Lastetuba. Me oleme täna Selle inimese lastetoas, kelle kohta on öeldud, et ta on muutliku meelega salapärane kunstnikuhing ja tema jaoks on muusikatöö ja puhkus. Ta ise on öelnud, et ta vihkab sellist tööd, mida ta teha ei oska. Ja Tal on omistatud nõidusliku jõudu, seda tööd, mida ta teha oskab, see on dirigenditöö. Me oleme teie laste taas Tõnu Kaljuste. Tavaliselt on meie saatesari alanud nõnda et ma olen huvi tundnud kõikide saatesarja külaliste puhul, et kui väikesed nad olid, kui nad päris ise iseennast mäletasid. Ma arvan, et niisugused mälestused on olemas, ma ei oska nendele numbreid taha panna, kui vana ma olin, siis ma võin lihtsalt niisuguse väikse albumi taga olles rääkida teatud piltide taustal, et missugused on isased emotsionaalsed pildid ja naljakas on see, et jäävad just mingisugused üksikud väga üksikud seigad ja situatsioonid meelde, aga mingisugust niisugust kuidas öelda, suuremat nendest ei tule, on lihtsalt väikesed meenutused ja ma pole kindel, et aja jooksul need meenutused ei hakka kuidagi nii muutuma ja muutuvad kuidagi nii suveniir likumaks. Tegelik elu on oma igasugustes väikestes nüanssides lihtsalt teine. Ma arvan, et kõige väiksemana mul on meeles, üks pilt on ema-isaga jalgrattamatkal ja see tunne, et miks neid jalgrattamatku hiljem ei tehtud ja ma mäletan, istusin ratta pakiraamil või oli see mingi spetsiaalne iste, sellest seal on mingi eriti soe ja mõnus mälestus. Ja tõesti maas, kui ma olin vist väga-väga väike, aga ma rohkem mäletan võib-olla seda küsimust, et milleks, milleks neid rohkem nad ei teinud. Ja nii et see on üks esimesi, mis, mis piltide järgi paistab olevat ikka päris päris pisikese poisina. Ja siis juba niisugune elu, mida me elasime. Endise hotell Tallinna vastas on üks Paldiski mate saun. Seal majas elas minu vanaema emapoolne ema ja seal seal ühes väikses toas. Mina veetsin kogu oma lapsepõlve kuni esimese klassini. Ja selle majaga seoses hakkavad värvilisemad jutud tulema ja siis ka suvevaheajad erinevates kohtades meriväljal ja ja Laulasmaal. Need hilisemad ilmselt siis on pärit juba sellest ajast, kus Tõnu ei olnud enam nii tibatillukene poiss, aga läheme tagasi siis sinna sinna majja, mis on praeguse väga peene hotelli, siis Merkuuri vastas, mis oli vanasti, minu meelest kutsuti teda Saarmani saun. Ja saarlane materjali meie all. Ja meie vanaema töötas kaubanduses väga tihedalt. Ta oli piletikontrolör siin Raua tänava saunas ja siis oli seal ka Paldiski maantee suunas, nii et tema abikaasa siis minu vanaisa, tema oli Eesti poes ja nii nad seal siis elasid ja selles ühes toas siis möödusid väga eredad hetked seal ka sündis minu õde mari. Vanaema ka koos te elasite, nii et see oli selline ühe pere elamine. Jah, seal oli teine perega sul nagu ühiskorter üldse kolm tuba oli suures toas, said mõlemad üürilised kokku ja meie siis elasime isa-emaga ja siis õega seal väikses toas. Ja siis pärast seda, kui tekkis võimalus uus korter saada kahetoaline seal Imanta tänaval pärast muudeti Lauteri tänavaks ja heliloojate liidu maja vastas ei olnud veel seda maja. Siis hakkas elu seal pihta, oli, et oli juba minna teisest kohast ja ma läksin juba Lauteri tänava täpselt nüüd ei mäleta, ma mäletan seda pargist läbi sammumist Lenini monumendi kõrvalt siis keskkomitee maja, seal oli