Eesti kultuuri vahendaja soomekulle raig, sinu pikkade nüüd Soomes elatud aastate ja vahendatud kultuuri hulgast räägime täna raamatutest. Sa oled paari viimase aasta jooksul kirjutanud ja, ja soome keeles välja andnud monograafiat, suured raamatud Lennart Merist ja Georg Otsast, kuidas need raamatud on Soome publiku hulgas vastu võetud? Kõigepealt, ma tahaks natuke pisendada pisendada seda tähtsat asja sellega, et ma ütlen, et ega need ikka päris monograafia mõõtu välja ei anna, ega nad ei ole mingil määral teaduslikud teosed. Nad on lihtsalt ütleme siis isiksusekesksed jutustused möödunud ajast ja natukene tänab, aga kas see tänapäevase puudutab nüüd muidugi eriti Lennart Mereraamatut? Ja Lennart Meri on ju niigi soomlaste hulgas üsna hästi tuntud nagu ka geor, katsun oma eluajal olnud. Mis on see, mida soome lugejaskond sellest raamatust otsida? Nagu rääkida Georg Otsa eluloost, Saaremaa valss oli selle raamatu pealkiri siis ma kujutan asja niimoodi. Georg Ots oli tol ajal, kui ta oli oma võimete tipul, ikkagi üks väga vähestest eestlastest, kes üldse Soomes tuttavaks või tuntuks sai. Ega siis kellelgi ei olnud eriti pääsu kuskile ja muidugi tema võluhääl ja kuna kuna isolatsioon oli herr range ja, ja Eesti tundus Soomest vaadatuna olevat nii kaugel, siis ma kujutan ette, et näiteks Saaremaa niitude, kas see oli, see oli soomlase jaoks kogu Eesti ja, ja Georg Ots võib-olla et oli, oli lihtsalt eestlase võrdkuju, et mingisugune niisugune muinasjutuline legendaarne nimbus ümbritseb Saaremaad tänapäevani see selle laulu sugestiivse mõju on olnud hämmastavalt suur. Aga mida soomlane sellest raamatust välja loeb, kas Georg Otsa kuju võib olla Nõukogude Eesti lauljana avaneb selles raamatus hoopis teistmoodi. Üldiselt see raamat võeti Soomes väga hästi vastu. Väga palju teda armastati ja tahaks tagasihoidlikult öeldes ka kiideti. Just sellepärast, et kui ta senini oli, oli soomlastele tuntud kergema žanrilauljana siis nüüd ikkagi tutvusta silmadega ka tõsise ooperilauljana ja väga paljusid keskseid rolle ka üritasin seal natukene laata, nii et see pilt otsast on soomlasele kindlasti nüüd palju värvikam spekter on laiem. Aga Lennart Meri raamat. Ma kasutan siin ime, Lennart, kuna temast on kujunenud peaaegu et Läänemerelegend tema müütiline isiksus on suurem kui, kui tavaline inimene ja noh, me ka tunneme teineteist, seepärast ma ütlen, Lennart Lennart tiraamad sündis nii õieti enne kui Georg Otsa raamat, et soome kirjastaja pöördus minu poole. Ajadus, kirjad nüüd nüüd on osa kummerusest suuremast kirjastusest ja küsis, kas ma ei tahaks neist raamatut teha, eks nad olid kuskilt aimu saanud, et me oleme koos töötanud. Ja mul ka tema kirjutatud tekstidega natuke pistmist olnud. Saatkonnas töötamise ajal tuli toimetaja minu büroosse, jaa, jaa, tegi selle ettepaneku. Hakkasin vastu, ma mõtlesin, et oh et ma ei saa selle asjaga hakkama. Siis ta rääkis pikalt ja veenis ja kui ta nägi minu raamaturiiulis niisugust mappimine selja peal ei kirjutatud, et Lennarti mõtteterad siis ta ütles, no näe, Solonius Impaks mappi teinegi veel. Et, et katsume selle asja ära teha. Ja nonii, sündis see raamat? Jaa, jaa. No nüüd küsitluse järgi, Lennart on maailmas kõige tuntum eestlane. Turistide seas läbimine. Soomes üks varasem paari aasta tagune küsitlus sai natuke teistsuguse tulemuse, esimene oli ots jätkuvalt ja teine Lennart. Ja kolmas oli Anu