumaal koolis. Vendadest on räägitud ja sõbrastki emo, kes oli veel lähedane. Oma kodused, no isa oli sõjas, nii et mul on see isa puudus selles mõttes, et isa oli Saksa sõjaväes ja, ja ta suri haigusesse 40 koosnada sõja lõppedes, ta hüppas ära Saksa sõjaväes, ta ei tahtnud edasi Saksamaale minna. Aga siis pidi ennast varjama sellepärast, et Alex Siberisse viidud. Ja siis ta varjas, haigestus ja suri 46 ja pärast seda me pidimegi maale minema, nii et see on selline. Ühesõnaga, isamaasõja ajal nägin mõningad ning kui ta puhkusel käis rindelt ja niuksed, ta on jäänud kuidagi selliseks Küllalt kaugeks ja niukseks munder ja poisil tekib selline isa puudus ja see kompenseerub nagu vanemate meeste ülistamisega võib olla kuni 40. eluaastani, et ma pidasin endast 25 30 aastat vanemaid mehi kohutavalt tarkadeks. Alateadlikult niimoodi isa kompenseerimine psüühiliselt. Temaga ma olen või noh, koos kasvanud, eks ole, ema oli küllalt tugeva iseloomuga ja ta oli väga selline, ma ei ütle võimukas tali, ta oli vastuoluline, et tal võis olla kohutavalt õrn ja armastav ja sealsamas karistab selline emotsionaalne ja, ja küllalt äkiline, äkilise iseloomuga, eks ma olen sealt ka midagi pärinud. Nii nagu need geenihüpped ühest kehast teise käivad. Aga emaga meil oli sõbralik vahekord. Ma ei, ma ei ütleks, et, et see oli selline liigutav armastus minu poolt. Me elasime nii kenasti ja sõbralikult. Mul on muidugi kohutavalt kahju, et tema ei näinud Eesti iseseisvust. Tema abielu oli 1933 kuni 40, praktiliselt seitse, vastavat oli ainult seda õnnelikku ja rahuaega. Nii et see on ikka, see on ikka liiga vähe vanaema, kes suri siis, kui ma olin sõjaväes Vene sõjaväes. Tema oli väga niisugune südamlik ja ja lihtne naine, vaat vanasti oli selline tragöödia tsaariajal, vähemalt selles kompuste suguvõsas. No minu vanaema on, anna kompus, neiuna. Tähendab see. Hanno Kompus, Meie sugulane, see kirjanduskriitik Eesti ajal ja kompuste suguvõsas anti haridus, anti poistele ja tüdrukutele ei antud haridust, see on, see on niisugune noh, üldiselt feministid haaraksid sõjal nõiakohe selle peale. Aga midagi pole teha, see oli tsaariaeg. Jah, ja ja vanaema sai õppida ainult kolm klassi külakooli ja, ja noh, ta lugeda kirjutada, arvutada oskas ja see oli kõik, aga ta oli südamlik inimene, väga niukene, tore ainult niiks, kui mina teda õieti mäletama ka siin oli ta juba haige. Nii et vanavanemaid ka eriti ei ole. Kas joonistamisel oli lapsepõlves küllaltki oluline osa, meeldis joonistada? Teate, see on üks niisugune kummaline asi, et ma ise eriti ei mäleta, aga minu mõned niuksed klassivennad või tuttavad ütlevad, et malevat pidevalt joonistanud Miki hiiri tahvli peale. Mina ei tea, võib-olla siis jaa. Säilunud kuuenda klassi joonistusvihikud siis ma olin Kohilas juba, no Me rändasime ringi ja sellepärast, et mul ei olegi lapsepõlvesõpru, et ma vahetasin esimese seitsme aastaga seitse kooli mitte omal soovil muidugi, vaid me pidime nii vahetama elukohti, et mitte Siberisse minna. Tol ajal selline rutiinne mäng, sest no isa oli Saksa sõjaväes, teda otsiti taga. Ja, ja siis me vahetasime elukohti ja noh nii Me pääsesime, joonistamine oli mul ilmselt küll mingisugune kritseldamine, õigemini Miki hiir oli keelatud, kõigepealt peale sõda Tallinnas kapitalistlik selline elukas. Nii nagu Stalini ajal oli ka džässmuusika keelatud ja palju niukseid lollusi sellises põnevust. Aga siis oli ta põnev. Just. See oli nagu mingisugune alateadlik niuke protest, võib-olla mai nimeta protestiks, aga see on need suured sõnad on nii, et praegu mõned inimesed teevad endast ei tea, mis vabadusvõitlejaid. Võib-olla nad ei ole mitte midagi muud teinud, kui ainult noh, tasakesi teki all mõelnud, et küll võitleks. Aga ka minul oli ta lihtsalt mingisugune, võib-olla tõesti sisemine vajadus kuidagi pildiga ennast väljendada, aga see oli nii sügavale peidetud ja, ja, ja ennem kui vanem vend Henno selle juhatas mind kunsti juurde, siis oli juba peale Vene sõjaväkke panin juba küllalt vana on enda kohta öelnud kuskil intervjuus, et ma olen sügisõun. Hilja, küpsenud ütleme sibul, õun ja kummaline, mulle maitsevad ka sibulõunad kõige rohkem. Ja mul on sealmaal panga rehelgust mul vahkusse pangaria jutud, millest ma kirjutasin, see on üks vana talu. Seal on kaks sibulõunapuud ja teised ei ole nii head, lihtsalt. Kuid neid Jüri Arrak, meie saate lõpuks katsuksite väga kokkuvõtlikult paari lausega öelda, mida te ise arvate, et mis on need kõige olulisemad pidepunktid või või tähtsad asjad olnud teie lapsepõlves, mis on aidanud vormida teid just selliseks, nagu te olete praegu. Kahtlemata minu õnn oli see, et ma esimest neli aastat sain elada täiesti rahuliku ja, ja õnnelikus perekonnas on 36 kuni 40 ja esimesed neli aastat on küllalt tähtsad. Ema oli kodune, isa töötas ja, ja ema sai kantseldada neid poisse ja valvata Ta ja hoida ja hellitada nii, et see oli suur õnn. Siis nagu elus on tõusud ja langused, siis tuli see neetud sõjaaeg kus toimusid sellised agressiivsed mängud ja väljaelamised ja, ja jälle suur õnn, et ma kuskile õnnetustesse ei sattunud. Sellised vastuolulised niuksed nätsutused kui, kui nii labaselt öelda minu minu elus on kahtlemata mind vorminud. No ühest küljest väga emotsionaalne, reaalseks tundlikuks ja teisest küljest küllalt tugevaks. No kasvõi selliselt tugevaks, et ma ei karda rääkida iseendast. Sest väga paljud inimesed tõmbavad selliseid maske pähe, et nendest ei saa mitte midagi aru. Ja sellepärast mu piltides on ka väga palju maske kujutatud. See meie saadet jääb lõpetama üks Jüri Arraku lapsepõlve lemmiklauludest kus ühtlasi on peategelaseks tema poisikesepõlvepiltide kangelane.