Nüüd me oleme ühes kohas ära kuulanud selle lindi, mis on lindistatud, ma vaatasin, see oli maikuus 1964. See on siis 31 aastat tagasi. Ja kuulasime üsna tähelepanelikult siin kolmekesi koos. Mina kuulasin rohkem sedamoodi, et need olid ka minul esimesed esimene päris tööaasta raadised. Ahaa, et siis tehti niisuguseid tõsiseid ja sügavaid harivaid saateid, pikki saateid ja keegi ei ütle, ei jaksa kuulata pikka sõna, saadet jäi taha kuulata, et tahame hoopis noh, niisugust edetabeli muusikatud, kuidas missugune pala Ameerika edetabelis või Tallinna või Tartu edetabelis juhib? Progress on nõrgad, aga kui nüüd tõsisemaks minna, kuulates, kas sul mõne koha peal tekkis tahtmine ennast täiendada või endaga vaielda? No ei, mitte sel määral, et ma seda tegelikult tegema hakkaksin. Mõni niisugune? Nojah, olgem moodsad, rääkigem soome keelt vähemalt kui inglise keelt ei oska, mõni niisugune Vivahte milles ma mõnda formulatsiooni pisut ehk nihutaksin, kui ma tänapäeval sellest asjast esmakordselt kõneleksin ju vilksatas mu teadvust läbi. Aga ei ei mingit ümberehitust. Pigem ikkagi asja olemustama, dokumentaalselt täpsusest kuiviitsitakse kuulata muidugi. On sul ka meeles, see on niisugune aeg, kus siin ju korraks vilksatas kõige märkusena füüsikuid ja lüürikud. See oli üks suuremat sorti, ma pean nüüd Jonaaravatele, kuule selle äkki ikka mõni noorem inimene kuulab. Tuletame meelde neid märgusõnu, mis minuealisele juba ütlevad, see oli üks suur vaidlus võib-olla natukene kistud ja kunstlikult üles kutsuda ta ikkagi väga palju elevust tekitanud vaidluskirjanduses. Analoogilisi nagu ei meenu, järelikult oli ta võrdlemisi ainulaadne tol ajal. Seal arutati ja umbes nii, et kumb siis ja mis siis, kas tunded või mõistus maailm edasi viivad ja inimesele tähtsamad on ja kuidagi sellises sellises plaanis ma muidugi praegu väga vulgariseerisin jälle. No ei midagi ikkagi, kõik koondus selle selle. Küülikute vaidlus, seda tüüpi nisukesi, Pippolarit, peete, mille, mille ümber tudengirahvas ja, ja tudengiseisuses eas luuletajad, tõelised või kujuteldavad siis natuke polemiseerimist. Üks hea arutluskirjanduse või kunsti või esteetika või sedasorti teemal ei saa olla kuiv ja siin on neid need näited. Nad algasid rõngaga või kaar, aga ja seal tuli Puškin. Gaddafi. Kas needsamad palad võiksid ka praegu sul esile tõusta, kui seal midagi samalaadset rääki hakkaksid improviseerima rääkima, olid need? Sul on muidugi tähtsad palad. No küllap jah, küllap, ja sellesama rõngaga. Ma maadlesin 15 aastasena omajagu. Ja ma olin jälginud, kuidas ta oma lolli Esztokid tõlkis ja kuidas ta sõnastas sellesama Vikerkaare passon. Need olid. Tükkide antoloogia, mida kasutati õpikuna, ma ei tea, kas keskkoolis, aga ülikoolis vist tol ajal eesti keeles oli ilmunud. Ma arvan, et ja minu tõlkekatke autoriks pikendusega tõlkeks minu meelest Semper, kes sel ajal käis seda tüüpi väljaannete silma oma nimeta. Ja selle ma valisin muidugi pisut kiusu pärast, sest mulle tundus, et et me olime ikkagi teel selle, selle homo Faberi ideaali poole, tol ajal väga uisapäisa uljalt. Niisuguse faktikummarduse esindajana tundus mulle traumasid Räädpühend. Meie jaoks väga, väga iseloomulik. Sellepärast peamiselt valisin ma nimelt selle selle katke. Aga sina ise luuletajana tol ajal, kas mitte ei olnud nii, et sinu enda loomingut loeti mõnevõrra intellektuaalse luule poole maanduma? Need olid põnevad ajad, siin sellest Vikerkaare