Erakond Res Publica tõotas võimule pääsedes, et hakkab oma tegevuses rakendama uut poliitilist kultuuri. Üks põhimõtteline erinevus, mille poolest praegu võimul olev koalitsioon eelkäijatest eristub tundubki olevat see, et kui varem kritiseeriti erakondi selle eest, et nad oma valimislubadusi ei täida siis Juhan Partsi kritiseeritakse selle eest, et ta kasvõi nui neljaks üritab teha seda, mida lubati. Isegi kui avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et rahvas mõnede lubaduste täitmist ei soovigi ning vanemapalga eelnõu vastuvõtmise vastu protestimiseks lausa tänavale tuleb jäävad võimupoliitikud enda juurde kindlaks ja järgivad koalitsioonilepingut nagu pühakirja. Loomulikult lasub valitsusel kohustus midagi radikaalset ette võtta selleks, et sündivus kõvera langust peatuks. Demograafilised signaalid on üsna ähvardavad. Kui 1988. aastal sündis Eestimaal 24318 last ja sündivus ületas suremuse enam kui viie ja poole 1000 võrra siis juba 90. aastal sündide ja surmade arv tasakaalustus. Sellest ajast on loomulik iive olnud pidevalt enam kui viie kuni 6000-ga miinuses. Eelmisel aastal sündis Eestis 13001 last ja suri 18355 inimest. Kas vanemapalk sellisel kujul, nagu võimuliit seda kavatseb kehtestada, kannab soovitud tulemusi. Perekonnauurijad ja demograafid on olnud selles osas üsna skeptilised. Tegemist on esimese abinõuga, mis suunatud otseselt sündivuse stimuleerimisele. Kogemusi teistest riikidest üle võtta on raske. Pealegi puudub üheselt mõistetav info nende positiivse toime kohta. Juhan Parts defineeris kord peaministri rolli, väites, et valitsusjuhi kõige tähtsam funktsioon on rääkimine. Kuid võrdselt rääkimisega peaks peaminister valdama siiski ka kuulamise kunsti. Eelkõige tasuks kuulata neid, kes valdavad otsustamisel olevate küsimuste kohta erialaseid teadmisi. Ühiskonnas toimivate seoste tundmine ja ettenägemine on sotsiaalteadlaste spetsiifiliseks oskuseks mida võimulolijate poolt kahjuks kiputakse alahindama. Alles hiljaaegu toimus Tallinnas konverents, kus esitleti rahvusvahelise võrdlusuuringu tulemusi tutvustavat kogumikku. Millist perepoliitikat me vajame? Rahvastikuminister Rummo oli aega vaid niipalju, et pooletunnise hilinemisega korraks saali puhiseda ning viie minuti vältel mitte midagi ütlevat udujuttu ajada. Ja läinud ta oligi. Sotsiaalteadlased jäid taas omapäi asju arutama. Fakt on see, et tõsist teaduslikku põhjendust vanemapalgal pole ja seetõttu ei suudeta seda ka rahvale ära seletada. Üks erakond on läinud nii kaugele, et võrdleb laste saamist haigusega. Et kui nohu, köha ja luumurru korral makstakse inimesele hüvitist sissetulekust lähtudes tuleks samal viisil talitada ka laste saamise korral. Lapse saamist käsitletakse nagu mingit katastroofi, mis lööb segi kogu normaalse elukorralduse ja mille vastu tuleb end igati kindlustada. Lapses nähakse luksuses, et mille peale võib mõelda alles viimases järjekorras, kui laenude-liisingutega kõik eluks vajalik soetatud. Sellise mõtteviisi levikul sünnitajate keskmine vanus tõuseb ning tegelikult väheneb sellega võimalus mitme lapse sünniks peresse. Kuid see oleks just iibe tõusuks vältimatu. Kolmapäeval Toompea lossi ette kogunenud meeleavaldajad nõudsid kõigile emadele võrdset vanemapalka. Ka seda ei saa võimalike sotsiaalsete tagajärgede poolest mõistlikuks lahendiks pidada. Inimesele, kes teenib praegu miinimumpalka või on hoopis tööta võib keskmist sissetulekut tagav emapalk tunduda piisavalt ahvatlev, et üritadagi sellega elatist teenida. Nagu ikka, on tõde kusagil vahepeal. Kahjuks puudub meie ühiskonnas võina ratsionaalse arutelu käigus tasakaalupunkte otsida. Mida ütleb avalik arvamus. EMORi andmetel leidis 67 protsenti, et vanemapalk ei tohiks praegusel kujul diferentseeritud olla ja vaid 24 protsenti pidas vanemahüvitise sidumist eelneva palgaga õigeks. Faktum viis oktoobris läbi uuringu, millest selgus samuti, et avalik arvamus eelistab selgelt perede toetamist sündivuse suurendamise toetamisele. Riigi suuremat abi laste kasvatamisel pidas vajalikuks 65 protsenti abinõusid, sündivuse suurendamiseks vaid 24 protsenti. Loomulikult ei ole avalik arvamus suuteline hindama, millised võivad olla valitsuse ühe või teise plaani tagajärjed kuid otsustamiseks selle üle, kas kavandatavad abinõud on õiglased. Aitäh ei ole avalikust arvamusest pädevamad eksperti. On selge, et praegusel kujul riivab vanemapalga eelnõu sügavalt Eesti elanikkonna õiglustunnet. Õiget asja hakatud ajama lihtsalt valest otsast. Nagu märgib emeriitprofessor Ene Tiit, toetab sündivuse kasvu eelkõige ühiskonna positiivne hoiak mille tekkimisele praegu tekkinud rumal vastasseis vanemapalgaküsimuses kuidagi kaasa ei aita. Kui riik demonstreeriks huvi ja hoolitsust nende perede vastu, kus lapsed juba kasvamas. Lisaks see iseenesest julges peresse uut järelkasvu muretseda. Kui suudaksime maksta igale lapsele 1000 krooni, nagu unistas Aino Järvesoo, ei tunduks kolmekordse keskmiseni küündida võiv vanemahüvitis nii ülekohtune nagu praegu.