Et mis on mees head, võlgneme tänu lapsepõlvele. Neid sõnu ei ole alise moora öelnud otseselt. Aga need on tema elu kokkuvõte mis mahub tema lapsepõlve. Isa, ema, vanaema, nooremad õed, ikka jälle isa, töömeheau ja töömeheuhkus, linn ja maanteel, linnast maale, Harjumaale Harjumaa-lepikud, laulmine ja leping, mis lapse hinges sai tehtud selle maailmaga ja jumal isaga ja mida nüüdsest püütakse täita vankumatult kogu eluleping on lihtne. Need on enam-vähem needsamad napid sõnad ja kohustused mida inimkond aastasadu ja tuhandeid on otsinud, jänesele soovitanud, järgida püüdnud. Need, mida kristlased tunnevad 10 käsuna. Sina ei tohi. Sina pead, kolmandat võimalust kõikumist ja kõhklemist vahepeal ei ole. Ei olnud niisugusena niisuguse lapsena. Me tundsime teda. Neid kümmet käsku oleme pea kõik uurinud raamatutest vähemalt lapsepõlves. Ja võrrelnud neid inimeste peale. Kes neid kõiki täita jõuab, oleme küsinud lõpuks. Inimesed on nõrgad. Nõrgad patused, ikkagi nõrgad. Kiri on üks elav inimene, teine. Esimest korda perekondlikul viisil sain kokku vanaema Aliis Moora, aga tundsin et olen sattunud teise ilma ja aega, kui see, milles meie päevad tavaliselt kulgevad. Vanaema Liisi juures ei olnud vahet, sõnas öeldava ja tegelikult elatava vahel. Kõik oli üks. Ta kehastas ja kandis kõiki neid käske seda tõotust ja lepingut, mille ta oma hinges oli võtnud ja andnud oma noores lapsepõlves. Ta oli nagu elav tempel sõna ja teo vastuoluta puhaskoda. Seal võis küll vahel välkudega temperament, aga ei olnud seal valet. Tema elu kulges meie elude kõrval. Aga Läti kulges seega hoopis teises ajas. Ta elas eetilises ajas, oskaksin öelda. Eepiline aeg ei ole äritsemist muretsemise aeg, see aeg on rahulik ja suurejooneline. Suurejooneline lihtsuses ja ülevuses. Eepilises ajas tunneb igaüks oma kohustust ja kohustust oma kohustust täitma. Ta nurisemata. Naised sünnitavad lapsi, mehepojad peavad sõdima oma isade maa eest oma jumaliku au ja õiguse eest olla. Harjumaa-lepikud on nii ilusad, et nende pärast võib veel kord sõtta minna, ütles vanaema Aliis Moora, üks kord. Mull kukkus nõel heinamaal maha. Ma ütlesin endale, et ma pean selle üles leidma, siis mu silmad näevad, kuidas venelased välja lähevad, ütles ta teinekord. Nii lihtsad seadused on eetilises ajas. Ta vaatas oma lapselapsi kõiki neid väikesi poisikesi keda tal on olnud küllalt palju näha. Ta vaatas nende peale, kui isamaa sõdurite peale. Kui Aliis Moora õieti Aliisel karu lapsepõlv lõppema hakkas kohtaste Eestiga, vabadussõja soomusrong lasi noori sõjamehi juhuslikult. Nendega läheksin kaasa, ütles ta siis. Ta ei nutnud haledalt, kui ta omad pojad pidid minema järgmisse sõtta. Tõesti on nii, et elu, mis jumalast antud, peab olema kannatus tuleb seda ikkagi täita heade tegudega, mitte kurisadega. Selline oli tema. Alise moorast sai teadlane. Ta kuulus sellesse õnnelikku põlvkonda, kellele saatus oli andnud rajada esimest korda ajaloos oma eesti teadus kui institutsioon seegi kui võitlusväli ja tuleliin. Ka see tuulik, saatusi ülesanne. See teadlase põlvkond oli uhke oma eepilise hoiakuga eepilise ajalootundega ja usuga oma rahvasse. Vaikselt ja perekondlikult ja mitte sõjamehelikult. Oleme täna kandmas oma ema ja vanaema ja vanavanaema tema ammu ootava elukaaslase Harri Moora juurde. Vaimusilmaga suudame me näha ka uhkemat ja eetilisemalt pilti. 100000 või 10000 noort sirget Eesti vabariigi sõjameest kannab ja saadab meie uhke esiema tema viimasele aupaigale. Seda tehes annavad nad hinges sama vande ja sama tõotuse, mille andis esiema oma lapse hinges olla ustav, olla vankumatu, olla uhke. Aga tema ütleks lihtsalt. See on tore, et ühe vanaema nii ilusasti ära saadata. Eks mina ole ju ka oma raamatu tud kirjutanud kõigi eelmiste vanaemade-isade mälestuseks teile, lapsed, soovin looja õnnistust, jätku leivale. Tema sõna jääb viimaseks.