Täna, head kuulajad, oleme koos teiega tulnud külla selle inimese lastetu. Või õigemini oleme siis kutsunud tema koos oma lapsepõlve mälestustega meiega koos seda laupäeva õhtust aega veetma selle inimesega, kes on öelnud, et ta püüab leida igas asjas midagi ilusat ja on õnnelik selle üle. Ta on oma suure lemmiku Josepe Verdiga sündinud ühel ja samal kuupäeval. Pirjo Levandi on meie külaline, täna õhtust. Millal te tundsite, et just tema, teie lemmik on? See nüüd kahjuks jääb küll seal lastetoast välja, aga niipea kui ma hakkasin selle muusikaga nüüd tõsisemalt tegelema, siis ma tundsin just, et Itaalia muusika ja Verdi on see, mis minu südant nagu liigutab. Aga need ilusad asjad, et kõiges peab midagi ilusat nägema. Kas niisugune tunne oli juba kuskil lapsepõlves või koolitüdrukuna olemas? Ja ma arvan? On küll, sest ma oma põhiloomuselt ikkagi olen rõõmsameelne, kuigi mul neid selliseid nutuhetki ja selliseid on ka küll olnud. Ja kuna ma olen meie perest, ütleme niimoodi, kui minu emal on kaks venda, siis seal mõlematel nendele on ainult pojad, siis mina olen sellest perekonnast nagu ainuke tüdruk. Ja siis minul olid pisarad lubatud, teistele mitte. Aga kuidas teile endale tundub, kas poisid ei tohi nutta? Tohivad ikka, aga, aga kuna neela juba väiksest peale öeldakse, et noh, et sa oled juba suur mees ja et noh, et hoia ikka tagasi, et mis selle nagu ei, ei sobi selline, et see on rohkem nagu naiste repertuaar neid pisaraid valada ja neid ära kasutada. Te rääkisite nendest poistest, kes teie peres on. Laiemas peres. Allar Levandi kuulub nende poiste hulka nii et tema ei tohtinud nutta. Temal oli jah, rangem kasvatus, kuigi ma võin öelda, et minul oli ka küllalt range kasvatus, aga, aga noh, need pisarad, mis minul ikka teinekord tahtsid tulla, siis minul nagu ikka kätte ei vanduda, aga seal noh, vaadati natuke nagu halvemini, et ikka meesterahvas peab ennast kokku võtma ja nendest asjadest üle olema, mis mind nagu võisid endast välja viia. Kas te olite selline väikene tüdruk, kes juba väga varakult väga ilusasti laulis minema? Tähendab seda, et, et Holmine küll käis mul juba varajasest ajast ja ema jutu järgi ma mäletan seda, et mul on meil vanaema, elas Pärnus, siis meil tuli tihti bussiga Pärnusse sõita, et siis teinekord sõitis seda vahet klammerdutakse. Ja siis ükskord ma olen teinud tervele sellele taksoteele rahvale kontserti, vaatasin aknast välja ja laulsin seda, mida nägin ja pärast kõik plaksutasid ja tänasid kontserdi eest. Aga, aga niipea mäletan, siis mina tahtsin ikka poiss olla väiksest peast, sest kõik mu sõbrad, tuttavad ja sugulasedki olid poisid ja miks siis noh, mul jäi nagu paljud asjad selle pärast tegemata, et mu poiss ei olnud. Ka puud on ikka läbi ronitud ja eks. Siin jõudumööda aga minu väiksed käekesed ei olnud ikka nii tugevad ja kuidagi need lepad ja kased ja tähendab just ma tahtsingi öelda, et mina ei leidnud neid õigeid kaski üles, millega sai seda karjapoissi lastad, teinekord läksin lepa või saare otsas ja muidugi murdus maal katki, nii et minul lõppesid need natuke õnnetult. Päris kõva matsu ei tulnud parasjagu ikka kui heliliselt alla tuled, siis ikka teinekord enam ei taha minna. Ja mis endast on meeles esimene mälestus kõige esimene päris ise. Ei tea, võib-olla jälle selle vanaisa juures, mille pärast ma arvan, et ma olin kaheaastane ja seal oli hästi vana vana hõbepaju, mille oksa külge siis oli kiik pandud ja siis ma olin nagu ma kardan, millegipärast ma peaks vist olema