väike liivakasti ja ja mängisime seal. Ja nii, et niisugune teie teise keskkooli magan, esimese seitsmenda klassini käisin reaalkoolis. Kuidasmoodi see pisikese poisi elu siis seal Paldiski maanteel oli selle suure saunamaja õue peal, kas seal aeda kooli? Ei, seda mitte, see oli küllaltki raske mikrokliimaga korter, seal oli väga-väga niiske ja kohati sest ma mäletan, minu voodi oli ahju kõrval ja ma olin pisikese poisina tihti siidihaige. Nii et ma sain siis bronhiidi jagu tänu oma vanaisa tablettide, selle teise vanaisa, isa, isa tablettidega, mida ta tahtis Inglismaalt, punased tabletid, ma mäletan, et ei saadud jagu selles paneelis kuidagi ja siis need tabletid tulid sealt Inglismaalt ja siis hakkas see asi paremaks minema. No võib-olla see paekivimaja ja, ja siis saun oma pidevate aurudega oli ka natukene põhjuseks, et korter pisut niiskevõitu oli. Haarata või ei pea ja siis meil olid sugulased ja Kiviõlis ka isa poolt ja mõnikord käisin seal ja seal seal tekkisid ka päris astmahood, nii et ma olin väga tundlik natuur niisuse micro teema suhtes. Kui palju õega vahetanud? Neli aastat. No siis kuueaastane poiss, tal oli kaheaastane väikene tõde, no temaga veel suurt nagu mängida ei saanud. Oli vist sai kõvasti mängitud, see, see oli väga lõbus aeg. Ja see, kuidas hakkad jälgima ühes toas ühes ruumis Ühte last ja temaga suhtlema, sellest hakkab väikse inimese maailm pihta. Sa avastad endale mitmeid asju läbi õe just. Ja need lapsed, kellel need õed-vennad on just väiksest peast, eks need, need esimesed kogemused küsimused ja dialoogid hakkavad just selle venna aega pihta, pandi vanemate enda natukene õde hoidma ka ikka ikka ja meeldisse seal iseenesest mõista, et sedapidi tegema, ta oli meie niisugune, kuidas öelda lemmiklaps. Ega see lemmikuks olemine vahel võis vanemal vennal hingega täis teha. Noh, teab mis meil hakkas nagunii, elusuunad hakkasid väga ühtemoodi pihta, eks mõlemad alguses õppisime muusikat, aga ja vanemad nähtavasti minuga nägid rohkem vaeva just selles mõttes. Ema tiris mind igale poole võimlema, uisutama pallimängudele sporti tegema ja ses mõttes õde sai väiksema koormuse. Tema hakkas alguses viiulit väheks harjutama, aga siis tema arengu loomulikku teed mööda jätab, ta ei jaganud pingutama klaveriga viiuliga, ta lihtsalt ütles kindlalt, et tal meeldib rohkem joonistada. Ja niimoodi läkski see mina levi spordi ja klaverimängu nagu rohkem muusika juurde. Väikesest peast sai koos elatud niimoodi ühise perena, siis oli neid hoidjaid ja, ja paitegijaid ja patsutajaid ju ka üsna palju. Kõik olid nii koos vanaema, isa, ema, kes oli siis väikesele poisile kõige lähedasem inimene. No mul neid mitu, loomulikult vanaema, kelle juures elasime need ema ema ja siis minu vanaemal oli mitu õde, neli õde. Ja nemad hoidsid ka mind ja just üks nendest tädi Hilda rema, kes elas tina tänaval, tema hoidis, mis mind ja seda eriti eriti suvel tema oli, eks omapärane isik, ta oli sügavalt vaimulik inimene. Ja niisugune inimene, kes õhtuti krutis raadiot Ameerika hääle peale hoidis, nagu seda niisugust minu hingelist maailmavaadet alguses väga konkreetse laine peale oli tõesti huvitav, võrreldes teiste teiste tädidega mõtestas seda elukest väga huvitavalt, mõnikord kui omakeskis olime. Ja see elu head ja halvad küljed sai