Mul on väga hea meel, Harald Rajamets, et me saame istuda siin koos raadio stuudios üle väga pika aja ja minu arvates viimane kord oli see 87. aastal, näete, ma võtan sexpyrisonetid. Isegi mulle kinkisid ja siia kirjutatud sisse raadiomajas 29. juulil 1987. Minu arvates pärast seda me ei ole. Ja sellega te nüüd värskendage, mu mälu ei oleks mäletanud seda meie enda kirjutatud. Raamat just ilmus. Ja vast siis alustamegi seekspiris, sest tema on ju üks põhilisemaid autoreid, keda te olete tõlkinud ja ja olete tema näidendite tõlkeid toimetanud. Kas kõiki kogutud teoste köiteid? Ja kõiki kogutud teoste köiteid ja Sheczpir on selles mõttes nüüd küll üks kesksem, minu autor, et temaga töötamine kestis hästi kaua, ma vaatasin täna hommikul raamatute ilmumisajad ja need seitse köidet on ilmunud 59.-st kuni 75. aastani, see tähendab seda, et vähemalt seitsmeteistkümne aasta jooksul tuli mul sellega töötada. Minu enda tõlked on ainult viimases seitsmendas köites, aga tegelikult kõik näidendi tekstid olen ma läbi toimetanud, tähendab, redigeerinud, ühtlustanud, mis tarvis on ja nii edasi teisiti tundma ka seda vana inglise keelt. Noh, teate, kui sellesse töösse kaasa tõmmati, siis ma ei tundnud seda küll eriti, aga ma aja jooksul õppisin ja see oli niisugune tundmatus kohas vette hüppamine, nüüd küll aga selle pika aja jooksul ja selle suure töö jooksul õppisin ma ühtteist juurde. Alguses muidugi tuli kasutada eri sõnaraamatuid, mis õnneks on olemas ja ennast nii-öelda asjaga kurssi viia. Ja loomulikult oli väga suur abi selles asjas Georg mere poolt, kes oli kogu selle asja algataja ja asjatundja ja kes mulle andis vajalikke seletusi ja näpunäiteid siis kui mul enda teadmistest puudus tuli ja kes väga heatahtlikult suhtus minu küllaltki poolikusse ettevalmistusse. No ilmselt olukord nõudis, et keegi võtaks ja teeks ja. Ma olin siis veel küllalt noor selleks küllalt kergemeelne, et niisuguse seiklus lasta ennast kaasa tõmmata. Aga kes tuli selle peale, et teie võiksite hakata neid toimetama? See tuli niimoodi, et minus oli enese, kuid tõlkija teostamise soov oli juba olnud aastaid mul sees juba koolipõlvest peale ja kunagi viiekümnendatel aastatel pärast seda, kui ma Kaug-Idast olin kodumaale tulnud, saatsin ma Kirjanike liidule retsenseerimise lihtsalt tutvumiseks kimbuks ekspiri sonett, et ma ei mäleta praegu enam tõesti, kas neid oli 12 või 20, aga nüüd siis Kirjanike Liidus paljundati, anti tolleaegsetele pädevatele, tõlkijatele ja luuletajatele tutvumiseks ja siis korraldati üks koosolek, kuhu ka mind jõhvist kutsuti kohale ja siis leiti ja otsustati, et see inimene võitel luulet üldse Jašekspiri inglise keelest eriti. Ja soovitati mind nähtavasti kirjastusele, sest mõni aeg hiljem, kui käiku läks Georg Mere algatatud sekspidi kogutud teoste väljaandmisel suur üritus siis pöörduti minu poole teetasiteete, tulite Kaug-Idast kodumaale, mida te tegite Kaug-Idas? Ma tegin Kaug-Idas igatahes mitte kirjanduslikku tööd. Ja muuseas, Kaug-Idas May tõlkinud ka varem, tõlkinud ma olin koolipõlves ja, ja sõja ajal mitmes Euroopa maas viibides olin ma tõlkinud luulet. Aga Kaug-Idas ma seda ei teinud, ma olin seal