vanemate ja kaheaastane isenesest ei kiigu vä? No miks võib-olla natukene kiigub. Ja igal juhul millegipärast on meeles, et sellise hõbepaju ja ma olin kaheaastane ja kiikasin ise. See oli selline tore ja helge mälestus. Miks mitte see kõik see vabadus ja see, mis sealjuures käib elusloodus ja ja millegi mõttes ka turvalisus, et kui sa maha potsatud, siis ainult hõikad ja kõik jooksevad. Kus see lapsepõlvekodu päris kodu oli, mina olen sündinud Tallinnas ja kasvanud üles mustamäel ja kõik mu suved ja koolivaheajad on möödunud Pärnu-Jaagupist seitse kilomeetrit, et edasi või sinna allapoole siis vahenurmes või siis pärnus lausa seal supelrannas. Ega see Mustamäe, kas see oli juba see uus linn või, või oli see veel see vana mõnus Mustamäe seal? Ei, see on need uued viiekordsed või noh, me nüüd, mis nad on täpselt minuvanused 30 üheaastased on need majad kõik seal. Need esimesed, kus olid need tüdruk seal sirutas. Mustamäe sääse ja kus on sõnane Kadaka turg ja nii, et kui minu ema ostis selle korteri, Sist ootas veel mind, sain siis sinna sündida. Aga milline selle väikese tüdruku mälestustes nüüd too kivine Mustamäe koos oma nende lugematute ühesuguste majadega ja kõige sellega on mul mingit. Mälestust küll ei jäänud, sellepärast et kuna ma olen üksik laps ja oma elus pidanud hästi palju üksi olema, siis mul oli vähemalt kui ma tulin koolist koju või lasteaiast koju, et kuna lasteaed oli mul maja taga, et mul mängukaaslastest kunagi puudu ei jäänud. Õhtul tulid välja kõik selle maja lapsed ja õnneks oli neid päris palju, et kui mõni oli haige või pidi õppetükke tegema, siis keegi ikka tuli välja. Kui ma just ise haige ei olnud või koolitükkidega kimpus, siis seal kaaslaste ikka leidus küll. Kõige paremad sõbrannad, need hakkasid siis juba kujunema päris pisikese tüdrukupõlves. Vot ongi tegelikult hoopis nii, et need lasteaiakaaslased on täiesti ära kadunud ja paljudest, ma ei tea üldse midagi. Nüüd suure ringiga. Me saime Estonia teatri selle kokku Airi erasega. Kes on see nüüd valguskunstnik ja teebkon, kostüüme ja lavakujundus, nii et temaga me olime koos lasteaiarühmas, nii et saime jälle kokku, aga ka teistest me ei teagi, mis nendest on saanud. Et siis vähemasti ühe sõbrannaga sai meenutada ka seda päris pisikese tüdrukupõlve, et kuidas seal lasteaias oli. Kuigi nüüd seal töömelus ei ole selleks meenutusteks aega ka kordme küll meenutasime, kes, kuidas oli, et temal oli niisugune tore lokirull siin ees nagu vanasti oli moeks keerata, aga minul olid vist lühikesed juuksed poisi peaaegu. No ma tahtsin poiss olla siis mingist ajast mulle järsku hakkasid pikad juuksed meeldima, siis ma palun palusin kohe kirjalikult tema nõusolekut. Ahaa. Mul võiksid niuksed kasvada, kuna ma olin pinginaaber, selline tema oli väga konkreetne ja temalt saime selliseid nagu elunippe või et ma ei oleks iialgi selle peale tulnud, et ise. Ma võiksin emalt kirjaliku nõusoleku nõuda või paluda, et mul võiksid olla pikad juuksed, et ma vähemalt üks kord nädalas võiksin hiljem televiisorit vaadata. Aga kuna tema oma vanematelt seda nõudis, siis, siis ma mõtlesin, et miks ka mitte mulle, miks niisugune kirjalik tõend olla? Kas siis ema oli natukene nagu keelanud seda juuksekasvatamist või ma seda ei mäleta? Ta võib-olla siis oli, et noh, et on nagu lühemalt joosta on kergem hooldada esimestes klassides kogu aeg lühikesed juuksed ja, ja siis ma ei mäleta kuuendast klassist, siis hakkas pikka juuksemood igal juhul nõusolek, ilmselt saadisi. Emal ei