tema, niisuguses väljendudes väga huvitava käsitluseni, temal oli nagu aega nagu selle vaimse maailma seletamiseks mulle kõige rohkem ja vanaema temal esinema veel teed, et oli fantastiline kokk ja see, kuidas ta lihtsalt vaarikas ja mõnuga toitu tegi, see oli üks ime, mis alati sündis, niisugused znetsid ja karbonaad ja no mis on teada-tuntud asjad, erilised peedis supinja ja frikadellisupid, mis on, toovad inimestel huultel alati sellele jutule nagu kodus tehtud või nad nad said läbi vanaema roogade, nagu minule kõige maitsvamad tehakse, ka vanaemaga seob mind üks kummaline asi. Et vanaema rippusid toas kolm pilti. See oli üks kunstnik, kes enne äraminekut Eestis sõja ajal jättis need vananevate hoiule. Ja nad kolm pilti on minuga nüüd siin kaasas käinud, kui oleksin väravatorni filharmoonia kammerkoorile saime ruumid, siis ma panin nad sinna üles ja siis, kui tulin siia uuele tänavale, panin siia üles ja mis selgub, et üks nendest piltidest oleks täpselt nagu maalitud selles toas, kus mina nüüd ela, need vanaema pilt. Ta on mul siin seina peal ja kui me nüüd sinna tuppa läheme, siis vaatata Oleviste kiriku poole, siis see on täpselt nagu sellest hetkest tehtud, nii et nad aja ajahetked võivad tõesti kummalised olla, et üks kunstnik selles kohas kuskil maalinud. Aastal 1941 näiteks see on nagu mingisugune väike ettekuulutus ja, ja kolmest pildist kaks on järgmine, on see uue tänav, otsin, õigemini ta on siis väike rannavärav, on seda sotsi klubi ja kolmas pilt on Niguliste kirik, son siis vaade minu töökohast siis väravatornist, nii et see on tõesti kõik, kõik on saada lähedaseks ana linna. No ja ega seda ei tea ka kuidasmoodi see inimeses ikka mängib, võib olla, tegelikult oli ju nõnda, et need pildid muutusid hingele nõnda armsaks, et kui siis hiljem sai tulla näiteks siia kas või uut korterit vaatama, et siis see iseenesest nagu pilgutas silma. Ega pannud neid pilte nii tähele, enne nad nad minu käes tükk aega ju. Ja need pilte hakkasin vaatama alles hiljem nad, nad olid niisuguste piltidena kogu aeg seina peal, mida vaadanud, tulid lihtsalt pildik lihtsalt alateadvusesse, kuskile võib olla jäänuk. Leida võis olla. Ema töötas Eesti raadios ja teda ma tean, oleme kolleegid ja ta oli seal saatejuht kuulas päevas viit-kuut kanalit korraga ja siis, kui kodutuli ja siis veel keegi klaverit mängis ja isa veel mingisugust. Plaati kuulas siis ja õde, pintsel tas midagi, siis oli tal ka, eks hoopis teistsugune polüfoonia seal silmade kõrvade juures, nii et oli alguses ka minuga hästi palju kodus koos, et temast ei saa üle ega ümberlaule. Aga kuna jutt oli just nendest teistest inimestest, kes lapse silmade juures olnud varakult, siis tingimata tädiliste vanaemast juttudega. Aga kui nüüd vaadata isa ja ema, siis kes lapsega rohkem siiski tegeles? Ema loomulikult ja emale olin ikka pidevalt kosest. Isal surfanud aega, isal oli nii palju tegemist. See isamaailm hakkas tulema ellu siis, kui tulid juba muusikaõpingud ja kui tuli juba kooliaeg Isamaailma esimest korda hakkas tekkima siis, kui ta viis mind ühte laagrisse, kus nad olid kuskil Vääna-Jõesuus laste korriga laagris ja siis ma hakkasin aru saama, mis meest on ja siis ma hakkasin kodus vehkima tema raamaturiiuleid, raamaturiiulid, et minu jaoks siis nagu koor erinevalt siis