Raadio seitse stuudio toimetanud Ene Pilliroog. Stuudios on taas helilooja, dirigente poeet, otnil Jürist Saar. Et olla oma noore elu mälestustes külmal maal. Meie stuudiokülaline on ka tema noorem õde, kunstnik Ester Lundvik Rootsist. Kas tahaks otsast alata? Ei tahaks. Mis oli ja mis on? Kõik jäägu nii. Ei usu saatust, ärge pange pahaks. Tähtkujude prognoosidestki prii. Kõik tulla võib-olla tulemata. Kuid kodulauda tuulega kiigata. Iirimaalt. Sinisilm. Viimaks siingi. Siivi. Viimaks siis ma ei väsi, ei näe. Viivad siingi ei väsi, ei näe, siis ma ei näe. Rongi rattad hakkasid siis veerema Eestimaa poolt kuhu. Vagunis trallid kupeedial ees. Ja valvur koridoris nagu vanglaski. Akendest nägime slaavlaste maad. Valvurid olid väga lahked, erakordselt lahke, seekord. Masa mäletan päris täpselt, nendel ei olnud enam mõtet karjuda, meid oli määratud karistus. Selle eest, et me olime eestlased. Aga sõit oli kohutav läbi niinimetatud peres sõlm vanglate, kuhu koguti vange kop kokku. Lühikeseks ajaks moodustati uus tapja siis viide vastavale punktise, kuhu nad määratud olijad olid. Ma nägin esmakordselt Moskvat läbi akna pilude muna silmades madalad viletsad majad seal linna ääres, arvatavasti meid kremlist mööda veetud. Mõtlesime, näed, siin ma olen. Ilma laata rändur ja. Mäletan seda ööd vangla katusel kus oli sadu sadu vangikolonn seal üleval öös ja neid siis liigitati kambritesse. Kui mitu korda taheti meid gruppi eestlasi liita mõrtsukatega ühte? Me keeldusime? Ja ajasime jonni kaua aega kuni saime vähem kardetavate grupi. Ja ikkagi viidi meid sellisesse kongi hiigelsuurde kongi, kus olid peamiselt ikka need plat, noid vargapoisid, tapjad, vägistajad. Õnneks me läksime sinna kaheksakesi eestlases. Teised poisid olid saanud pake. Nad olid küllalt normaalse kehaehitusega ja kaaluga ja välimusega. Minu ema isa, õde-venda olid kaugele teadnudki, kus ma olen, mul ei olnud mingit pakki loota. See sinna suurde kongi minek oli väga hädaohtlik. Me hoidsime kokku, õlad tihkelt koos. Kui uks lahti tehti. Kõigile anti müts selga, õudse bängi fašist, kade murdas voolats. Hüppasid blad noid narridelt maha, kahekordsed narid olid seal. Ja tavaliselt siis tehti uustulnukad puhtaks kõigest, mis tal kaasas olid, ka riided võeti ära sandinärusõidult tagasi. Pakid kõik võeti ära, harilikult selles kongis nii ei juhtunud. Selles kongis olin mina. Ma ei ole kunagi olnud musklimees. Aga mu vaim on olnud kohtava nendel alati. Ma olin keskel, poisid ümberringi ja röögatasin õudse venema suhtlemiskeelse vande. Ma olin nii kõhn, mul olid ainult silmad ja kohutav tahtejõud. Ladiaamatasid sellist polnud nad näinud, suunasin oma kaks sõrme pääsele päevikule tätoveeritud sil silmade juurde. Madal kõri maha, näitasin sellise žesti ja haarasin ta selle maika ja tõmbasin puruks ja poisid olid ümber. Ja siis sundisid nad kõik taanduma koost, sundisid nad taanduma oma naridele tagasi, et oleks plats puhas. Vaat siis oli vaja küll plats puhtaks lüüa, ema lõiveda vaimujõuga esialgu. Nad ei ole nad enam kallale tulla. Siis ajasime teise korruse nurgalt kõik minema. Võtsime oma valdusesse äärekohasel akna pole ääres. Ja siis mina vist küll sündinud näitleja. Ega mu rusikatest poleks paljuks ajaks jätkunud. Lasksin tõlkida, ei osanud vene keelt nii hästi, aga meil oli üks poiss, kes vene keelt valdas, lasin tõlkida, et kas nad teavad, mida tähendab soomeohvitser. Mida tähendab üldse talvesõda. Jälle näitasin niimoodi, et kõri lõigatakse ma. Ja kas nad on kuulnud sõna buss, mis on see buss soome puss, sinka, nagu vene keeles öeldakse? Jah, nad olid vist kuulnud, sest kõik jaamatasid. Ja siis ma teatasin, et selles kambris, kus oli umbes 80 vangi olen mina nüüd täielik. Ja mitte midagi siin ei toimu ilma minu loata seda tõlkida kõik ära. Siis käisime kohutavate nägudega mööda sa paugi põrandad, seal vahtisime ringi nagu röövlid, silmad põlesid peas. Mina, romantik, Underi ballaadid, lugeja, põnev. Uskusid, et ma olen röövel ja ma kuulsin hiljem, oli küsitud ühelt, et meie mehelt, et kas ta tõesti on nii kohutav selles ja ta tapnud juba mitu inimest ja ei maksa nalja temaga teha. Tagantjärgi ma mõtlen neid kõiki sauna. Ja ma olin paljas, mul polnud ju mingisugust žiletitera seal saunas kaasas, aga kartis seal ka mind. Me käisime kõik koos, kõik kaheksa. Mul olid ihukaitsjad nagu praegu meie riigimeestel on kõva mees seal atama, tõeline Atomaal, mulle hakati andamit tooma. Nad hakkasid mulle pugema, suhkrut toodi ja ma sain siit voodiga puhvaika röölibelikult endiselt, kes kartis nüüd kohutavalt, sest keda enne maha notitakse ikka see röövlipealik, endine endine president või mis nad on seada, tuleb maha lüüa kõigepealt ja siis võimu ja saad täielikult omale, aga, aga see oli sihuke selgesid, kartis, kuna talle seletati, et see mees tapab halastamatult kohe töösse ja midagi järgi. Küla diapraegu mõelda seda, kui me olime juba laagris kuidagi vana juudi mees, kes oli meiega kaasas ühe lapimehi, kes tuli koos sinna tänas mind röögatades, öelnud seal kui kelleltki nende, kes nüüd siia uksest sisse tulid, praegu midagi kaotsi läheb. Surm kohe tapan ära, isiklikult. Kõik pakid jäid terveks. Juudikana tulime tänavas veel vangilaagris selle eest, et talijaid, asjad, Algris riided alles, kuidas see võimalik on, et ma ise ka ei tea, kuidas see võimalik on, aga, aga ma ei liialda, mis oli Molinatamann suur revil pealik. See võim ka lõppes varsti, sest Viidjale järgmisesse kohta ja Novosibirski ja sealt ikka Krasnojarski poole edasi. Lunastus