Raadio seitse jätkab oma programmi. Stuudios on saatejuht Ene Pilliroog ja minu vestluskaaslane on Gunnar Aarma. Käisin tema juures kodus Pärnus, et salvestada tänase jutud, millest siis tahame rääkida ja mõtiskleda meist endist inimestest, kes me oleme, millised me oleme, kuidas me elame, mida me usume. Ja eks ikka sellest, et kõik algab lapsepõlvest. Iga inimene on harukordne pärl siin maailmas aga liivateragi on mererannas ise suurusega, ise paigas ja tal on oma funktsioon. Gunnar Aarma elutee on väga põnev väga mitmeharuline. Ja väga tulemusrikas ometigi algasse kunagi mingist punktist. Seetõttu oleks väga huvitav tänases öös kuulata teie lapsepõlve mälestusi. Teie kodune elu missugune see oli? Teie vanemad. Kuidas elas teie kodu? Loo lapsepõlv oli jõle põnev koolipoisi keeles. See toimus Tallinna vanalinnas. Westholmi küla asumis. Müürivahe tänavas number 17. Selles majas oli minu isa majas oma vaim. See on hästi maja Mul ei ole täpne aastaarv meelest 1464. Ma arvan, on esimene. Tähis vist, aga me täpsustame seda veel asjatundjatega. Härra Rasmus Kangro-Pool lubas mulle selle maja eelmise omaniku Aastaarvud teatada praegu me leidsime remondi käigus ühe väga huvitava. Noh, ma nimetan teda eetiku kiviks aastaarvuga 1500 63. Ja. No ma olen seal sündinud selles majas ja 25 aastat elanud silla sisse mahuvad siis minu õpinguaastat Nagu ma ütlesin ka 11 aastat Westholmi erahoonet Saar gümnaasiumis siis välismaa sõidud, tagasitulekute ülikool Eesti vabariigi mereväes vabatahtlikuna siis teenimine ja kõik see, mis moodustab Valo inimesi meenutades Mailo ennast vanaks, on väga toredad mälestused. Kuidas võib-olla muusikaalane esimene mälestus oli? Kui ma kahe või kolme aastasena ma ei tea, muidugi täpselt ei mäleta täpset kuupäeva. Aastat. Ema mängis õhtul klaverit, mind pandi magama. Magamistuppa, magamistoa ja elutoa vahel, kus klaver asus, oli, oli. Aga tähendab ukse oma ukseava oli kaetud kardinatega. Ema mängis Beethovenit. Mäletan 14 kümnendat sonaati, kuu paistis olevat vot nii. Ja et paremini kuulda, ronisin voodist välja klaverile, lähemale-kaugemale ma ei tohtinud muidugi minna, muidu oleks võinud märgatud kulisis nende ukse ees riieteli. Seal ma kulutasin maha. Kuulatasin külmal põrandal öösärgis. Ema mängitud kuupaistesonaati ja jäin sinna magama. Põrandale mäletan selgesti, kuidas ema mu siis sealt üles kuidas ja. Ja ma olin hästi läbi külmunud. Sest elutuba oli pärast, et madalam ja ma olin silla ühte madalamasse ossa roninud, seal oli põrand üsna üsna jahe ja paljajalu ja ainult siis öösärgis ma siis seal kuulasin võlutult minule on olnud muusika alal tee mitte intellektiga tabatav, mitte ratsionaalse mõtlemisega paika pandav, vaid see on olnud võlu seletamata. Ja Ma olen alati püüelnud sinnapoole, et mul oleks selle muusikaga, mis mind on võlunud isiklik suhe. Nii nagu on mõnede inimestega väga isiklik, väga võiks ka öelda intiimne suhe üksteisest väga hea arusaamine, nii on ka üksikute heliloojatega. Ma ütleksin, õigemini üksikute heliteostega, sest heliloojad tervikuna kogu Beethoveni looming, Wilde'i võlu, nii nagu kogu et. Looming, kõik, mis sa kirjutad, on mind ei võlu. Aga Beethoven on loonud teoseid, mis on jäänud algusest peale kuni tänapäevani minu minu isikule väga lähedaseks. Ütleksime siis niimoodi. Peale selle muidugi hiljem, kui ma vanemaks sain. Ma mõtlen siin just puberteediiga ja, ja võib-olla mõni aasta peale selle siis hakashab pääl muutuma väga lähedaseks. Ja jällegi mitte kõik teosed. No debishi murdis täiesti ootamatult sisse. Ma mäletan, see oli vist tema kuupaiste kummal seda esimest korda kuulasin, siis ma tahtsin seda mängida, aga ise mängides ta ei, ei meeldinud mulle, nii, ma tahtsin seda Limme kuulata täiesti liikumatult eemalt kaugelt ühe osal ja sellest, mis moodustab maailma, mis moodustab kõiksuse, vot see kuulus minule selle kõiksuse juure. Ja muidugi siis veel üks samm edasi. Ravelli boolero. Täie õigusega loetakse üheks maagilisemaks heliteoseks Euroopa muusikatele, see lummas ka ainult et võib-olla mitte alati teda kuulates ei tohi juttu rääkida, teda kuulates ei tohi tegeleda teiste asjadega vaid et. Tuleb lasta endast läbi või endast. Ja. Mitte keskenduda. Võib-olla oleks õigem lõõgastuda seda muusikat kuulates ja siis tõepoolest ta täidab selle osa, mida härra Vello on tahtnud inimestele edasi anda. Selleks on tarvis meeleolu, selleks on tarvis ettevalmistust. Ettevalmistust. Ma mõtlen vaimset vaimset, hingelist ettevalmistust. Tal ei ole koormatud, et me ei ei ole. Mõte, ei ole intensiivses tegevuses, vaid et me püüaksime otsida, leida kombata seda oma kohta siin kõiksuses, siis ta päeval öeldakse, läheb peale, väga hästi. Istub hästi. Ja see tunnetus on kirjeldamata. Ei, see ei ole eksalteeritus, ei ole mingisugune ülev tunne, vaid see on. Ma võib-olla ütleks enesega rahulolu mida ma hindan ammust ajast peale kõige kõrgemalt, sest kui me ei ole endaga rahul ega me siis saa olla ka teistega. Ja niisugused mälestused noorest peast on siis tihedalt seotud merega. Ma sain oma esimese plaadi kolmeteistaastaselt 14 aastaselt oli mul juba selles esimeses paadis, mootor tähendab väike mootorpaat. Viieteist-eluaastaga ma sain siis juba surma mootorpaadi, millega sai Soomes käidud. Ja meie rannik otsast lõpuni läbi sõidetud. Iga kord, kui ma merelt tulin, siis oli vajadus muusika järele, oli vajadus ka soojuse järele. Ma mõtlen siin otsest ja temperatuuri. Sest tihtipeale merel sai nii üsna parajalt külmetada ja jal tuulest läbi. Puutud ja märg ja mis oli väga tore. Mõnus, mis oli enese proovilepanek, vaat kui siis koju tulid. Siis oli ilmtingimata vajalik sooja tuba, sooja ahjulõõri. Sooja voodi, sooja teki kus sa siis said uuesti üles soojeneda ja see soojavajadus on mul säilunud kuni tänapäevani noh, eriti peale 17 aastat, et Venemaa asumisel vanglates jaa, jaa. Laagrites külmetamist üsna põhjalikku külvetamist. Laolil ju, kui nüüd üks niisugune vahemeenutus teha, kõrvalepõige, ma olin viis ööd-päeva lume alla maetud. Tähendab, me olime kaheksakesi järve purgaa kätte ja ja siis lumi mattis meid enda tulla ja. Lumekiht oli nii palju, pakset, oli tegu, et sealt välja saada ja kuna inimesed olid nõrgad ja viletsat ja ja siis nad olid seal nii kaua selle lume all kuli meid otsima hakati. Ja kui me siis helikopterite müra juba kuulsime osalt augu Vella uuristasime siis oli osa Nendest kaheksast mehest surnud ja enamusel siis amputeeriti midagi. Ma mäletan hästi, kui me sealt välja ronisime, meid märgata ja, ja kui siis mootorsaanid kiiresti kohale jõudsid, siis esimene asi pandi käed raudu, talle küllatanud käed. Ja kahel mehel tuli siis ka neist kätest ilma jääda. Amputeeriti mina õnneks pääsesin kõige kergemini, sel ajal ma kuulata siin väga palju oma vaimusilmas muusikat oma lemmikmuusikat, seda muusikat, mida ma ise väga palju mänginud, ma mõtlen siin just šopääni. Beethovenit. See kõik tänapäeval rääkides seguneb see kodule, kus ma olin paari-kolme 50 taastale 12 15 20 aastane, need olid vaheetapid, kus kus ei olnud mingisugust muret, vähendab mureol, peamine oli selles kasvanud. Jope oli. No ütleme, revolutsiooni tüüdi suudan mängida tasemel, tähendab, kas, kas ma suudan ennast panna harjutama nii palju, sest meri tõmbas, mere kõrvale ilmus mootorratas nagu noortel ikka. Siis ilmusid ka. Tuttavad tütarlapsed ja nendele