olnud vist selle vastu midagi, kuidas sisse lastud. Kas ikka tegelikult oli? Seal ilmselt tulid ka esimesed esinemise kogemused. Meil olid seal lasteaias igasugused näitemängud ja lauluansamblid ja, ja siis me puusimisel pille ja ja, aga ma mäletan, et mul oli emastamine üks pilt, kus ta peidab ennast käte taha, et siis, kui me olime sõimerühmas sised tema pidi ennast peitma, sest kui ma nägin, et ema on ikka saalis või seal vaatajate hulgas, siis ma unustasin oma esinemise ära, hakkasin tal lehvitama nii, et et sellest on üks fotosüüdistus alles. Ega. Meil ei ole, et kas seal päris väikeses ajas nüüd lasteaias ja ja umbes samal ajal ka siis kodustel hetkedel ja kas niisugune muusikamaailm tuli see kuidagi loomulikult juba. Siis ta mind nii väga ei köitnud, Ki või, või ma ei oska öelda, juuda ikka köitis, sellepärast et minu ema on pianist ja, ja ta oli otsa koolis, oli lauljate kontsertmeister ja siis ma käisin teinekord temaga ikka seal kaasas ka kuulamas, kuidas lauljad laulavad ja mulle ei meeldi üks tüdruk, kes laulis neegrispirituaali, seda ma tahtsin kodus pärast laulda ja ja, ja siis minu ema andis muideks Allarile mõni aeg klaveritundi ja siis ma mäletan, mingi kasjakk või ükskõik, mis seal olime, mina võtsin oma gaasisalli vähemalt ema omaealise ja siis keerutasin selle taktis, seal muidugi mingi tõuge või element sealt kodust on kaasa saanud. Ema harjutas ju ka ise võib-olla midagi või valmistas ette seal mingeid materjale, nii et kodusse klaverimäng. Ma kujutan ette, et oli pidevalt. Jah, eks seda oli küll, aga siis, kui ema soovis, et ka minust saaks klaverimängija, ma ei tea, kas ta seda just päris tahtis, isegi minust saaks klaverimängija, aga see, et mul see oskus oleks olemas, seda ta küll tahtis, aga sellest ajast peale läks mul see asi nii vastumeelseks, et kõigepealt ta püüdis ise mind õpetada, aga majal on temale. Siis ta pani oma sõbranna minu õpetajaks ja seal ma käisin ikka viis, kuus aastat. Aga siis tuli kergejõustiku trenni ja siis ma käisin juba Ellerheinas ja siis ma ükspäev lihtsalt otsustasin, et ma helistan ise õpetajale, et ma ütlen, lihtsalt ei jõua, kuigi tegelikult oli seal taga, et ma ei taha. Sest ma võisin ka küllalt hästi mängida klaverit, aga alati kui see eksami esinemine animani õudselt närveerisin, et mul mul käed läksid krampi ja värisesid ja läksid kogu aeg vale klahvi peale, nii et mulle ei meeldinud see tunne. Ja ma mäletan küll natukene ka enda lapsepõlve. Et siis need klaverimängijat tüdrukud istusid sageli villased kindad käes, kuni selle viimase hetkeni, kui siis tuli need ära võtta ja käed soojad oleva ja võib-olla hiljem enam seda ei tehtud, aga minu kooliajal oli küll jah. Ei tea mina igal juhul, enne kui ma selle klaveritundi jõudsime, käisid, ma hakkasin juba varakult minema, ma teadsin, ma jään, siin on nagunii hiljaks. Sest noh, tee peal see samm jäi järjest aeglasemaks ja aeglasemaks ja kõik teeviidad ja põõsaaluseid ja kõik tuli läbi lugeda, läbi vaadata, et vähegi lühendada seda piinapinkidel. Kuidas muidu emaga läbisaamine on olnud enam-vähem normaalne? Noh, me oleme mõlemates ütleme, Levandid, et meil on see Levandite kanguse, et vanaema rääkis meile vanaisast, et kui tema vihastas, siis ta kaks nädalat ei rääkinud. Vanaisa, siis vanaisa ja pani suu lukku ja, ja siis vanaema teinekord ei teadnudki, milles tüli nagu tuli tüli nagu ei paistnud olevat, lihtsalt vana, panin suu plõksti lukku. Siis kui läks mööda, siis nagu polekski midagi olnud, hakkas