üks. Mordva vangilaagris löödi meid koos endise Eesti raadioinseneri Oll Preiga savikarjääri tööle. Me saime kohe sõpradeks, ta oli mulle vanuselt isaks ja võttis meid erilise hoole alla. Raiusime kirkadega savi küljest tükke lahti päevade viisi, koerad haukusid, pakane, paukus ja valvurid olid ümberringi ja rääkisid ja sõimasid neid kogu aeg. Ja nii need päevad järjest mõtlesin, see ongi siis nüüd see tulevane töö, kuni ühel õndsal hädangul tuli baraki sellisesse parata, kikus oli kohutav hais, et kui oleks keelkond, kirves oleks täitnud seal õhkuss, oleks hangunud sinna ära selle haisu kätte. Sõbradki tuli kultuuriohvitser ja hüüdis kõva häälega. Kas on siin sümfonietta orkestri dirigenti? Tundsin ma olen pääsenud, ma, mina olen. Ma polnud kunagi juhatanud sümfooniaorkestreid, ma unistasin ainult sellest ja ma arvasin, et tulevikus kindlasti hakkan juhatama Vanemuise sümfooniaorkestreid, see oli mu soov heliloojana. Aga nüüd anti mulle varem võimalus juba. Ja siis ma asusin täitma oma väga kõrged ja tähtsad kauneid seal lauljaid kogu maailmast. Seal oli mängijaid kogu maailmas, siis olid sakslased, seal, seal olid ungarlased, seal Albaanlasi oli seal Ungari poiss, oli palju toredad noored hõimu velled, siis me tundsime hõimusõprust ka ungarlastega. Nad olid meile väga ungari keelt, grammatikat õppisin ja hakkasin natuke rääkima, angerjad, juhatasin Ukraina kooriv vene koorima, juhatasin, hakkasin juhatama läti koori ja ungarlastest, tegime koori ka ikka valmis ja aitasin vana heliloojat. Parewinskid, kes oli vana heliloojal hoovist, kes õpetas mulle komponeerimise tehnikat ja laskis oma koorega juhatada. Ei juhtunud midagi, üks igavene maru äpardus, mida ma nüüd enam ei häbene. Aga varematel aastatel häbenesin, ta ei suutnud juhatada koori Parwinskilluovist Ukraina koori. Ja nendel on alati kombeks ukrainlastel laulda niinimetatud venoki seal laulude nisugune kimp, terve kari laule erinevate tempodega. Ja nüüd palus mind noormees, et juhataja ära nooti ja küll ta läheb. Mina ei kartnud üldse ühtegi asja tol ajal, mina hakkasin kohe peale kõikide asjadega, ma teadsin, et mul läheb siis jälle paremini ukrainlastega sõbraks, saar tantsimas pealegi pihku, ma andsin hääle otsekohe kätte ja nood tee seal, ma tundsin Ukraina muusikat päris hästi, selleks ajaks juba neid laule kõiki peaaegu tundsin. Ja mida ei tundnud, juhatasin lihtsalt fakti mõõdu järgi. Ma mäletan, väiksed vanad mehed olid, tenorid, pisikesed mehed imelikud. Et kuidas need kutsus, saged olid neil imelikult peas, nendele nad ei ole sihuksed kõrgemad, väga niisugust vastu pead surutud. Mulle ei lähe kunagi meelest ära, olid seal tenorit hästi vanad mehed ja need hääled olid kiledad. Aga mis mina, rumal dirigent, tegin algaja suure ähmiga ilma proovita, pidin juhatama Pariinskitali südamekeele paha ja tantsis mulle heli järgi pihku masinale sätte sealt ja suure ähmiga, aga mitte ainult ähmiga, aga ma ei teadnudki, on olemas toos Eli Harke mina või siis on la ja ma andsin vaestele Tenuritele poolteist tooni kõrgemalt hääle kätt ja ja 13 14 laulu tulin veider kireda niivõrd kõrgelt, et ma ei tea jah, no mis lõike naerad, mida teed. No ma ei saa sinna midagi parata ja kui siis oli kõik lõppenud, barrinski tuli mu juurde, küsib kuule, poiss, mis sa tegid teenulitega laulsid ülalt häälest kõik äraga, mehed vapralt laulsid lõpuni. Aplaus oli hirmus tugev. Armastasid laulu kuulata ja mis muud vaheldust, kui meenutada armsaid kodumaised viise. Ukraina viisid on mulle elu lõpuni hästi armsaks jäänud. Mulle on väga lähedane nukras, võib-olla mitte seal rõõm niivõrd, aga, aga Nad ei ole ka olnud päris vabad kogu aeg ja kuidagi nende pendeeruvates, et kuidas neid kutsuti, need poisid, keda ma tundsin kõik seal mulle hästi palju sõpru nende hulgas. Me sõbrunesime väga tihedalt, saime südamesõpradeks kohe ja ma õppisin nende muusikat ja laule tundma ja mind tõmbab siiamaani ukraina muusikaliste nukke, nukram pool. Nii suur ja rikas maa ja ei ole kunagi vabaks saanud. Just sellepärast, et ta on rikas maas ja teiste vahel. Ja kas tead, kui siis nüüdki vaatad, kuidas ikka pigistas teda vägisi püüab vabaduse poole ja nüüd keeratakse kraanid kinni. Vaata, kui hull on see imperialism, mis on siia meie planeedil küll sündinud kunagi ja sellest ei saa needki aru, kes arvavad, nad ei ole enam ei pealistid. Nojah. Aga olgu pealegi, pardinski mulle halastas ja ta tegi mulle selgeks esimest korda elus, et see oli too helihark. Nii palju oleks, rohkem, pole dohyleiadki enam elus kohanud. Ja siis toimusid kontserdid, hakkasin kirjutama, hakkasingi muusikat, seal nooti ei olnud ja väga palju laule kirjutasin ka need laulud, mida praegu siin laulavad meie tuntud lauljad, need laulud, paljud nendest, need on pärit muusikalist operetist Saima. Ja kogeb, ok, mul oli väga hea sõber Moskvast, Konstantin Orežkin, poeet kõik laulutekstid pidi olema vene keeles. Tema isandad tapsid 37. aastal poeg oli luu diisikuses, korsetiga käis äärt tult andekas mees, tugeva vaimuga. Me sobisime hästi. Ja tegime palju laule koos. Ta aitas meenutada vanu vene laule. Mulle ma kirjutasin noodis orkestreeri siin ära ja ja tegime ükskord ka päris oma kontserdi, kõik meie teosed ise tehtud teosed, ta kirjutas mõningaid laule ka ise. Töölil plaanite klaveri sinna teoreesimises, tõsised plaanid, ehitame ise klaveri. Klaverit ei saanud kuskil klaverit, ei olnud saada sinna laagrisse. Et teeme ise. Jõudsime ühe tiri tiri miisu mandoliini moodi pillini ikkagi välja oma