tööl ühes ehitustrustis, töötasin seal laadijana ja omandasin uusi erialasid, näiteks betoonisegisti, masinist ja ühesõnaga niisukesellist tööl olin mina olin Eestist ära läinud pärast seda, kui mind 50. aastal oli ülikoolist kolmandalt kursuselt sunnitud lahkuma. Õppisite. Ma õppisin soome-ugri filoloogiat, tol ajal oli ajaloo-keeleteaduskonna kirjutades vahetanud soome-ugri filoloogia. Ja aga see ungari keel, mida ma seal õppisin, seda ma ei ole hiljem kultiveerida kasutanud, see on unustusse sattunud ka soome keelest, mida ma seal õppisin ja mida ma olin juba paremad pinud keskkoolis juba ka sellega ei ole ma midagi teinud, nii et minu tõlkija töös ei ole. Ei, oleme neid tarvitanud Ukrainasse ja Venemaale olin ma läinud siis selle mingi depressiooni või ma ei oska ütelda, mille tõttu, kuna Eestis ei olnud mul nagu õieti kohta pärast seda, kui mingile koolistel sunnitud lahkuma ennitasite siis ärasaatmist ilmselt ilmselt ja. Aga ma ehiti, ma läksin Ukrainasse ja olin seal ligi kaks aastat ja siis sealt edasi Petropaluskisse Kamtšatka. Ja see Ukraina etapp, see sai mulle peaaegu et saatuslikuks selles mõttes, et ma seal tutvusin ukraina keelega. Teadvustasin endale, et niisugune asi on olemas ja hiljem aitäh. Kujunes nii, et hakkasin ukraina keeles tõlkima ja väga palju olete tõlkinud, ma ei ütleks, et väga palju ma olen üldse tõlkinud väga vähe, võrreldes paljude meie tootlike tõlkijatega. Ma olen koperdanud oma tööde kallal väga kaua ja ma ei teagi tagasivaates praegu. Kas minu tehtud töö hulga vähesuse põhjuseks oli eelkõige minu loomupärane laiskus või see, et ma ei taha kuidagi anda töös olevat käsikirja käest ära kogu aeg leian, et seal on vaja midagi parandada. Jah, aga tuleme veel Sekspiri juurde tagasi, mis olid need kõige suuremad raskused toimetamise juures? Mulle tagasivaates ei tundugi, et raskusi oleks, väga suur, ei olnud, sest see tarkuseiva, kui nii jämedalt öelda, mida ma sain nendest Georg Mere kirjutatud sate järelsõnadest ja eessõnadest ja kogu sellest nõndanimetatud aparaadist see oli niivõrd, et huvitav ja ma olen selle eest nii tänulik. Nii üldhariv oli see, et minu meelest need raskused, mis seal olid, nagu ma ei tea, ma nendest ei räägikski praegu nüüd nagu ei oleks olnudki. Tegelikult oli muidugi ja üks raskus oli, see töö ei olnud sugugi tasu, see tasu toimetamise töö eest oli tol ajal naeruväärne ja seda tuli palju teha ja eks ole omamoodi kogu minu elukäiku ja kujunemist mõjutanud. Aga seal huvitav. Ja olgu need tulemused nii head või halvad, kui nad on, aga ma olen rahul, et see asi sai tehtud. Hiljem on mul olnud rõõm teada saada, et Nõukogude liidus ei olnudki täielikkuse ekspidi tõlget üheski keeles peale vene keele eesti keele oli teine, siis järgnes minu teadaolevatel andmetel Gruusia ja neljandana jõudsid ukrainlased sele saavutasid kogudutavasteni kohtut teosteni ja juhuslikult olin Kiievis, kui see teoks sai ja kujunes nii, et, et mind stel puhul korraldatud pressikonverentsile kutsuti kui siinset Sekspedi tegijat ja mul oli võimalus tutvuda sellega, aga siis ise te olete tõlkinud seks Krisonite. Kaks põim jaa, sexpyrison ette poeemi teenuse Adonis, Lucretia