jälle üks päev rääkima, kuigi nüüd on see natuke pehmenenud. Aga ega meil nagu vägasikus, suurt rääkimist või südame puistamist, sellist asja pole olnud kunagi. Kes oli selline hingeliselt kõige lähedasem inimene? Varajases lapsepõlves näiteks ainult vanaema too vanaema, kes selle vanaisa naine oli, jah. Et siis, kui vanaisal oli suu lukus, siis tal pidi olema väikelapselaps kellelegi rääkida? Jah, sest mina olin nagu suved olin kõik vanaema laps ja, ja, ja siis on, oli vähe seal neid, teisi Levandeid, need Allari, Arboja arti, nemad olid kogu aeg spordilaagris. Nii et selle lehma, heina ja kõik need põllumaad ja sealt ma sain nagu selle maa töökogemusega. Ja kogu selle vaba looduse. Sest vanaisa ikka ütles, et veel hiljuti, siis kui ma juba läksin konservatooriumisse õppima laulmist, et mine ikka sinna mändide alla Leelotama. Et kõikidel karjapoistel oli ja kõva lauluhääl, et mine ikka sinna. Kas vanaisa vahel oma lapselapse peale ka niimoodi pahandas, et pani oma suu kinni ja oli nagu pire või massis natukene või see käis ainult? Suheldes täiskasvanutega suurte inimeste vahel, et meiega teil seda asja ei olnud ja minu ema nimi on Helle ja siis mina olin talle kogu aeg pisike, Helle, nii et mina ei mäleta temaga haidis. Jah, minuga oleks kerkinud. Kui nüüd natukene manada pilti silme ette, et missugune see suvine vanaisa vanaema juures oleks, siis oli. Kõigepealt vanaema vanaisa tõusid juba hommikul vara, mina ei tea, kas oli siis kuuest seitsmest, aga kui minul oli vaheaeg või ma olin seal niisama, siis mina hakkasin ikka 10-ni, vähemalt siis juba läbi une, kuulsin, kuidas Plitaalla tehti, tuli ja siis hakkas krõpsu maja, vanaema, vanaisa rääkisid omavahel, siis tuli kohvi lõhna ja, ja siis lõpuks ma tegin oma silmakesed lahti ja siis ma ei tea, mis oli siis vaja teha, kas lehm oli vaja teise koha peale viia või või olid juba maasikad valmis, muulukad kraaviperve pealt pidi need siis seal korjama ja Läänemaa seal on jah, see Vahenurme kant. Pärnu-Jaagupis siis kui oli Heino aeg, siis tuli heina teha ja Nende parmud sääskedega võidelda ja kui olid peenrad vaja puhastada, siis algul oli nagu jutt niimoodi seltskonnas kaasas, aga pärast on ikka seda tööd ka teha. Nii et vanaisa ja vanaema olid küll seda mest inimesed, et laps pidi ka tööd tegema. Ka ja vanaema oli meil lõpuks, ta sai lausa teenelise õpetaja aunimetuse auraha ja, ja, ja tema oli küll selles mõttes hästi kannatlik ja põhjalik oma õpetamistes, tema oli küll see, et kui tema pahandas tema hääl läks hästi madalaks, südamega mõtlesime kuidagi, see oli nii nii kole hääl, aga kui ta kurjustas, siis tal tuli see ja see, see pani tõesti nagu käsku täitma ja mõtlema selle peale, et miks see kurje ajal tuli. Tema nagu põhiprintsiibid olid need, kui sa midagi teed, siis tee niimoodi, et mitte keegi seda kunagi peaks ümber tegema. Kui sa teed asju, siis alati kahe käega, mitte niimoodi, et ühega kas sööd midagi või, või on sul mingi raamat näpus ja siis teisega püüad mingit asja seal sättida, aga alati kahe käega teha. Ja need olid väga head põhimõte. Kas on praegu hakata tagasi mõtlema just nimelt nendest põhimõtetest, midagi ka täiskasvanu ellu kaasa võetud. Ma arvan küll. Kohusetundlikkus ja korraarmastus, et see on ikka sealt tulnud küll. Kui põrandat pühkima, siis ei läinud see vaiba või laua alla, et selleks ikkagi prügikasti siis. Pirjo Levandi, te ütlesite, et te olete enda meelest üsna range kasvatuse saanud oma kodud ka mis otsas seisis, väljendus mina ei