selline lemmik mänguasi ja hiljem raadio segakooride toiminud ühte proovi ja siis ma ei saanud aru, mille pärast hoiab mind kodustamale, kui ta käib raadio kooriproovis, ma võiks seal istuda ja see tundus väga põnev, meeriti raadiokuur, NX muinasjutuline pilt tekib sellest asjast, aga võib-olla kõige olulisem, mille pärast mina dirigeerimine jäid, oli nagu võib-olla kaks niisugust tõuget, esimene oli seal puhtemotsionaalne vaimustus, kuidas isa lastega no midagi, ma ise laulsin ka lastekooris ja ja siis mul tundus, et seal tasub mu kaaslastel ka aega veeta ja siis ma tirisin oma klassist mitu inimest sinna, et vaadake kihvt on see tegevus ja see, kuidas partituurid elustati ja noh, see oli niisugune omaette fantastiline maailm, sest see muusika alus ja muusika teke, niisugused alg Rudimendi tasuvad ikka inimhääles. Kui väikeste lastega suudetakse seda niivõrd vahvalt elustada. Ja lapsed innustuvad sellest, see on midagi väga eredat üks üks asi ja teine muidugi. Veera Lensin, kes oli mu klaveriõpetaja Tallinnas erilise eriline isiksus, kellele ma olen tohutult tänulik, et on minuga nii palju vaeva ja aega nägi, klaveriõpingud algasid kõigepealt ja see oli ka kuueaastased kuskil seal, tema andis kodus tunde, eks tema oli minu isa klaveriõpetaja ka konservatooriumis ja siis isa teadis juba selle juurde viia ja tema oli niisugune heliredelid, spetsialist andis välja heliredelit raamatuid ja, ja tema töötas seal tehnika tänava nurga peal üleval ja vabastas mu käsi ja tegi kolm, neli kontserdit igal aastal. Ja kirjutas ise kabu. Igavad olid kõik erinevate illustratsioonidega ja põimitud läbi erinevate klasside õpilaste ja seal hakkasid eelkooliealised kuni laste muusikakooli viimaste klasside, nii et nägin seal väiksest peast vanemate esinemist ja nooremat esinemist, mis oli seotud niisugusi hubase, koduse õhkkonnaga ja ja väga toreda hoiakuga, mida Veera Lensin enda. Samas tal oli siiski muusika suhtes väga peen maitse, kuidas tema klaverit laulma pani ja kuidas ta just niisugust käega hingamist õpetas. C5 nagu selle niisuguse laulmise ja muusika algtunnetuse ühendus hetkede, nii et ma arvan, et sealtmaalt mul see niisugune suur soov instrumentaalmuusikat ja vokaalmuusikat, et ühendada ja leida nendes lihtsalt selle muusikalise väljenduse. Karaktereid ja neid ühiseid jooni, see on võib-olla nendest allikatest pärit. Aga siiski, klaver ei olnud selline, et oleks nii haaranud, et oleks tahtnud seda edasi õppida. See oli nüüd niisugune lugu, et nii nagu ikka murde-eas jääb see asi väheks lohakile ja ja peab mainima, et üks seik mis mul vot sellest sellest leigest perioodist murdja, sest tekkis, oli see, ma mäletan ühte koosviibimist mul kodus ja ma mäletan, kuidas üks seltskond mu klaverivihikuid vaatas seda, mida veenalentsid mulle kirjutas mida tuleb harjutada ja mida õppida ja siis ta pani hindeid ja, ja seletas ära fraasid, missugused näpud seal Ataktides olema. Nii. Ja see vihik ja Veera Lensin metoodika sai otseselt nende vanainimeste poolt, kes seal olid kõik professionaalsed muusikud sai piisava suure naerualuseks, tähendan nagu naerdi niisugune metoodika tegevus välja. Ja ma mäletan pisikesel lapselise või minul see kuskil mingil hetkel see noh, mõjus küll, et oi, ma olen siis naguniisuguses vales vales suunas või vale