Lucretia teotamine on ta kordusväljaandes eriväljaandes aga kogutud teostanud lihtsalt Lukretsia, sest on olnud ka niisugune traditsioon. Ja siis veel sekspill luuletusi nende hulk on päris väike, näide oli kuigi palju, aga need on ka, need on ainult kogutud teostes sees, eraldi väljaandes neid ei ole. Jah, Solettidega ja põimidega on niisugune lugu olnud nüüd tagant järele, et ikka ja jälle on räägitud sonettidest, aga poeemid on kuidagi väga ära unustatud olnud. Teie olete üks väheseid, kes kes mäletab, et head poeemid on ka olemas. Tegelikult töömahu poolest oli poeemide tõlkimine suurem töö. Vähemalt ühe poi, mis on konkurentsi osas isegi raskem töö, nii seal väga lihtlabasel põhjusel. Riimiskeem on seal raskem, seal oli vaja leida rohkem, viime kolmekordseid. Jah, aga need on juba tehnilisteks. Su neitsid paistavad olevat nii. Ei õnnestunud minule kui inimesele, kes ei tõlgi ise luulet. Et läks teil kergelt. Ei, ei, see ei läinud kergelt. See läks päris raskeks ja kui ma äsja ütlesin, et poeemide tõlkimine ei olnud kergem kui soneti tõlkimine, siis tegelikult põimida tõlkimise peale kulutasin palju vähem aega, sest nüüd ma tegin hiljem ja mu kogemused olid siis suuremad ja muu selle tolleaegse keeleoskus oli juba suurem ja nii edasi. Ajaliselt need võtsid vähem aega. Aga mis puutub Soniettide ja nende Paimide tõlgetesse, siis ma praegu ka neid palku kätte võtan, ma ei ole nende peale vihane, mulle tundub endale ka, et ei ole väga pikaks. Inglise luule tõlgetest. Mainiksin ma veel Christopher Marlowe tragöödiaid. 83. aastal ilmus meil niisugune raamat Christopher Marlowe tragöödia, vaid seal on sees neli tragöödiat. Kaks nendest on tõlkinud Krista müts ja kaks on minu tõlkes. See on nüüd Shakespeari kaasaegne autor ja muidugi lähedane, nii et selle jaoks mul niisuguseid erilisi suuri noh, sissejuhatavaid või töid ei olnud vaja ette võtta, nagu see eksperdi puhul selle ka niisugune huvitav lugu. Renessansi kirjanduse antoloogia jaoks oli mul tõlgitud katkendeid Low kahest näidendist juba varem ja need olid käsikirjas olemas kuskil kirjastuses või trükikuidas nad seisid, minul ei olnud nendest ärakirju ja kui selle Marlo raamatu jooksul neid tõlkinud tegin, siis tuli mul need osad kauemgi teha ja selle tulemus on see, et nüüd on olemas huvilisele kujuteldavale, noorele tõlkehuvilisele, kes tahab õppida luule tõlkimist. Abimaterjalina võib huvi pakkuda kahe niisukese tõlke olemasolu ühelt ja samalt tõlkijalt ju päris tavaline, et üht ja sama asja on tõlkinud eri tõlkijad näiteks Goethe, Fausti ja nii edasi ja nii edasi, aga siin on nüüd ühelt tõlkelt kaks eri tõlget. Seda ma olen ise neid vaadanud tagantjärele ja mõned üksikud read, ainult. Muidu on ikka erinevad. Ameerika kirjanduses olete tõlkinud Jon stendid ja Me tusameele talv seal sexpyrisonitiste on pealkiri, see on ja see on ühest. Ei, see ei ole sonetist siiski soonest sükspiri näidendist ajaloolisest tragöödiast ja ja see on tegelikult ainuke proosateos, mis ma olen Ameerikagi nõksast üldse tõlkinud. Ja see, kus mulle palju mõnu ja lõbu mulle meeldis, seda seal peategelane on, sellel on nii mõndagi ühist minuga. Ma olen naljatledes, aga