tea, et need asjad, mis olid öelnud, need pidid olema tehtud ja kui oli vaja, siis sai ka tutid ja asjad ja ma mäletan ühte korda, kui ma olin eriti solvunud. Vanaema tuli linna, Ena mõtlesin minule külla ja siis nad läksid kahekesi linna peale. Ma pidin jälle üksi koju jääma ja ma olin nii õudselt solvunud sellest, et mul lõika oma sukkpüksid lõhki ema maniküürkääridega. Ja, ja siis selle, me oleme siin õudsa sahmaka. Ma sain ka päris korraliku keretäie, noh, muidugi võib-olla see oligi paar laksu ainult ja, ja siis kurjustav toon, aga noh, minu jaoks sellise parasjagu hirmus ja siis nad läksid järgmine päev jälle nagu nad ei oleks aru saanud, et noh, sellepärast lõikasin sukkpüksid katki ja ma muidugi siis lõikasin teised punased sukkpüksid ka katki. Ja siis noh, mis sellele järgnes, võib arvata. Võib-olla tänased raadiokuulajad on juba ära unustanud, et mis aeg siis tegelikult oli, sest võib-olla oli põhjus ka selles, et ema oli seisnud tunde tunde järjekorras, et need ilusad punased Tšehhi sukkpüksid tütrele saada. Ja arvata roib. Sellepärast et meil ei olnud jah, et oleks nüüd poes olnud meeletult nätsu ja kommi ja mänguasju. Kui ema käis, mäletan Poolas ja teised paki nätsu, siis ta, mina sain sealt ainult ühe lehe, sest kuna teised lehed olid vaja anda nagu teistele lastele, siis ma olin ka nii õudselt solvunud. Ma mõtlesin, et ma olin ainuke elab ja ta peab selle ainukese nätsu ära jaotama. Aga sellest nagu kadedust või sellist asja meie peres nagu ei olnud. Nii et üksi tuli sageli kodus olla. Kas üksiolek ka viis mõne sellise mängu Seltsiliseni, nagu me teame Karlssoni näiteks vä? Päris sellist mul ei olnud, kuigi tean, et mul väga igav nagu endaga ei hakanud, et ma, mul oli alati nagu mingi tegevus küll ma ehitasin sealt patjadest maju ja, ja noh, muidugi Toas oli parasjagu suur segadus, kui ema õhtul koju tuli, aga aga et ma igavese käes oleks piinelnud, seda ei olnud ja siseolnud mingit multifilme või cartoon'e vaadata, siis oli, kui oli tädi Rutti tuli kell kaheksa teleri ette ja sellest oli nagu sealpool tundi või 10 minutit, kui seda kestis. Aga seda ma mäletan, ma unistasin õudselt palju ja ma võtsin nagu ühe selle tegevuse ja siis andsin talle nagu eri variandid, et kuidas see lõppes, aga muidugi mina olin alati kangelane. Keda siis pärast tänati ja kummardati. Küll olid need lennuõnnetused ja igasugused autoavarii siuksed, suuremat sorti sündmused ikka põnevad. Ja ma lugesin hästi palju, ma mäletan seda ja ma tahtsin olla väiksest peast indiaanlane. Aga mees, need olid ka vaprad jah. Ja ma tahtsin just see, et kuidas nad oskasid nagu loomade keelt ja oskasid seal metsas niimoodi nendega hakkama saada ja metsa loodus siis sisse sulada. See oli minu jaoks nagunii põnev. Kas nendes omaette olemistes vahel niisugust esinemist või laulmist? Ma tean, et lihtsalt tüdrukud vahel võtavad hüppenöörid näiteks kätt, hüppenööriots on mikrofon ja siis juhe on seal ja siis peegli ees niimodi laulavad. Niuksed ei olnud kindlust. Ta oli, kuigi meil oli ainult kaks peeglit ja nende anud kogu keha sinna ei mahtunud, aga aga ikka sai noh, muidugi duši all seal nagu Gustav kõige paremini seal kõvasti lauldud. Aga ma mäletan, üks minu lemmikuid oli apa ja siis ma käisin sellega, ema juba hakkas siis turistidega tegelema, siis keegi Rootsi turist kinkis talle selle plaadi ja seda sai siis niimoodi hommikust õhtuni õhtust hommikuni kuulatud kõik naabrid ja kõik olid niivõrd väsinud sellest juba mina, mina ikka käiata sinna