tuli pühendada aega. See kõik tõmbas klaveri juurest eemale. Klaver on üks niisugune riistapuu, mis nõuab meeletult tööd. Väga palju tööd, muidu ta jääb tellitantlikule tasemele ja see muidugi ei rahulda. Jah. Ja siis. Kodune miljöö iga neljapäeval oli meil vastuvõtt kus olid siis tolleaegse Kirjandusliku õpetaja kirjanduse õpetaja. Paul Pinna, Ants Lauter, Hugo Laur. Erna Vilmer kogu tolleaegne Estonia Tuntumad tegelased, kes olid kunagised kaastöölised olnud, kui ta Estonias laulis. Need neljapäevased vastuvõtud olid väga huvitavad, sest seal jutuajamine huvitas mind poisikesest pärast, ma kuulasin kikkis kõrvu, palju me sealt aru sain, aga, aga kuidagi ma tabasin ja et need on tähtsad tegelased. Vot see. Jagamine inimesi avaliku elutähtsateks, tegelasteks ja. Ja teisteks see on minu juures püsinud kuni tänapäevani. Ja ma olen alati hirmuga mõelnud, et peaksime ilusat, mitte mõni avaliku elutähtis tegelane saama ja ma olen alati eemale hoidnud. No ma ei ütleks, et kui mind on kutsutud, et ma olen ära öelnud seda, mitte aga võimalikult varju jääda et elada oma elu, sest see aeg, mis ma olen seltskonnas, seon minule kaotsi läinud läbi aegade kuni tänase päevani. Raamatut muidugi kui meil tul palutud teatud probleemide üle mõtisklev tähendab loengut pidada. See on iseasi, sest siis ma tunnel oma kohuseks vastata inimeste küsimustele, sest arvavad, et mina mõnda tahku sellest elust parim meile tee on, siis mul ei ole mingisugust õigust sellest ära öelda, neile ära öelda. Küsimustele mitte vastata. Väga palju? Inimesi käis meie perekonnas väga huvitavaid inimesi, nende hulgas oli sõjaväelasi, diplomaate. Kindral Laidoner oli isa koolivend, kunagine, Kolonelleitnant Rüütel 10. üksik jalaväepataljoniülem oli perekonnatuttav. Kolonel Laurits oli veel praeguse naise onu ja. Ja palju teisi nende hulgas ka pedagooge ja direktor vest. Holm oli hea perekonna. No mida selle kohta veel veel meenutada? Emal pääle laul, mis olid veel kunsti harrastused, ta. Harrastas joonistamist ja maalimist ja aga. Õnneks niisugusel tasandil või tähendab, võiks öelda nii, et ta kunagi ei tahtnud teid eksponeerida kunagi ta ei tahtnud. Eteid imetletakse ning kiidetakse, sellega teda kiidetakse vaid ta tundis lihtsalt naudingut. Seesugust eneseteostust harrastades. Sest noh, koduperenaise Lada ju terve eluaeg, peale abiellumist ei töötanud ta pühenduse last oma kahele pojale ja ühiskondlikele. Kohustele väga palju, käisime diaatoris. Isa. Muretses meile aastaringse loosi Estonia seltsi kaudu. See oli siis Bella ettepanek. Paul Bella ettepanek ja Ma ei mäleta täpselt, mis seal loos maksis, aga, aga see oli üsna kallis. See oli siis. Sponsoreerima võis, oli siis see Estonia toetamine niisugune seal oli, ma ei mäleta kellel veel olid Kawelloosid, aga see loos oli siis aastaringselt kõikide etenduste puhul meie käsutuses. Kui ma ei eksi, olid seal neli tooli pehmet tooli ja peale seal oli võimalik veel lisatoole panna. Ja seda Ta on hästi, kui siis mõni päev. Pinna koristas isale. Kuula august, et kassa õhtu tuleb, teatrisse ei tule, no kas sul on midagi selle vastu, kui ma sinna väliskülalised tselluloosi aseta? Ei ole muidugi noh, ja siis niimoodi iga kord pidi siis looži valdajalt või omanikult või, või heitlikult siis pärima, kas ta siis täna õhtusena tuleb? No ma kujutan ette, ma tahaks väga endale ka veel kord pisukest looži saada, Estoniasse kui vaeste rikkaks saan. Sest seda võis lubada endale ainult rikas inimene. Kui me vaatame näoga lava poole, siis missugune nendest neljast väikesest loosist oli teie pere oma. Lava poole ja siis oli paremal pool. Mind huvitaks, kuidas kodune kasvatus kulges ses mõttes, et kas loomuliku ja märkamatult poisi jaoks või kuidagi suunavalt ja läbimõeldult vanemate liini pidi. Kuidas teile tundus, kas nemad oskasid ajal tähele panna teie hobisid ja huvisid või jätsid nad ei tule üldse rahule. Märkamatult justkui. Ja no kõigepealt paistis mulle silma see, kui ma juba midagi taipama hakkasin, et minu vanemad olid üksteisesse armunud lõplikult ja lootusetult ja see kestis kuni Vägivaldse lahutusele 14 10. juunil 1941, kui meie perekond arreteeriti ja välja viidi isa lahutad. Ja ta hukkus mõne kuu pärast peale seda ema piinles veel ühed üheksa aastat asumisel. Kõik need 25 aastat, mina, ma mäletan siis kooselu oma perekonnaga olen mina pidanud ideaalseks. Ma ei kujuta üldse ette, et abielu pooled võivad üksteisele. Ta inetuid sõnu või vihastada või solvuda, solvata või haavata. Meie perekonnas niisugust asja ei tuntud ja olid väiksed arusaamatused, aga ainult poegade kasvatuse küsimustest. Muus osas ei olnud nii, et me olime need kurjajuured. Kui meid ei oleks siis vennaga kahekesi olnud, siis oleks olnud see abielu ideaalne ideaali niigi ideaalne, sellepärast et oli tunda. Ema muidugi torises vahest, et ei saa, ei olnud küllalt karmikäeline mõningatel projektide arutamisel või äraütlemisel. Kui jälle kodust pikemaks ajaks ära mindi seiklema ja aga vanemad usaldasid meid ja ma pean ütlema, et ma ei ole kui elu jooksul seda usaldust kunagi kurjalt tarvitanud. Mis puutub pedagoogikas, tähendab, kuidas meid kasvatati siis? Meie perekond oli minu arvates nüüd muster, näidend kuidas saab kasvatada oma lapsi, tähendab kahte väelikut Poissi? Mõlemat Me olime Westholmi gümnaasiumi kasvandikud. Ilma pedagoogikat ja see tähendab ainult eeskujuga. Vanemad andsid tõesti hiilgavat eeskuju. Sa ei saa arenguaastatel teisiti käituda kui sinu musternäidised. Ja vanemad olid meile tõesti musternäidised. Ma ei ole kohanud tänapäevani targematega tasakaalukamad persooni, kui seda oli minu isa ja armastusväärsemat ja vastu tullerlikumat. Noh, ütleme seltskonnadaami siis, kui oli seda minu ema. Poegadega oli muidugi ütlemisi. Ema oli väga kokkuhoidlik, kuigi isa oli rikas ja aga seda pojad ei, ei tulnud, et isa rikas oli. Tähendab no ma võin nii palju öelda, et kui ma välismaal olin näiteks Inglismaal, siis ma sai 10 naela kuus. See oli eesti rahvas, kas suur summa nael oli siis 18 ja pool eesti krooni leiad 185 Eesti krooni, sain mina siis kuus. No aga kui me arvestame, et oskustööline sai 25 naela kuus tol korral nädala palgad, harilikud nädala palgad olid seitse-kaheksa. Noh, olid väiksemad ka, aga olid ka suuremad insener teenis juba seal 40 50 juhtivinsener 100 naela kuus, siis oli see minu 10 naela muidugi üsna vilets läätse, see tähendab, ma sain sellega endale kõik lubada, mis eluks tarvilik oli. Aga mis puutub reisimist või oma autopidamisse sisse ei tulnud kõne alla, järelikult ma pidin siis kas juure teenima või isa käest juure lunima, siis seda raha. Viimane variant oli mulle täiesti vastuvõetamatu, ma ei küsinud kunagi rohkem ema käest, küll. Aga isa käest ma kunagi rohkem krimiküsikud andis ja mul õnnestus siis ajakirjanikutööd tehes pisut juurde teenida. Ema kasutas veel niisugust võtet, et ta maksis mulle iga ülikoolis sooritatud eksami eest, mille hindeks oli maksime tähendab viis, 10 krooni. See oli tol korral surra 10 krooni. Nii et kool oli aastas, ütleme seal tegin 12 eksamit. Siis see oli märgatav panus minu tudengi õpperahale, mis oli esimesel kursusel 60 krooni, teisel teisel kursusel, tähendab teisel aastal 70, kolmandal 84. 