ehitatud pilli ja selle peal ta timmisid välja. Meloodiad, mis ta ise lõi ja mina kirjutasin noodid orkestreid ära. Ja laeorkestriga lauljatega laulsime, mitte kellelegi ei öelnud isegi väga hea sõber oli poola pass, Makarjevitš ja kutsingis, leedumad me neile ei öelnud, et need pole meie omad. Me näitame siis ikka ikkagi tuntud vene heliloojaid, mida vähem tuntud lauljad, meil olid need peas ja mõjuvad, nüüd laseme siin laulda, eesti poisid küll teadsid neid, kes laulsid seal partettides ja orkestrist, näeks neid, teadsid, et see on nagu omatehtud, tegime terve kontserdi sellise poolteist tundi oma lauludest. See oli hiigla põnev elamus. Meil on siis eest plaksutajad ja ja kõik, näitame, kuidas publikule kangesti meeldib. No täitsa ikka, ma ütleksin, et olime natuke ikka küll ikka uljad vennad. Ja kuni ükskord seal siis laagris. Mul tulite juhatada Ukraina laulumängu, pesta lanna ja. Laule ja tantse täis poisid olid mõned kenad poisid tüdrukutele riietatud ja koor oli laval, orkester oli ees nagu diaatris, päris korralik orkester, paljuski eesti poisse, maisan sinna raskest tööst vabastatud orkestri, sest minu sõna juba maksis siis. Ja sa tead, järsku selle esietendusel. Esietendusel kukkusin ma orkestrisse juba alguses. Kukkusin pooleks aastaks surmaga võitlema. Kohe viidi meid saalist kanderaniga ära. Moskva juut tõusis püsti, juhatas nagu Johann Strauss ise orkestreid ja neid mäng laulumäng, kõik sai korda. Ja ma jäin surma ootama. Ja siis kuidagi arstid pidasid lugu muusikameest seal vangidest arstid ja määrasime keskhaiglasse töö sinna ravile, et võib-olla õnnestub neid veel päästa. Ma mäletan seda, kuidas mu eesti meeskoor 70 meest pärast saama kukkumist tegid omavahel sellise kokkuleppe, et igal hommikul keegi nendest lauljatest toob mulle toitu oma pakist. Ja nii alati tuli keegi hommikul sinna oma pakist, mis nad kodust said. Tõid mulle paremaid palu. Vahest jätsid ise söömata, nad olid minust kõik vanemad mehed, palju vanemad, mõni üksik minuvanune laulis kaasa seitsme mehe hulgas. Ja ei aidanud see. Lõpuks see selgus oli siis sepsis üleüldine veremürgitus, mis tuli pidevatest angiinides ja selle vastu ei olnud seal laagris mingit rohtu. Penitsilliin oli tookord päris uus asi. Ja ma mäletan, kuidas mind viidi surema. Kooriliikmed kandsid mind kanderaamil läbi laagri olin tuntud juba dirigendina. Vangid, kes ei olnud tsooni taga tööl seisite jõe ääres ja ma olin elav laip. Ma nägin, mis toimus, aga ma ei suutnud tõusta püsti ja kogu koor sammus mudaga. Viidi väravasse. Väravas võttis mind vastu keskhaigla valvurite grupp. Autos, kui mind paigutati oli üks Ukrainas rannast meditsiiniõde, kes hakkas tegema mulle kantsleri pritse. Kogu tee jooksul keskhaiglasse, ma ei mäleta enam, kui pikk see oli, aga seda ma tean kindlasti ma sain seitse kantsleri pritsi, et seda ei jääks seisma. Ja ikkagi, ma mäletan, sa õnnetu õnnetu romantik. Ma mäletan, kui ma jõudsin keskhaiglasse, aga seal olid naised ja mehed koos. Esimene küsimus, mis ma haua äärelt esitasin tütarlapsele ukrainlanna-le, kes tuli mind vastu võtma. Oli, kas siin on Eesti tüdrukuid? Ja siis mind viidi palatisse. Arstid tulid appi ja said natukene hinge. Mulla sisse. Oli loojang. Palatis olid kõik eestlased. Ma ei tea, kui palju seal oli raskete haigete palat. Kas oli neid seal praegu silmade ette tuleb üks kuus-seitse haiget. See oli väga puhas palat. Ukrainlanna tulid seal. Töös sanitaridena ja õdedena. Nad võtsid mu väga hellalt vastu. Üks nendest istus kogu aeg mu voodiserval ja hoidis mu kätt kuulates pulssi. Mul oli riputatud rinna kohale. Midagi, mis tilkus? Ma mäletan väga selgelt seda Mordva maa loojangut. Päike laskus aegamööda, taevaserv oli täiesti punane. Ja ma mäletan seda tunnet et nüüd ma siis suren. Ja oli nii kangesti kahju surra. Võõras maa ja ema õde, vend, isa. Sõbrad siiamaani. Ja ärkasin hommikul. Siis oli mind aidatud elule tagasi. Siis oli tulnud sinna. Ja võttis kogu minu haigusloo. Enda kätte temal olidki arstid tuttavad. Ma ei käinud ise oma asjal enam ei jõudnud. Mind, pesti dialusikaga, topiti toitu suhu. Tükk aega, pool aastat läks mööda. Ja neid rõõme elus on olnud nendel aegadel vähe. Aga küll on hea ikka inimesel, kui sa saad minna ükskord täitsa omal jalal väljakäiku ja saad seal hakkama ise. Ja see rõõm oli nii suur. Poisid ütlesid kuule nüüd otsa tulede õue. Viisid õue, veel oli lumi maas, aga päike oli palav juba. Traadi taga, naised kogunesid vaatama. Üks mees tuleb kevadel elule hele vastu. Ja mõne päeva pärast ma istusin juba seal. Nad kudestabeeezzetkaks on niisugune peavarjuga niuke ümmargune istumise paik. Tutimüts, mida vanglas üks tüdruk mulle üle plantaya jalutades käisime, vanglaõuel viskas üks tüdruk, kellest ma laulu kirjutasin, ei tea su nime, vaid silmid ja mida Kuslap praegu laulab, edukalt? Viska heinapilliroole väga meeldib, täna ütles. Ja ma alles aastaid näinud, muide, ta oli Pilletööriks nüüd siin selles meie draama dress ja Heino mandri nägi ta ka ja me mõlemad olime temasse armud jäino mandril läks tookord paremini, sest nad kohtusid koos Leningradis Heino mandri mulle ütles, ma ei tea, kas tõesti juhtus, Ta olevat ega saanud isegi valvurite selja taga suudelda, tappis. Olin õudselt armukade, kuna mina kirjutasin selle laulu. Ja kui ma tulin, siis seal Draamateatris ja mulle öeldi, missugune see astrid on, kellele see laul oli määratud ja läksin ta juurde, tere, aastaid saime kookuks, mäletate, vaatas mulle imestunud silmadega otsa ja no ma olin arvatavasti