käia, et mul olid need sõnad kõik peas. Nii et praegu need oleks võib-olla isegi põnev kui see uus muusikal näiteks tuleks meie lavale, kus saaks 100 Apaeluna. Miks ka mitte? Ei, minule õudselt meeldisid. Ma mäletan, ta oli peaaegu sihukene pubekaaeg, et pidi vitsad ja välja nägema hästi tantsima, ja seda me siis harjutasin kodus peegli ees selle muusika taustal just milline lugusid kõige rohkem meeldis känkyfaedne Music. Läheksin oma jutuga kooli kooli alguses. Ma mäletan seda, et ma kogu aeg oli päevik punane, sellepärast et kirja jälle segab tundi ja kogu aeg lobiseb ja räägingi, et siis ma mõtlesin, et kuidas see siis nüüd niimoodi saab olla ja see oli nagu kiuste alati niimoodi, et kui pinginaaber minu käest küsis midagi ja mina hakkasin vastama, siis alati õpetaja nägi. Ja, ja siis mind pandi istuma kaheksa eri lapsega, et noh, et taltsutada minu jutuajamissoovi. Aga kuidagi ma sain nendega kõigiga tuttavaks ja sõbraks, niiet isegi nende seas oli poisse, aga mina mina poisse ei kartnud, ei häbenenud, kuna ma olen nendega koos üles kasvanud, siis ei saanud takistuseks. Seal oli ju niimoodi, et kuni kolmanda klassini oli meil C klass, siis tehti järsku kergejõustiku class. Mina kehaliste võimete poolest olin küllaltki kehva. Ainuke, mis ma võib-olla oli pikamaajooksja, pallivise, see oli nagu nende nagu taseme sisse või kuidas öelda, aga siis mul oli üks pinginaaber seal, kes ütles, et mina kindlasti peaksin tulema sinna klassi, kuna temale on klassijuhataja ütelnud, et mina olen hea südamega tütarlapsed. Minuga oleks kõige parem istuda. Siis mina sattusingi sinna klassi, siis käisin paar aastat ka kergejõustiku trennis, aga kuna mul oli kogu aeg, samal ajal oli ellerhein siis ma lõpuks ikkagi, kuna mu näitajad ka väga palju ei paranenud siis ma ikkagi otsustasin koorija laulmise kasuks. See oli kool, oli siis, nüüd on ta lillekülakool, siis ta oli Vassili Võrgu nimeline kolmas keskkool. Muidu õppimine läks hästi? Jah, võib öelda küll. Vaatake maatikumale meeldis lugemine ja, ja kõik see kirjutamine ja kirjandus ja selline, et mul seal mul ei olnud probleeme, ent mis oli, oli see vene keel meie ajal ja nüüd on mulle õudselt kahju, et ma seda ei õppinud, aga siis oli nagu selle vastu võidelda, kuidagi läksime kogu aeg äratundidest pind ja mina sain jälle märkusi, siis Levandi ässitas klassi, kui see ei olnud mina tihtipeale mõnikord olin ka, sest ma ei osanud vene keelt lugeda, selles mõttes õudselt pikk sõna kuhugile, sinna tuleb panna see rõhk ja kuidagi need olid seal nii keerulised, et me ei saanud, mu silm ei haaranud ja siis ma alati pinginaaber ütles ette neid venekeelseid sõnu. Siis mul jäi seal natuke piin ka, sellepärast põgenesin sealt. Aga muud asjad olid ikka, ma olin ikka kümnendas klassis, oli veel nelja-viieline. Kuidas Ellerheinaminek siis tuli, oli see mingi koolist, katsuti need lapsed välja vä? Jah, minu arust peale teist klassi või teises klassis tuli üks naisterahvas sinna, kes kuulas kõik üle ja siis sealt valiti ja siis seal on ju see ettevalmistuskoor ja siis saab lõpuks põhikooli ka. Ja seal on muidugi omaette seltskonnaelu ja tore, ma olen väga õnnelik, et ma olen seal käinud, kõik need erinevad heliloojad, mis on sealt läbi käinud ja ja nähtud, ja dirigendid ja, ja kõik need Tuudur, Vettik ja Ernesaksa mäletan üheks sünnipäevaks, Me joonistasime kõik Ernesaks, selle oma kaardid, pildid ja mina mäletan, nos, unistasin lepatriinu, sest oli selle Fadrin laul. Neljandast kuni kaheksanda