õpetaja või niisuguse noh, mille, mille üle ilguti või pilgati. Aga see ilkumine, pilkamine käib nagu teatud eesti kultuuriga kaasas nagu hiljem ma olen aru saanud ja eriti seda ma tajusin siis, kui ma konservatooriumisse astusin seal kuskil seesama, sama niisugune teatud meeleolu oli selles hinnangulistes asjades ja eks kui noorem oled, siis need asjad väga, väga mõnikord mõjuvad ja mul jäi vahele seal noh, niisuguses pöördusin päris kohe järsult sellest harjutamisest klaverist ja ja seal tekkis suur periood vahele ja siis pärast muusikakeskkoolis, kaheksandast läksin muusikakeskkooli, siis ma lõpus, kui sain Toivo nahkuri klaveriõpilaseks, siis, siis mul hakkas klaveriga töö päris tõsiselt pihta, nii nagu kontsi astusin, siis ma veel mõtlesin, kas mina koorijuhtimist edasi või klaverit ja seal oli mingisugune hetk, kus ma siis ma töötasin Ast muusikas kooli lõpus ikka päris korralikult ülesse. Aga jah, kuna see pisik kooridega ja muusikakeskkooli kammerkoori loomisega oli juba niivõrd sees ja üks asi on suhelda inimestega ja tekitada inimestes see, see muusika, see on teatud viirus. Ta on raske lahti saada ja kui varakult see veel sees on, siis oh häda. Millal siis isa kutsus oma koorilaul. No ma arvan, seal nihukest neljandas klassis, siis kui seal koori sisse lüüa, vahepoisse tegelikult oi, siis oli päris kõvasti minu kõrval laulis Linnar Priimägi, tema oli kõrgemäel, mina olin esimene A mina olen niisugune peerimale esimene a, need meie meie vahelt läks niisugune häälerühma piir ja seal veel rida rida poissi, Jüri Rent praegu. Ooperiteatris oli koormeister, siis oli ka 14 14 15 poissi. Käisime Armeenia kultuuripäevadel. Oi see oli kõvasti poiss. Siis tuli ja Heino kaljustel see joole nii süsteemi õpetamine, kas oma laps sai katsejäneseks? Nonii tali ja siin siin oli mul täitsa suur sisemine lõhknemine selles muusikalises õppekavas ja teatud stopid mu õppimises võib-olla olidki seotud sellega, sest ma sain alguses absoluutse koolituse, aga siis tuli jälle kõik ümber õppida ja kui noor inimene järsku saab ühedele asjadele mitu nimetust siis ja üks nimetus on nagu automaatselt juba ei saa, teist hakatakse nagu sisse purssima tagantjärele, siis on, see võtab nagu isu ära. Ma olin jah, üks katsejänese, kellega proovida. A Le myydia erinevad Need tähendused järgi, aga noh siis hiljem kui ma nägin, kuidas neis valgest lehest alustanud inimesed ja lastekoor niivõrd haruldaselt laulis. Lastekooris luges. Noodist niivõrd täpselt siis muidugi sain aru, et see asi on väga vajalik ja tõsine, aga see on metoodiline algus. Minu jaoks ei olnud eriti hea, et nii kaheks läks. Isa tegelikult ikkagi oli üks väga suur eeskuju. Loomulikult ta oli väga head eeskujud ühelt poolt muusikali maailmavallas tema muusika interpretatsioon oli alati viimistletud ja tema niisugune loomulik fraasi tunnetus, kuna ta ise mängis noorest peast riiulit, sõda katkestas temal selle selle edasiõppimise. Nii et see kantileen, mis seal viiulist oli, temal läks nagu lauljatest süle ja ta tema hakkas seal Narvas ja omal ajal lastekoori tekitama ja sellega Tallinnasse tulemas huvitavad asjad, mis pärast hiljem teada sain sealt juba peale temast. Kui Tõnu õppis laste muusikakoolis ja hiljem siis juba muusikakoolis, siis juba koorijuhtimist. Kas isaga oli ka selliseid