mitte, see oli ainult nali, seal ikka pooltõde, et ta oli ka läbikukkunud filoloog ja Te olete läbi kukkunud? No mina olen läbikukkunu neuroloogias selles mõttes, et mul jäi stuudium pooleli nii koolis ja jälgi, ega ma jäin läinud hiljem enam ülikooli tagasi. Aga muidu ameerika kirjandusest mõjule tõlkinud ainult bow luuletusi Kaksonit ja nüüd olen tõlkinud kunagi olnud Loomingus avaldatud. Aga te olete toimetanud Hemingway ja. Ma olen toimetanud küll, aga see on niisugune, kuidas seda ütelda, kulissidetagune toimetamine olnud Loomingu Raamatukogu ühel teatud perioodil vajas noh, ütleme tõlke võrdlejad originaaliga ja siis ka keelelist kerget toimetamist sellega seoses, kui nendel ei olnud endal inglise keele oskajat inimest ja ma olen teinud päris õige mitu-mitu asja niimoodi nendele. Ja üks oli ja Hemingway pidu sinus eneses. Praegu väga tuntud ja tunnustatud tõlkija Enn Soosaar, või siis noh, niipalju algaja veel, et mina ei teadnud temast midagi, jama on selles mõttes, ma loen ennast. Võiksite öelda tema ristiisaks, temaga tilkija ristiisaks, tehtlesiti kulissidetagune toimetaja, no võtke, lööge praegu tõlkeraamatut lahti, kas te leiate sealt toimetaja nime? Ega paljudel ei ole enam toimet ja praegu ei tekkinud, see on tõsi, jah, ma olen seda märganud küll, aga sellel perioodil, kuhu langeb suurem osa minu tegevust toimetajana, on siiski Diana mind märgitud õige mitme saamatus, ma olen nimelt olnud toimetajaga mitte kulissidetagune, vaid avalik toimetaja õige mitme raamatu puhul, mida kirjastus Eesti Raamat ja tema eelkäijad on välja andnud. No enne kui me jõuame ukraina kirjanduse juurde, võib-olla räägime veel nendest, nagu te ütlesite, pudenetest, mida te olete tõlkinud, mul on siin kaasas üks väga armas raamat Karupoeg Puhh ja siin on siis neid Puhhi luuletusi ja iminaid, nagu siin on öeldud tõlgitud ja teie olete nüüd tõlked teinud? Küll on mõnus olla pilv, aina taevasina suju, iga väike valge pilv laulab, kui tal hea tuju on meeles, jah. No vahetevahel tulevad meelde, vahel ö, vahel vaatad vanu asju, ka teist ja, ja see on nüüd üks niisugune valdkond. Ma olen teatavas mõttes olnud oma sõpradele tõlkijatele toimetajatele olnud üks nendest valvel tõlkijatest, kes on proosateostes siis pärsse tõlk kima pidanud ja ma olen seda mõnikord teinud suure mõnuga. Üldiselt ma arvan, et see on valdkond, kus on tehtud väga palju, paha on tõlgitud kuidagi lohakalt ja hooletult neid asju tehtud ja ma ei ole sugugi alati sellega rahul olnud, aga olen siis endale võtnud ainult neid asju, mis tõesti mulle siis ka meeldivad ja ja ja teinud nende hulgas on jah, kolmandaks kaunist asja. See on siis milini Karupoeg Puhh ja selle teose tõlkis Valter trummel. Ma tegin värsid. Teine niisugune on Tolkieni Raamat kääbik, mille liia rajandi tõlkise, mille värsid peale ühe luuletuse tõlkisin, mina ja üks on seal ja rajanud ja enda tehtud. Ja kolmas on siis sakslase võimsgressi minu vaarisa ja mina Lindaariva tõlgitud raamat, need on niisugused erilise, ekstra mõnuga tehtud asjad tegelikult väga rasked kõik teha, nende raskuskoefitsient on päris kõrge, sest seal on igasugu vigureid, seal on näiteks Novaarisas ja