klassini oli meil väga lahe klass. Sest meil oli poiss, oli rohkem kui tüdrukuid. Meil on põnevaid klassiõhtud olid ja kuidagi lahe klass oli, aga pärast läks nagu jamaks. Sest siis oli kogu selle naistekarja peale oli ainult paar poissi ja tantsis ja keskkool mulle muidugi mingit väga head mälestust küll ei jätnud. Hakkasid juba tüdrukut intriigid? Ei vastupidi, õpetajate õpilastevahelised. Sellepärast, et et keskkoolis on küll, muutub millegipärast see õpetajad hakkavad järsku teietama õpilasi. Aga see, et täiendatakse ja mõnitatakse samat moodi, noh sellepärast oli minule nagu suur šokk minna ülikooli või konservatooriumisse, kus, kus mind teietati, võeti täiskasvanud inimesena. Ja see oli minu jaoks nii üllatav ja ootamatu ja isegi häbi oli teie olla. Kas koolipõlvest on tekkinud ka sellist sõpruskonda, mida võiks praegugi pidada, et see on minu ja see kuulub kohe minu juurde? Meil oli oma kamp küll ja, ja me käisime päris tihedalt läbi, aga nüüd on see jälle jäänud, aga ütleme, mingi kümmekond tüdrukut, kuigi meil oli klassis ma ei tea, 24 tütarlast. Et siis need, kellega me alustasime esimesest klassist koos, siis nendega me ikka noh, teinekord helistama ja küsima, kellel kuidas on läinud ja mis öelda, nüüd on mitmes laps sünnib ja kõik see, et oleme ikkagi kursis, kuigi tihedalt läbi ei käi. Aga kes need sellised võtmeisikud siis niisugusel murde eal ja ja hiljemgi veel seal keskkoolipõlves võisid olla, kui õpetajad ilmselt need ei olnud. Arvatavasti impulsse mõjutajad on tulnud siit ja sealt, aga aga mul nüüd tehakse, et et keegi konkreetselt oleks olnud minu eeskuju. Ma ei tea, lihtsalt mul oli kogu aeg nii kiire kuidagi ma käisin koolis ja siis ellerhein ja kui meil on kontserdid või mingid sõidud, siis see võttis nii palju aega, et ega ma ei jõudnudki kuhugile mingit pahandust teha või mõelda üldse selle peale. Belfisika ülikoolist ka olnud üldse ei olnud, teistel juba oli selle keskkooli lõpuklassides issand nadi värvisitajad, täitsa lõpp meil oli ja kõik keelatud. Ei tohtinud olla sulle sõrmuseid, kõrvarõngaid ja hoidku alt, kui sa veel värvitud olid, siis saadeti kohe pesema ja tukk pidi olema ka ainult kulmuni. Issand, ma lähen praegu ka närvi. Siin oli varem oli ju ka koolivorm, see selleks on muidugi inimesed tundsid ennast halvasti kuigi oleks mingi element koolivormi nagu praegu on vanalinnakoolil ja siis mis gümnaasiumitel siin oma kampsunid ja mütsikese, need on ju toredad, aga kui sa paned ühe sama selle vormi selga, inimestele kõigile ei sobi, see tunnevad ennast halvasti. Ja kui sa, kui sa tahad, et kõigil oleks kolmandani tukk, siis mina julgesin värvida ühe salgu endal blondiks siis sellest kohe järgnes, et mis, et et kas su emale meeldib üldse, kuidas sa käid, mõtlesin minu emale küll meeldib, et ütle midagi. Ebaõpilaslik välimus on missa augu vastu direktori juurde. No sa siis oskad arvata sõnast. Aga sellest täiskasvanute maailmas need meeldivad inimesed, lisaks need oma kodustele ja vanematele ja kas nad siis jäid sinna muusikamaailma poole peale, dirigendid näiteks Ellerheina Ma arvan küll, ei oskagi praegu kohe niimoodi öelda, sest eks need elus ikka tuleb, tuleb ette inimesi, kes sulle meeldivad ja kelle moodi sa tahad alateadlikult Geon näiteks Allar ema oli selline, kes ta on, ma ei tea, kas ta on õppinud velsker või siis ta oskas alati panna kas teelehte või siis oli see briljantroheline või noh, kunagi ei kohkunud tagasi, kui põlv oli jälle katki või mingi hanglaks jalast läbi või