jutuajamisi, et mitte ainult nüüd seal kuskil kooris ja päris muusikaga tegelemise hetkel, aga noh, nii-öelda omaette isa ja poeg elust ja inimestest ja. Eks see kõik kemiseerus läbi koorimuusika ikka rohkem inimestest, elust, inimesed ongi elus nendes partituuridest, mida nad teevad ja selles distsipliinis, millega nad proovidesse tulevad nad hoiakutega, milles nad küsimusi tekitavad ja selle tasemega, millega, kuidas nad ennast ette valmistavad ja seal inimlikud nõrkused ja inimlikud õppetunnid saab ju iga eriala pealt ses mõttes kätte. Ja eks see ole tõsi, et et tihtipeale meil käisid nad vaidlused väga-väga tigedalt seal köögis, nii et ema oli see, kes meid seal tigedast dialoogis vahendas ja püüdis-püüdis selgeks teha, et on muu maailm ka olemas. Peale koorimuusika, seal sõitis põlvkonnad oma tõekspidamisega. No loomulikult väga loomulikult, ja see on, minu põlvkond on lihtsalt väga huvitaval hetkel siin maailmas käimas, sest see on me näeme ju, mitte ainult tavalist põlvkondade vahetus. Kuis krutiine, sellega on seotud ka teatud ideoloogilised huvitavat ühiskonna mudelit ja aga inimgrupid ja riigid ja kõik seal need siis, kui meil on see vabadus, koitma hakkas siis. Said said väga-väga huvitavad hetked olema minu jaoks jälgida just neid inimesi jutte ja tegusid. Ja väga paljud olid pärit juba lapsepõlvest ja loomulikult nende pikk lugu. Kas tegelikult ikkagi seal lapsepõlves oli midagi muud ka peale muusika, sest et koolikaaslased on maininud, et tegelikult oli tegemist üsna lõbusa selliga? No sport oli loomulikult niisugune, mis mind köitis jama. Igal pool spordis jõudsin päris osavate tegudeni, aga kui oli tarvis hakata niisugust füüsilist väga täpselt arendama ja niisugust pumpamisega tegelema hakkama, siis ma hiilisin järgmisest spordiala juurde. Aga kõige kaugemale jõudsin sulgpallis sulgpallis ja koolinoorte mingisugusest võistlustel küllaltki eestimeistritel kuskil seal eesotsas olles neljas, niisugune niisugune kui olin, aga muidu käisin olin Kalevi noortekoondises kui võrkpallis ja koolis, loomulikult korvpallikoondises, muusikakeskkoolis ja konservatooriumis. Dirigent Eri Klas on selles samas saatesarjas jutustanud kuidasmoodi, tema käis viiulikastis poksikindad, et siis trennikaaslased naersid, et ahah, see viiuldaja tuleb sealt jälle. Poksi, mina jälestan pärast mulle see, see ala tundub väga võõras mulle, kuigi ma päris ei minesta, kui nad poksi televiisoris, aga mul on see maaeluvõõras. Kas inimesed on ju kõik erinevad, need on täiesti erinevad. Kõnnid vaadata lapsepõlve ja kooliaja peale veel tagasi, näiteks praegu, kui panna silmad kinni, mis kohe meelde tuleb? Laguna res poksi, millest rääkisin, siis mul tuleb meelde see jõud, mis mind sellest teisest keskkoolist muusikakeskkooli viis, see oligi niisugune poksi ideoloogia, mis seal teises keskkoolis noh, väga tugevad ja see niisugune ärapanemine ja niisugune võib olla. Kunstikauge õhkkond klassis või sedasi ja siis olid igasugused tegelased meil klassis, kes armastasid niisugust boksi, mis tänu sellele boksimisele, võib-olla ma olen isegi mõnikord seal, tantsuklubides käisime, mis siin oli see vanatomp praegu mustele saades see mõned head poksijad klassis mind isegi päästnud suuremate kampade eest tänu sellele võiks öelda nii, et selles selles