Kirikuelu ilusat esimest adventi teele rahulikku jõuluootuse aega. Lõppenud nädalal tuli kokku Eesti Evangeelse luterliku kiriku kirikukogu. Seekord oli muuhulgas päevakorral ka uue peapiiskopi valimise teema seoses praeguse kiriku pea Jaan kiiviti emerrituuri jäämisega aastal 2005. Samas esitas Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Einar Soone kirikukogul avalduse lahkuda piiskopiametist. Nüüd kirikuaasta alguses ilmustega. Kest uus lauluraamat, millesse on kogutud eri kirikute noorte valitud laulud. Oikumeenilise noorte laulikusse jagub nii uusi kui ka vanu viise ning tänases saates tulebki pikemalt juttu selle kogumiku valmimisest. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Kõigest pikemalt hetke pärast. Sel nädalal toimus Eesti Evangeelse luterliku kiriku kirikukogu et saada ülevaadet sellest kirikukogu temaatikast. Vestlen praegu kirikuvalitsuse liikme Arne Hiobi ka, missugused olid siis ennekõike need teemad, mis seekordsel kirikukogul üles võeti? Rutiinselt oli eelarve küsimus järgmise aasta kohta, kuid esmakordselt olid küsimused sellega seoses, et peapiiskop kavatseb oma vanuse täissaamisega seoses minna Emedituuri ja temaga koos kavatseb tegeva piiskopiametist lahkuda. Einar Soone. Kirikuga rahuldas mõlemad taotlused. Mis tähendab seda, et alates 19.-st veebruarist sel päeval Sabiaal kiivit 65 2005. aastal mitte nüüd, järgmisel või ülejärgmisel aastal, siis peaks pühitsetama uus peapiiskoppi asuma ametisse. Kes see on, seda muidugi veel ei tea. Samuti oli oluline teema siis muidugi see, et usuteaduse instituudi rektor tuli uuesti valida. Vabariigi seadus nõuab, et peab olema doktorikraadiga mees. Rektor. Ja selline rektor Allan Kährik ei ole doktorikraadiga mees, ta kavatseb teda kaitsta, aga veel ei ole kaitstud. Sellepärast pidi valima uue mehe ja 24. novembril oli meil usuteaduse instituudi nõukogu, kus valisime doktor Alar Laatsi rektoriks, kes on luterliku õppetooli juhataja olnud Tartus. Tartu Ülikooli professor, on ta olnud ka veel enne luterliku õppetooli rajamist paari aasta eest. Viimane ütleme tähtsam teemade ring oli seotud põhikirjaga. Oli veel muidugi ka autasude seadusega arutlust, mismoodi ELK autasud on, aga see lükati edasi. Põhikirja küsimus lükati kaelas ja arutlusele. Tõenäoliselt tuleb kokku eri kirikukogu põhikirjaga, et oma kevade poole, nii et parandusettepanekuid saab teha veel põhikirja muutmiseks kuni 10. veebruarini. Protsessid kulgevad edasigi veel, need seal läheb õpetajate konverentsil arutusele ja üldse on see praegu teema, milline peab olema siis ELK. Kui üks teema oli siis uue peapiiskopi valimine Eesti Evangeelsele luterlikule kirikule, siis kes üldse saab olla peapiiskop? Peapiiskop vana seaduse järgi praegu kehtiva kirikuseaduse järgi ja uus peapiiskop valitakse praegu kehtiva järgi. Peab olema vähemalt 40 aastat vana ja 15 aastat olnud ordineeritud õpetaja EELK-s. Sellele tingimusele ei vasta kõikaga, kes vastavad, need on terve rida samuti loomulikult ilmselt peab taga isikuomaduste poolest sobima, sest kui need muud üldtingimused on täidetud, siis just seda tugevamini isikuomadused ju mängu tulevadki. Kas praegu on olemas ka mingisugune rida juba kandidaate, kes võiks olla tulevane peapiiskop? No neljast nimest olen kuulnud niimoodi arutatavat, aga need ei ole mitte mingil viisil ametlikkude ametlikud kandidaadid käiakse välja praoskondade sidendite poolt, pluss 10 kirikukogu liiget võivad seada oma kandidaadi ja need lähevad kirikukogu poolt valimisele. Aasta pärast, järgmisel sügisel toimuval korralisel kirikukogul. Kes on need, kelle kohta räägitakse, kellest võiks saada? Kuna neist kellestki ei tea, vastad üldse nõus on ja siis selles suhtes ei tahaks