kirvega varba peale või, või astusime naela jalga või no et selles suhtes nagu minul oli endal õudne paanika, mu emal võib-olla ka, aga tema oli alati õudselt rahulik. Et võib-olla tema temast mulle meeldib see tema rahu ja oskus oma kolme poisiga hakkama saada ja see mulle meeldis. Ja organiseerimisvõime alati oli nagu kõik organiseeritud, et kõik tegid midagi ja kunagi on niimoodi, et tema üksinda rahmeldanud ja teised vahtisid pealt ära ja siis ütles, et nüüd hakkame sõitma alati seal kõik tegid ja kõik oli organiseeritud. Hästi. See mulle meeldib. Ei tea, kas mul oleks täiskasvanute, miks ma peaks üldse neid vaatama, et mul olid oma oma eak, kaaslased, kelle järgima joondusin. Ja nende hulgas oli siis mõni selline silmapaistval, kelle järgi tasu seonduda või see oli nii-öelda tüdrukute maailmas, et hiljem ei saanudki aru, et miks just see Ei, mul oli oma pinginaaber kindlasti, kelle järgima joondusin, kes luges hästi palju ja teadis vähemalt mulle siis tunnuseta teady suhteliselt palju, aga ta oli lihtsalt selline oskus väitluses alati peale jääda. Isegi hinna ma olen, kui ma teadsin, et mul oli õigus ja ta oskas niimoodi rääkida. Mul jäi lõpuks selline tunne, et temal on õigus ja ma ei suutnud talle sõnadega vastu hakata, ma olen isegi niisugune tunne, et ma pean teda hammustama. Lihtsalt mulle jäid sõnadest puudu, aga kuskil pidi tekkis austus tema aasta ja, ja see oli kogu aeg ja ta joonistas õudsalt hästi ja, ja iga raamatu ja vihiku peale olid omad printsesside sellised ja seda ma nagu imetlesin temas, mida vanemaks me saime, siis. Sellist naiselikkust ürgnaiselikkust ka mida minus siis küll ei olnud, kuna ma olin väiksest peast, tahtsin poiss olla ja siis järsku olid mul pikad juuksed küll ja ma olin selline kondine pikk ja, ja ma ei tundnud ennast üldse naisena. Isegi neiuna mitte, see tuli alles hiljem, kui hakkas ilusad riided meeldima. Nojah, ja mina ka puberteediiga on selle aja sees, kui ikkagi ei olnud veel ilusaid asju, ema mul seal kuidagi sahkerdas ja teine on mu õmblesin ise ka ja, ja kuidagi noh, midagi oli ikka seljas, aga nüüd niimoodi, et sa vaatad, et 13 14 aastased on tõesti siuksed kenad ise kindaamikesed, võib öelda. Et siis nagu meie lapsepõlv oli tänu sellele ka pikem. Et ma ei teagi, kas see nüüd on sellest kahju. Et need noored on nii ruttu juba vanad või, või ma ei tea Kui nüüd väga lühidalt katsuda enda jaoks kokku võtta, et mis te arvate, Pirjo Levandi, et mis need kõige tähtsamad On olnud mõtted või või tead inimesed või et mis on just teie lastetoast nüüd siia täiskasvanud ellu kaasa tulnud kasvõi sümboolses mõtteski. Kohusetunne vastutustunne. Kuna mu kõik sugulased, nii palju, kui ma tean, on olnud kooliõpetajad või mingil moel õpetajad, treenerid siis ma arvan, ka tarkus on tulnud sead geenidest mingit pidi ikkagi rõõmsameelsus ja positiivne ellusuhtumine, ma arvan. Sest ükskord ma märkasin, et temaga me kunagi rääkinud, kas elu on raske või keeruline või kuna me oleme kahekesi nagu kasvanud üles, tema oli minu ema ja mina olin tema laps ja see oligi meie perekond, sattus mu kätte, kas ajaleht kuu ääre peal ei kirjutatud, et et enam ei jaksa enam ei jaksa enam ei jaksa, et siis ma arvasin, et, et see on, peab küll olema ühe inimese kirjutatud, kes on tõesti ummikusse jooksnud, aga tema ei näidanud seda mulle kunagi välja ja, ja minul on jäänud küll meelde, et minu lapsepõlv oli siuke muretu. Saates Lastetuba jutustas oma lapsepõlvest Pirjo Levandi, temaga vestles Reet Made.