võltsimises on alati head, aga ise ma eriti ei harrasta seda. Kas see vastab tõele, et sealt koolist muusikakooliminek, et see oli täiesti iseseisev otsustus, et tavaliselt ikka selle muusika juurde suunavad vanemad ja eriti veel selline kodu, kus on professionaalne muusika igapäevane asi? Muusikakeskkooli, ma tõesti ja põgenesin teises keskkoolis ja ilma vanemate teadmata, see oli neile üllatuskemast, nemad teada said, sest me pidime just lastekooriga minema. Ma olin veel seitsmendas klassis, laulsin lastekooris Uljanoskisse, seal oli kontserdid ja dekaad. Ja siis oli nii, et ma pidin alguses koolist puuduma ja siis selgus, et muusikakeskkoolist, mitte teisest keskkoolist muusikakeskkooli innustas mind minema Jüri plink, kes elas meil neli külas kõrvalmajas ja ükskord ütles, et hoiad sa see sellega tegelenud, et võiksid tulla muusikakeskkool. Ma siis rääkisin, kui udu ma olen, selles klaveri olnud viimased aastad, ütleme üks paar aastat ei ole eriti ärritanud suhteliselt midagi, koor juhtida, karjuda ja seal ütlen, koorijuht muusikakeskkooli lõpus, kui sai sain nahkuri juurest tunde, siis ma, pianist tõesti tuli meelde, sest Veerolencini see niisugune tehniline pagas, mis ta andis mulle alguses. See on küllaltki tugev, praegugi väheks, on aega ja on tarvis ennast klaveri surmi viia, siis niisuguste teatuda, sest ega tuleb see kelleltki kiiresti tagasi. Võib öelda, et tegemist on olnud sellise tahtekindla lapsega poisid, sest et igasugune muusika õping on minu meelest küll üks väga suur enesepiitsutamine. Ma ei oska öelda, minu meelest on siin eks kuskil tahtekindluse ja loru segu, sest igasugust, et igasuguseid hetki on olnud ja tihtipeale ümbrus innustab ja pärsib ja ja mõjutab. Aga selge see, et sa kuskil maal õpid rohkem ennast tundma teatama kvaliteete, tead, mida teha tahad ja näed maailmas, kuidas asju tehakse, siis tunned järsku, et sa neid asju võid omanäolisemalt teha paremini, halvemini tekib siiski mingisugune tõlgendusvajadus teatud žanris. Pianist on ka valitseja, ta valitseb klaverit ja iseennast, aga valitseda kuuri, valitseda orkestrit, see tähendab teatud juhinatuurija ja niisugust tugevat isiksust, kindlat kätt väljendasse kuidagiviisi juba lapsepõlves ka vä? Tea, mis ma siin nii väga lasteaias ma ei käinud. Nii et lasteaias ma kedagi kavandanud ei ole ja klassis maga eriline, niisugune suur suur teiste kamandaja olnud, nii et vähemalt jõuga midagi ei juhtu. Ei salgajuhte, no ei olnud ja seda Janad. Aga muusikakeskkoolis hakkas niisugune väikene väike kammerkoor seal tekkima, eks siis juba hakkab mõjutama, seal on mitu muusikut ühe hääle häälerühma peale, ehk siis tekib niisugune vajadus. Pidude korraldamise kogemus ja, aga põhiliselt, eks see õhk, kõik tuli rohkem isa, laste koolist see problemaatika, kuidas seal tal, noh, administraatorit, ütleme tal närvi mustaks ajasid kodus mõnikord teada, kus on tarvis seda teist kolmandat teha, tema teeb oma siin laulikuid ja igasugused laste kuriseadeid, aga siis helistatakse kuskilt. Kas ma panen selle kirja posti siin nõmmel või panen Tallinnas vennad ja ma mäletan tavaliselt küsimusi ja admistaatoritega kontakt, tal oli päris niisugune tuline, näed, seal seal nägin, kuidas tegelikult mise Karl August Hermanni aeg tegelikult Eestis on ja jääb, ega selles väikses