minus on luuletus tehtud, niimoodi sõnade algustähed moodustavad tähestik ja teine on siis tagurpidi tähestik tagant ettepoole ja muud igasuguseid raskendavad asjaolusid. See on üks suur võitlemine, aga see on ühtlasi alati väga naljakas ja väga huvitav ja ma pean ütlema, et ma naudin seda. Ja kui siis on valmis saanud see asi siis siis aeg-ajalt aasta või paari järel võtad ise ka jällegi vaata, kuidas mõnel niisugusel parajal tunnile näikse muheluse ja väikse muheluse käia. Kui nüüd on nendest proosateostesse sisse tõlgitud värssidest juttu, siis ma tahaksin eraldi mainida veel Marina plagi kirjutatud raamatut, katkenud lend on Vladimir Võssotski eluloost, sellega oli niisugune lugu, et kui mulle seda pakutaks teha neid värsse, siis maa suhtusin asjasse väga üsna eitavalt ja väga skeptilised, sest ma olin varem Sammistati välja antud Võssotski luuletusi lugenud. Ja tal on nii palju seda blatnoi-ide luulet ja, ja niisugust negatiivset ja see mulle üldse üldiselt ei meeldinud sugugi meeldida, nuttast lugu. Aga siis ma võtsin selle raamatu ja vaatasin, missugused luuletused selles Marina Vladi raamatus sees on ja leidsin, et need olid minule täiesti vastuvõetavad, luuletused isegi meeldisid mulle, suurem osa nendest ja ma tegin eeti, võtsin need teha ja tegin nii, et niimoodi olen ma noh, mul on vene keelest tulnud ka teistesse raamatutesse üht-teist telki, isegi Puškini. Mis on küll naljakas, sest Puškini tõlkijad on meil olemas täiesti teatud tõlkijad, Augustanud Betti Alver ja Kalju Kangur, aga noh, niimoodi on juhtunud Marin Vlad raamat muidugi on prantsuse keeles kirjutatud, aga neid luuletusi ma loomulikult ei tõlkinud prantsuse keelest wet venekeelsest originaalist, nii nagu nad on. Ma ei oleks kümmekond aastat tagasi kujutanud ette, et minu arust võib Pessotski tõlkija saada, aga missugune see tõlkija saates on? Nii ukraina keel, siis õppisid tera Ukrainas? Jah, ma alustasin seal õppimist Ukrainas ära pidama, seda ei jõudnud, ma olin Ukrainas vähem kui kaks aastat. Ja tol ajal ei olnud õppimise võimalused nii eriti head seal. Aga hiljem ma olen seda õppinud juurde ennast teenindanud aastate jooksul ja Ukrainas mai, tõlkinud veel ukraina luulest midagi, aga hiljem kui ma tulin juba nimetatud Kaug-Idast kodumaale tagasi, siis selgus siin, et vahepeal oli juba asutud tõlgitud juba Tarasseptšenko elule, mis on tema kogus kopsaar kogutud, keegi Ain Kaalep oli seda tõlkinud juba ja peaaegu poole sellest juba ära tõlkinud, aga ma ei tea, praegu enam ei mäleta, mis asjaoludel siis ta rohkem tõlkinud ei olnud ja niimoodi ei olnud seda võimalik välja anda ja mina võtsin siis südamesse muidu ja julguse kokku ja võtsin siis selle ülejäänud osa teha ja laamat sai ilusasti valmis ja ilmus 60. aastal, kui ma ei eksi ja see sisaldab natuke hoolekogu Septšenko loomingust, kusjuures tšenko kirjutas Osama poeeme ka vene keeles, aga vähe neid ei ole tõlgitud, kõik on ukraina keelest tõlgitud, siis me olime toimetajad vastamisi Kaalepiga. Näete siin tema osa läbi ja tema minu osa läbi ja loomingusse on kirjutanud sellest ja sellest asjast on kirjutanud ka teised professori Sakkov on kirjutanud sellest nii Eestis