natuke muutnud, 50 aastat oli mööda läinud ja temaga ei olnud enam selle tüdruku moodi, keda ma mälust sorisid nüüd lagedale. Ja aga ta oli ikkagi ilus. Ja hetk oli ilus ja siis ma ütlesin, et mina kirjutasin laulu sinust nüüd varsti on võimalik kuulata ja ja astrid tuligi seda ükskord kuulama veekontserdile ja pavisin tale. Lillija, tema kinkis mulle lilli ja meilid, alati teretame Draamateatris, kui ma käin abikaasaga seal etendustel. Aga Ma hakkasin selles pessetkas seal laagris laulma, siis hakkasin laulma ja kuna ma laulan paljudes keeltes juba noore Klaulisi paljudes keeltes ja mulle õudselt meeldis mulle keeles, hakkavad ise külge ka mina neid ei õpi siis ma laulsin paljudes keeltes ja ja, ja lausik ukraina keeles palju, kuna enamus neid oligi. Need, Ukraina Vabadusvõitlejad, Lääne-Ukrainast tüdrukus ja nende ees oli mu suur minu aplaus tuli traadi tagant suur, olin silmur, traadinevad, sealpool traati, kuulasid ja ma laulsin, ma pidasin ennast suureks lauljaks. Emale õpin ka laulu, sest Elsa Maasik on õpetanud ja Ott Raukas on mind õpetanud ja muusikakoolis gümnaasiku paralleelselt. Ja ma arvasin ka, ma olen iga, ma tahtsin olla tüdrukud, hea võlutuge, hästi laulda oska. Vaata, kus läbi läheb, hästi praegu ja ka kogu aeg ja, ja, aga nüüd need ei ole lauljat ikka päris saanud, aga siis ma olin küll hiigla tähtis laulja ja igal õhtul andsin kontserte, A capella, laulsin keegi saatnud vodka klausi, mida ma oskasin. Hiljem sain akordioni, hakkasin mängima, laule saatma pärast akordid lugusid ise kirjutama ja tulid meelde need lood, mis Soomes ohvitserina olles käies oma trupiga ringi mööda soomimad, kirjutasin toona ja esitasime seal, kirjutasid nad kõik üles, kuna mulle nüüd paber siin toodi paberit, sai kogu aeg kavičeest kulturnavas pidelenciastist. Ma võin needki kirjaloodia. Voor kestab, mind pandi siin jällegi dirigendiks, kohe teadis, et ma olen seal olnud ja kohe hakkasin sellega ma terveks said juhatama orkestrit tulid jälle solistid ja Modkagama palad, palun mängima. Ja nüüd näed, Memory ansambel Paul Rudi juhatusel mängib neid lugusid ja venda, Tammann tõmbab lõõtsa kiiresti mulle nii tehniliselt palad, mida ma ise hakkama ei saa, aga venda Tammann saavad hästi. No vot, näed, kui tore muusikaelu seal hakkas, seal sündiski minu 300 laule ja nüüd lõpuks tuli üks niisugune asi, see koletis seal Kremlis suri ära. Ja siis läks madinaks valvurit, mütsi tõuseb nurga taga salaja itsitasime. Ma mõtlesin, et nüüd peab midagi muutuma ja siis saimegi üks kord välja. Ei, mind võeti esimese järjekord, läheb sest väljast olin dirigent väga kuulus mees, nagu leivalõikaja. Ja agronoom ja kõik. Eks me toetanud 11 kangesti tol ajal, kui me olime nii tähtsad mees, minu käesolev ajalehed. Ma viskasin agronoomi atroni, viskas mulle kapsa, läksin leivamehele, viskasin ajalehe suitsu Plarude keeramiseks mahorka jaoks. Kutsus mind teise luugi juurde palju rasvarohke peale sellele tühjale supile. Siis leivalõikaja lõikas minule kannika otsa, selle pärast isegi tapeti inimesi, viitasid kannikukse saade andsid tappa teistele, kelle, kes kannikaks võidi vägisi ära. Mina sain selle eriluugist, kuna ma olin kultorg nüüd ja suur juht ja laagri Berdurka ja lehte, nii et mina olin väga tunnustatud mees. Vaat need kõik korjati kokku kokku ja kutsuti kohtusse. Me olime ilma kohtute kõik kinni pandud, kõik need ükskõik, mis rahvusest nad olid, seekord seal seekord ei olnud aega nendele Moskvas keegi olid määranud, karistused jäid meist kunagi kuulanud, polnudki, polnud veel otsa vaadanud. Karistus aga tulid ja me tulime, kõik see kokkuhoid ja raketi väljalaskmist täitsa kohus. Ostame meie, kus oli marru kohustulimurdva maa mingisugused mehed seal ja naised ja küll olid nad imelikud, kuidas nad vabandasid müües sinu asjata kinni pandud, et näed kõik Stalini süüa ja et me oleme ikka nüüd nõukogud kogu seal väga humaanne ja ja näed nagu see ära surime, kohe laseme teid vabaks ja nüüd te lähete ärasid ja saada vabaks ja mis teil viga elada ja meie pole süüdi ja ma sellest kirjutan uues raamatus kevade, poisid, hiigla põnev, ma ei oska praegu rääkida, aga ma lugesin hiljuti läbis, tuleb täitsa põnev lugu välja. Nojah, ja siis lastigi meid vabaks, aga vabaks minekut tuli kangesti oodata, siis ma kirjutasin kõik oma lood umbes 300 instrumentaalpala laule, Gibsoni kirjutanud siin muusikalis mitmes eksemplaris, ära meil mitu kuud oodata vabanemist. Ja, ja kas tead, kui põnev on, et ma sain sellega välja tulla, sealt? Esitasin väravas valvurile, kummid koertega välja viidi. Ja Siberi poole saadeti, mitte kodumalevabaks, aga Siberi poole vabaks. Ja seal vahi Ruumis otsiti põhjalikult läbi, aga see noodiraamat oli kaasas ja valvet vajalikeks. Seersant ütles mulle niimoodi, et seda ei tohi viia väga vihaselt teda siia. Basis palusin kõrgivisemalt luba rääkida, kas ma võiks rääkida, siis ta lubas mul rääkida, siis ma sain selle luha ja ma siis kasutasin seal suurt lahkust ja rääkisin ära, et kuulge suur ülemused, et nüüd on küll asi niimoodi, et vaat siin selles noodiraamatus on kogutud minu armastama armastatute. Kui te heliloojate teosed, sinu, tule, Jevski, siin on kolmanovski solo, Joosse toi plaan, tercadzia, nende teosed, need on laulud teist kodumaast. Olen siin töötanud kapellmeistrina palju aastaid, ma olen õpetanud teisi neid laulma tuule väga südamesse jäänud olid kangesti tahaks neid viia siit koju, sest mind on sind kasvatatud, ma olen peaaegu nõukogude inimene, minust saab kindlasti kommunist ja kui