küll midagi öelda, nimesid. Kui nüüd piiskop Einar Soone soovis oma ametist loobuda, siis mis on selle põhjus? Süsteem ikkagi on poolik piiskop eeldab ju, et tal on oma piiskopkond ja kui seda ei ole, siis mida ta nii väga teeb piiskopile erilist tema põhiline tegevusvaldkond oli seotud sääraste sõnadega, mille puhul ei pidanuks olema piiskop. Ja samuti eks tal ka vanust tuleb ja leiab, et mis mõtet, nii siukseid, poolikuid lahendusi, kui teda vaja piiskopina rakendada näiteks vaimulik koordineerimisel, siis saab seda siis ka teha, kui ta on edasi Kaarli koguduse õpetaja. Selleks ei pea olema kogu aeg konsistooriumi, siis niisuguse lagu abipiiskop pinnalt, sest on olnud Eestis plaan luua mitu piiskopkonda, kuid seal seotud ka igasuguste küsimustega näiteks bürokraatia kas siis peavad olema suured piiskoppide kantseleid või siis vaimuliku ameti küsimus, kes piiskop Lizuck on või siis küsimuse, et Eesti kirik on ju nii väike, kas tal on vajalik nii mitu piiskopkonda, kui enne sõjaaeg oli üks piiskopkond. Peale sõda on meil peapiiskop enne sõda, kui oli suurem kirik, oli lihtsalt piiskop. Et noh, niisugused teemad, mida on diskuteeritud, need on põhjustanud, et ikkagi siiamaani ei ole piiskopkond rajatud. Ja muidugi, piiskopiamet võib ju muutuda üldisemaks, nii nagu ta anglikaani kirikus on, nii et lõpuks antaksegi piiskopkond ja praegune kirikuõpetaja hakkab mingil viisil sarnanema piiskopiga või kuidagi piiskopiamet tuleb nagu lähemale rahvale. Võib-olla on see mingi tulevase stiili küsimus, ma ei tea, aga siiamaani on igatahes leitud, et ei ole veenvaid argumente piiskopkonda rajama hakata ja see on seotud ka sellega, et piiskop Einar Soone ilmselt ei näe mõtet, miks ta peaks veel uue peapiiskopi ajal jätkama. Endiselt Konsis tooriumis töötava inimesena. Ka sellest eelarvest nüüd mõne sõnaga, milline on tulevase aasta eelarve, Eesti Evangeelse Luterliku kirikul, milline on see rahaline seis võrreldes näiteks selle aastaga on siin näha märke, kas siis paremuse või halvemuse suunas? Pigem halvemuse suunas selles mõttes, et raha jääb vähemaks ikka kogu aeg siiamaani ja püütakse kulutusi kärpida, samuti oma ambitsioone ja taotlusi tuleb inimestel kärpida, mis ei ole sugugi lihtne. Ja vananemise märke rahalises mõttes ei ole ei Eestis ega Euroopas minu teada. Kas igal pool on praegu rahalises mõttes lähevad kirikud alla, mõnes mõttes on see Euroopas on see mõistetav. Nii võimast kirikut nagu 20 sajandi teisel poolel rahalises mõttes ühiskondlikus mõttes pole vist kunagi olnud, see oli erakordne kiriku kõige suurem tööandja ja kirik kui väga paljude organisatsioonidega seotud nähtus, see ei pruugi olla igal ajastul ühtemoodi, nii et selles mõttes on normaalne, et langeb. Aga meil näitab see seda, et vabatahtlikkus, kontaktist, kiriku- ja rahva vahel ei tulnud siiamaani midagi välja. Kirik on ilmselt olnud teistsugune, kui inimesed kujutlesid ja inimesed on teistsugused, nagu kiriku ütles. Tuleb arvestada, et Lääne suurtes kirikutes ikkagi riik on võtnud kirikumaksu. Lääne kirikute rahad tulevad ikkagi läbi riigi maksuameti. Kui meil seda ei ole, siis me ei saa seda taotleda ka, et oleks, aga samas ütleme riik püüdnud meid võimaluse piires toetada kirikute remondi tegemisele selleks olema riigil tegelikult väga tänulikud. Kui sel aastal on olnud küsimus, et lubatud abi ära jäi, siis siin on kirik olnud kriitiline, aga üldiselt on loomulikult kirikute olukord on paranenud, mis puudutab remonti? Põhiraskus on ikkagi see, et kirikuaparaat on väga suur, eeldaks nagu, et kõik eestlased on kiriku liikmed, samas kui aparaadi väikseks teed, see on põhimõtteliselt võimalik, siis jäävad paljud ülesanded tegemata. Enne protsessid on aeglased