90 krooni kuus. Ja kui silla siis need eksamirahad veel juurde panna, siis ma Tartus elasin kuninglikult välismaal. Aga muidugi sellest. Stipendiumist jäi väheseks ja siis mul tuli. Ei, ma panen ennast proovile ja hakkan siis ise ise teenima. Nii et. Ühe niukse viguri sai tehtud, kui meil muusikast juttu oli, et ma andsin Londonis ühe tänavakontserdi, tähendab, kerjused olid pianiino rataste peal välja lükanud ja ja mängisid selle peal, tähendab. Üks oli siis puujalaga, see oli sissemängija ja teine oli pile, see oli siis, aitas pianiino lükata ja hoidis kaabut käes. Ja kuna lapp kaunis madalatasemelisel seal mängisid, siis ma läksin juure ja, ja. Palusin luba nende asemel mängida alguses nagu võõrastasid natukene, aga siis tõmbusid tagasi ja siis siis ma mängisin õnneks, klaver oli hääles, kogunes tohutu rahvamurd, nii et liiklus jäi seisma ja ma tundsin selja taga siis seda bobi suurt kuju andab Londoni politsei isikut ja ta oli nii viisakas, ta mind enne katkestama olin lõpetanud, siis ta tuli väga ilusti palliga haare ja, ja tegi ettepaneku see klaver lükata. Kõrval oli üks sfäär Riigel pargi juures ja et ta aitab seal silla lükata ja politsei polikäed külge ja lükkas nalja kaela taga, siis need kerjused ja politsei lükkas siis selle klaverisilla oske vääri äärde ja kontsert läks seal edasi. Õhtuks oli see seik meie saadikul teada, juba saadik oli Eestil seltsi vilistlane. Tab Ma kuulun Eesti seltsi ja ma sain seal kõva peapesu, et et noh, ei ole viisakas niimoodi tähelepanu äratada Londoni avalikkuses ja nii, et nimi sai ka teatavaks ja ma ei tea, kas sellest lehtedest kirjutati või mitte. Igatahes saatkonnas ma sain peapesu. Tagasi, hüpates lapsepõlve veel hetkeks. Kas teie kodus oli tuntud niisugune asi nagu vits ja kas oli midagi õhustikus niimoodi, et sa pead ja sa ei tohi? Oli küll oli niisuguseid asju, mida sa pead virid korralikult õppima ja oli niukseid, asju, mida ei tohtinud, ei tohtinud öösiti ringi tõmmata ja ühelt tantsu pidult teisele ja tähendab ei tohtinud olla kodust ära, ilma et vanemad teadsid, kus aulist. Eriti hilistel õhtutundidel. Mis nüüd vitsasse puutub, siis mina ei mäleta. Sakutada sain küll ema käest ikka tookord, aga et ma nüüd just otseselt oleks ihunuhtlust ainult seda ma tõesti ei mäleta. Vend vist paar korda sai, tema oli väelik meiega perekonnas tal selles mõttes. Tema oli niisugune sülgem ja põikpäise ja. Tema koli suhteliselt. Mõned korrad ma mäletan, vanematel oli raskusi, nad ei saanud temast aru, mina olin. Ma, kui nii öelda võib lemmiklaps või lemmikpoeg ja ja mina lõpetasin konfliktide alal, tee sellega, et ma võtsin emal kaela ümbert kinni. Ja siis ema heldus ja, ja siis läksid asjad tikuma kohale. Isa kooli, rohkem asjalikku jutuajamist, vend oli. Mul on väga hea tehnilise vaistuga inimene ja ta lõpetaski saksa tehnitehnikaülikooli Barnoos algus õpistantsi, kes siis Barnoos? Mina nagu isa ütles, mulle olevat olnud väga hea majanduslik vaist. Mina läksin majandusteadust õppima, hiljem ses majanduspsühholoogiat Euroopas Kosovo midagi niisugust leidsid. Isa oli. Pärast juba isa kommertsdirektor. Ma lahendasin, pankrottide küsimused, kui meie klientuurist keegi pankrotti oli jäänud siis olin mina see meie poole esindaja. Ja sellega on, oli väga huvitavaid seiku, isa tõmbus täielikult tagasi, ei sekkunud üldse vaates siis medamenaa oskan peale hakata ja ja kuivõrd minu otsuse langetas, et olid mis temale meelepäraselt või, või õiglased. Kui palju neid teeharusid, siis on majandus, bioenergeetika, esoteerilised, teadmised, muusika, mis kõik veel. Püüdnud joonistada. Ma olen püüdnud maalida Malel püüdvat kirjandusega tegeleda, see tähendab kirjutada ise. Aga õnneks mul on olnud vähemalt, Ma arvan tänapäevani, mul on olnud küllalt tervet mõistust ja vaistu, mitte vaimustusse sattuda oma loomingust. Mitte muutuda graformaaliks. Noh, kes aina kirjutab ja seda peale surub, kui, kui enda arvates tähtsat loomingut aga kirjutanud. Ma olen küll ma kümmekond raamatut kirjutanud aga juba ja siis hiljem, kui ma tegelesin idamaade filosoofiaga joogaõpetusega miljonid probleemid huvitasid ja kuna eesti keeles selles sama hästi kui midagi ei ole Avaldatud siis ma arvasin, et oma lähedastele ma mõtlen siin oma perekonnaliikmetele ja kõige lähematele inimestele ma võiks selle kirja panna, kuna ma ei ole mõelnud neid raamatuid kirjastada, aga noh, nüüd on neli neli neist on juba päevavalgust näinud. Ja neil ei olnud olemas veel ja, ja üks osa on veel käsikirjas ja kahte raamatut ma praegust veel Total ja see ei ole, see ei ole tahe ennast jäädvustada või ennast. Tähtsaks pidada või see on lihtsalt hädavajadus sellel alal all, ma mõtlen no kasvõi joogatehnika alal, mis on ju enamuses salastatud, aga ütleme, hatha jooga osas on see siiski ju tänapäeval lubatud. Ka ma mõtlesin peamiselt just filosoofiline aluspõhikogu sellele enesevalitsemisele. Ja. Enesega rahulolule jõudmiseni ma ütleksin niimoodi, et inimene lihtsalt tänapäeval Eestimaal ei tea, mis enesega tihtipeale peale hakata. Ta on puntrast ummikusse jooksnud ja siis tullakse minu käest küsima ja väga väga vajalik oleks siis anda temale niisugust. Materjali, millega ta saaks tegeleda kodu lugedes, sest üks asi on küsimustele vastamine, loengupidamine noh, oleneb inimese mälust, see võib ju talletada, aga see võib ka väga kiiresti haihtuda, raamat on aga midagi konkreetset, võib-olla artiklit ka, aga Neid küsimusi käsitlevad artiklid peaksid olema siis väga põhjalikult, väga-väga mahukad ja noh, kasulikum või õigem oleks siis kohe, et seesugused peatükid või artiklit koondada siis ühte raamatusse, et inimestel oleks siis sealt võtta neid nõuandeid mida nad kuni tänapäevani isiklikult käivad siis ja teise juures saamas. Millistel teemadel raamatut on teil praegu ilmunud ja mis on tulemas? Ilmunud on pealkirjaga jooga alapealkirjad on siis filosoofia või karma, meditatsioon ja mantra. Siis oli ilmunud veel lõks tõlge. Kuulge siis oli ilmunud. Toitumisest õigest toitumisest see pidi olema raamatu osa, aga, aga neid kirjastus arvas, et niisuguste Vihikutena viis 60 lehekülge, igaüks et need on tänapäeva hinnakujunduse juures ja need on kergemini ostetava kergemini müüdavat. Ja muidugi neljas on siis Minu lemmiklaps või valulaps. See sai alguse kunagi ühe Šveitsi kontserni tellimusele. Selle pealkiri on intrigeeriv. Abielu ja seksuaalinstinkt. Ja seda ma hakkasin kirjutama, kui ma olin 22 aastane. Selleks, et seda kirjutada, tuli mul siis intervjueerida Pariisi prostituute ja türgi haaremi. Need olid väga huvitavad intervjuud. Laua kutsusin prostituudi endaga restorani kohtlesin neid kui suur ilmadaame. Ja olin, huvitab, miks nad niisuguse elukutse on valinud. Ja lühidalt võiks kokku võtta, nii, nad kõik väitsid nagu ühest suust, et leil on ühest mehest vähem kõik. Ja siis mul avanesid silmad, sest meie kasvatuse juures oli meile kogu aeg sisendatud, et see vaene lõbunaine peab ennast müüma selleks, et elatist teenida, vastasel korral ta sureks nälga. Tehti see asi ju väga. Kontrastide abil selgeks ja mina läksin siis 22 aastaselt Pariisis. Omades küllalt häid majanduslikke sidemeid kõrgel tasemel pankurite töösturite ärimeeste hulgas läksin siis nendele lõbutüdrukutele pakkuma tööd. Tähendab seda korraliku inimese tööd. Novi kuulate väga ilusti ära ja siis kelmikalt naeratades küsib see leiu vilu käest või noorik et jaa, aga kui palju ta meile palkamaks. Ma nimetasin siis selle palgasumma taks selle peale naerma ütles, et kuulge