Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Päevi sünnib meie planeedil hinnanguliselt 371124 inimest ja sureb 154995. See tähendab, et ühes sekundis sünnib 4,3 ja sureb 1,8 inimest. Kellelgi tehnoloogiliselt mõtlevale inimesele tuli aga pähe mõtelda need arvud helisageduseks hertsides ehk võngeteks sekundis. Seega on planeedi maa sünniheli 4,3 hertsi ja surmatoon 1,8 hertsi. Kokkuvõttes aga lisandub planeedile seega päevas poole Tallinna jagu ehk umbes 216129 inimest. Järelikult on elusagedus umbes kaks ja poolhertsi. Olgu võrdluseks inimese pulss, mis töötab umbes ühe koma kolmehertsiga. Kõnnitempo on 1,8 hertsi ja kiire tants umbes 2,2 hertsi. Niimoodi mõteldes On jookseb elu nagu kiire tants. Eransust kirjutataksegi rohkem kui näiteks inimene konna hävimisohust. Umbes nii võrdles maailmasse suhtumist aasta eest BBC, kui väitis Sissejuhatuseks tuleviku uurijate seisukohtadele. Et näiteks lumelauasõitu uuritakse rohkem kui seda, kuidas inimene võiks oma lõpu leida. Koordi ülikoolis tegutseb inimkonna tuleviku instituut andis möödunud aastal välja raporti pealkirjaga eksistentsiaalse riski vältimine kui globaalne prioriteet. Raporti eesmärk oli juhtida maailma erinevate otsustajate tähelepanu koduplaneedil elavaid liike reaalselt ähvardavate ohtudele. Väljasuremise riskiga liikide hulka kuulub ju ka inimene. Tegemist ei ole sugugi viimase aja avastusega, mis võiksid nõrgema närvikavaga inimesi kohutada. Erinevatel hinnangutel on tänaseks lihtsalt 99 protsenti kunagi elanud liikidest välja surnud. See aga tähendab, et loodusel puudub tahtmine, oskus kõikide säilitamiseks ehk lihtsamalt öeldes. Kui hakkama ei saa, siis kinni ei hoia. Järelikult sõltub inimliigi säilimine meie enda tahtest. Ja üheks taolise tahte väljenduseks ongi pürgimus koondada sellel teemal muretsevad juhtivate mõtlejate teadmised avalikku diskussiooni toetavaks materjaliks. Meedia hirmutavast tähelepanust hoolimata ei kujuta ka looduskatastroofidega haiguste epideemiad inimesel alles püsimisele kuigi suurt ohtu. Tõenäoliselt suudame need katsumused üle elada. Kõik ei jää küll ellu, aga ellu jääb piisavalt, et inimkond restartida. Geneetikud hindavad, etena elavad inimesed pärinevad võib-olla paarisajast naisest. Võib-olla olid nemad ainukesed, kes mingi varasema katastroofi käigus ellu jäid? Loomulikult ei elluga niisugune mehi, aga nende roll on kaasaegsete inimeste olemuses naistest väiksem. Seega kui tänase umbes seitsme miljardi loomiseks piisas mõnesaja pealsest kogukonnast siis tõenäoliselt peaks seegi kord kusagil maailmakolkas inimesi ellu. Isegi kui suur osa maailmast peaks hukkuma looduse kapriiside hukatusliku haiguse tulemusel. Tõenäosus leida lõpp läbi asteroidi kokkupõrke või jääda vulkaanilise purske ohvriks on samuti äärmiselt väike. Vähemalt selle sajandi jooksul. Inimesed suudaksid üle elada ka tuumasõja, sest kõiki neid asju on varem juhtunud ja oleme ju endiselt siin. Paraku oleme aga iseenda kõige suuremad ohustad selle kaudu, et oskame luua uusi ohte, mille suhtes meil puudub igaveseks, kuna ellujäämise kogemus arenenud tehnoloogia ületab lihtsalt meie võimet selle tagajärgi kontrollida. Huvi maailma toimimise vastu sunnib meid uurima sünteetilise bioloogia ja nanotehnoloogia võimalusi. Need ongi tõenäoliselt kõige suuremate ebameeldivate üllatuste pakkujad. Olukorda võib võrrelda panganduses kasutatavate algoritmidega, mille loomise motiiviks on olnud tehingut efektiivsus. Aga samas põhjustavad algoritmiliselt kauplejad mastaapseid finantskriise inimestele, kes pole mitte midagi valesti teinud. Teatud mõttes sünnib head ees lihtsalt alati ka midagi halba. Ja kuna olen õppinud palju tegema, siis halb lihtsalt ootab oma võimaluse realiseerumist ooteaja kulutata, isenda, kasvatamiseks seganud. Huvitav, kas inimkonda külastavate riskide esinemissagedus on aeglane või kiire aeglustuva või kiireneva sagedusega helitoon ehk milline oleks elu Maal kajastav helide mäng?