nüüd lähen välja ja õpetan neid laule kõikidele oma sõpradele, kes seal võtavad ja ja tulevikus lastele, oma lastele ja lastelastele, siis me kõik saame nõukogude inimesteks ja siis oleme kõik paradiisis jaan elada. Sest mul on need laulud, mis on mind kasvatanud. Ja tõingi välja, ta on siin praegu ja nendest väga paljud trükitud. Kolm raamatut juba trükitud laule. Tänu taevale. Nonii, ja nüüd tuleb paar päris põnevat lugu. Püssimeestega viidi jällegi koerad ümberringi kahel pool ja küla peal sülitasid, karjusid, nalja pildusid kive, need kohalikud venelased seal ikkagi fašistideks olime jäänud. Ega nemad teadnud, et me oleme juba vabad inimesed. Ja nyyd müüdi rongi ja mäletan neid Novosibirskis, kus need läbi viidi, kuidas seal Novosibirskis sellest sülita, karjuti, fašistideks sõimati, valvurid kaitsesid meid rahva püha viha eest. Ja nii meid viidi ikka edasi, kuni ükskord jõudsime Krasnojarski sellisesse laagripunkti, kus ta hakati laiali saatma Ma asumisele, seal me kirjutasime ühele dokumendile alla, mille sisuks oli, et ma ise vabatahtlikult palume ennast saata eluks ajaks Siberisse. Ütleme, me kirjutasime, et saaksime sealt välja traataia tagant. Aga kuhu siis saadavad, selleks oli tarvis jällegi käia üks komisjon läbi ja mäletan seda õudset molu näoga päti välimusega tüüp, kes istus seal laua taga, kes otsustas meie kõikide saatus ükshaaval tema eest läbi käisime, ta suitsetas ja tal oli kuklasse lükatud, sonimüts peas ja möirgas Stottes eest, mida sa oskad teha. No ma rääkisin, et ma oskan helised kirjutada ja juhatada korje akordioni mängida mulle pill kaasas ka, et kas ei saaks kuhugi lähemale hästi saada, käsi hästi ligidale, korras, järgmine. Järgmisel hommikul meid viidi sellest kesklaagripunktist siis välja ja meiega oli kaasas üks väike mehikene. Leiunud koeri enam ei olnud, püssimehi. Auto oli ees. Laeti autosse, me kõik 19, kes olid nii tähtsad mehed, sellest Mordva laagris olnud laagri Petrobreid, urkad. Ja öeldi niimoodi, et nüüd siis sõidate kõik oma uude töökohta. Me hakkasime huvi tundma, et kui kaugele me sõidame, ei siiasamma ligidale lennuväljale, ainult. Küll oli jube kuulda sõna lennuväli, siis seal. Teadsin nüüd enam nalja ei ole. Ja kui jõudsime lennujaama meile anti kõigile piletid. Narrils, kes sinna, kus on poolaasta, töö ja pool aastat päev ja 60 kraadi pakast. Me oleme ehitajate brigaad, ehituse spetsialistid, kõik mina kaasa arvatud ja läheme nüüd linna ehitama seal narriski läedolevatud imkat. Nii ta siis oli meile öelnud need saatuslikud sõnad. Ma tundsin kohe, et see on surm. Mina ei lähe sinna vabatahtlikult, otsustasid kindlalt. Istusime maas Suures suures lennujaamas vabamad inimesed käisid ringi metsas viga maasias vaadates istuksime korralikud, seal. Poisid ütlesid, võta pill välja. Mängisin ja poisid panid siis mütsi sinna, et siis hakkaks raha tulema. Ja siis ma tõusin püsti, lõi jalaga selle mütsi sealt minema nagu palli, pani pillid kotti ja istusin edasi, mõtlesin, kuidas ma nüüd pääsen sellest jamast. Ja mõte tekkis alles siis, kui tuli meie vastuvõtja hiiglama uhkes kasukas, põdranahksed, pildid jalas, kõrgemit, niisugune orjade ülesostja, ekstra kuju. Ma ütlesin nakule, mees, nüüd hakkab nalja saama. Vaatasin, kui see mees üksi jäi meie väikesaatja ära, kadus kuhugi Alexi juurde. Ja hakkasin õudselt vene keeles ropendama nagu blatnoi. Ma ei hakka teile, kallid kaasmaalased neid sõnu rääkima, aga see ropendamine päästis mitu korda mu elu. Ma sõime seda niisuguste sõnadega läbi, et võib-olla isegi polnud oma plaat noidelt kuulnud. Kui ma tulin nüüd täitsa rasvase vänge vene sõimuga läbi materdanud selle mehe siis ma ütlesin talle niimoodi, et, et sina. No ma tahaks sõna ütelda, mul tuleb vägis suvega. Ma nüüd hoian tagasi, seda ikka ei ütle. Ja sina hakkad mulle toit vette tooma. Mina laman ainult. Ma olen lahtise tuberkuloosiga, sina oled see mees, kes ravib mind ja kui sai, kas kavatseb mind ravida ja toita, siis tea, et sinu perekonnal enam elu ei ole. Kõigil tuleb. Ja. Kas tõesti oled sa tuberkuloosiaega? Ma rägistasin talle näkku, silmad suured, peas, nad täitsa koolne moodi, ma ikka välja nägin ka. Ega ega need väikesed lisaportsud, mis ma sain dirigendina seal ikkagi keret pikka keret üleval ei pidanud. Ja ta hakkas uskuma. Posid Chest žess, kellad olen ja tuttava kolhoosnik. Ja ta läks, otsis selle väikese meie müüa mehe üles. Vahetasin, kuidas hakkasite sõimama, keda sa mulle tood, mulle on ehitajaid vaja, aga mitte blatnoi sid ja niisuguseid isikusi haiged, mis me nendega siin teeme? Ma ei kavatsegi neid toitma hakata. Sõim kestis päris kaua, nendel ma läksin siis sealt ära, istusin oma sõbra agronoomi kõrvale ukrainlase kõrvale ja vaatasime, kuidas see spektaatrisestid edeneb. Kui nad olid ennast tühjaks sõimanud, aga venelastel ikka kombeks. Muidu ju ei saa asju klaarida. Siis hakkasid rääkima tasemeni, varsti naersid juba. Vaatasin ohoo, asi edeneb. Ja ma nägin, kuidas nad müüsid minu pileti, mis maksis tookord 900 rubla, see oli vana rahaga veel. Müüsid ära ühele sõitja tahtjale, kellel ei olnud piletid. Siis kadustasid ta pikemaks ajaks kõrtsi. Tulid sealt purjust väga sõbralikult teineteise ümber kinni välja. Suurel Venemaal võib kõike teha ja Sist kutsusse vildimees ta enda juurde. See põdra akse pildimees, suurt parun. Et siin mul küll raibet vaja ei ole fašist kääde murda. Mu minu jaoks parim meelitus pidama, olin kuulnud siiamaani. Soulis instituudid sõbraglanegi kõrvale olin omadega väga rahul ja nemad lällasid