seda teenin mina parimal juhul ööga, halvemal juhul kahe õega. Mis te mulle kuutasuks, pakt. Ja sellega oli minule see probleem lahendatud. Ja ma hakkasin nägema hoopis teiste silmadega leid naisolendeid, kes uulitsa nurkadel ja restorani vestibüülides. Toole lühkisid. Tänases maailmas me võime mõista võib-olla nii naisi kui mehi siin ja sealpool võimaluste piire aga kui nüüd mõelda sellele õnnelikule perele, näiteks milleks on olnud teiegi kodu siis mis ikkagi seob kahte inimest? Kui ma seda oskaksin vastata, siis ma Oleks Marge ill kõikidest inimestest tõuseksin juba kusagil jumaluse tasemele, seda ei oska keegi vastata, mis olid, just täpselt seob sest meie ei tea ju, mis asi on armastus, see tähendab, me teame igaüks, mis asi on armastus, aga me ei oska teda analüüsida. Ei oska teda lahti mõtestada, aga minu arvates, sest kui ma neid ära tabasin, teie küsimuse mõte siis tänapäeva inimesed. Globaalselt enamikus ei oska rakkes hoida oma madalaid instinkte ja ei tahagi seda teha. See on osaliselt vale kasvatuse vale suunitluse vale mõtlemise tagajärg sest me ei tohi ära unustada joogide väid. Seejärel on või kohaselt on inimese kogu energiast 92 protsenti seksuaalenergia. Selle peale kukutakse kõige rohkem maha, kui mul seda nii palju on, miks ma ei võiks teda kasutada? Aga kogu jooga õpetus läbi aegade on meil on 4000 aastale kirjutatud ajalugu, selle kohta veedate jopalifiaadide näol. Sealt me võime välja lugeda, et jooga peamine ülesanne on madalad instinktid. Kirjat ohjeldada ikkesse pal. Nimetus jooga ongi juuk ikke sanskriti keeles kui ka inglise keeles. Ja vot see, need, see, see kõige madalam see ja kõige võimsam ja kõige suurem 92 protsenti meist meie kõikidest avaldustest on seksuaalsusega seotud. Ja kui me selle saame paika panna, siis oleme meie elu peremehed. On see instinkt, meie peremees minu arvates on siin lahendus. Kuidas te suhtute nendesse idama õpetustesse mida meile tänasel päeval väga lahkesti mulle tundub, üsna sageli pakutakse mitmesuguste liikumiste näol? Ja ma ei tahaks ühtegi õpetust kritiseerida, sest. Tuleme jälle selle laudi jor tagasi minu vana sõbra juure. Kuidas ikka selle kulgemisega? Kui me kulgemist tõesti peame väga oluliseks siis me peame kõike seda, mis ontlik killud ja mis on olemas, vajalikuks. Me peame laskma sellel olla ka meiega koos kulgeda. Sest kellel on tarvis, see valib endale ja meil valikut peab olema, kummil valikut ei ole, siis on asi halb. Me oleme pikemalt rääkinud ühest raamatust. Aga võiks need hüppega tagasi hüpata hetkeks ka selle õige toitumise juurde, see on vist üks suur ja põhiline eestlase häda. Ka tema haiguste maailmas. Ja no see on väga lihtne. Inimese organismil ei ole tarvis ühtegi tilka alkoholi, suitsetamist muidugi narkootikumi mingisuguseid pole vaja. Ja siis on väga hea, kui ta suudaks hoiduda kõikidest loomsetest toiduainetest, see tähendab kõikidest lihadest, lindudest, kaladest, munadest, konservidest, soolast, suhkrust, kohvist, teest ja kondiitritoodetest, nagu te näete, mul on see lugulaul peas. Mul on tulnud seda niivõrd palju rääkida kõikvõimalikele inimsoo esindajatele, noortele, keskealistele, vanadele, kuivõrd suure eduga see on iseküsimus, aga ma olen oma naha peal seda ära proovinud. Kui meil midagi juba logisema hakkab tervises, siis on kõige õigem hakata mõtlema toitumise peale, mida me valesti teeme, nii kaua, kui me oleme, noored ta ise elujõudu, kui kõik on korras, kusagilt ei valeta. Laske käia, sööge mõlemi, suupoolega liha ja ja viina joomist. Muidugi ma ei soovita kellelgi, sellepärast et alkohol on põhimõtteliselt ikkagi meie rakustruktuurivastane otseselt ja sellest me peaksime hoiduma, suitsetamine samuti. Aga mis toitumisse puutub, siis muidugi tervislikum toit. Meil on nii nagu tänapäeval, ütleme, jaapanlased välja pakuvad seda makroviootilisteeti olla hautatud pudrud teraviljadest. Siis. Toorsalatit. Supid ilma loomse komponendid kõige ohtlikum on tänapäeva inimesele, kes on kellel igalühel, seal on mingisugune põletikukolle sees. Kõige ohtlikumaks toiduaineks on puljong. See prestiižne puljong, mida meile pakutakse restoranis koos lihapirukaga millega turgutatakse haigeid haiglates, salatooriumides, realevitsiooni keskustesse ja ma ei tea, kus veel mida püütakse koolides, lasteasutustes ja, ja igal pool mujal, kus on ühiskondlik toitlustamine sisse viia, mida loetakse efektseks ja vajalikuks. See on täiesti vale, sest puljongi peal kasvatatakse laboratooriumis mäda pisikuid. Minule ütleb see kõik. Ja ma püüan Põlugist hoiduda nii palju kui võimalik. Mitte et ma külla minnes perenaisel ette heidaksid, see, millega te laua olete katnud, ei kõlba süüa. Lee kasvatamata ei tohi inimene olla ja ma olen teinud oma külalistele isegi märkusi noortele tudengitele kest olevate istub minu kõrval söögilauas. Veloperenaine toob padrikutega suppi ette ja kui ta siis hakkab seal, et seda suppi Koostisosades hakkab sorima. Ja lõpuks siis küsib, et ega siin ometi, et liha sees ei ole. Siis ma olen teinud küll niisuguse märkuse, kui sa juba julged kodust välja tulla. Ja kui sa juba julged külla tulla, siis peab sul olema nii palju vastutustunnet enda ja oma küllakutsujate osas, et sa ei hakka avalikult arvustama seda, mida sulle ettepalaks. Kui sa tahad ranget dieeti pidada, siis istu kodus, mine kloostrisse kusagil Asherammi ja läri seal ainult jänku broikaid, juurikaid. Kui sa juba tuled kusagile, siis sa pead nii palju usaldama oma pererahvast, et nad sind ära ei mürgita. Millised raamatud on tulemas? Nonii järgmine hingamisest tulemas ja hatha jooga, need pidid kõik koos koos olema, tab toitumine, hingamine, hatha, jooga. Siis on tulemas veel üks Tõlge Aldous häksli. Aatovsiining nägemise kunst. Raamat hingamisest, kas inimene hingata ei oska? Ei oska, inimesed elavad ju mitte aastaid Guidega päivivaid hingetõmbeid. Igal inimesel on ette nähtud kindel arv hingetõmbeid ja kui ta ütleme, need enneaegu ära kulutab siis ta läheb ka enneaegu hingusele. Läheb siit maailmast ära, niiet mida oskuslikumalt Me oskame säästlikult hingata, tähendab mida paremini oskame säästa oma hingetõmbeid, seda kauemat, kauemini me elame ja seda tervemad me oleme. Mida kujutab endast sügav hingamine? No see sõna ise ütleb täpselt, mida ta endast kujutab, kui te kopsud pilgeni õhuga täidate, siis ongi sügav hingamine. Aga ma ei soovitaks sellega tegeleda. Sest iga inimene võib proovida, kui ta teeb seitse korda järjest sügava hingetõmbesiis, hakkab ta pea ringi käima seol esimene looduse signaal, võta aru pähe, jäta järgi. Millele te juhite tähelepanu oma raamatus hingamine? No väga paljudele asjaoludele tähendab kõigepealt hingamise põhimõtted. Just see, et me võime hingamist näiteks kasutada meditatsiooni objekti, elab ta on alati meiega kaasas, et me võime õigesti hingates väga palju saavutada, aga praegust nüüd selle jutuajamise käigus kõiki üles lugeda on väga raske, on olemas ju väga palju hingamisharjutusi, sadu hingamise harjutusi, nende hulgas sügava hingamisharjutusega leid tohib teha ainult vilunud õpetaja juhendamisel, kusjuures see õpetaja peab juhendama korraga ainult ühte õpilast, sest kahte sarnast inimest ei ole olemas. Ja see, mis on ühele jõukohane, võib teisele olla vigastab või koguni surma. Kui palju ja kuidas teie iseendaga iga päev tegeleb? No praegus mida nimetada iseendaga