niisuguses kultuuripiiris ei ole mingisugust suurt management'i vististi kunagi tulemas. Et vähemalt selles žanris nad siin kõik peavad olema. Apteekrid ja kirjanikud, heliloojad. Kui tekkisid juba omaenda koorid seal koolipõlves ja kas siis oli tahtmine kangeski isa jäljendada või teha täiesti teistmoodi? Etendusse puutub, siis teiste dirigentide all esimesed laulmised olid kuskil lapsepõlves ju laulupeol ja, ja siis mõnikord ka sümfooniaorkestriga, kui oli lastekooril täitamine, suurvormi väiksema osa, esimesed kontaktid loomulgi lapsega kõrvutama, kuidas see, et miks oi see see kihvtilt vehib ja miksid hakkavad tekkima aeg-ajalt ja nõrgad ja siis lõpuks õigu, noh, see läheb ikka täitsa endast ja ma mäletan, kui Ernesaks dirigeeris, siis ma lapsena ma ei saanud absoluutselt aru, kuidas tema saab üldse, kuidas ta dirigeerib, ta urises ja läks näost punaseks ja oli niivõrd endast väljas, kui ta vehkis. Mul see maailm oli täitsa uus ja ja siis teisti varaiv Aristet, kuidas tema juhtis ja matsu suurvormide puhul ja kus Neeme Järvi hakkas tulema, need mina olen kõik nagu lapsesilmadega nendesse vaadanud, hiljem hakkasin miksid tulema, milleks meie, dirigendid nii kõvasti dirigeerinud enneliseerigeeriks Rootsi kuuriga, mis fantastilised laulis ja seest ei teinud, mitte midagi? Oli täitsa niisugune ümberringi, ma kuulsin üldse niisugust hinnangutest. Ja fantastilised need seal hakkasid tekkima need miksides meelepärast. Siin need dirigendid nii palju peavad rabama. See on, see on suur suur probleemide ring, mis minul hakkas lapsepõlv. Puutud lihtsalt sellega alles konservatooriumis kokku. Et kui neid katsuda meie jutule nagu niisugune väike punkt panna ja ja võta hästi lühidalt kokku, et mis teie enda arvates on olnud kõige olulisem või kõige olulisemad tegurid või mõtted või mõjutused, et mis on just teinud selleks, kes te praegu olete. Minu arust ühte on raske välja tuua, aga see suur vabadus ise otsustada alates repertuaarist kuni oma elu üle iseseisvalt ja saada kõik need kogemused oma oma vabadusest ja südamest tulnud mõtetega on need on need asjad, mis tihtipeale annavad sulle kõige parema kooli. Ja kui sul satuvad naisega ümberringi niisugused head haldjad olema, nagu mul on olnud, siis on, on see elu nii, nagu on ka minu professionaalse muusiku elu ei ole midagi eriskummalist, neid niisuguseid muusikuid, kes maailmas ümber dirigeerivad ja ja palju rändavad, need on ju hästi palju, nii et see on üks, üks erialaliike, mis niimoodi mul on paistnud ja mille poole ma olen püüdelnud ja ja seda ma teen. Ja tänase saate lõpetuseks tahaks küll ühe muusikapala panna mängima. Aga ma palun nüüd, et teise valiti. Mis asi see on? Ja see võiks tulla kõige värskemalt plaadilt, mida paar nädalat tagasi Saksamaal käisin kokku mängimas me anname suvel või sügisel tuleb välja uus Veljo Tormise plaat ja seda firmalt ECM plaadi pealkirjaks pyksilitaania litsanile Panther inglisekeelne pealkiri ja seal on minu niisugune lapsepõlv ja kogu õpinguperiood silmade ees ja Veljo Tormis oma loominguga silmade ees ja sinna pilti jääb ka ekslaul, mida ma laulsin lastekooris Veljo Tormise seades lauliku lapsepõli, see võiks lõppu jääda küll. Ja täna jutustas oma lapsepõlvest Tõnu Kaljuste ja temaga vestles Reet Made ja jäägu siis muusikaplaanid kõla.