passusse mainisid, mul tuli millegipärast meelde Paul-Eerik Rummo luuletus, kus? Ma ei saa täpselt tsiteerida, aga no igatahes poiss, võta Vikerdari kinni, seo sõlme. Aga see luuletus vist ei olnud tol ajal veel. Tõenäoliselt mitte, igatahes mul ta nii esmakäepäraste näidates seas ei, ei olnud ilmsesti tõenäone on, teda polnudki veel avalikkuse ette toodud. Aga kui mina praegu seda tükki kuulasin mõnuga ja no suu sisse kiitmine on nagu vähe imelik, aga kas seda artistliku ettekannet, mis ju hiljemgi ikkagi on jäänud sind saatma kõigil aegadel seda imetledes siis ma mõtlen, et millegipärast ei ole meil praegu raadiožanride hulgas niisugust kirjaniku või kunstniku natuke läbi töötatud esseed võime seda nii nimetada või noh, ütleme kasvõi harivat loengut, need vormid on kuidagi unustusse vajunud asendunud sageli niisuguste vabade arutlustega, kus reporter midagi küsib ja kirjanik, kunstnik ja nii edasi midagi vastab. Praegu nautisin seda läbimõeldud ja, ja võib-olla ka läbi kirjutatud tekstitäpsust ja leian, et selle juurde võiks uuesti jälle astuda ka meie töös. Sest kuidagi vanana või, või teisest ajast see minule küll ei tundu, ma ei tea, kuidas kuulajale. Ja nii, ma arvan ka muidugi töömahukas tükk seda peab ikka ilusti kenasti paberi veel valmis kirjutama ja kodus lugema lugemist harjutama. Nähtavasti uued põlvkonnad ei viitsi nii palju vaeva näha. Ja kui me ei tohi siin laskuda selleni, et ka minul on väga sageli tahtmine võrrelda, kuna olen ka oma toimetuses vanemaid olijaid või nagu naerukil vahel ütleme, et küla vanimad elanikud mäletavad ta ei, ta oli seal ei öelda, et vaat kus meie ajal ja nii edasi, no meie ajaloo kõike ja me kõik arvatavasti tervitanud väga suure rõõmuga seda aega, mis on praegu ja mis see aeg, mis praegune tänavune suveaeg teile on toonud vaimselt ja loominguliselt, kas olete siin niimoodi vaikselt palavas linnakorteris või? Ja ainult esialgu, ainult siin, nüüd olemegi tänavu olnud. Aga pole viga, mina näiteks siin olen siin paberit määrinud päris päris hoogsalt. Meil siin vanalinnas on hirmus rahutu, kas teile ka kostab joodikute mürin ja laulmine? Ja kui nüüd minu vastav mõtteavaldus siit ka avalikusse kandub lindi pealt, mina olen mõelnud, see on suur laiskus, linnavõimude poolt organiseerida kõiksugused, need Tõmpsud ja paraadid või mis nad on protsessioonid ja, ja need maikuningat haride või kelle valimised ja nii edasi ja siis vanalinna päevad ikka raekoja platsil ikka Raekoja platsil. Ma tahaksin küsida, lugupeetud daamid ja härrad seal Tallinna eesotsas, milleks on meil ja kelle, kelle südametunnistusel hallitab Rannavärava mägi. Kas see ei ole üks hoopis sobivam paik niisuguste ürituste jaoks? Inimesed, kes neist osa võtavad, saavad natuke värskemat õhku, hingata on avar vaade merele ja nad on, on elukvartalites igatahes suhteliselt eemal, kõik hingavad kergemini. Ja me saame, kui me natuke ja seda natukest on muidugi vaja pingutust selleks, et korrastada vastav haljasala. Me saame korda ka veel, see on puhas leid asja kõrval, et me organiseerime ruumiliselt paremini oma oma niisugused ettevõtted. Jah, see on hea mõte, mina, lisades poolt mis Ellen Niit Teeb oma suvehaku kohta. Mina olen ka vaikselt siin vähemalt minupoolselt vaikselt siini üleval neljanda korra peal istunud, mõne väikse luuletusi kirjutanud ja ja siis mõistetanud, kes on purjus elevant toodud siia Rataskaevu tänaval. Laulab mõni võimas ansambel.