tegelemist tegelemiseks? Väga vähe on muutunud harjumuseks. Mõtteprotsess ma pean väga tähtsaks seda, mida inimene mõtleb ja kui me õigesti mõtleme, siis oleme sellega juba aluse pannud oma. Materiaalse mina heaolule sest mõtet moodustavad kaks kolmandikku kuni kolm neljandikku kogu meie heaolust. Tähendab, kui me oletame, et suudame ideaalselt vältida kõiki negatiivseid mõtteid siis oleme me praktiliselt terved. Kuidas te suudate elada niiviisi, et teid miski ärritaja enesest väljeni? Ma ei kujuta ette, mis peaks mind välja viima. Mil moel, millal ja kuidas kunagi te jõudsite sellele äratundmisele, kes te olete, kui tugev te olete ja mida te võite teha, mida te võite omada, milleni jõuti, son, kuidas te õppisite ennast tunnetama, ennast väärtustama? No selle asja pani paika minu Kuuru. See oli 38. aastal Pariisis, seal ma olin siis tema juures. Kuni esimese Perioodi või, või esimese? No ütleme siis tinglikult esimese kursuse nii nagu ülikool jaguneb kursusteksis esimese kursuse lõpetamiseni Siis tulid vastavad, tuli sooritada vastavat katset ja kui ma need olin sooritanud, siis minu õpetaja saatis mind ellu ja ütles, et nüüd järgmise kursuse, mis kestis 12 ja pool aastat, selle sa sooritad ise ilma õpetajata. Kolmanda, mis kestis minu juures viis ja pool aastat samuti ja kolm kursust lõpetanud, olengi rohkem. Ma ei ole sellepärast, et tähendab, kui ma olen jõudnud arusaamisele sellest, milleks ma elan. Missugused on minu sihid? Kui ma olen nii palju valgustatust saanud, et see mind antud elus sajaprotsendiliselt rahuldab siis ei ole mul mõtet täna üle jõu pürgida. Energiaväli peab olema inimesel tema käsutuses tähendab energiakogum mis on igas inimeses olemas. See peab olema selle antud inimese käsutuses. Ta peab oskama sellega ise midagi peale hakata. No näiteks kätega ravimisel on tarvis plasele energia, juhime tee kaudu haigesse, keda me tahame aidata. Me peame seda energiat tundma. Me peame seda hulka teadma. Me peame teadma, kui palju me võime endast ära anda? No ma olen siin, möödunud aastatel manuaalse teraapiaga tegelenud kätega raviga ja siis minu norm oli maksimum viis inimest järjest siis vabilil tund aega puhkama, enne kui ma kuuendaga sain tegelema hakata, tähendab ma tundsin, et ma olin nii palju energiat välja andnud, et rohkem ei ole. Noh, ma ütleksin isegi rohkem ei ole mõnus, enesetunne ei ole hea, kuigi ekstreemsetes olukordades on mul tullut ka 11 ja isegi 12 inimest järjest kätega töödelda. Milliste hädadega inimesed enamasti tulevad, on need sarnased või on igal juhul absoluutselt erinevad? Noh, alates imputeldsusega ja noored naised ei saa lapsi ja krooniliste peavaludega migreenihoogudega. Leerub põletikega. Nahahaigustega suhkruhaigused diabeediga? Ma ei tea igasuguste kasvajatega. Ma ei teagi niisugust haigust, millega minu poole ei ole pöördunud. Missugune mulje teil on, on Eesti rahvas väga haige? Nojah, peab olema võrdlus, siis tähendab kas ta on väga haige võrrelduna soomlasega rootslasega inglasega prantslasega või indiaanlastega või induga või? Ma ei tea, mul nihukest võrdlust, pilti ei ole, me saaksime võib-olla vastuse sellele probleemile, kui me vaatame statistikat. Meie keskmine eluiga meestel naistel, vahepeal oli jutt, et Eestimaamehe tähendab maal elava, töötava mehe keskmine eluiga on 59 aastat. No see läheneb juba. Arenguriikide keskmisele eale. Ega ta suur asi ei ole, see tervis aga aga, aga ta soomlastel paremini. Ja rootslastel ei ole väga palju parem, võib-olla natukene ootan, et kui me võrdleme statistilisi andmeid, siis ma arvan, et need annavad meile küllalt. Võrdleva võimaluse seda pilti omale luua. Kas te tahaksite avaldada, mis värvimist laadi on tavalise inimese bioväli? No see on väga lihtne, ei kõik inimesed on nelja värvilised, kollane, punane, roheline, sinine, kollane, olotsija, punane on seksuaalsus, agresiivsus, energia, tugev energia. Roheline on stagnatsioon, heas õiges mõttes, tähendab roheline on inimene, kes on saavutanud tasakaalu arusaamise, mida tal tarvis on ja kuhu poolidel püüda tuleb ja tal sellel teel kas juba oma sihi saavutanud või vähemalt meelerahu ja meelekindluse saavutanud, et ta on kindlasti õigel teel. Need on rohelised ja sinine, seal tarkus. Ja kõik need neli värvi erinevate varjundite ja kombinatsioonidega esinevad kõikides normaalsetes inimestes. Muidugi kollane kaob ära vanemal inimesel tai otsi järel tal juba leidnud. Kui ta on tasakaalus ja Õigel teel ja omale säetud sihid enam-vähem saavutanud, siis on temas prevaleeriv roheline värv. Lõhkuda on tark inimene, siis hakkab prevaleerima sinine värv. Punast on nii kaua, kuni on inimeses seksuaalsus, kuni temas on energia, kuni temas on see pulbitsev elujõud, pulbitsev ratsionaalne elujõud, see, mida meil vot just no võib-olla kõige tüüpilisem valt esindab sekskompleks. Milliseid varjundid tulevad juurde, kui inimene on haige või? Nõia, kui ta on terve, siis on värvid puhtad. Hägusus haigus on häguses. Tähendab, värvid ei ole selged. Tuhmid. Mõni värv võib hoopis puududa peo väljas olla augud, mustad augud. Ma võin näidata fotosid. Joodikutel näiteks ma mõtlesin sopajoodikut, kes põhjajoonud, lööd, väga suured augud. Tihtipeale näiteks kolmandik kogu väljast must. Ja ainult kaks kolmandikku on siis mingisuguseid hägusaid värvivarjundeid. Nii et ikka see kirkus. Mervi kirkus näitab inimese energiakompleksi ja tema tervist. Kuidas muutuvad värvid enne surma? No eks ikka hääbuvad muutuvad ikka nõrgemaks ja, ja lõpuks kustuvad täielikult. Elamise viisist sedaviisi, et milline suhe on tunnetuse. Intuitsiooni. Ja mõistusega vahel. Noh, seda ma praegust kirjutan oma võib-olla kunagi ilmuma ilmuvas teoses müstikast ja maagiast. Eriti meil siin annab ennast teravalt tunda poolkeral elanikud hulgas ratsionaalse ja intuitiivse mõtlemise eripära. Meie siin Eestis elavad inimesed mõtlevad enamuses ratsionaalselt. See tähendab, Nad on materiaalse maailma küljes kinni. See on täiesti normaalne, sellepärast et meie kliimatingimustes me ei saa ilma. Köetud ruumita elada. Me korter peab olema soe, meil peavad olema rõivad. Soojad üliriided. Head jalalaud suvel erinevad talvel erinevad peakatted ja nii edasi ja nii edasi. Ja meil on kõrgelt väärtustatud materiaalne elatustase. Meda Me püüdleme jõukuse kuivite rikkuse poole. Me peame olema varustatud kõige sellega, millega me oleme harjunud. Ja seda me suudame taotleda selle poole pürgida ainult peamiselt ratsionaalse mõtlemise abil. Idamaadel on vastupidi, ülekaalus intuitiivne mõtlemine kus ei mängi mingisugust osa, soe tuba, rõivad, sissetulek. On ütleme need materiaalsed hüved Vaid, kus inimene mõtleb? Milleks ta elab? Meliks ta siia maailma all tulnud mis on tema elu siht? Kas tähendab ükskord või mitu korda? Mida ta on saavutanud oma kõikide eluteede summana antud momendil kas ta on oma Enda poolt saetud sihtide ja ülesannetega rahul, kas talled korralikult täitnud? Üks keskmine eestlane nende probleemidega ei tegele või peaaegu ei tegele? Kindlasti tegeleb vast ka, jah, niisama oli kui idamaa rahvaste lõunamaal elavate rahvaste esindajad peavad tegelema ka selle materiaalse osaga, ta ehitab omale ka mulli ja mingisugusel jõudev öö. Ta muretseb endale ka või, või mingisuguse ürbi selga. Ja ta kipub ka ikkagi abielluma ja perekonda soetama ja see oli seest mõistetav, aga see moodustab suhteliselt väiksema