ja otsitakse lahendeid. Kui kirikukogu üheks teemaks oli ka põhikirja muudatused, siis kui palju see kiriku lihtliikmeid mõjutab? Tuleb kui üldse majutab, siis räägiks ikkagi põhistiilist, on kaks stiiliküsimust. Kas kirik on ülevalt alla tulev jumalik organisatsioon või on tema üksikisikute kontaktist jumalaga lähtuv usklike ühendus. Mõlemil juhul mõistetakse teda Kristuse ihula. Mõlemil juhul mõistetakse teda organismina. Mõlemil juhul mõistetakse ennast kirikuna. Mõlemil juhul hakatakse ennast tuletavat piiblist. See on ülemaailmne küsimus ja see käib ka läbi meie eesti kiriku. Ühed ütlevad, et kiriku rohkem ülevalt alla tuleb hierarhiline nähtus. Teised ütlevad, heidan rohkem usklikke vennaskonna tavaline nähtus. Ja mõlemad põhjendavad ennast piibliga. Traditsiooniliselt luterlik kirik on mõlemat, ainult 10 aastat olnud kirikukogus ja ma vaatan, et kui seda ei aktsepteerita, ta mõlemat on, siis hakkavad probleemid, peaks ikkagi püüdma, et mõlemad pooled on enam-vähem tasakaalus. Aga siis tuleb ikka vaidlus, mõni ütleb, et natuke võiks ikka ülevalt olla rohkem. On teil nüüd ei, natuke võiks halt olla ikka rohkem üles ehitatud. Et need on need küsimused ja mis kiriku lihtliiget puudutab. Ma ütlekski, need märksõnad, kas kirikul, arhia või vennaskond, kumb on hästi, inimene, rohkem kirikut kujutleb, kas hierarhia Nabi vennaskonnale? Arvan, et vennaskonnale. Ja siia juurde ma ütleks, et aga siiski on vajaliku hierarhia. Aga kui keegi ütleb, et ta kujutleb kirikud rohkem hierarhiaga, siis ma ütleks juurde, et tagada ühtlasi vennaskond, tasakaalu küsimus, ma näen, et on seltskond, kes tahaks kirikut näha ikkagi kuulekusaparaadiga ülevalt alla. Teine seltskond tahaks peaaegu, et vältida seda. Ja minu meelest üks veel olulisemaks küsimuseks läheb ikkagi sellega seoses kiriku suhe väljaspoole. Me ei saa jätta arvestamata inimeste arvamused, vahest on kirikus seisukoht, et kuumaga, mis rohkem peame arvestama jumalaga või inimestega, umbes nagu nad oleks vastandatud. Kui me ütleme jumala, kas me küsime edasi, mille järgime, jumala taheti ame piibli järgi, nii, aga piibel on jumala sõna inimeste sõna kaudu. Siis tähendab, ja kui me ütleme, et tuleb alluda tingimatult piiblile, siis me eeldame, et tuleb alluda nii piiblile kui jumala sõnale kui ka temale kui inimese sõnale. Aga inimese sõna on ajast tingitud ja see ei ole eksimatu. Tähendab, me ei saa sellist nõuet püstitada. Pigemini nii, meil tuleb kuulata jumala sõna ja arvestada inimese sõna ka nii nagu jumal on meiega arvestanud, kui ta on saanud inimeseks ja kui ta inimese kaudu võtab kõnelda ka tänapäeval võtab jumal kõnelda ja märku anda inimeste juttude kaudu ja meil tuleb inimestega kõnelda ja ma arvan, et kirik on rohkem tänapäevase stiili järgi vennaskond. Aga siia juurde ma ütleksin, et me ei saa unustada ikkagi ka teist poolt, ta on ikkagi ka nende inimeste hierarhia, mitte et me peaksime autoritatiivselt võtma seda hierarhiat, aga teatud niisugust süsteemi kreemi, mis täidab oma kutsumuse ülesannet ja kus on olemas oma distsipliin, on niisugused asjad, et ta on ühtlasi ka seda, aga ilmselt tänapäeval peaks domineerima rohkem vennaskonna stiil, ma arvan, isiklikult. Kirikukogu teemadest andis ülevaate Tallinna Jaani koguduse õpetaja Arne Hiob, kes on ka kirikuvalitsuse liige. Eile toimus Tallinna metodisti kirikus muusikaline jumalateenistus, millega tähistati uue kirikuaasta algust ja esitleti vastvalminud oikumeenilise noortelauliku toiku Eesti kirikute nõukogu poolt välja antud laulikusse kogutud eri kirikute muusikat kõige varajasem Ast liturgilise laulust kuni kaasaegse gospelmuusikani lauluraamatu koostamisest, räägib tegevtoimetaja Mailis Mäeväli. Laupäeval esitleti oikumeenilise noortelaulikud oiku ja see on Eesti kirikute nõukogu väljaanne ja olen kutsunud stuudiosse sellesama noorte lauliku oiku tegevtoimetaja Mailis mäe välja. Seda noortelauliku toiku on minu teada juba päris pikki aastaid kokku pandud. Kas on ka veel meeles tänasel päeval, kust see idee alguse sai? Mismoodi seda noortelaulikud oikumeenilise noortelaulikud kokku hakati panema? Oikumeenilise noortelauliku koostamisel ajalugu ulatub juba 1998.