Saagim laia kirjutada. Aga ta on ka praegu kuue koma eestlase hulgas. Ja mida mina eriti silmas pidasin. Lennarti raamatu puhul oli see, et ma tahtsin siiski soomlaste kirjutada, aga meie lähiajaloost ja natuke kaugemast ajaloost lihtsas populaarses vormis need ei ole mingisugused kirjanduslikud pärlid, selles mõttes sõnaseadmise tippteosed. Ja ma ei tahagi harrastada niisugust stiili. Ma tahan jutustada lugu lihtsalt ja arusaadavalt. Kuidas soome lugejaskond Lennart Meri raamatu? Vastu võttis soodsalt, aga, aga mitte nii suure tähelepanuga kui Georg Otsa raamat oli siiski seal nagu nagu oodatum. Aga nüüd, kui rääkida sellest, kuidas Saaremaa valss Georg Otsa elulugu siin vastu võeti siis selle üle on mul veel suurem heameel. Mulle tundus millegipärast, et ta oli siin oodatud. Ja ma arvan, vähemalt mul jäi niisugune mulje nende paljude helistamiste põhjal. Ka mõni helistas mulle lauset, tööd mõni mõistlik inimene, kelle arvamus mulle korda läheb. Ja, ja tänas. Ja ma mõtlen, et võiks olla mingi väike panus meie rahvusliku leppimise minevikuga leppimise, nii sihukeseks, sissejuhatuseks kui kaua võib, kui kaua võib templeid lüüa? Ma ei näe, et see oleks viljakas mingilgi määral. Aeg on unustada, aeg on ettepoole vaadata. Loomulikult ei saa kaks jääda ilma kolmandata. Ma arvan, et sul on juba käsikiri arvutis ja kes on sinu kolmanda raamatukangelane? Mul ei ole arvutis veel mitte midagi ja ma ei tea, kas sinna üldse midagi sigineb, aga ma olen mõelnud näiteks, et kui ma juba selle soome-eesti-teljel tegutseb et Janseni perevisiit 1871 juulis kolmenädalane visiit Soome võiks olla huvitav materjal, noh, aga seal tuleb juba kindlasti rohkem fantaasiat rakendada, sest noh, allikad on ikka väga vanad ja neid on pilt, et tuleb vist natukene ise juurde mõelda. Aga no see on väga-väga huvitav iseenesest, võib-olla huvitab ainult mind. Aga ma mõtlen, et näiteks nad kohtusid tol ajal ju Soome kõige silmapaistvamad vaimusuurustega, Snelmann anti Almeri alava. Zhaan. Kõik nad olid välja tulnud Jansenite pede pärast seal seda soome-eesti silda ehitama hakati. Aga kui ma loen plaani mälestustes, et kujutage ette neiule iidja Läks kaminet, istus sinna maha nii Etaft, kleit lainetas põrandal ja kahises. Ta läks klaverit mängima, ilma et keegi oleks teda palunud. Noh siit juba ma hakkan mõtlema juba siit tuleb välja jälle see meie erinevus minu spontaansemalt palju. Et see pakub mulle huvi, võib-olla ma ei saa sellest raamatut, aga võib-olla ma saan sellest kuuldemängu teha, aga ei ta mingeid veksleid välja anda. Teine asi, mis, mis sellesama reisi juures on huvitav, mis laevaga nad läksid. Missugune see laev oli, mis pilet maksis, mis seal süüa pakuti ja kuidas see kõik oli? See huvitav? Ja kuidas seda reisi veel Eestis ette valmistati ja kuidas pärast seda reisi Soomes pärast kirjutasin just ja kuidas Koidula kivisel püsti pandi? Ja see kivi on praegu, see on väga-väga uhke kaljumürakas ja siis seal on ka põrin ja ei tea ka, võis pea ja uhke soeng. Nii et, et see võiks niisugune ei ole, tõsiselt, mind huvitab, kusjuures ma pean kohe ütlema, et ma ei ole ajaloolane ja ma ei ole teadlane, aga mind huvitab see atmosfäär, mis siis võis juhtuda ja mis seal siis tõesti tihtipeale selle, näiteks, kui ma mõtlen, et see Eestis selle võiks avaldada, siis seal oleks hea võimalus lühidalt populaarselt rääkida, kes olis nelman, kes olis vaan. Huvitav