kui ukrainas sellest tõlkest, sest see oli ikkagi niivõrd tähtis asi ukrainlaste seisukohalt poolt. Toona oli see väga oluline, et nende kopsaar tõlgiti eesti keelde ka see on ikkagi nende kõige tähtsam luule ja nende klassikast. Ja nende pooljumalast tšenkon, see, kelle pilt on väga paljudes Ukraina taredes maal sellel kohal, kus ennemalt olid ikoonid ja nii edasi, nendele nendele ka oluline asi. Ja sinna raamatusse siis sai sisse võetud ka üks tõlge juri summakovilt, sest juuružomakohooli meil Sirtsiniku tutvustamise pioneer tema juba kolmekümnendatel aastatel tõlkis ühte testi. Teda oli seda teinud. Aga Lissa Ukraincate tõlkisid Helvi Jürisson ja. Ja klinker tõlkisime me kolmekesi, kusjuures niimoodi, et oli jagatud ära. Luuletused olid ära jagatud, kes mida tõlgib, see oli väga kena, et see raamat sai Tosalt ikka naistõlkijad, tõlkisid, aga siis seal on peale luuletuste on veel kaks poeemi, neid May tõlkinud, aga tema kõige tähtsamaks teoseks peetakse näidendid, värssnäidendid, metsalaul, see on seal selles raamatus ka sees minu tõlkes, seda on hiljem ka. Selles mõttes on ta mänginud ja, ja nii edasi. See on ühtlasi tema viimane teos, ta kirjutas selle 1913. aasta suvel Gruusias suramiis. Seal oli üks niisugune väike, mitte mereäärne kuurort ja seal ta surigi selsamal saigi. Ta oli haige. Jah, ta oli ennast ravimas käinud küll Egiptuses, küll Rumeenias. Tema kohta Ukraina kirjanduses võrrelda meie Koidulas. Ja ja kahtlemata seda on ka tehtud ja Koidula ka on teda võrreldud küll ta oli muidugi hilisem ja ja sellepärast ei ole tema oma keeleltki oma väljendusviisilt nii kuidas seda ütelda, aegunud ei tahaks Koidula kohta ütelda, aga tähendab tema erinevus nüüdiskirjanikke keelest ja maneerist ei ole nii suur, kui on Koidula erinevus meie praegusaegsest luulest. Aga, aga siiski ja ta on nendel kõige silmapaistvam naisluuletaja üldse. Kuidas teile tundub? Minule on jäänud mulje, et Ukraina kirjanduses on mingi eriline looduslähedus ja mingi eriline lüürika. Kas see on nii? Jah, ma ütleksin küll, et on, nendel on teatud romantilisust, romantismi kallak romantismi Ukraina luules ja kirjanduses üldse nii tugev, et see tungib ja on sees ka teistes teiste voolude kirjanduses. Ükskõik millisesse voolu kirjandusteosed loetakse, aga nendes mingi romantismi ston neis alati tugevalt. Midagi sees. Seal on terve rida neid, neid luuleraamatuid ukraina luulest, siin on neli. Sest et jah, no tegelikult on veel rohkem olnud, aga viis raamatut on selles sarjas, millel on see pegasus peale kirjutasmasina, mille nimi on nõukogude luure. Jah, need on tehtud, tähendab et siin meie ees olevad kogud kolav, infranovski armastuse akna all. Andratsi südamega Augusel, porissoliinik, Maaja Nutroopablutsco, vaade kaevu ma nüüd vuristasin need niimoodi üle, aga noh, need on kõik ilmunud ajavahemikus 1975 kuni 1985, see tähendab siis enne meie laulvaid revolutsioone ja ma olen nende raamatud, et üle, kuigi nad on niisuguse paha nimega sarjas nõukogud, luule, ma olen nende raamatute üle õnnelik, sest need autorid on mingi mingi jumalanna juhtinud ja need autorid on kõik väga progressiivsed jäävad autorid ja, ja praegusel ajal