-sse aastasse, kui sellise koostöölepingu sõlmisid Eesti kirikute nõukogu, siis Eesti Evangeelse luterliku kiriku noorsootöö keskus ja baptistiliidu noorte esindaja ja kindlasti see lauliku koostamisel. Idee oli Eerik Jõksil, kes on siis hetkel kirikute nõukogu täitevsekretär. Tema soov oli just midagi ühiselt teha, et need kirikunoored, et miski neid ühendaks. Mida kõike on tehtud selle aja jooksul aastast 98 alates kuni siis nüüd 2003. No esialgu oli ju ainult idee ja 99. aastal siis juba hakkas võtma sellist suuremat kaalu. Kõigepealt esitasid Eesti kirikute nõukogu liikmeskirikud enda esindaja noorte esindaja, kes siis hakkas korraldama seda tööd oma kiriku poolt nende laulude valimist. 99. aastal olime me väga optimistlikud. Meie arvasime, et me kogume laule. Jaanuar veebruar, märts-aprillis, meil on siis kõik arvutigraafika tegemine ja trükkimine ning maikuus. Me võime esitleda seda laulikut. Paraku läinud, sest et keegi ei osanud ette aimata selle töömahtu ja neid nüansse, mis töö kõik kaasa tõi. Nii et nüüd me olemegi siis 2000 kolmandas aastas. Kui mahukas see viis aastat koostatud laulik siis on, võiks arvata, et see on üks päris korralik paks laulik. On praegu on laulikus üle 230 laulu. Esialgu planeeriti 300 laulu, aga see jäi nüüd mõnevõrra väiksemaks ja, ja me oleme väga rahul sellega, et see number on nüüd väiksem. Ja mismoodi see laulik nüüd peegeldab seda oikumeenilise st või kirikute vahelisust? See on välja toodud sedasi, et lauliku lõpus on registrid ja üks register sisaldab ka siis sellist andmestikku, et kes mida on esitanud aga juhtus ka nii, et mingit laulu esitasid näiteks kaks erinevat konfessiooni, siis me pidime tegelema sellega, et kumma nime alla ta läheb või sellised küsimused tulid ka ette küll mitte tihti, aga, aga mõned sellised juhud olid. Oikumeenilise noortelauliku oiku tegevtoimetaja mailis mäe või mis teeb sellest laulikust just noortelaulikud? See meie suund oli just koguda kokku neid noortelaule ja nende laulude läbi tutvustada erinevaid konfessioone. See oli üks meie eesmärkidest. Loomulikult on näiteks nendel protestantlik kirikutel on omad noortelaulud ja see ei olegi enam küsimus nende puhul, et kas noorte laulu mitte. Aga näiteks Armeenia kirikul, roomakatoliku kirikul ja õigeusu kirikutel ei ole sellist asja nagu noortelaulud eraldi neil on selline ühine ühtne kirikumuusika. Et selles suhtes on väga hea küsimus, et mis siis teeb sellest noorte rahuliku? Ma arvan, et kõige tähtsam on see, et noored ise on selle lauliku koostanud ja noored ise on leidnud sellesse laulikusse need laulud, mida nad on arvanud et nad iseloomustavad nende tegemisi, nende kirikut, nende usku jumalasse. Et see on, see on kõige tähtsam ja ma usun, et just see teebki sääst noorte lauliku. Kas te olete pidanud ka neid laule välja jätma, mis on esitatud ja pakutud välja kui kirikut iseloomustav noorte laul ja on tulnud langetada valik, jäta see laul välja. On tulnud küll, põhilise probleemi tekitajana on olnud meil autoriõiguste saamine ja kui me ei ole autoriõiguse saanud, siis, siis me oleme lihtsalt pidanud selle laulu välja jätma. Et on küll olnud selliseid juhuseid, aga näiteks, et kas ta sobib või mitte laulikusse sellise küsimuse ees me ei ole