asjana. Panin tähele nüüd kui ma neid kahte raamatut tegin, et kõik need eestlased, kellel on mingisugune positsioon meie ühiskonna isegi mingil alal või mingil määral on olnud väljapaistvad. Nendel kõikidel on olnud väga tihe seos Soomega, see on hästi huvitama. Jah, see võis olla loomulik nagu kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, aga et see ka tänapäeval nii on, ma ei ole sellele mõelda. Aga mõtle, viiekümnendad aastad olid nii umbes, et keegi kuskil ei käinud ja ometigi sellest praost läks Georg Ots läbi lennud täpselt samamoodi. Ega siis seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel raamatus on kirjutatud, mismoodi ta sinna sinna pääses, lõbud lõbusmis, viguritega ta hakkama sai, nii et ja ikkagi Soomes oli tal, seal sai ta vaimset toitu, seal raamatukogud, seal sõbrad, seal oli vaimu, kõike. Nii et ikka nad nii jaganud. Juba täna õhtul oled saab Helsingis suursaatkonna pidustustel ja tähistatakse siis Eesti riigi kõige esimese Justiplomaatiliseks esindushooneks mõeldud maja Eesti praeguse suursaatkonnahoone seitsmekümnendatel taasta päeva. See on, ma saan aru Helsingi, eestlaste ja soomlaste jaoks suur tähtpäev. Kahtlemata Konstantin Viola projekteeritud tagasihoidlik põhjamaine, elegantne funktsionalistlik ehitis valmis 1933. Sealt see 70 aastat tuleb ja maja ajaloost ja Eesti esinduse ajaloost tulebki raamat. Mis siis avalikustatakse just seal saatkonna pidulikul, neid on mitmest vetis neid pidulikke sündmusi terve 14. november kutsutakse kokku Soome sõbraadi saatkonna rajajad ja saatkonnas töötanud. Ja, ja noh, külalisi, igat kirjakarva. Neljakümnendatel viiekümnendatel, kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel, kui Eestil ei olnud oma suursaatkondi üldse maailmas siis oli selles majas kuuldavasti Bulgaaria saatkond. Kas sina olid just sel ajal Eesti välisesinduses Soomest tegev, kui seda maja tagasi tooma? Läti enne pulgaarlasi oli, oli see venelaste käes ja seal oli venelaste klubi ja nende saatkonnad, pood. Ma ei mäleta, mis puhul, aga kunagi, kui mul õnnestus Soomes käia esimest korda ma ei mäleta, kas oli 65 või keegi viis mind sinna poodi ja ma mäletan seda käiku sinna. See maja oli kaasvähemasi vilets, nägi välja siis ja venelased andsite vulgaarlastele. Ja 94. aastal siis jaanuaris saime ta tagasi, see oli väga pikk protsess, seal tuli rääkida Bulgaariaga ja niisugune nagu saun oli kolmi kanda juttu, et Soome riik Bulgaaria ja Eesti ja me saime selle tagasi, aga noh, see nüüd ja praegu koht, kus seda nii väga pikalt rääkima hakata. Ühesõnaga see õnnestus ja, ja see tehti ilusti korda, nii et meil on hästi tagasihoidlik, aga väga esinduslik ja tore maja, praeguse kui me maja kätte saime, siis loomulikult oli sellel täielik slaavi kultuuri ja olmetempel. Ja ta sellisena ta just oligi esimest korda meie iseseisvuspäeva vastuvõttu Areeniks ja see tunglemine, kuidas Soome ühiskond tungles vaatama, see maja pidi lõhki minema täiesti. Muidugi, seal oli kas täiesti spetsiifiline tuba olemas, millega lähedal olevat Ameerika saatkonda ohjes hoida, nii et seal olid need pealtkuulamised ja kõik muud aparaadid, noh, me ju nägime küll välja tõmmatud sealt niiviisi. Aga Bulgaaria asja hoide lahkelt meile kõik Lätis, kuidas need asjad käisid, need venelased käisid sisse-välja nii nagu tahtis. Täna õhtul on see siis sinise, musta ja valge värviga kaunistatud ja on põhjust pidutseda.