Liina kostenko samuti, aga Nakostenko ilmus juba viiakse 10. aastal, siis oli meil juba laulev revolutsioon olnud. Tunnete neid isiklikult, neid autoreid ja kõigiga olen kokku puutunud ja tunnen vingernonovski. Esimene sellest sarjast kindonovskiga olen ma küll ainult ühe korra kokku puutunud ja Pablotskoga korduvalt ja tratsiga. Aga ma pean, selle küsimuse puhul pean kohe ära nimetama, et mina olen aladki enne tõlkinud ja pärast alles autoriga tutvunud Ivandratsioon oli hiljem Ukraina rahvusliku liikumise ruh. Seda kanti meil ka selle ruh nime all, kuigi see ruh ei tähendagi midagi muud, see sõna lihtsalt tähendab kiikumine sedasama mis ja vene keeles liikumine eesti keeles või ütleme, peli kung saksa keeles. Siis. Ukraina parlamendi välissuhet, et komisjoni esimees suhtleb väga palju välismaaga. Ta on ise tõlkijana ka väga produktiivne, auton, palju tõlkinud, sealhulgas ka inglise keeles muuseas metropol nyyd mutropavlazz kogu Ivan rats, tähendab kaks nendest autodest on ka minu kolleegid selles mõttes, et nad on mõlemad Cashiks piiri tõlkinud, kummalgi neist on kaks või kolm pill näidendit tõlgitud. Lindistan tõlkinud Marie Underi, marjunditan, tõlkinud Pabletško ja muuseas, mul on olemas tema raamat. Et see tähendab maailmas on, et seal on midagi 150 160 Sonic ja seal on ka Marie Underilt paar sonett sees ja siis on veel, siis on Ain Kaalepi üks Anett veel seal sees, maailm on nii väike, kõik seostub Ain Kaalepile, kirjutatakse trassil tšenko merereis Tallinna nimelt Setšenko merereisi Tallinnasse ei ole kuskil dokumenteeritud, välja arvatud kirjavahetuses, kus ta mainib, et ta sai, tahab sõita Stockholmi Tallinna kaudu laevaga Peterburist, aga ta olevat haigestunud ja Tallinnas laeva pealt maha tulnud, nii et ta ei ole. Stockholmis ei jõudnud aga mingeid dokumenti, muid jälgi selle kohta kuskil ei ole ja Kaalep kirjutas, sellest sunniti ja see on seal ka tõlgitud ja selles on iki omakorda Kaalep on jälle pühendanud minule tähtsana fotograaf peal, nii et näete, kõik on kuidagi seostatud prose kirjanikest on minu lemmik kreageer jutšunnik ja siin on veel uuesti jutustusi. Ma olen väga rõõmus, et prügila hunniku tööd teile meeldivad. Kahjuks on teda eesti keeles ilmunud ainult üks väike vihik, seitse seitse v8 juttu Loomingu raamatukogu väljaandes. Katri lähed mehele Helmadi ja kui need on kenad lood ja nüüd oli mõnus mõnus telkida ka omal ajal. Kahjuks autor lahkus elust varakult, ta oli poliitilise surve all, teda kiusati taga Ukrainas ja ta otsustas ise selle asja lõpetada. Ta oli midagi 50 lähedal, kui ta elust lahkus. Meil on teda aetud segi tema vennaga või poolvennaga kooritud tulnukaga, kellelt on ilmunud eesti keeles mitte minu tõlkes, vaid liivojamaadel käinud keeris. Ja hiljem on meil bibliograafias vähemalt ühel korral seal nad üheks autoriks kokku koondatud. Sest üks on Grigori rügir. Seal. See on natuke naljakas, aga nad ei ole, nendel on ainult isa ühine olnud, ema on, neil tähendab kummalgi teine ema ja sellepärast on võimalik, et ühesugused nimed, sest kiir tegelikult on seesama Grigori ainult ukrainapärane vorm. Siis on veel juristcher. Ma näen, siin on jäike, jalgpallimeeskond