olnud. Toimetus on usaldanud kolleegiumi liikmeid, kes on valinud laulud. Kui palju on selles oikumeenilise noorte rahulikus oiku uusi laule tõesti need, mis on kirjutatud viimase aasta-paari jooksul? Laulikus on uuemaid laule, on selliseid laule, mida ilmselt veel ei ole lauldudki ja siis tekib jälle küsimus, et kas selline laul, mida oma konfessiooni inimesed veel ei tunnegi, et kas see esindab kirikut. Aga ma usun, et need laulud lauldakse armsaks. Ma nüüd ei oska tõesti seda arvu öelda, et kui palju neid neid uuemaid on, aga neid on. Ja seal on vanu armsaid laule ja ka siis nende vanade seas on ka uusi. Sageli on meil probleeme sellega, et eesti laulud jäävad tahaplaanile. Kas sellest laulikust tulevad välja ka Eesti kristlikus noortelaulud? Tulevad meil on väga suur hulk eesti heliloojate loomingut ja just nende eesti heliloojate loomingu seas ongi neid uusi laule mida veel ei tunta. Kas selles avalikkus on ka näha, et mõni konfessioon on, on rohkem oma laule pakkunud või on see tõesti täiesti võrdselt enamvähem jaotunud, et igale kirikule on olnud võimalus soovitada umbes sama palju laule? See on nüüd ka kohe päris alguses paika pandud, suuremad konfessioonid said ka rohkem laule esitada ja väiksemad sait natukene vähem. Näiteks luteri kirik on üks suurimaid kirikuid Eestis ja tema näiteks sai esitada umbes 40 laulu. Aga näiteks Armeenia apostli kirik on jällegi üks väiksemaid kirikuid Eestis ja nendelt. Me ootasime kahtekümmet laulu, et need olidki niimoodi jaotatud, et suuremad kirikud 40 laulu ja väiksemat kirikut 20. See lauliku, nüüd trükis ilmunud, mis sellega edasi saab, kas te loodate, et see jõuab tõesti iga koguduse noorterühmani ja need laulud võetakse kasutusele? Muidugi, me loodame seda, lauliku tiraaž on 1000 eksemplari väga palju, mida ühtepidi ei ole palju ja teistpidi ei ole vähe. Eesti mastaabis ilmselt on see üsna suur hulk, aga kui arvestada seda, et, et see on mõeldud just erinevate konfessioonide noortele siis on ta võiks olla väike. Tahaks loota, et on väike ja tahaks loota, et, et oiku laulikud ei jää aastaks-kaheks või kolmeks kuhugile nurka ka seisma, et keegi neid ei taha osta. Me oleme selle koostanud teinud just selle eesmärgiga, et ta läheks kogudustesse nendesse noortegruppidesse, et nad neid kasutaksid, laulaksid. Sest seal on väga suur valik erinevaid laule, erinevat temaatikat. Kindlasti noored leiaksid sobivad laulud, laulud on koos nootidega ja tuurimärkidega. Juhul kui selles kirikus lauldakse saatega, siis on laulul juures tuuri märgid. Salanga neljahäälsed laule nende juures tuuri märke ei ole. Ja need ühe seda neljahäälsed laulud tulevad just lähtuvalt kirikutraditsioonidest. Näiteks õigeusu kirikus ei saadeta laule, seal lauldakse neljahäälselt või ühehäälselt, olenevalt laulust. Et seda me oleme ka tahtnud just sellesse laulikusse koguda. Sellist informatiivset külge. Võiks rääkida ka sellest noortelauliku esitlusest, mis nüüd laupäeval toimus. See kontserdikava oligi just koostatud selle mõttega, et iga konfessiooni muusika oleks esindatud. Sellel kontserdil lisaksin veel nii palju, et selles laulikus on ka muusikat vati seest ja eesti vaimulik rahvamuusikat, mis on väga suur väärtus meie jaoks ja ka neid laule lauldi kontserdil. Aitäh oikumeenilise noortelauliku vaiku tegevtoimetaja Mailis Mäeväli ja loodame siis, et see noortelaulik koiku jõuaks tõesti paljudesse kogudustesse noorterühmadesse ja võiks saada igapäevaseks rahulikuks kiriku. Tänaseks on kirikuelu teemat kuulatud, mina olen saate autor Meelis Süld ja soovin teile kaunist advendiaega. Ja me saame Meeveeaa. Lookaid. Liivapeol selleks palveks nüüd jaa. Loo ojja. Sest ladvad neil olla. Lookaid. Kaudu. Kaar DNA-d. Tuulevaka.