seal omavahel edasi, olid päris sõbralikus meeleolus. Agronoom küsis kuule, sa said lahti pääsistest sõidus. Ma ütlesin, jah. Vennas. Seekord on ta sinioi, kuidas mina saaks, ta ei ole ka ju mingi ehita üliagronoom ja lonkas jalga kõvasti. Igavene tore mees. Minust kaks korda vanem mees. Sest ma suren seal kindlasti, kuidas ma saaks vabaks? Niisuguse raha on 500 rubla. Mine pakku, räägi, sa oled agro, sa ei saa ju ehitustööd teha. Läks. Õnnestus. Teised läksid lennukisse, meid võitis väikemees kaasa ja viis tagasi laagrisse. Järgmisel päeval meid määrati Krasnojarski ligidale ühte metsavaigu korjaliteks tervise parandajat, eks mõlemaid. Meile anti uued. Sain oma Kersa saabastest lahti õnneks, sest õudsalt külm oli nendega. Ja pandi meid ühte veokisse jälle. Ja hakati viima Krasnojarskisse põhja poole. Tuli kuulus raadiotehase Linbertsk, peatus komandatuuri ees. Kuulsime hüüet, kas agronoomi on? Edastavad sealt omale tööjõud. Tuvastuseni nii ligidalt Krasnojarski le ikka suurel linna ligidal ja võtame šakoyusid. Tema hüüdis, tema anud jäigi maha. Sõidame edasi. 110 kilomeetrit edasi saali, pall, 100 murta. Rajooni keskus. Eetri diresoori, kas dirigent on siin? Ma hüüdsin, oli kogemustega dirigent, paistab üsna ruttu-ruttu välja siit. Üks mees võttis mult minu arvates kinni ruttu kultuurimajja. Seal oli juba komisjon koos parajasti veel klubide aeg oli, kutsuti üks proteesidel bajaanimängija, ma mäletan, kui raskelt astus, kutsuti üks punapäine klubi kunstiline juht, naine kuratlikult ilus. Mulle hakkavad nad ikka miskipärast silma ja siis veel paar meeste Nikolajev anovisse klubi juhataja ise, nüüdse, kes mind viis sinna. Ja oligi, et meil on väga vaja koorijuhti. Et kas te saate hakkama sellega, et vaadake. Ma ei unusta kunagi seda laulu. Ma tegin ta esmakordselt soli. Partias Lužay radnaja Anatoli Novikov. See pandi mulle klaverile. Öelge, kas te nii saate? Vot üks hääli saab ühel pool sellel lõpetatavatele ülemise hääle soli kaelnud ja teine hääl siin paremal pool ja nendel ja pärast on need kokku esis laulvad ja siis tuleb koor. Ma ütlesin, ma arvan, et saan küll. Aga kas te mängite nüüd kohe ära selle kahehäälse laulu, siis ma vaatasin seda ainult klaverit näinud, ma ei tea, kas kaheksa aastat vä? Ma natuke tutvusin sellega, lugesin teksti läbi, vene keel oli täiesti suus jagu, põrutasin eelmängu, siis mürisesse, väike tuba nagu orkestri käes ja ma laulsin suurest armastusest part Teie vastu, kes meid kuulab, Sloushairot, partia. Nad sattusid vaimustusse, nad läksid, härrased Nikolai keeras ukse kinni, et mida keegi kätte saaks, jooksis teatama, et nüüd see mees on meil võetud. Ma jään siin üksinda konutama. Järsku kuulen kohutavaid röögatus, kopitakse, otsitakse ja vannutakse hirmsasti, tihedas voolas teda, mina otsiti taga ja ei saadud kätte siis saadise Nicole joonis kätega ukse avanes. Võta riided seljast, nad olid nende nendele nende kirjastajad, vaigukorjamise, pildid, vaiguvatiriided, uued mütsid, kõik värgid, võeti ära mind ja panin oma Kersakadele jalga ja öeldi, et kinnivõtmise riided, mis mul olid Tallinnast kaasas, Läänemaa metsast ta õieti ja siis. Nikolai majanduses. Me viime sind nüüd ühte korterisse elama ja homme läheb töö lahti. Viis mind ühte korterisse. Ja seal oli kapsasupi lõhn. Kui hea kapsasupile oli Ma ju elus tuntud nii head kapsasupi lõhn, hapukapsas lõhnas imemaitsvad. Mul hakkas sülg jooksma ka ja, ja milline kaunitar oli peri tütar, selle peretütar olid juuksed maani ehtne vene kaunitar suurte silmadega ja ja ta ema naeratas molemid paidele esimest korda tegelikult vastu. Ja ma sõin piduliku eine, sõin kapsasuppi leivaga. Ja mind pandi magama. Poodis esimest korda pikkade aasta tagant, aga nende voodid on liiga pehmeid patju on seal kole palju, ta üles klopitud padjad ja madratsid. Ma ei tahtnud veel magada, rääkisime natuke juttu ja siis ma tundsin, et sellel peretütre õudselt kohutav higihais. Kuidas võid, nii, ilusal vene tüdrukul on nii õudne higihais ja see levis sinna tuppa, öösi tuli ka minu tuppa see higihais ja palusin hommikul kooli ainult vaenuitsejaid, et ole kallis, vii mind siit majast ära, et ma ei saa elada siin. Jama. Leidsin teisel päeval ennast ühe Volga maalt küüditatud sakslanna juures, kellel oli mehest ja lapsest lahutatud, nad olid surnud tema perest, kõik tema üksinda oli ja ta hakkas mind hoidma nagu ema. Ja siis sai see varsti töötades mitme kooriga mitme orkestriga ka vene rahvapillide orkestrit, ma juhatasin seal ja puhkpilli ja sümfonietta orkestrid ja tantsuorkestriga, töötasin koolis. Ja lõpuks sai, tulid niisugune võimalused, saab vabamalt ka uusi kohti valida, endale elamiseks tuli võimalus koju sõita 57. aastal. Ma kirjutasin sõpradele siia sõbradki rest, ära tule, ära ole loll, panevad uuesti poppisima. Väga rahutud ajad Eestis. Katsu olla veel seal mõned aastad ja siis ma hakkasin kirjutama lahkumisavaldusi ja mind hakatis mööda instantse vedama, et ära sõida ära, et, et me sind väga armastame ja austame siin ja meil on vaja ja tõepoolest oli vaja, sest dirigent ei olnud mitte kusagilt saada. Ja. Nikolai Ivanovitš, kes oli enne mind sõimanud sellepärast, et ma tahtsin laule, mille olin loonud seal polsemburtinski rajoonis, mida koorid laulsid ja solistid laulsid. Neid mitte nimetada minu nimega üks kord ülevaatusel isegi ütles, et sinu nimekaim ei nimeta ühtegi kastid, meie kõik tegi, mis on need laulud, see on rahvalooming. Ja ma nõudsin oma õigusi, mul olid teised inimõigused paberi peal olemas, et ma