osa. Nii nagu meil moodustab väiksema osa intuitiivne mõtlemine ots sellest vaimsest minast ja no meil püütakse küll nüüd eriti viimasel ajal sellist juttu teha ja arutada neid probleeme kirjutavad ajalehed vastavalt väljaanded. On ka juba pisut raamatuid ilmunud ja aga põhiliselt jääb meil ikkagi see ratsionaalne mõtlemine. Oluliseks ilma teeb ja sellepärast me võime julgesti võrrelda, kui me räägime sellest materiaalsest elust ja kui me räägime näiteks müstikast, siis müstika ilmtingimata nõuab intuitiivse mõtlemise. Potentsiaali oskame me kõik, aga, aga nõuab potentsiaali, nõuab võimalust, nõuab seda suundumust. Yks inimene ei mõtle mitte selle peale, kuhu ta täna õhtu kontserdile läheb või või teatrisse või, või diskoõhtule või olenevalt siis tema vanusest. Miks ta peab mõtlema hauatagusele, elule või eelmisele elule või või tulevasele elule või veel mingisugustele vaimsetele, probleemidele Lukas või hingamisele, mis oli nii iseenesest mõistetav, sest iga inimene oskab endale arvates hingata. Tegelikult ei oska. Sest ta ei tea, kuhu poole püüda. Ja kui köha on või. Kurguga midagi on korrast ära või bronhide son krõbinat siis siis ta on hädas, ta ei tea, mis sellega siis peale hakata. Nii et vot need kaks maailma jagunevad niimoodi toredasti siis ühel pool puudub see mida me nimetame müstikaks ja mida me nimetame maagiaks, aga nad mõlemad on olemas, nad on peaaegu kumbatavalt olemas. Me võime kasutada väga edukalt ka meie kliimavööndis, tähendab meie etnoses müstilisi märke. Nad kiirgavad. Iseasi, kas inimene seda usub, see, kes seda ei usu, ärgu kasutagu. Sest midagi ei ole mõtet peale suruda, aga fakt on see, et needkiirgusväljad, mille keskel me elame, nad on siiski olemas. Kas me neid usume või ei usu, see ei, ei mängi siin mingisugust rulli. Ja rumal on see, kes kutsub üles neid uskuma. Ma panin tähele, et te olete vist väga tugev analüütik ja aga samas, kuidas te ise tunnetate, on see analüütik, kes teist peal on, või teete väga paljus seletamatult intuitiivselt. Analüütik kindlasti ja vaadake, mis ma intuitiivselt või mis üldse keegi intuitiivselt teeb, ega ta seda ei oska. Analüüsida ta võib kui tugev analüütik olla, aga meil on igalühel ikka teatud eeldused heliloojaks mida sellest me vist oleme ka rääkinud, poeediks, isa õpida, kunstnikuks ei kujutavas kunstnikuks ei saa õppida, selleks peab olema vastavad eeldused. Ja kui need eeldused on, siis ma langetan otsused nendest eeldustest lähtuv tudes. Kui ma olen poeet, siis ma langetan, teistsugused otsused, kui kui ma olen ütleme lukksepp või, või põlluharija. Kuigi sellega ei ole välistatud, et lukksepp või põlluharija ei, ei või olla poeet. Sest noh, kõik, kogu meie elu koosneb ju ikkagi väga kirevast mosaiigi-ist. Ja neid killukesi on igalt alalt, igas inimeses leida. Tihtipeale me ei teagi, et see meil sees on. Ja me avastame seda alles siis, kui me vastava alaga kokku puutub. Kui me hakkame ise näiteks skulptuuriga tegelema või maalima järsku asja eest teist taga või tegema puulõikeid, nagu mina siin olen teinud või metallitööd näiteks või kunagi oli teinud, aga järsku teeme ja siis kujutage teisigi endale võib see meeldida, mis me ise teeme. Iseasi muidugi, kas see teistele meeldib. Te rääkisite märkidest meie ümber meie elus. Mis kiirgavad meile. Teie kodus on väga hea olla. Üldised märgid. Me ei pruugi rääkida teie kodust, millised märgid meie ümber kuidas viis meisse mõjuvad. No vaadake, kõik need märgid mida on peetud läbi aastatuhandete kiirgavatekse, tähendab positiivset mõju. Avaldavat LED märgid on olnud salastatud, nii nagu on need õpetused, mille ääremaid menüüd nii ettevaatlikult oleme puudutanud. Ka need õpetused, kõik on olnud läbi aastatuhandete salastatud. Mitte sellepärast, et keegi tiivalt tahaks seda hoida kitsa ringkonna. Pärusmaaks vaid peamiselt sellepärast, et inimesed tundmata ja teadmata printsiipe võiksid ennast nende tarvitamisele võtta, kes noh, antud juhul märkida tarvitusele võtmise või hingamistehnikad tarvitusele võttes võivad ennast vigastada. Ja seda on üsna palju juba teinud. Näiteks grupiviisiline meditatsioon vigastab ühte osa inimesi, kes sellest osa võtta. Õnneks väiksemat osa tõele avalikult umbes 15 protsenti grupist saab viga. Ülejäänud 85 saab kasu. Nüüd tekib küsimus, kas on õigustatud grupiviisiline meditatsioon selle nimel, et 85 protsenti osavõtjatest saaksid positiivse, 15, aga negatiivse tulemi. No väga paljude küsimuste juures, no kas või nende märkide juurde tagasi tulles tekib küsimus, milleks ta neid märke vajate? Ma olen välja pakkunud mõningaid märke amulettidena. Näiteks daamid võiks kanda mõtestatud märg kõrvarõngastega kaela, keedena või kaelakeede küljes või oma tualetti ilustamiseks võivad rinnas olla võivad aga ka selja peal olla kujundid kas sisse kootud või peale maalitud või. No siin peab fantaasia lihtsalt poli alla teadeemidena või sõrmustel olevat märgid. Käeketidel või Brazlettidel või ilustustel, mida me enda küljes üldse kanname, need võiksid olla positiivselt kiirgavad märgid ja, ja see inimene saaks iga inimene, kes neid kannab. Saaks. Ma pean siin nüüd jälle seal sõna kasu tarbima, päris päris kasu. Saab positiivse laengu, ütleme siis niimoodi. Tähendab olla hea kanda positiivseid märke enda küljes enda juures, ümbritseda ennast oma toas, oma korteris, oma isegi voodis, näiteks voodikohal, kas laes nal voodi otsas, kus me kogu aeg seda märki näeme? Me võiks väga hästi kasutada siis mitte esimest kätte juhtuvat ornamenti mida. Asjas mitte teadlik kunstniku all on siis koostanud selle asemel me võiksime võtta mõne loodusliku märgi, mis on läbi aastatuhandete oma kiirgusega näidanud, siis seda ilmselt mõjub. Nägijad on läbi aastatuhandete, neid märke väga ettevaatlikult, küll aga üksikutele inimestele soovitanud. Ka mina olen soovitanud. Kasust rääkides mõtleme jällegi muusikale, nii nagu mõned ajad tagasi seda tegime. Võib-olla seekord sedapidi hetkeks. Et kuidas te olete täheldanud oma kogemustes oma elus, missugune muusika teile vastu hakkab, missugune muusika, teie, miks segi milleski lööb ja nii-öelda närvidele käib? No näiteks minule on vastu hakanud homoseksuaalseid homoseksuaalide poolt komponeeritud muusikat ka, kuigi seda on peetud väga kõrgetasemelise, eks. Aga jah, kust te selle ära tabati? Tšaikovski muusika juures võib öelda, et osa tema aastaaegadest on komponeeritud sel ajal, kui ta oli Kui ta oli homoseksualismi öelda, kui tal see, see hoog oli peal. Ja osa aastaaegadest on normaalselt, neid võib kuulata, teised ajavad mulle vastu. Ja mul oli pikk õiendamine oma klaveriõpetajaga, ma olin siis. 11 11 12 aastat vana ja ma keeldusin mõningaid aastaaegu mängimast. Õpetaja, kunagine Peterburi konservatooriumi õppejõud Prilli seegal kes oli meie konservatooriumi esimene naisprofessor, oli väga imestunud ja ütles, et kogu maailm austab ja hindab neid teoseid. Praagiti välja, teile nad ei kõlba, see oli nii irooniliselt öeldud, aga ta suhtus minusse. Ja ma püüdsin talle siis selge, muidugi ma ei teadnud homoseksuaalsusest muidugi midagi, tol korral aga püüdsin talle selgeks teha, et see kiirgab minu jaoks või noh, ma vist ei kasutanud sõna kiirgus. Aga et see mõjub minule. Tülgastavalt või läägelt või, või ma ei saa seda mängida. Ta oli nõus sellega, et jah, tõepoolest kui madal olin pikemalt ära seletanud, et, et