on Tallinnas ka käinud, aga ikkagi pärast seda, kui ma olen tõlkinud juba mitte enne Tallinnas käinud siin ja ma olen tema juures kodus olnud, tema on meditsiinidoktor ja on väga aktiivselt osalenud pärast Tšernobõli katastroofi nende asjade klaarimise, siis seal kohapeal viibinud ei käinudki ja on kirjutanud raamatu. Tšernobõlis on mul olemas selle kohta ja niisugune Nii nüüd me peame lahkuma ka Ukraina kirjandusest ja rääkima ühest suurest autorist, kelle nimi on Dante ja tema jumalikust komöödiast. Mul on väga kaugetest aegadest meeles, et ma kuulsin teie kohta, et Harald Rajamets tõlgib Dante jumalikku komöödiat. See oli täiesti oma. Ma ei tea, kas 20 või 30 aastat tagasi. Ja see kuuldus võis hakata levima juba mitukümmend aastat tagasi, nimelt 58. aastal ilmus juba esimene Dante põrgu, viies laul ilmus ajalehes, edasi oli tol ajal panime selle Dante juurde viis mind kättpidi kadunud Aleksander Kurtna, tema kui itaalia keele oskaja Itaalia kultuuri ja kirjanduse hea tundja. Oli ka kuidagi kuskilt kuulda saanud, et mina luule tõlkimisega tegelen juba ja ja tol ajal ei kasutatud seda inetut väljendit, nagu praegu öeldakse, et määris pähe mulle selle asja. Aga ei, ma suhtun sellesse positiivselt, aga Mul ei olnud võimalik seda palju aastaid üldse teha, sest et see on väga raske, väga-väga raske töö ja oli tarvis ennast elatada ja tuli muid asju teha, sealhulgas juba mainitud Chex piiri ja nii edasi. Terveid hulga aastaid on see asi Dante töö seisnud ja nüüd ma siiski teen seda jälle edasi ja, ja tahaksin midagi ära teha. Aga ma olen varem korduvalt nii Ukraina kui ka teiste kirjelduste osas välja ütelnud kavatsusi ja lubanud üht ja teist ja nii palju sellest on jäänud teostamata, et ma praegu ei taha midagi konkreetselt öelda. Ainult seda, et ma praegu põrgu kallal töötan ja. Selle poeemi teist osa puhastustuld, seda on mul väga vähe tehtud, paar laulu, ainult. Ma loodan, et ma saan selle ikka katuse alla viidud, see on muidugi tegelikult. Meil on palju raskem ja töö, kui oli Šexpyri toimetamine ja tõlkimine ja vahetevahel tuleb niisugune tunne, et et üldse ei ole mõtetki teha, aga mitte ei ole tunne, ei tule mitte selle töö suhtes üksi, vaid see tuleb vahel peale kogu tõlkimise töö suhtes üldse. Eriti siis, kui lugeda kuskilt mõnda esseed, kus analüüsitakse mõnd luuletust või põhimõtteliselt tõlget. Ja kus siis leitakse, et igal kirjavahemärgid igal komali, igal sõnal on mingisugune väga sügav tähendus, siis on niisugune tunne, et tõlkida ikka üldse ei, ma ei või et see on üldse võimatu seda teha üldse ei saada, hirmutas ära, hirmutab täiesti ära. Hiljuti tuli mul selle aasta talvel tuli mul lugeda just nimelt jälle Dante kohta üht niisugust esseed, ühe itaallase kirjutatud esseed, mis viis mind niisuguse meeleolus, et no teate tõlkida. No see on ju võimatasin absurd, kuidas abist asja tõlkida. Aga siis ma viskan selle kõrvale ja võtan, võtan nii-öelda sanitaarselt vajaliku küünilise hoiaku asja suhtes ja teen jälle edasi. Ma olen päris kindel, et paljud tõlkijad, kui mitte kõik on üle elanud selliseid hetki, kus nad on leidnud, et see on ikka. Võimatu asi, aga noh, me siis teeme seda võimatut.