ikkagi oma laule võin oma nimega nimetada, kuid nad ei lasknud kordagi. Ja kui tuli Krasnojarski suur festival siis ma teatasin, et ma ei lähe lavale mitte see kooriaga orkestrit juhatama, kuid ei nimeta minu nime. Otto Ivanovist otniel Jüri Saar ja nii te ütlete avalikult laval, siis ma juhatan küll mind sõimad, seal lubati maalastajata. Ma iguli vaenuis kahekesi olime, poleks sulle kohe kuulid praegu pähe siin, sa julged niimoodi oma suud lahti teha, veel igavene fašism voolas. Aga ma ütlesin küll, mul oleks võimalik, tulistajad ei olnud ja ma võin ka öelda. Ma keerasin su soolikad ka sees ringi, sellel lollus vastas aru ei saa, et ma ei ole mingisugune vaenlane, vaid täiesti normaalne inimene, nagu sinagi juhatan su kooresin. Siis toodi kõrgemad ülemused mind sõimama ja ja nendel ka ei tulnud midagi välja. Hinnad nimetasid Krasnojarski lavel festivalile, et need vot nii oli Orissaare laulud, mitte Jüri Saar, Roobee vadi, Orissaare laulud. Ja ikkagi ma mõtlesin, siin mul elu ei ole, siin ma olen olnud. Inimõigusteta ikka vaadatakse viltu. Jääda kõigepealt tegi seda Nikolai Ivanovitš, kas ma ei ole su vastu head olnud siin ja kõik? Ja ma ütlesin ja väga head küll, aga mul on kodumaa mujal, nii et ma nüüd lähen ära ja siis viidi mind kultuuriosakonna juhataja juurde, kellega toimus samasugune kõnelus ja siis viidi lõpuks partei esimese sekretäri juurde. Ja see ütles mulle. Nii. Me saame kõiki siia jätta, keda me tahame ja kõik on jäänud. Näete, siin oli üks arst. Andsime talle maja, andsin talle kaks korda suurema palga. Ta jäi. Praegu on mul vaba neljatoaline, endise NKVD ülema kortermaja omaette maja. Remonditud värskelt neli tuba ja köök, saun, kõik värskelt remonditud. Teha ta selle omale ilma rahata üüritule maksta. Palga tõstame nii suureks, kui te soovite, seltsimees Jürisson. Te olete minusse suhtunud alati inimlikult. Palun mõistke mind siis ka viimane kord. Ma ei ole ise siia tulnud. Ja mul on siin juba palju sõpru, väga toredaid noori ja vanemaid inimesi, kes mu kollektiivides olid. Aga minu kodumaa on hoopis teises kohas. See on Läänemere kaldal ja ma olen kõik need päevad ainult oodanud seda kõige armsamat päeva. Millal ma saan jälle kodumaale ja töötada omas keeles eesti keeles eesti lapsi kasvatada ja Eesti koori juhatada ja laulupidusse saada. Mõistke, mid, palun. Ma lähen ära. Ma ei saa jääda siia. Ta mõistis soovis mulle head reis õnne kodumaal. Proua, Ester, Lundvik, millal sa said teada, et su vanem vend üldse elab? Ja me olime ju ema, mina ja meie noorem vend olime ju tulnud Rootsi ja kui ma nüüd kuulen. Vabandage, aga kui ma nüüd kuulen seda, mida mina see on siin on jutustanud, siis ma mõtlen, et missugune suur vahe meie elule olnud. Ja see on kõik, et tema sõitis tagasi ja tal ei olnud võimalust põgeneda ära ja tulla koos meiega. Kui me oleksime teadnud midagi sellest, meil oleks võimalus teda aidata. Tal oleks olnud võimalus sellest areneda. Aga kes teab, kas olekski? Sellepärast, et ikka ma mõtlen seda, et. Ja kuna me saime teada temast, mõtlesime nii tihti temale ja eriti loomulikult meie ema teemasid. Tema esimene laps, kadunud poeg. Ta. Ta mõtles nii tihti tõlkides ei Etukeneda, kas menteetubki Etukene, kallis, me kunagi enam ostneline teda ei olegi enam? Me mõtlesime siia ja sinna ja ma pahest nägin teda unes ja ma kujutasin ette Õudseid asju temast, mis seal on, temaga ei juhtunud. Aga siis juhtus niisugune asi, et ühel ilusal päeval siis ma sain ühe raamatu mida oli üks norralane kirjutanudki sellise Ibeeria Siberis olnud ja selle raamatu nimi oli Moskva ei tunne pisaraid, see oli kirjutatud varjust. Hari on tema nimi sel nädalal senini. Aga igal juhul see oli väga põnev lugeda seda ja ma mõtlesin, kas võib-olla võib-olla on ka võib-olla kuidagi niimoodi, et ma sain teada, kuidas vangidel on seal, sellepärast ma tahtsin seda raamatut lugeda, et et juhul, kui võipalle vennakene siin-seal ikka on veel elus. Ja teate, mis juhtus raamatu keskel? Kõrrade, nii me Jürisse üks muusikamees, kes juhatab üht-teist, ma mõtlesin, see ei või keegi muu olla, kui minu meelt. Ja meil oli niisugune respekt. Vene Venemaa ja venelaste vastu. Me kartsime neid, sellepärast põgenes Smegi. Ja me ei olnud julgenud kirjutada midagi Eestimaal enne, aga siis ma mõtlesin, et ei, peab saama teada. Kes on see tema sink, kellele ma kirjutan, võib-olla vanaemadele elab. Nad elasid harjumal. Teatas, et jah, on ott, neil on ott, neil on seal ja seal vanglast Me saime aadressi. Ja oh emakasse ja ma ja ta tegi kõik, mis tema võimuses, et aidata teda. Ja ma usun, et ta saatis, saatsime kirjad ja pakid, loomulikult ei julgenud kirjutada kõike, mida ma oleks tahtnud kirjutada, aga pidi Eike ridade vahel lugema. Ja vahest, kui me ikka kuidagi muidu rohkem julgesime siis vennakene julges, ta hakkas meil kirjutama, siis nägime, et palli oli ümber tõmmatud, mida me olime tahtnud talle teatada, need aga igal juhul. Ma usun, et see aitas kähku lennekest. Ja teate, ma pean veel jutustama sellest seni kui ta, kuidas saatis esimese õhtu enesest, kas see kaabuga, see on see, mida te näete vahepeal ja, ja sealt on kaabuga ja see oli 1954. See oli nii traagiline. Ta oli nii talini, kõht pikk ja kõhn, töösilmadega ja see õudne ülikond, mis tal seljas oli, see rippus nagu ballett. Teda ei olnudki ainult silikon, sellise ülikond, mis ainult, mida nägin, aga peas oli tal valge kübar. Ja tal oli üks sool, naeratas. Nii et tal oli eluisu edasi. Seda oli näha. Ja kui palju pidi siis aeg veel ajamerre