võib-olla et individuaalselt üks sobib teile, Palo ei sobi. Hiljem ma tegin selle asja omale selgeks, milles see sobimine siis seisis? Maailmas on oma reeglipärasus olemas ja see, mis ühele sobib, ei tarvitse teisele sobida. Me peame ennast sobitama mosaiigi killukesena, sellesse kõiksusesse millest me üks osa oleme. Mis te arvate, miks on ilmas niisugused eripärasused nagu homoseksualismi lesbilisus? Need on looduslikud väärastused, nii nagu füüsiliselt on ju mõni inimene. Veaga siia maailma tulnud või elu kestel endale vea füüsilise vea külge soetanud. Tagasi lonkab või võtan ühe käega või. Või on ta poolpime või päris pime või kurt, et või ja niisamuti on siis. Need on hälbed, hälbed, mida meiega looduses võime täheldada. Ka loomariigis on hälbed taimeriigis, seda enam. Et siin ei ole midagi imestada, see on see väga arvurikas issanda loomaaed. Mis on nii kirju. On ju teada, et väga paljud kunstnikud, kirjanikud ja muusikud just nimelt nende halvetega on, kuidas te tunnetate seda kiirgust nende loomingust? No mul on seda ette heidetud minu lähedaste poolt, et ma otsustan kunstniku loomingu üle tema isiksuse kaudu, kui ma Diaal juba kuulu järele, et ta on hälvet, ega siis ta võib-olla kui hea laulja ta võib-olla kui hea kunstnik, aga minule on see tema looming juba mingil määral rikutud. Minu jaoks ma toonitan seda minu jaoks. Sest sellepärast ma ei tahaks just olla kriitik, et ma vaatlen kõiki oma lindi võidualiseeritud aru saama läbi oma silmadega ja teisele võib see, mis minule ei meeldi, väga meeldida. Ja ma olen sellega väga nõus, et talle võiks meeldida, aga minule noh, peab istuma see jaa ja ta istu harilikult peaaegu kohe, kui ma näen, kuulan. Siis. Ma jagan selle kohe, panen ta õigesse paika, nii nagu inimese, kellega ma esimest korda kohtun, kas ta on mulle sümpaatne, neutraalne või ebasümpaatne, nii ka kõik kunstiteosed, nii kaua kogu muusika Rääkides muusikateraapiast, mida te tahaksite öelda muusikateraapia, see on küllalt väga lai mõiste ja, ja üldse muusika viib meid niisugustesse sidemetes millegagi mida on ka väga raske kirjeldada, mida võib ainult muusika teha. No selle probleemiga ma olen tegelenud võib-olla juba vast üle 30 aasta. Mind on huvitanud väga idamaade kungi teraapia seal heliteraapia ühe heliteraapia ühe kindla inimese suhtes tähendab heli mõju ühele inimesele. Igal inimesel on oma heli, nii nagu tal on oma värv nagu tal on oma planeet, nagu tal on oma meta all ja nagu tal on oma mineraalniisamuti, on tal oma heli oma helilaad. Ja ma olen alati tahtnud valada nii palju konge, et me saaksime need grupid, kata Mul õnnestus valada, aga ainult kaks, need läksid niivõrd kalliks, keskmiselt 360 rubla. Noh, oma siis, kui rubla oli veel kallis, eks ole. 360 rubla tükk, ma jõudsin ainult kaks tükki valada. Ma pidin ise metalli hankima ja valajate tasu Tallinna laeval remonditehases Koplis. Ja sain nad siis, kuna direktor oli vahepeal ära läinud, mul oli direktori luba, aga välja sain siis salakaubana natuur toodud. Üks neist on purunenud, teile on mul veel alles, aga väga hea meelega tahaks, kui kunagi. Niisugune võimalus avaneks. Valada vähemalt 14 erineva häälestusega kongi. Nõndanimetatud kuninglikust metallist. See on siis väga tugev klaasklaastugevusega pronks. Üks mul oli mitu head aastat ja ta töötas väga hästi. Nende gongihelidega saab inimest ravida ja nendega ravitakse juba tuhandeid aastaid. Haigeid, peamiselt hindu istlikes ja budistlikke templites. Preestrite poolt. Nüüd mis puutub heliteraapiasse, siis me võime seda heli tekitada ka teistmoodi Kukongiga. No kõigepealt ma räägin kongist veel nii palju jah, et me võime selle gongi heli võtta näiteks magnetofoni peale. Anda see makilint siis inimesele koju kaasa ja ta laseb seda reprodutseeritud hea akustikaga ruumis võetud gongi heli, võib ta siis ütleb, et kuus minutit, mis oleks niisugune normaalne seanss kuud minuti vältel mitu korda päevas tähendab iga 55 minuti tagant võiks tema kuus minutit seda heli loetlema alakõhuhäire näiteks põie põletiku puhul või neerupoliitikute puhul. Ülakeha tähendab pealaest kuni arudeni videos. Need jagunevad täishäälikute vahel siis ülevalt alla alla liikudes i e A O, U. Ja vaat helid, kes nüüd samuti sisi modifitseerida. Nende viie. Kehapiirkonna järele, nii et me saame siis kungi, mis parandaks või raviks või vibreeruks meil ravi otstarbel, peas näiteks järgmine kopsude ülemine osa. Kolmas kopsude alumine osa ülemises osas on siis ka süda, eks ole. Sõnakune anatoomilise atlase lahti lööme ja siis inimkeha jagame viide ossa, siis igaüks läheb missugust kumbki heli tal on siis tarvis, et vastavat häda, kus temal see vigastada või haige organ asub. Säärasel suhteliselt siis sellesse Idamaal preester, teraabid. Ja kui uskuda, siis väga hea eduga ja ma pean ütlema, et see ala alakõhukong, mis mul siin purunes, andis ka väga head efekti. Muidugi me võime ju siin hakata mõtisklema, mõtisklema teatud probleemide üle hoopis teisest aspektist. Et see kung ei ole midagi muud kui meditatsiooni objekt. Aga lubage, kui ta täidab oma otstarvet. Kas ei ole see mitte ükskõik, kuidas me leevendus toome ühte või teise? Anumaliasse, eks ole, mis inimese kehas on leid tekkinud kas vereringehäired või südame või, või lümfiteede või veel midagi. Kui see kong selle otstarbe täidab, siis ütleme, et see on kungi teraapia või ütleme, et see on helitera. Aga võib-olla me oskame tekitada seda üksikut, selle inimese heli mingisuguse teise muusikariistaga. Me võime selle ka võtta maki peale ja see võib võib-olla sama efekti anda. Samale lugu laulmisega, mina soovitan leid. Viite keha regiooni tähendab A U laulda. Asjaosalisel endal tähendab ravi alusel laulda, kui tal on peas häiret laulda yi. Hästi. Lamedaks pigistatud ei, mitte nagu itaalia ooperikool seda nõuab vaid p-i ja kuus minutit seals. Tõmbuge ruumi, kus ta kõige vähem teisi segate näiteks vannituba, uksed kinni. Ajagi siis seda pikkaiid. Kokku kuus minutit. Tähendab niipalju kui te, kui tal õhku jätkub, päris lõpuni ei ole mõtet. Enne hingake uuesti sisse ja niimoodi kuue minuti vältel laulda iid ja peas tekkiv vibratsioon i nimelt vibreerub just peast annab suurepäraseks. Niimoodi saab lahti kui kõrvus kumiseb, kõrvus löö. Mõned räägivad, et nii kui kell üks kõrvu on terve rida inimesi olnud, kes sarnaselt on saanud oma hädast lahti kui on südamehäired. Laulge, eed südamel on veel oma tähtede kombinatsioonid, sellest mul on lähemalt kirjutatud joogaraamat. Seal võib mantra osas võib, võib seda lugeda. Nii et idamaa filosoofia ja idamaa targad on väga ammu juba kõik selle meie jaoks lahti mõtestanud. See, et meil siin lääne poolkeral mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes, Rootsis, Inglismaal, Prantsusmaal, Ameerikas ja nii edasi seda nii vähe kasutatakse. Selles ei ole see õpetus süüdi. On veel väga palju huvitavat, mida me võiks oma igapäevases elus rakendada meie enda huvides. Aga mida me ei tee? Esiteks võib-olla me ei tunne, teiseks, me alahindame seda. Me peame oma ratsionaalset mõtlemist paremaks, targemaks, samm edasi jõudmaks, tähendab, me arvame, et me oleme. Selle. Intuitiivse mõtlemise juba läbi elanud kas eelmistes eludes või kusagil nooruses või, või keegi teine on seda meie eest teinud ja meie oleme selle nurka heitnud. Me peame ratsionaalset mõtlemist õigemaks. Ratsionaalne mõtlemine