voolama, enne kui te tõeliselt kokku saite. Ja esimest korda, kui me kohtusime, see oli pärast tema sõrme. Siis oli meie ema suri 1969. Ja siis ma mõtlesin, et siis oli Ott meil tagasi juba Tallinnasse tulnud, sest ma mõtlesin ja ta ikka kutsus meid, kutsus, aga ema ei julgenud kunagi minna. Aga veel üks asi, seda ma ei tohi unustada. Väga tähtis asi. Need on kõik need kirja, et mida ma olen lugenud, möödunud suvel lugesin kõik need kirjad, mida ott neil oli kirjutanud meie emale. Haruldased kirjad siis, kui ta sai tagasi tulla Eestis ta kirjutas oma pojale armastust, ta väljendas seda nii ilusate sõnadega, mul on kogu selle kõrvale pannud. Ja see oli midagi, ta oli andnud meie emale nii palju armastuskirjadele, ega ma tean temaatilised. Ei ma kunagi teda enam ei kohta. Mina ärkasin yles, ma mõtlesin, et mul ei ole midagi karta, ei ole midagi jõudmas. Sõõrm. Sõidan kodumaale, tahan kohata oma. Senierike sellega, et meie ema läks ära, sest ma tundsin, et see oli nagu mul ei olnud enam kellelegi rääkida, meie noorim poeg oli uppunud ja. Mul ei olnud kellelegi öelda, et sellest, kuidas mäletas, kuidas mees oli, mäletad, kuidas meil kodus oli, kui ta me tegime seda? Mäletad meie lapsepõlve, see on väga tähtis inimestele, et inimestel on minevik. Olevik ja loomulikult üks tulevik on ikka töid, aga just minevik on väga tähtis. See on ju meie elu olnud. Ja minevik, see oli olnud minu vend ja ma tahtsin, et ma saaksin temaga jälle kokku kohata kedagi oma oma perest. Ja meil oli alati, ma mäletan kodus, meil oli väga-väga hea läbisaamine. Me rääkisime palju ja me tegime nalja, meil oli üks väga õnnelik lapsepõlv. Siis ma võtsin. Võtsin ennast kokku ja ma mõtlesin, et ma sõidan Eestisse ja tead see oli tõesti üks suur läbi elama, kas see oli väga? See oli väga traagiline läbi elamas. Et kui minu vend seisis sadamas ja ma tulin ja ma nägin neid Tallinna tornides See oli siis 1970 69 ja tema seisis seal sadamas. Ma mõtlesin, kas ma tunnen ta ära, ma mõtlesin. Nii palju aastaid oli möödunud meie nooruses, kui me olime rääkinud ja unistanud, mida me teeme kunagi, kui me saame suureks. Ja, ja kõrrega ta seisab selle ma mõtlesin, et mõtle, kui ma ei tunne teda enam äragi. Tonni käinud Tanja bankis olnud ja tonni läbib nii palju läbi elanud. Ei olnud raske teda. Tal oli ju tema silmad, ma nägin, tema silmad juba kaugelt nägin, ei olnud üldse mõõdete ta ära tunda. Ta seisis seal ja teetegi jälle, ma tundsin, kui ta võttis mind ümber kinni ja me kallistasime ja meil oli meil Ma tundsin, et see oleks nagu kuidagimoodi imelik. Minu noorem poeg, ma mõtlesin, see oli tema käed olid nagu minu noorima poja käed, kui tema mind kallistab, siis ta niimoodi mind kallistab. Kui minu seda tegi. Sugulus son leeri. Paksem kui vesi. See oli haruldane ja siis, kui me ei julgenud rääkida, ma elasin hotellis, ei julgenud rääkida ja seda te kõik teate, kuidas siis oli? Me läksime, me läksime välja, läksime metsa. Me läksime piiritel, tuletasime meelde nooruse täielikum, olime koos ja istusime seal paadikäijas, sõitsime seal ja. Ja mäletasime ja siis ta jutustas mulle sellest, mida me olime täna kuulnud oma päevadest. Ja ma mõtlesin. Ja ma mõtlesin jälle ja ma seda tihti mõelnud, kui imelik on, tulime samast perekonnast. Temal tuli niisugune elu niisugune raske, tal tulid nii palju võidelda. Minul läks sellistele. Kas ma tulin, seal oli valgus ja seal oli palju toitu ja mul on hästi läinud elus. Mul on võimalus teha, mida ma olen soovinud teha. Oleks võib-olla võinud teisiti minna, aga, aga see on üks teine jutt. Aga mul on hästi läinud ja ma olen õnnelik seal vanalinna hästi, ma pean ütlema, et mul on nii tore, kui ma jälle tulen Tallinnasse tulen nii tihti Tallinnasse neid. Mul on siin palju sõpru kõik ja mul on loomulikult meil vend ja tema perekond. Aga mul on nii palju sõprusin. Ja ma olen nii õnnelik, et neid kohetajaid teate kui huvitav on talle kodumaal ja kuulata eesti keelt. Ja mul on turul tädikesed, kes mulle viivad, oi proua, olete te siin jälle ja ja ma ostan kindaid ühte ja teist ja ma käin moemajas, nad teevad mulle riideid seal ja. Mul on üks väga tore õpetaja ja kelle nimi on Helgi Õismets. Tema on ta väga haruldane. Kõige sellepärast mulle nii palju ideed, et mul peavad olema väga, väga, väga, et rääkida, et väga energilised ja head õmblejad, kes saavad teha seda, mida ma soovin. Need, kel on imelik, aga Eesti on Eesti ja ma mõtlen, et mõtle, kui meie emakene oleks elanud. Kui meie emakene oleks elanud ja ta oleks näinud. Ehk kui hästi ikka läinud Ostkümnellilga vaatamata kogu selle traagilise elule ta läbi elanud. Ja võib-olla sellepärast on talgi nii palju anda meile. Et me ei unusta ära Et elul on mitu kylge Ta on suur, suure südamega ja suure hingega. Ja ta on läbi elanud ajalugu. Ja. Mõtle, kui ema oleks näinud jälle seda vabadust, mis on tulnud tagasi, kes võis seda uskuda, et Eesti saab jälle vabaks, eks ole. Ja nüüd, kui ma näen iga kord, kui ma tulin tagasi, ma ei tea, mitukümmend korda ma olen siin käinud, need, selle viimase astati oksele. Aga alati, kui ma tulin tagasi, siis ma näen kõikkal paremaks ja paremaks ja paremaks läinud. Ja ma räägin seda teile ja ma pean ütlema, et igaüks on oma õnne sepp. Nii et ma soovin teile kõike jõudu, mis on võimalik. Et te töötate siin vabal maal ja te saate teab mida te tahate, ainult te ise tellise energiat olemas, seda läbi viia. Raadio seitse stuudios olid helilooja, dirigente poeet, otnil Jüri Saar ja tema noorem õde, kunstnik Ester Lundvik Rootsist.