aga ei ole meile heliteraapiat siiamaani lahti mõtestanud. Seda peavad intuitiivselt mõtlevad tegelased tegema. Aga siin nüüd need kaks poolust põrkavad kokku kaks mõtlemise. Ala või mõtlemise moodust. Ja need ei sobi üksteisega. Eriti huvitav on jälgida, kui kurameerivad. Noored inimesed, kellest üks mõtleb ratsionaalselt ja teine mõtleb intuitiivselt, on täiesti ükskõik, kes missugune sugupool siis ühte või teist poolt esindab. Ma olen jälginud neid oma tutvusringkonnast ja seal saab palju peenikest naeru pidada selle juures. Kui naine näiteks on läbi ja lõhki ratsionaalne ja nõuab, et kardinad oleks nimelt just niisugust nagu temal meeldivat. Mees aga ütleb, et kuule, kallikene, see teeb toa külmaks ja, ja c ja palju parem oleksid Sillu teist värvikaardile. Aga kuna naine on ratsionaalselt mõtlev ja see temani ei jõua, siis kodurahu huvides tuleb järgi anda, eks ole, ja kuna see kodusisustus on rohkem naise mehe asi Nonii ja võtame nüüd vastupidi, jälle, kui mees nõuab, et kõik oleks noh, nii nagu teistel naine ütleb, et lugu on see asi oli väga külm ja väga asjalik, aga paneme siia midagi nihukest romantilist ja panime midagi siiani p-let ja aga teine pool ratsionaalselt mõtlev puhul ei saa sellest aru, tema ei suudagi selles suunas mõelda. Kui laps käib muusikakoolis siis ta võib üsna sageli tõreleda saada selle eest, et ta ei ole piisavalt emotsionaalne ja piisavalt artistlik ja mida kõike veel. Hiljuti lugesime üht artiklit, kus helilooja ütles niiviisi, helilooja ütles niiviisi, et see on hea puhas emotsioonita muusika. Mida te arvate sellest? Ja no siin ma ei oska teile vist midagi öelda, sellepärast neid variante on lõpmata palju. Kas laps peab emotsionaalne olema või ta ei pea olema? Minu arvates oleks ideaalne variant see, kui inimene saaks omal Igal hetkel, kui tal vaja on, emotsioonid esile kutsuda. Neil hetkedel, kui tal neid vaja ei ole, nad ära koristada. Ta lubabki meile õige hingamine. Sest emotsioonid on tekitatud ainult hapnikust. Ja kui me oskame liigse hapniku ära koristada, et meil jääks ainult niipalju, kui palju olla tarvis meie siseorganite hapendumise protsessiks siis oleks me tühjad kõikidest emotsioonidest ja suudaks kõik probleemid lahendada. Teadvuse tasemel. Loogika abil teadvuse taseme emotsioonid on välja lülitatud ja kui meil on tarvis emotsioon elu, näiteks. Me istume klaveri taha, hakkame improviseerima meloni emotsiooni tarvis. Kui on. Või me läheme kunstinäitusele? Tahaksime emotsionaalset laengut saada heade meistrite piltide imetlemiseks. Siis me teame, hingake sügavalt ja teil kohe emotsioonid käes ja te võite olla vaimustuses nendest muljetest, mida te sealt saate? Seda tundsid, et idamaa targad ja Kaidama rahvad, olendeid, meie oleme selle võrra vaesemad. Muidugi Eesti etnos on suhteliselt emotsiooni emotsiooni vahele tähendab vähema emotsionaalsus näiteks slaavlased, mikspärast siis slaavi naised on rohkem hinnas seal, kus see hind kujuneb. Kui näiteks Põhjamaade naised, just sellepärast samuti ka romaani, ütleme, hispaanlanna, tema käitumise mall on hoopis teistsugune kui eestlannal. Missugune muusika teile tänases päevas tähendab, inimene muutub läbi aja pidevalt ja kogu aeg ja ükski hetk ja ükski päev Pole teisega võrreldav ja selles mõttes on võib-olla ka nii üheseid otsustavaid järeldusi vale teha, aga ikkagi võib-olla on teil välja kujunenud tänaseks päevaks tänaseks hetkeks mingi hiljeute ring kelle helid, kelle looming teis tasakaalu toovad ja loovad ja kelle helide seas on teil millegipärast hea viibida, kas need helid siis rahustavad teid teid või annavad vastavalt vajadusele suuremat emotsionaalsust või või veel midagi? Beethoven. Kindlasti alati nagu me rääkisime, mitte kõik, aga on teatud teosed, mis mulle väga meeldivad. DPF-i ka mitte kõik tema looming, kaugel Ravelli poolerot kuulan meeleldi kui maagilist muusikat, kuigi ma teda väga harva kuulan. Need heliteosed, mul on kõik olemas ja terve rida muid ka. Et mulle ei meeldiks Vivaldi või romu või. Mozart näiteks või Haydni või aga minu jaoks ei ole neil niisugust emotsionaalset laengut, seal on minu jaoks rohkem mänglevust. Ja niisugust artistlikus või, või, või ma ei oskagi seda. Ma ei püüagi seda seletada endale. See on ikkagi niivõrd emotsionaalne probleem ja võib-olla ka hetkeseisust oleneb, oleneb inimese meeleolust. Millal ta midagi, missugust muusikat tahab kuulda. Igatahes moodne muusika, nii nagu moodne kujutav kunst ei paku mulle midagi. Ma olen hea meelega sellega nõus, et ma olen maha jäänud. Noh, eks ikka klaver. Sest sellega ma olen kokku kasvanud juba sellest ajast, kui ma ennast üldse mäletan. Ja ligi 20 aastat sind klaverit õpetaja olla. Oma väga meeleldi improviseerin. Võin tundide kaupa mängida Endale. Puhtakujulist improvisatsiooni. Ja meeleldi mängin, kui ma tean, et inimesed seda kuulda tahavad ja mul on terve rida tuttavaid, kes tulevad eriti selleks, et paluda et ma mängiks neile. Ja siis nad paluvad, et mitte vähem kui tund aega. No miks mitte, ma unustan nad ära, ma mängin endale ja, ja kui nad sellest naudivad, mul ei ole midagi selle vastu. Nii et kõik prillid meeldivad, meeldib väga. Viiul meeldib tšello väga. Ka puhkpillid meeldivad flööt plokkflööt, klarnet. Ma olen kunagi klarnetit õppinud üks tund aga siis jõudsin, õigemini see tund oli flöödi õppimine. Aga siis ma jõudsin arusaamisele, flööt mulle ikka ei istu, ma olin siis. Kaheksa-aastane Ta oli liiga raske mulle hoida ja mu käed väsisid ära ja siis ma läksin klarneti klarnetit sain ka ühe tonni ja ja siis mul seega ei meeldinud ja siis ma jäin ikkagi klaverijuure. Tähendab, ma pidin neid puhkpille kõrvalt õppima sellepärast et, et mulle hakkas. Muusikaäri vaateaknal luuotsaga flööt väga meeldima, oma nuia sünniga uisakoli ta mulle selle ostis mitte täpselt öelda mängida, sellega ta meeldis mulle lihtsalt, kui, kui ese läikis ilusti ja ikkagi elemendi luusse ots või ma ei tea missugusest luust. Ja siis osteti hiljem mind hakkas flööti mängima klaveri kõrvalt ja, ja omaaegse kuulsa meie flotisti Breznikovi juures õppis flööti ja ja päris ilusti mängisime, musitseerisime kahekesi, saatsin teda. Vend mängis flööti, ema laulis, võla oli siis klaveril ja me oleme väga palju musitseerinud oma kodus. Väga palju laulnud. Ja asumisel, meil oli ka oma kvartett, tähendab ema, meie abikaasad Vello, abikaasa on minu abikaasa ja mina siis neljakesi, Wen laulis ka vahest kaasa ka veel suhteliselt vähem. Ma olen teile väga tänulik, Gunnar Aarma, olen nüüd kaks pikka päeva teie ajast suured killud ära võtnud ja teie energiast ja kas olete väga väsinud? Ei ole, mulle väga meeldib rääkkida mõtteid vahetada probleemide üle mis teisi huvitavad ja mis minu huvidega, kui mitte otseselt kokku ei lange, siis vähemalt kusagil ääremaadel siiski kohtuvad. Ja eriti huvitab mind intuitiivne mõtlemine tähendab huvitavad inimesed, kes mingil määral samas suunas mõtlevad, kui mina huvituvad Nendest iidsetest. Tar kustest, mis läbi aasta tuhandeteni on lainetena meieni jõudnud mis on segunenud meie Põhjamaade kultuuriga. Osaliselt aga osaliselt on jäänud täielikult tagamaaks tundmatu teadmatuks molel pühendanud 60 aastat oma elust, nende tagamaade tundmaõppimisele ja intuitiivse mõtlemise. Varasalvedele ja see on üks suuremaid naudingud olnud minu elus. Tänu teile, et olete nõus olnud meile seda jagama.